Tüünette ööde järel muutus ilm äkitselt ärgates ühel hommikul pärast seda, kui meid terve öö oli Äiutanud vinguv tuul ja vihm peksnud vastu aknaruute. Kuulsime mägioja häält, mis oli hakanud otsima endale teed kivisängist välja. Järgmisel hommikul kõlasse valjemalt ja kaks päeva hiljem rullus vesi juba üle oma teele jäävate kivirahnude. Lihtsalt arusaamatu, kui nappide ettevaatusabinõudega on malli orkalased varustatud tuule ja vihmanuhtluse vastu. Nende lühinägelikkus või siis trots ses asjas on niivõrd suur, et nad kategooriliselt keelduvad uskumast ilmastikku, olgugi et butisi, kuid seda ohtlikumaid pöördeid. Ka siis, kui paduvihm oli kestnud juba kaks kuud. Kinnitati meile, et Mallorcal ei 100 kunagi. Kui oleksime taibanud võtta arvesse mäetippude asukohta ja tuulte valitsevat suunda, oleksime juba teadnud aimatav vältimatuid, vintsutusi, mida talv meile pakkuda kavatseb. Kuid meie jaoks oli varuks veel teinegi katsumus. Üks meist jäi haigeks. Kehaehituselt niigi nõrguke, põdes ta lisaks rasket kurgupõletikku ja niiskus tegi talle peagi rängalt liiga. Elamine tuulte majas selliseni Orkoomesilt üüritud maja nimi muutus võimatuks. Seinad olid nii õhukesed, et nende lubjatud pind paisus nagu käson. Ma ei ole kunagi varem külma käes nii kohutavalt kannatanud, kuigi temperatuur polnudki kuigi madal. Kuid meie olime harjunud talvel elama köetud tubades ja selles ainsagi tule koldeta majas, mille niiskus rõhus õlgu nagu jäine keep. Tundsin end halvatuna. Me ei suutnud harjuda söepannide hingematva lõhnaga ning meie haige sõber kannatas ja köhis. Sellest peale sai meist külaelanikke õuduse ja hirmumärklaud. Meid oli mõistetud süüdi kopsu diisikuses, mis hispaania arstiteaduse eelarvamuslik, kust vaatevinklist on sama nakkav, kuid katk. Üks jõukas arst, kes mõõduka 45 frangi eest suvatses meid külastada teatas sellegipoolest, et kõik on parimas korras ega määranud mingit rohtu. Panime talle tänu tema ainulaadsele retseptile hüüdnimeks mesikeel. Teine tohter tuli meile küll lahkelt abiks, kuid Palma rohupood oli nii tühi, et saime sealt vaid mingeid üsna jälk ravimeid. Veelgi enam. Haigus süvenes, kuna ei teadus ega pühendumus suutnud kõrvaldada selle põhjuseid. Kestvad vihmad ning neist otseselt ja kaudselt põhjustatud kannatused hakkasid meid juba tõsiselt häirima. Kui ühel hommikul saime kirja üsnagi tahumatult komesilt. Eht hispaanialikus stiilis selgitas ta, et Me peidame isikut, kes varjas haigust, mis tõenäoliselt külvas nakkust tema majja ja kujutab endast nõnda hirmsat ohtu tema perele. Ning sel põhjusel on ta sunnitud paluma meil lahkuda nii kiiresti kui võimalik. See meid kuigivõrd ei kurvastanud, sest kui oleksime jäänud, oleksime oma tubades küllap peagi lihtsalt uppunud. Kuid haiget sõpra polnud meil just lihtne ohutult transportida. Eriti arvestades Mallorca sõiduvahendeid ja hullu ilma. Pealekauba oli probleem, kuhu üldse minna. Kuuldused kopsutõvest olid levinud kulutulena, seega polnud meil vähimatki šanssi leida ulualust, olgu või puhta kulla eest ja ainult üheks ööks. Teadsime hästi, et ükski lahke hing, kes meile peavarju pakuks, ei oleks ka ise eelarvamuste eest kaitstud. Ning tema ohvrit vastu võttes teeksime test samasuguse põlualuse, kui olime ise. Poleks prantsuse konsul oma külalislahkusest saanud hakkama sellise imeteoga, et meid oma katuse alla majutas. Pidanuksime vahest ehk mustlaste kombel oma laagri mõnesse koopasse üles lööma. Sündis teinegi ime. Me leidsime endale talveks kodu. Valdemossakartuuslaste kloostrisse oli varjunud üks Hispaania poliitiline pagulane. Kui kloostrit vaatamas käisime, kummastasid meid tema peened kombed tema kaasa nukrameelne ilu ja nende kambri talupoeglik sisustus. Kloostri poeetiline atmosfäär pani mul lausa pea ringi käima. Saime teada, et salapärane abielupaar kavatses esimesel võimalusel maalt lahkuda ja loovutaks oma kloostrikambri koos mööbliga meelsasti meile. Niisiis saime 1000 frangi eest endale täielikult sisustatud majapidamise. Kuigi Prantsusmaal oleks sarnane elamine meile maksma läinud vaid mõnisada raha tüki, oli see hind mõistlik, sest lihtsad ja hädavajalikud tarbeesemed on Mallorcal vägagi haruldased, kallid ja üldse raske hankida. Kuule nüüd veetsime neli päeva Palmas ja ma vaevu raatsinud lahkuda ahju äärest, mida konsulil oli õnn omada. Uputus jätkus üha. Katkestan siinkohal teatud moel oma jutustuse, et kirjeldada lühidalt Mallorca pealinna. Ühtlasi tutvustan lugejale missiööl oraani, kes järgmisel aastal tuli uurima jäädvustama selle kaunimaid vaatamisväärsusi kui teejuhti sest arheoloogia alal on tema minust märksa pädevam. Kuigi Mallorca oli 400 aastat mauride võimu all, on nendest vähe nähtavaid jälgi järel. Palmas on ainus mälestus neist araabia kümblusmaja. Roomlaste jäljed on täielikult kadunud ning Kartaago lastest jäänud vaid mõned varemed endise pealinna algkoodi ja lähedal ja pärimus Hannibali sünnist. Kuid araabia lik stiil elab edasi, väiksemates ehitus detailides ja mission. Loraan tundis tungivat vajadust parandada oma eelkäijate arheoloogiaalaseid vigu. Et õiglikud rändurid nagu näiteks mina ilmaasjata ei kujutleks end igal sammul avastamas Mauri ehituskunsti autentseid jälgi. Ma ei ole näinud Palmas mitte ühtegi maja. Ütle Bloraan, mis näiks olevat väga vana. Arhitektuuriliselt ja antiikväärtuselt huvitavamad, pärinevad kõik 16. sajandi algusest. Kuid tolle ajajärgu peen ja väljapaistev kunstipärasus avaldub neis teisiti kui Prantsusmaal. Nendes majades on põhikorrusest kõrgemal vaid üks korrus ja madal pööning. Tänavapoolsel sissekäigul on ilustustetagaar, kuid tänu selle suurusele ja tohutule hulgale ääris kividele onu mulje fassaadist vägev. Esimese korruse avarates ruumidesse pääseb valgus kõrgetest akendest, millele neid eraldavad graatsiliselt. Piilarid annavad läbini Mauri pärase ilme. See tunnusjoon on niivõrd ilmekas, et mul tuli läbi uurida enam kui 20 samas stiilis ehitatud maja ja süveneda üksikasjalikult igasse detaili enne kui suutsin end veenda, et neid aknaid ei ole minema tassitud mõnest hunnitust Mauri paleest milliste kohta parim säilinud näide on Allamralloss kraanad. Ainult Mallorcal olen ma näinud piilarid, mis on kuue jala kõrgused ja mille läbimõõt on vaid kolm tolli. Esmaklassiline marmor ja piilari otste stiil veenavad vägisi uskuma araabia algupära. Ent olgu kuidas on, need aknad on sama võluvad kui originaalid. Ülemise korruse ärkilon nagu galerii. Selle aknahaavade rivi jäljendab sealse lälloncha börsihoone ülaosa heleda taeva ja tumepruuni müüritisega kontrasti moodustav eenduv katus, mida toetavad meisterliku puulõigetega kaunistatud aampalgid kaitseb pööningukorrust vihma ja päikese eest ning loob majale pikki varje, heites erksaid mustreid. Osavad isleri käega meisterdatud trepid viivad hoovilt majakeskusse. Tänava poolsest uksest eraldab trepikäiku vestibüüli tähelepanu väärne piilerite poolest, mille kapiteelid on kaunistatud kas nikerdatud leegimpudega või inglitele toetuvate Insiignijatega. Veel rohkem kui sajand pärast renessansi õitseaega kulutasid Mallorca lased oma eramajade ehitamisel pillavalt raha. Põhiplaan on püsinud küll sama laadsena, kuid vestibüüli teise trepikäikudes on märgata käibinud moe eeskujude kohaseid mugandusi. Nõnda uhkeldavad kõikjal Toskaana, Victoria sambad ning ülepakutult kaunistatud trepid ja rinnatised vajutavad Aristograatlikele härberitele toretseva pitseri. Kirg kaunistada treppe ja Mauri lik maitsee torkab silma ka kõige väljapaistvamad tuttes elamutes kus vaid üksikud järsud astmed viivad tänavalt otse esimesele korrusele. Seal vaatavad igal sammul vastu saviplaadid, millele maalitud siniselt kollaselt ja punaselt säravaid lilli. Mis söörloraani kirjeldus on üsna üksikasjalik ja tema joonistused toovad eredalt esile nende interjööri, teelegantsuse ning samba rivid oivalised oma lihtsuses annavad silmad ette meie teatritelegi. Nende paleedee sisemus ei ole välisilmega päris vastavuses. Miski ei paljasta, olgu rahvusliku või individuaalsete eripära, sedavõrd ilmekalt kui kodude elukorraldus ja tubade sisustus. Pariisis, kus moeveidrused ja vabrikutoodete küllus võimaldavat korterite sisekujunduses luua märkimisväärseid erinevusi piisab pelgast pilgust jõuka inimese elamisele, et saada aimu tema loomusest. Jalamaid on ilmne, kas tal on maitset ja korrataju, on ta kitsi või hoolimatu, on tal asjalik või unelev meel, kas ta on külalislahke või üleolev. Mul on oma süsteem vastavate järelduste tegemiseks, nagu igaühel on oma. Sellegipoolest pean mainima, ei ole ma mitmel puhul pääsenud eksimisest. Mind lausa kohutab kesiselt sisustatud ja piinlikult puhta ruumi nägemine. Kui siis tegu pole haruldaselt vaimse ja õilsa hingelise inimesega, kes elab maistest pisiasjadest kõrgemal, mis lubab tal pidada kodu rohkem nagu pelgupaigaks usun ma ses toas elavat vaimselt tühise ja külma südamega inimese. Ma ei mõista, kuidas võib inimene elada nelja seina vahel, ilma et ta tunneks vajadust ümbritseva tühjuse täitmiseks kasvõi puu halgude ja punutud korvidega. Ning ka midagi elavat peaks inimese ümber olema, olgu see siis kidurile, õis või armetu värvuke. Tühjuse liikumatus äratavad minus õudust. Sümmeetria range korrapära täidavad mu meeleheitega. Kui mu kujutlusvõime suudaks tunnistada igavest needust oleks minu põrguks kindlasti sund elada mingis hüljatud kolkas majas, kus valitseb täiuslik kord, kus midagi iialil liigutata, kus ei jäeta kunagi midagi laokile, kus miski ei kulu ega lähe katki. Ja ükski loom ei saa tõsta oma jalga. Kuna elavad olendid võiksid lõhkuda elutud esemed. Minu poolest võiks maailmas hävitada kõik vaibad, kui ma ei saaks iial näha neil rõõmsalt kepslevad last, koera või kassi. Sellise karmi korralikkuse põhiline põhjus ei ole mitte tõeline puhtusearmastus vaid ikka kas üleüldine laiskus või yhtsusest ajendatud kokkuhoid. Kavaid mõõduka hoole ja vaevaga võiks minu maitse järgi majaemand saavutada oma kodus meie hädatarvilikuks mugavuseks piisava puhtuse. Kuid mida öelda sellise perekonna kohta, kelle kodu on tühi ja elutu ega saa isegi mitte puhtusega hiilata? Palmat korteri otsingutel läbi kammides käisin õige mitmes majas. Kõik sarnanesid üksteisega niivõrd, et noh, paratamatult pidin tegema omad järeldused asukate põhiliste loomuomaduste kohta. Ma ei saanud astuda mitte ühessegi majja, tundmata aastust ja tüdimust, nähes neid lagedaid, seinu, tolmused ja plekilisi, kiviplaate ning nappi ja räpast mööblit. Kõik see viitas hoolimatusele ja passiivsusele. Mitte kuskil polnud näha ühtki raamatut ega käsitööd. Mehed ei loe, naised ei õmble. Ainus märk kodutöödest oli toiduvalmistamisele osutav küüslaugu lõhn ja ainsad meelelahutuse jäljed olid kivipõrandale visatud sigariotsad. Selline igasuguse vaimse tegevuse puudumine vajutab elamistesse elutuse ja tühjuse pitseri, mille sarnast me kodus Prantsusmaal ei kohta ning tänu millele mal Yorkalased näivad põlvnevad pigem aafriklastest kui eurooplastest. Nõnda järgnevad üksteisele terved sugupõlved, tegemata endo ümber vähimaidki muudatusi või jätmata endast ühtki isikupärast jälge. Olgu võimine nipsasja näol, mis ometigi peaksid samuti olema osake inimesi igapäevaelust. Pole ime siis, et need majad meenutasid mulle pigem karavanide peatuspaiku kui tõelisi eluasemeid. Kui meie kodud jätavad mulje õdusas perepesast, siis Mallorca laste omad tunduvad redu paikadena, kuhu eesmärgita hulkurid kogunevad, vaid ööd mööda saatma. Paljud, kes hispaaniat hästi tunnevad, on mulle rääkinud, et see kehtib kogu Pürenee poolsaare kohta. Tulles tagasi eelpool öeldu juurde tekitab kavaljeede Mallorca aadlimehed armastavad end nõnda kutsuda härverite peris tööl või aatrium mulje külalislahkusest ja isegi mugavast elamisest. Ent kui olete mööda toretsevaid treppe üles roninud ja siseruumidesse astunud, tundub teile, et olete jõudnud paika, mis on mõeldud üksnes Siiestaks. Hiigelsuured tavaliselt nelinurksed ruumid on väga kõrged, väga külmad, väga pimedad ja täiesti tühjad. Valgeks lubjatud seintel ripuvad ilmatu vanad ja aegade jooksul tumedaks tõmbunud portreed ühes reas nii kõrgel lae all et nendelt on peaaegu võimatu üldse midagi näha. Nelja või viit võidunud ussidest uuristatud nahktooli hoiavad koos suured ülekullatud needid, mida pole puhastatud. Oma paarsada aastat. Põrandal laiutavad mõned Valencia vaibad või sinna-tänna kiviplaatidele heidetud villakad. Lambanahad. Kõrgele raiutud aknaavasid katavad rasked kardinad, päratuid, uksi, mis tehtud samasugusest tumedast tammepuidust nagu laetalad varjab mõnikord igivana ukse eesriie, millesse on kootud rikkaliku tikandiga kaunistatud kuid nüüdseks tuhmunud ja armetuks kulunud suguvõsa vapp. Selliseid on, meil ärkab alleed, seestpoolt vaadatuna pole näha ühtki lauda peale söögilaua. Peeglid on haruldased ja nende klaaspindu massiivsetes raamides nii väike, et nad valgust peaaegu ei heidagi. Majaperemehe võite leida sügavas vaikuses seismas ja sigareid suitsetamas ning emanda istumas tohutus tugitoolis viivutamas lehvikut ning mõeldes mitte millestki. Lapsi ei näe kunagi, nood elavad koos teenijatega, köögis või siis ärklikorrusel või kes teab, kus ja kuidas vanemad nende eest ei hoolitse. Kohalik kaplan käib sisse ja välja ega tee samuti midagi. Paar-kolmkümmend teenija hinge peavad Siiestat ning mõni torisev toatüdruk avab lõbuks ukse, kui külaline on oma 15 korda kellukest kõlistanud. Mõistagi ei puudu sedalaadi elul oma karakter, nagu meie ütleksime, pidades silmas laiemat tähendust mille sellele sõnale tänapäeval oleme andnud. Kuid isegi meie kõige rahulikuma natuuriga keskmine kodanlane läheks ahastusest hulluks, kui teda sunnitakse niimoodi elama. Või teeks selline vaimne kärbumustamast õige pea. Nürimeelse demagoogia. Palma kolm kõige tähelepanuväärsemat ehitist On katedraal. Lalolha ehk kunagine börsihoone ja kuningaloss. Mallorcal ased peavad katedraali rajajaks oma esimest kristlasest kuningat Haime esimest vallutajat, kes oli omal moel nende Karl Suur. Tolle mehe valitsuse ajal katedraali ehitamist tõepoolest alustati, kuid see valmis alles aastal 1601. Ehitis on äärmiselt raskepärane. Ehitusmaterjalina kasutatud lubjakivi on väga peene tekstuuriga ja kaunilt merevaigu karva. See mererannal kõrguv aukartust äratav kivi Colas jätab sadamasse saabujale võimsa mulje kuid tegelikult on selle ainus tähelepanu väärne joon lõunatiivaportaal, mida missioloraan kirjeldab gooti arhitektuuri kauneima näidisena, mida tal iial on olnud võimalus joonistada. Seestpoolt, on kirik väga karm ja sünge. Kuna suure peaukse kaudu puhuvad rajud meretuuled, rebisid seintelt mahamaale ja paiskasid keset jumalateenistust ümber pühasid anumaid on kõik selle poole ukse haavad ja roosaknad kinni müüritud. Mallorca-alased väidavad, et nende katedraal on märksa uhkem kui see, mis Barcelonas ja nendele Lolha määratult kaunim kui Valencia oma. Viimase väite õigsust pole ma kunagi uurinud. Esmalt mainiti, aga küll paika ei pea. Mõlemas katedraalis on välja pandud groteskne trofeed, mis on tüüpiline Hispaania provintsi linnadele. Puust voolitud üle värvitud longus ja üpris võigas turboliga Mauri pea seda maharaiutud pead kaunistab sageli pikk valge habe ja Hademele ning kaelale pritsitud punane värv tähistab teadagi võidetud vaenlase vihatud verd. Külg löövide kaarte väis kividel näeb ohtralt vapigil. Mallorca ülikutel tuli maksta kõrget hinda, privileegi eest paigutada oma vappi jumala kotta. Ent just nimelt tänu sellele edevusemaksule saadigi toomkirik valmis ehitada sajandil, mil religioosne pühendumus oli üsna leige. Oleks väga ebaõiglane omistada sellist nõrkust ainuüksi Mallorca alastele. Olid ju aadlikud neil aegadel silmakirjalikud kõikjal maailmas. Seal on ka oma elegantset proportsioonide ja originaalsusega, millest siiski ei puudu heast maitsest. Tunnistust andev, veatu ja lihtne sümmeetria avaldas mulle ääretult sügavat muljet. Börsimaja ehitus algas, viidi lõpule 15. sajandi esimesel poolel. Algselt oli mõeldud kaupmeeste ja Palmas Barblevate meresõitjate kogunemiskohaks. Ja ehitis annab praegugi tunnistust Mallorca kaubanduse toonasest hiilgusest. Tänapäeval kihab see hoone üksnes üldrahvalike pidustuste ajal. Oleks olnud põnev näha oma esiisade uhketesse. Rõivastesse riietunud Mallorca lasi väärikalt selles vanas peosaalis lõbutsemas. Ent vihm hoidis meid mägedes vangis ja seetõttu ei saanud näha sealset karnevali, mis ei ole küll nii kuulus ega vahest mitte ka nii nukker nagu Veneetsias. Palma kuninglik palee on väidetavalt valminud aastal 1309 mis Ülloraan tunnistab, et teda ajasid segadusse väikesed kaksikaknad ja pead murdmist valmistas ka samas galerii, mida ta hoolikalt uuris. Kas oleksid liialt läbimatu panna need stiilikorra päratused, mida Mallorcal on nii palju sealse tavaarvele kasutada uutes ehitistes vanaaegseid fragmente. Just nõndasamuti nagu Prantsusmaal ja Itaalias on renessansiajastiiliga ühitatud raidkunstikaunistuste juures ehtsad vanakreeka ja rooma päritolu ringmaalingud bareljeefiga. Kas pole siis võimalik, et Mallorca kristlased lõhkunud maha kõik Mauri pärase kasutasid selle rikkaliku pärandiriismeid ära oma hilisemates ehitistes. Olgu, kuidas on, Palma valitseja palee näeb välja ülimalt maaliline. Ei leidu teist nii ebasümmeetrilist ebamugavat, metsikut ja jõhkralt keskaegset, aga ka nii uhket omapärast ja suursugust ehitist, rõdud, tornid, terrassid ja võlvkäigud ronivad üksteisest üha ülespoole, jõudes tasahaaval tähelepanuväärsesse kõrgusse. Ning kõige tipus on gooti ingel, kes pilvedesse mähkunud vaatab üle mere Hispaania poole. Neljas ja väga huvitav ehitis on 16. sajandil ehitatud raekoda mida täiesti põhjendatult võib võrrelda Firenze paleedega. Selle katus on tähelepanu väärne enduvate Räslaste poolest, mis meenutavad Firenze laste paleede šveitsi alpimajakeste omi. Peale selle on selle katuse all väga omapärased puust lae kassetid, millest pillavalt nikerdatud rosetid vahelduvad Räslaste all välja sirutuvad pikkade karuiatiividega. Tundub, nagu ohkaksid nad katuse raskuse all, kuna enamik neist on näo kätesse peitnud. Ma ei ole seda ehitist kunagi näinud seestpoolt Dianaga, et seal on võimalik imetleda Mallorca suurmeeste portreesid. Nende kõrge auliste isikute seas võib näha ka kuulsat Don Huanni ennast, kelle portree kannab nime ruutu kuningas. Seal on ka muistne maal, mis kujutab Mallorcalt pärit teadusemehe ja valgustatud filosoofi Ramoon lüli matuseid. Ning pikk matuserongkäik pakub ühtlasi vägagi mitmekesise väljapaneku endisaegsetest rõivastest. Ning lõpuks võib selles munitsipaalhoones näha veel vandeki suurepärast püha Sebastiani mille olemasolu Mallorcal mitte keegi ei vaevunud mulle mainima.