Me saabusime Palmasse novembrist 1838, mil seal valitses samasugune kuumus kui meil. Juunis olime lahkunud Pariisist kaks nädalat varem erakordselt külma ilmaga. Nii et olles kogenud juba talve esimesi ränki rünnakuid, oli tõeline nauding jätta see ebameeldivus kaugele selja taha. Lisaks ootasid meid ees avastamisrõõmud ülimalt suursuguses linnas, mille ohtrate võlude hulka kuulub ka mitmeid esmaklassilised, kauneid ja harukordseid mälestisi. Põrkusime peagi raskustele ulualuse leidmisel ja olime sunnitud tõdema, et hispaanlased, kes olid meile soovitanud Mallorcalt kui kõige külalislahkemad ja võimaluste rikkamat paika ilma peal olid nagu meiegi olnud väär illusioonide kütkes. Raske oli mõista, miks oli meil tsiviliseeritud Euroopale niivõrd lähedal asuval maal võimatu leida ainumastki võõrastemaja tõik, et rändurite tarvis puudus isegi lihtsaim majutusvõimalus pidanuks meid juba alguses hoiatama, mida Mallorca endast võrreldes muu maailmaga kujutab. Ja läkitab meid otsejoones tagasi Barcelonasse, kus leidub vähemasti üks vilets võõrastemaja suurelise nimega. Nelja rahvuse hotell. Palmas peavad teil olema soovituskirjad paarikümnele tähtsale kohalikule isikule. Ja tulekust on vaja teatada, kuid ette, kuid ei soovi magada lageda taeva all. Parim, mis meile suudeti pakkuda, oli paar möbleeritud või pigem mõne armetu mööblitükiga varustatud tuba kahtlases piirkonnas, kus välismaalane on õnnelik kui suudab leida Pukk alusel voodi, mille madratsi natuke pehmem ja vetruvam kui kivitahvel. Ühegi paka õlg, tooli ja pisut toitu, mis koosneb peamiselt piprast ja küüslaugust. Vähem kui tunniga jõudis meile pärale, et kui me ei oleks näidanud üles vaimustust säärase vastuvõtu üle, oleks meid vaadatud altkulmu ning peetud jultunud matsideks või paremal juhul lihtsalt tobudeks. Häda rändurile Hispaanias, kes ei ole rahul kõigega, mida ta eest leiab. Pruugib vaid teha väheke haput nägu, leides oma voodist sättika või supisest skorpioni ning teid tabab üleüldine põlgus ja meelepaha. Niisiis olime ettevaatlikud, et mitte mingil juhul mitte millegi üle kaevata. Ja ühtlasi hakkasime tasahaaval mõistma mugavuste puudumise ja niivõrd ilmselge külalislahkusetuse tagamaid. Peale selle, et Mallorca-alased üle pea on oma loomult tuimad ja loiud inimesed. Holi Hispaanias pikka aega möllanud kodusõda katkestanud kõik sidemed saare ja emamaa vahel. Malli urkast oli saanud pelgupaik nii paljudele hispaanlastele kui Saar suutis vastu võtta ja turvaliselt kodukollet varjunud. Kohalikud hoidusid sealt välja tikumast ega otsinud mingeid seiklusi või ebameeldivaid üllatusi kusagil oma isamaal. Kõigele lisaks polnud saarel üldse mingit tööstust ning kõikidele elementaar seimatekski mugavusteks tarvilikele luksuskaupadele olid kehtestatud ebaõiglaselt kõrged tollimaksud. Palma on rajatud vaid teatud suurusega elanikkonna jaoks, nii et rahvastiku paisudes muutub linn järk-järgult Tahtamaks. Uusi maju ehitatakse vähe. Mallorca lastekodudes ei uuendata midagi ja kui välja arvata paar-kolm perekonda, on mööbelgi sama, mis paarsada aastat tagasi. Neil puuduvad täielikult moeteadlikkus ning igasugune mugavuse või luksuse vajadus. Ühelt poolt on siin põhjuseks inimeste ükskõiksus, teisalt rahaline kitsikus ja nõnda omataksegi, mitte rohkemat kui isiklikuks tarbeks vaja on. Seepärast jääb ka külalislahkus pelgalt sõnadeks Mallorcal, nii nagu kogu Hispaanias peetakse pühaks viisakusvormelit, millega vabastatakse välja soovimatust kellelegi midagi laenata ning see käib kaasas absoluutselt iga pakkumisega. See maja ja kõik, mis siin sees on teie käsutuses. Te ei saa vaadata ühtki maali, puudutada mõnda riidetüki või nihutada tooli, ilma et eile seda võluva lahkusega öeldaks. Kuid hoiduge vastu võtmast, olgu või nööpnõela, seda peetakse karjuvaks taktituseks. Juhtumisi avastasin sellele reeglile küll ka erandeid aga vaid inimeste puhul, kes olid palju reisinud ja maailma tundma õppinud ning seega tõelised kosmopoliitsed. Isegi kui mõni kohalikest lihtsalt heast südamest tundis vajadust ja vabadust oma abi pakkuda ei oleks mitte keegi neist saanud loovutada meile olgu või oma toanurka kogemata seejuures ebamugavusi ja koguni kitsikust. Nii et nende küllakutset vastu võtta olnuks tõesti äärmiselt ebaviisakas. Üritades endale eluaset leida, hakkasime peagi mõistma, kui raske oli nende olukord tõeliselt. Tervest linnast oli võimatu leida ühtki elamisväärset korterit. Palmalikus korteris on neli lagedad seinad ilma uste ja akendeta. Enamikel keskklassi majadel ei ole akende jaoks raamegi, nii et kui keegi soovib muretseda endale niisuguse luksuse, mis eriti oluline talvel peab ta kõigepealt laskma valmistada Lengid. Kui mõni asukas teise korterisse kolib, mida ju muidu juhtub väga harva. Liita endaga kaasa aknad, lukud ja isegi uksehinged. Tema järeltulija on siis sunnitud kõik need uued hankima, kui talle ei meeldi taevatuuled vabalt läbi tubade puhuvad. Kuigi peab märkima, et viimane on Palmas üsna tavaline. Kulub vähemalt kuus kuud, enne kui uus korter on kõlbulik sest ustele ja akendele lisaks tuleb lasta teha voodid, lauad ja toolid. Ühesõnaga kogu sisustuse, olgu see siis nii lihtne, algeline kui tahes. Puuseppi leidub väga vähe, neil pole kiiret kuhugi ning tööriistu ja materjale on raske hankida. Mallorcal leiab alati põhjust viilitamiseks elu ontlik. Ainult prantslased, nood ekstravagantseid ja hüsteeriliselt tüübid tahavad, et mõni asi kohemaid ära tehtaks. Kui te olete juba kuus kuud oodanud, miks see vestlus ei oodata teist samapalju veel. Kui te saarel rahul ei ole, miks te siis ei lahku? Kas nüüd vajatakse siin? Me saame ka ilma teieta suurepäraselt hakkama. Te, arvate, et tulete siia ja muudkui keerate kõik pea peale. Ärge lootkegi. Muidugi rääkige nii palju, kui süda lustib, kuid meie teeme nii, nagu meile meeldib. Kuid kas meil siis tõesti ei õnnestu midagi üürida? Laenata kirjutasimas mööblit. Kas teie arvates on meil seda kraami liiast, et veel ka välja laenata? Aga kas midagi müügiks ei ole? Müügiks, te mõtlete juba valmis asju. Kas te arvate, et me saaksime endale lubada Lõbu mööbliesemeid ennakult valmistada? Kui teil neid vaja on? Eks laske saata Prantsusmaalt, sealt saate ju kõike. Aga kui Prantsusmaalt midagi tellida, peame ootama vähemalt kuus kuud ja siis maksma veel ka tollimaksu. Seega, kui keegi on olnud piisavalt narr, et üleüldse tulla siia on ainus moodus selle vea parandamiseks minna jälle minema. Seda matta soovitaksin tõesti tekki nõnda või olge kannatlik. Väga kannatlik. Moodsa Kalma, see on vanemal Yorka kõnekäänd. Olime juba valmis selle nõuande järgi talitama, kui üks heatahtlik isik meie õnnetuseks pakkus meile rendile maamaja. Kõne all oli rikal linnamehe suvila, mille saime oma käsutusse 100 frangi eest kuus. Väga mõõdukas Prantsusmaataktide järgi kuid kohalikele liiga kallis. See oli möbleeritud nagu kõik villad maal. Välivoodid või roheliseks värvitud puit, lavatsid mõned neist kokku klopsitud paarist pukist, millele seatud vineertahvel ja õhuke madrats. Õlgpõhjaga toolid, pinnulised, lauad paljad, ent laitmatult valgeks lubjatud seinad ja luksuse tipuna klaasaknad peaaegu kõikides tubades. Nõndanimetatud salongi kaunistas neli üsna kohutavat kaminavõret, milliseid meil võib näha vaid kõige armetumates küla võõrastemajades. Majaperemees seenior comes oli oma naiivsuses lasknud need hoolikalt ära raamida ja üles riputada nagu oluks need väärtuslikud krabüürid. Kuid peab möönma, et maja oli avar, õhurikas isegi liiga ja tubade paigutus mõistlik. Liiati asus villa võluvas kohas viljakatest küngastest ümbritsetud mäenõlval Palma kollakate müürideni lookleva küllusliku oru kaugemas servas, silmapiiril paistmas võimas toomkirik ja sillerdav meri. Meie esimesed päevad selles pelgupaigas kulusid mõnusalt. Tegime jalutuskäike, nautides võrratut ilma ja kütkestavat loodust mis oli meie jaoks midagi täiesti uudset. Ma pole kunagi olnud kodumaast väga kaugel, kuigi olen veetnud suure osa oma elust reisides. Esimest korda nägin nüüd paiku, kus taimestik ja maastikuline omapära erinesid oluliselt meie laiuskraadidel leiduvast. Kui käisin Itaalias, kõndisin Toskaana liivarandadel, takistasid ideaalkujutelmad, mis olin endale neist paigust loonud, mul siiralt nautimas sealset kaunidust ja armulist päikeselisust. ARNO kallastel tundsin, et sama hästi oleksin võinud jalutada anrii jõe ääres. Ning ma sõitsin koguni Veneetsia nii välja leidmata ainumastki põhjust meele liigutuseks või üllatuseks. Kuid malliorkat ei osanud ma võrrelda ühegi seni nähtud paigaga. Inimesed, majad, taimed, isegi kruusakivid sealsetel teedel oli täiesti erilaadsed. Mu lapsed olid nii vaimustuses, et kahmasid kaasa kõike, mis kätte juhtus ning oleksid meeleldi täitnud kõik meie reisikotid, kaunite kvartsitükkide ja kireva Soonelise marmori kamakatega, mida leidub kivi müüris iga elamu ümber. Talupojad, kes nägid meid üles korjamas isegi kuivanud oksa raagi pidasid meid apteekrit. Eks mõnedega lihtsalt napakataks. Maastik on saarel mitmepalgeline. Üles haritud maapind ja ammustel aegadel toimunud geoloogiliste murrangutes sünnitatud pinnavormid vahelduvad pidevalt. Selles osas, kus me toona elasime ja mida nimetatakse Establimentsiks embab taevapiir vägagi erilaadseid, maastikupilte, kõigest mõne kolmik, millise ümbermõõduga maa-alal. Nii kaugele kui silm ulatus, oli haritud, maa piiratud laiade korrapäratud Astangute süsteemiga järgides viljakaid lagendike täis tipitud eelmäestiku kontuur. Selliseid rass, istandusi, mida võib kohata kõikjal kogu saarel. Ähvardavalt küll alatasa vihmasajud, kärestikuojade ootamatut tulvaveed, ent puude kasvule on need soodsad ning Saarne tänu neile välja nagu hästihooldatud viljapuuaed. Paremat kätt kõrgusid künkad, kasvades laugjates karjamaadest aste-astmelt üle piinijatega kaetud mägedeks. Selle mäestiku jalamil jookseb talvel ja vahetevahel pärast suviseid äikesetorme mägioja mis meie saabudes kujutas endast pelgalt pisikeste kivikeste sängi. Ent neid kive kattis kaunis sammal ja silma, rõõmustasid väikesed purded. Niiskusest rohekaks tõmbunud ja veevoolust räsitud ning pooleldi peidus kaardus, paju ja papli okste all. Nende üksteisega läbi põimunud siledad puud hällisid tuules ja varjasid rohelise jõesängi. Kitsas oja lint voolas hääletult pilliroo ja mürkide vahel ning noil sunnistel kaldapealsetel kogunes alati salguti naisi, lapsi või kitsi. Niivõrd täiuslik vaatepilt kunstnikule. Tegime iga päev jalutuskäike pidi jõesängi ning nimetasime selle paiga busseni nurgakeseks, kuna see metsik, nukravõitu ja oivaline loodus meenutas meile kõike, mida too suurmeister meis iseäranis kalliks pidavat. Mõnesaja sammu kaugusel meie pelgupaigast jagunes oja mitmeks nireks ja tundus tasandikul sootuks kaduvat. Õlipuud ja jaanileivapuud lahutasid oma oksad üles küntud maapinna kohale, nii et eemalt neis seal olevat tõeline mets. Seda metsast ala ümbritsevatel rohkete ümarate kimpude peal võis näha mitmeid aukartust äratavaid hooneid. Kuid tegelikult olid need liliputimaa mõõtu. Uskumatu, kui palju aitasid kuure, lautasid sisehoove ja aedu. Suudad talupoeg kuhjata aakri suurusele maale ja milline kaasasündinud hea maitse suunab seda silmanähtavalt veidralt kodukujundust. Väike maja on tavaliselt kahekordne ja lameda katusega. Esile tikkuv rästas kaitseb aukliku rõdu, mille äär meenutab laskeavade rida Firentslikus stiilis hoone katusel. See maja sümmeetriline kroon annab hiilguse ja jõulisuse hõngu ka kõige hapramatele ja vaesematele ehitistele ja hiiglaslikud maisikimbud, mis Riplevad välja rõdu. Igast august moodustavad vaniku, milles vahelduvad punane ja merevaigukollane luues uskumatult rikkaliku ja uhkustleva mulje. Iga maja on harilikult ümbritsetud tugeva kaktusehekiga, mille omapärased kämblad müüriks ühte keerduvad ning kaitsevad nõnda pilliroost ja viinapuu väetidest meisterdatud lambaaedikuid külmade tuulte eest. Kuna talupojad ei varasta üksteiselt kunagi, on see ka ainus barjäär, mis nende omandust piirab. Massiivsed mandli ja apelsinipuud raamivad aedu, kus vaevalt kasvatatakse mingeid köögivilju peale punase pipra ja tomati. Kuid kõik supleb imelises värvikirevuses ja kauni pildi haripunktiks laotab sageli üksikpalm laiali oma võra nagu elegantse päevavarju. Või on graatsiliselt Kumaras kui suletutt kübaral. Meil õnnestus veeta establishment siis kolm nädalat, enne kui algas vihmaperiood. Sinnamaani oli ilm püsinud lihtsalt võrratu. Sidrunipuude Mirdid õitsesid veel ja kord oli detsembri alguses küll nii soe, et jäin välja terrassile kuni kella viieni hommikul. Nautides vaimustavalt leebet õhku. Võite mind uskuda, et soojakraade oli tõepoolest tublisti, sest ma ei tea külmakartlikumad inimest, kui mina ise. Isegi kogu mu loodusearmastus haihtub esimese jahedus värinaga. Pealegi kuuvalguses kümnevast maastikust ja vägisi ninna tungivast lillelõhnast hoolimata ei nõudnud ärkvelolek mult sugugi pingutust. Ei olnud ma seal kui inspiratsioonijahil, poeet, vaid kui tavaline jõu teenimine. Lihtsalt vaatlemas. Ja kuulamas? Nagu me kõik teame, on igal maal oma harmoonia ja ebakõlad, karjed ja salasosinad. Ning kahtlemata pole elutute asjade keel tähtsused tuim nende aistingute seas, mis ränduri mällu ööbivad. Veesalapärane loksumine vastu külmi marmorseinu sander mitte raske ja mõõdetud sammul rannakail hiirte kile ja peaaegu lapselik piiksumine, kui nad 11 taga ajades poristel kiviplaatidele ringi sibavad. Lühidalt kõik vaevukuuldavad ja veidrad hääled, mis pisut häirivad Veneetsia ööde morni vaikust ei meenuta isegi mitte natuke mere monotoonset kohinat, vahisõdurite hõikeid ja öövalvurite nukrameelselt laulu Barcelonas. Magiore järve helide harmoonia kõlab teisiti kui Genfi järve oma. Lakkamatu männikäbide krabin Šveitsi metsades ei sarnane vähimalgi määral jääliustike praksatustega. Mallorca vaikus on sügavam kui kusagil mujal. Eeslid ja muulad, kes veedavad ööd karjamaal, lõhkusid seda vahel kõlistades oma kellukesi, mille hääl kõlab kõrgemaltimeloodilisemalt kui lehmakella Šveitsis. Hispaania boolero kajab saare üksildase mõtteski paikades. Pimedamates sky hüüdes ei leidu talupoega, kellel poleks kitarri ja kes ei kannaks seda endaga alati kaasas. Oma terrassilt kuulsin ka meremüha. Kuid see oli nii kauge ja nõrk. Et meeltes hakkas elama Salm Victor hõngu fantastilisest lummavast luuletusest. Lynnid kuulatan, pageb kõik pelglikult, ühe hääbub kõik. Olematus kustutab hääle. Naabermajast kuulsin väikese lapse nuttu võisin kuulda ema teda unele jutamas, lauldes armsat rahvalaulu üsna ühe toonilist, üsna kurba ja üsna araabiapärast. Kuid siis kostsid teised vähem poeetiliselt hääled ning tuletasid mulle meelde, kui pentsik on siiski Mallorca omal kombel. Sead ärkasid ja hakkasid roigama moel, mida on raske kirjeldada. Talumees pereisa ärkas oma armsate nutsude hirmsa kisa peale nõndasamuti nagu ärkab ema imiku nutust. Kuulsin, kuidas ta pea aknast välja pistis laudaelanikega veenwaldoonil tõreles. Sead mõistsid teda täielikult, sest nad jäid vait. Seejärel hakkas isand ilmselt lootes, et nõnda tuleb uni rutem süngehäälselt palveid lugema. Ning vastavalt unisuse astmele tõusis ja langes valjenese, soikus tema hääl nagu kauge lainekohin. Aeg-ajalt lasksid sead veel kuuldavale mõne metsiku karje, mille peale talumees palve lugemist katkestamata tõstis häält ja kuulekad elukad rahunesid, kui ora pronoobis või marja silphaaval rõhutatult nende kõrvu jõudis. Nad jäid taas vait. Mis imikusse puutub, siis kahtlemata kuulas ta silmad pärani neid arusaamatuid helisid vajunud hämmeldusse, milles inimlapse alles tärkaval arul tuleb näha nii palju salavaeva, enne kui ta end ilmutada suudab.