Oli pilvitu keskdetsembri hommik mida hellitas üha harvemini särav sügispäike kui me lahkusime Valdemmossasse, et sea tantsisse oma kloostrikambris ületanud Establimensi viljakad tasandikud jõudsime alale, mis oli paiguti metsale paiguti kuiv ja kivine samas jälle niiske ja külm, muutudes nii tihti ja nii järsult, nagu ma pole näinud kusagil mujal. Mitte kusagil välja arvatud ehk mõnes orus Püreneedes, Pole, looduse avanud end mulle kogu oma hurmavuses, nõnda vabalt nagu Mallorca mõõtmatutel ürgmaastikel. Ja äratanud mus põhjendatud kahtlusi Mallorca laste väidetes, et kogu nende saar on täielikult üles haritud. Sellegipoolest ei tulnud mulle mõttessegi Mallorca laste peale pahandada, kuna miski pole kaunim kui see harimata maa mis kasvatab kõike, mida nad ihkavad vajamata midagi enamat. Kõverdunud kokku põimunud metsikud puud, okkalised, põldmurakad, hunnitud lilled, sambla ja kõrk ja vaibad, ogalised kapparipõõsad, õrnad ja veetlevad Toome liiliad. Kõik muutumatult jumalast loodud kujul. Kuristik mägi, kivine rada, mis hetkega muutub kivi murruks metsatee kadumas petlikusse ojasse avara aas, mis äkitselt lõpeb järsu mäeseinaga. Võsa, kuhu oleks nagu taevast puistatud suuri kivi, Runkaid aukus, teed kulgemast pikki mägioja Mirdi ja kuslapuu puhmaste vahel. Ning lõpuks talu justkui oaas Puustusmaa südames oma palmipuuga mis kõrgub nagu vaatetorn, mille suunas üksildane teekäija võib oma sammud seada. Ei šveitsi ega tirooli. Loodus ärata minus muljet vabast ja algupärasest loomisest, mis nii väga võlus mind Mallorcal. Šveitsi mägede metsikumates paikades tundus mulle, et loodus, mis on seal karmi kliima armu all on küll pääsenud inimese pere mehetsemisest kuid sunnitud siiski alistuma taevajõudude, veel rängemale survele ja omal moel orjastatud ka iseenda vastuoludest. Just nagu liig lennukas inimmeel, mis võib loota vaid iseendale. Mallorca loodus õitseb särava taeva suudluste all. Ja naeratab soojade tuulepuhangute embuses, mis merelt merele ekseldas üle saare põikavad. Närbunud lill ärkab rajuilma järel endisest virgemana ja tormis murdunud puutüvi kasvatab senisest enam võsusid. Kuigi seal saarel õigupoolest pole sugugi inimtühje paiku loob korralike teede puudumine seal mahajäetuse ja metsikusse mulje. Meenutades neid luusiana kauneid preerijaid, kus Momo noorusel lemmikunelmates järgnesin Reneele tema Atalawei Shaktaar radade otsinguil. Olen täiesti kindel, et säärane kiidukõne ei meeldi Mallorca lastele kuigivõrd sest nemad väidavad oma maanteed vägagi kõlbulikud olevat. Teedemoodi on nad pealtnäha küll ei vaidle vastu. Kuid mis puutub nende kõlblikkust sõidukite jaoks siis selle üle peate teise otsustama. Kohalik tavalisem üüritõld Ontartana hobuse võimula veetav vedrustusega postitõlla sarnane sõiduriist. Kaarik, milles on neli istekohta ja mis püsib püsti vaid tänu aistele nagu eelminegi. Mõlemal on toekad, rattad, massiivsed Rautised ja seespool kuue tolli paksune villa polsterdus. Sedalaadi sisustus annab teile pisut mõtteainet, kui esimest korda istute sellesse esmapilgul mugavasse sõidukisse. Kutsar istub lauajupil, mis täidab juhiistme aset tallad aistel hobuse laudjas õõtsumas jalgade vahel. Niisiis elab ta oma tagupoolega kaasa looma igale liigutusele ühes sõiduki kõikide rappumistega. Just nagu sõidaks ta ühel ja samal ajal nii hobuse seljas kui ka ajurina. Selline sõiduviis aga ei tundu talle ilmselt vähimalgi määral ebamugav olevat, kuna ta laulab kogu aeg, ükskõik kui hirmsasti ta põruda saab ja katkestab laulu vaid vahel harva toomaks kuuldavale hirmsaid vandesõnu, kui hobune väheke ebalev laskmast järsku kuristikku või ronimas kalju seina mööda. Nii see reisimine siin käib, kuristikud, mägiojad, sood, põõsapuhmad, kraavid, kõik takistavad teekonda. Aga egas selliste tühiasjade pärast peatuta, kuna need on lihtsalt osa teest. Reisi algul tundub selline takistussõit halva naljana ja te küsite teejuhilt, mis mängu ta mängib? No see on ju tee, vastab tema. Kuid see jõgi, see on osade eest. Ja see sügav auk, see on osa teest. Aga see põõsastik, kõik see on osa teest, no olgu siis pealegi. Niisiis olete te jäetud saatuse intsutada, vähimagi väljavaated pääseda ja õnnistati istmepolstrit, ilma milleta oleksid teie kondid juba kindlasti murdunud. Usaldage oma hing jumala hoolde ja imetlege loodust, olgu siis surma oodates või imele lootes. Kõigele vaatamata jõuate üsnagi sageli pärale terve nahaga seda tänu vankri tugevale konstruktsioonile, hobusekindlatele, jalgadele ja võib-olla ka muretule kutsarile, kes on lubanud loomal kulgeda omapead, olles ise, käsivarred ristis, rahumeeli suitsetanud sigari teise järel, üks vankriratas roomamas mäeküljel ja teine kuristiku pervel. Ohuga harjub õige pea, eriti nähes, et see teistele vähimatki muret ei valmista, kuigi oht on vägagi reaalne. Ega siis iga päev uppi minda. Aga kui nõnda juhtub, vaevalt siis reis enam jätkub. Pea kõik saare asukad on varustatud mingisuguse sõidukiga. Aadlikud uhkeldavad Lui Neljateistkümnenda aegsete kinniste tõldudega, millel kellukesekujulised salongid. Mõnel sellistest on kogunisti kaheksa akent ja hiiglaslikud rattad, mis veerevad üle ja läbi kõikvõimalikest takistustest. Neli või kuus tugevat muula veab krapsakalt neid kobakaid, viletsa vedrustusega, kohmakalt liikuvaid, kuid avaraid ja tugevaid sõiduvahendeid, millega põrutatakse uskumatult julget galoppi läbi kõige aukartust äratavate Jäärakute. Teadagi pole reisijal siis pääsu muljumisjälgedest rohketest, muhkudest ja valutavatest kintsudest. Tõsine ja huumorivaene, mingi helde vargas. Tüüpiline hispaania kirjanik lausub Mallorca kohutavate maanteede kohta järgmist. Ei ole võimalik liialdada selle hädatarviliku valdkonna unarusse jäetusega sel pale aari saarel. See, mida kohalikud elanikud nimetavad teeks, kujutab endast suurt hulka läbimatuid, järsakuid ja teekonnal Palmast kallatso mägedesse ähvardab surm õnnetut reisimeest lausa igal sammul. Linnade ja külade äärepiirkondade teed nii ohtlikud pole. Kuid nende suureks puuduseks on nõnda tihke pressitus müüride või kärestikuojade vahele, et kaks sõidukit teineteisest mööda ei pääse. Kui kohtumine siiski toimub, tuleb härjad või hobused lahti rakendada ja üht vankritest tagurdada sageli üsna pikka maad. Vaidlus selle üle, kumb osapool tagasi peab tõmbuma, on lõputu ja hilineval reisijal ei jää üle, muudkui korrata. Selleks ajaks juba omaseks saanud Mallorca laste motot. Modžacalma. Mallorcal ased koolerdavad teede korrashoiuga, kuid on nendega ometi arvukalt õnnistatud. Õigupoolest esineb valikuga koguni raskusi. Olen kolm korda sõitnud kartuuslaste kloostrist Palmasse ja tagasi ning ühelgi korral kuuest ei ole mul tulnud kurta vahelduse puudumise üle. Ikka ja jälle on Pir lutše juht teelt kõrvale põigelnud ning viinud meid seiklema mägedesse ja orgudesse ikka üles-alla väites end otsivat seitsmendat teed, mis on kõikidest etem, mida ta aga pole iial leidnud. Vahema Palmast Valdemossasse loetakse olevat kolm kolmikmiili ent kolme Mallorca kolmikmiili Hei läbida isegi suurel kiirusel alla kolme tunni. Esimesed kaks kolmandikku ajast kuluvad pikaldasel tõusule, mille lõpul ootab teid korralikult sillutatud mäenõlv. Tõenäoliselt kloostri munkade kunagine kätetöö, mis on ülimalt kitsas, kohutavalt kõrge ja ohtlikum kui kogu muu tee osa Ko. Siit alles algab Mallorca tõelise alpimaastikupale. Kuigi saare elanikud ise on seda meelt, et vaatamata järskude mägede vahelistele kuristikele ja ühelt kivirahnud teisele hüplevatele mägijõgedele muutuvad need paigad tõeliselt metsikuks üksnes talvel. Hoolimata hiljutistest sadudest kujutas Mägi õeke veel detsembris endast läbi lillelise roheluse põiklevat võluvat. Oja mäestik naeratas ja Valdemossa org avanes meie silmade all kui kevadine aed. Kartuuslaste kloostrisse tuleb minna jalgsi, kuna ükski sõiduvahend ei suuda rinda pista sealse kivise ja uljalt käänulise tõusuga. See muutub armsamaks iga sammuga, mis meid ülespoole viib. Ma pole kohanud midagi võluvamat ega hingematvamat neist loodus lapikestest kus omavahel sulanduvad ja vahelduvad tamme, jaanileivapuu, männiõlipuu, papp, pliia küpressi, rohelised alatoonid ja kus läbi selle võrreldamatu ilmega lopsaka maastiku otsib oma teed. Mägi jõeke. Mulle jääb alatiseks Silmed ühelt teekäänakuid pilku tagasi heites avanenud vaade ühele nendest mäetipul asuvatest hurmavatest araabiapärastest majadest, mida olen kirjeldanud. See oli osaliselt peitunud viigikaktust ja taha ja suur palm maalis kuristiku servale kauni kõikuva silueti. Pruugib vaid Pariisi räpasusele udulmu meeli tumestada kui piisab üksnes silmade sulgemisest, et taas kerkiks silme ette see rohetav mäestik, kollakaspruunid, kaljud ja üksildane palm joonistumas roos punase taeva taustal. Valdemossa mäeahelik aheneb kitsaste tasandikena kõrgetest mägedest koosnevas isemoodi lehtriks mille künnisel põhjapoolseim all platoo nõlval asub klooster. Mungad olid teinud tohutut tööd, andmaks selle romantilise paiga karusele ilule pehmemat tooni. Avatud vaatega terrass seintega muutsid nad Kuru kõrgeima osa hiiglaslikuks aiaks. Eri tasanditele paarikaupa istutatud püramiid sate kübresside piirjooned annavad sellele ooperikalmistu lavastusliku ilme. Kogu oru nõlva täitev Palmija mandlipuid kasvatav aed tõuseb laiade üha järsenevate treppidel mäerinnaku madalamate nõlvakuteni. Kuuvalguses, mil varjud peidavad treppide ebaühtluse tundub see hiiglaste võitlustandriks ehitatud amfiteatrina. Keset aeda asub kauni palmigrupi all kivibassein mis kogub mägedelt tulevat allikavett ja jaotab seda mööda kiviplaatidest ehitatud kanalit alumistele tasanditele. Sarnaselt kastetakse Barcelona maapiirkonda. Sedalaadi lahendused Mallorcal ja Kataloonias on liiga suureulatuslikud ja leidlikud, et olla tehtud kellegi teise poolt peale araablaste. Kanali võrk katab kogu saare siseosa ja kloostri munkade aiast alguse saavad kanalid kulgevad kõrvuti mägiojaga, et anda Palmale igal aastaajal värsket vett. Kõige kõrgemas punktis asuv põhja poole avanev kartuuslaste klooster kõrgub laia oru kohal. See org laieneb veelgi laskudes laugelt järskude kaldakaljude poole, millede jalamilt on räsinud ja uuristanud meri. Üks mäeaheliku tipu külg suundubki Hispaania, teine ida poole. Seega on klooster kahest küljest mere meelevallas. Võib kuulda sele kohinat põhjast ning silmata õhukest sinetavat joont lõunast avaneva otsatu mägise tasandiku tagant. See on suurejooneline maal, mille esiplaani raamivad tumedad kaljude taha peitunud kuused. Taamal järsud mäed, väärikate puudega ning taustaks ümarad orud, mida soojades värvivarjundites kuldab loojuv päike. Silm eristab nende harjal veel puude mikroskoopiliselt väikeseid silu ette mis on peened kui liblika tundlad. Mustad ja selgepiirilised nagu Din. Sädeleva kuldpinnal. Valgusküllane taust on lausik ja taamal, kus mägedes tõusma hakkav udu heidab üle sügaviku läbipaistva loori, võiks pidada seda mereks, kuid meri püsib liikumatult eemal. Ja kui tasandikul nagu sinine järv, joonistub Vahemeri päikesetõusul üle selle pimestava vaate terava hõbedaniidi. See on üks nendest vaadetest, mis sind täielikult vallutab jätmata ruumi rohkematele soovidele ja olles kõrgemal igasugusest kujutlusvõimest. Loodus on siia kuhjanud kõik, millest võiksid unistada luuletaja või kunstnik. See on kammitsemata tervik, lõpmatuid, detaile, ammendamatut, vaheldust, hajusaid kujusid, selgeid piirjooni ja põhjatud sügavust, millele kunst ei suuda enam midagi lisada. Me oleme nagu ikka, võimetud hindama ja mõtestama jumala loometööd. Ja kui tõsimeeli püüame endi olemust peegeldada, siis tõdeme oma võimetust väljendada seda lakkamatut elu, mis meid nii ikestab. Kui paelub. Inimestele, kes on sattunud loomingulise tühjuse nõiaringi, soovitaksin silmitseda neid vaateid hoolikalt ja sageli. Sel moel, usun, ma võiksid nad saavutada teatud harda au paklikkuse jumaliku loomingu vastu mis on püsiva loomise alus ja mis neil nende suuruste hoiaku järgi otsustades puudub. Mis minusse puutub, siis iial pole sõnad mulle nii tühised tundunud kui neil mõtiskluse hetkedel seal kloostris. Sageli valdas mind usuline hardumus hoog kuid ainsad sõnad, millega ma oma elamusi suutsin väljendada, olid armas jumal, ole sa õnnistatud, et olen andnud mulle nii head silmad. Kuigi usun, et nende ülevate maastike nautimine, värskendav ja kosutav on pidevalt nende vallas viibimine ohtlik. Niisuguste tunnete mõju all elamisega harjub ära ning häirekella löövad närvid nõuavad oma õiglast osa meelelise rahulduse kõrval. See seletab, miks mungad hoolivad nõnda vähe oma kloostrite poeetilisusest ning talupojad ja karjused mägede ilust. Meil ei olnud aega nendest vaadetest tüdineda, sest pea igaõhtune päikeseloojangul laskuv udu tegi meie väikeses Oasis veedetud niigi lühikesed päevad veelgi lühemaks teks. Pool päeva olime vasakpoolse kõrge mäe varjus ja kell kolm jäime paremal asuva teise kõrge mäe varju. Ent kui kauneid valgus mängime, näha saime, kui päikesekiired tungisid välja kaljurahnude tagant või liuglesime harjade vahelt kroonides nende harjad, kulla ja purk Puriga. Mõnikord kümnesid kloostriesised, kübressid ja musta toobeliskid. Selles kiirgav valges kumas palmide kobarad tundusid rubiini isikutena ja varjupik. Piirjoon lõikas oru põiki kaheks. Üks pool suples suve kirkuses. Teine Olicinetav külm nagu talvemaastik. Valdemossakartuuslaste klooster, kuhu vennaskonna seaduse kohaselt kuulus 13 munka, kaasa arvatud kloostriülem oli pääsenud 1836. aasta määrusest mis mõistis hävitamisele iga kloostri, kus oli vähem kui 12 munka. Vennaskond oli sellegipoolest laiali aetud. Klooster riigi omandisse võetud. Mallorca riik, kes ei teadnud, kuidas noid avaraid ehitisi ära kasutada otsustas üürida mungakongid enne nende lagunemist isikutele, kellele seal elamine huvi pakuks. Kuigi rent oli väga mõistlik, ei tundunud Pakkumine Valdemossa külaelanikke ahvatlevat. Ehk oli põhjuseks nende sügav vagadus ja austus oma munkade vastu ning vahest ka ebausklik hirm, mis küll ei takistanud neid karnevaliöödel sinna tantsima tulemast. Meie au kartuseta elamisele nende seinte vahel vaatasid nad vägagi kõõrdi. Suur osa kartuuslaste kloostrist on siiski asustatud. Suvekuumuses elavad seal Palma väike konnanlased, kes tulevad sellelt kõrguselt ja nende paksude võlvkaarte alt otsima värskendust linna ja tasandiku lämmatava kuumuse eest. Kuid talve saabudes ajab pakane nad minema. Ja meie seal viibides olid kloostri ainsad asukad apteeker, kloostrivaht ja Maria Antonia. Maria Antonia oli omamoodi majapidajanna ning minu arvamust mööda oli ta pagenud sinna Hispaanias valitseva viletsuse eest. Ta oli üürinud kloostri suvekülalistest kasu lõikamiseks mungakambri. Tema kamber asus meie oma kõrval ja teenis meid köögina. Ta ise aga võttis ülesandeks olla meie majapidaja. Omal ajal oli ta olnud ilus ning sire ja kasitud oli ta nüüdki. Ta väitis end olevat heast perekonnast ja tal olid võluvad kombed, meeldiv hääl libekeel ja kõige märkimisväärsem viis näidata külalislahkust. Ta kiirustas kloostri uutele asukatele oma teeneid pakkuma ja keeldus haamunult lausa ahastuses silmi peites mingit tasu vastu võtmast. Ta aitas kõiki, vaid, nagu ta ise ütles, pelgalt armastusest jumala vastu, lihtsalt aitamiseks ja ainsa eesmärgiga pälvida oma naabrite sõprus. Tema omandusse kuulus Pukwoodi söepann. Kaks õlg tooli krutsifiksi ja mõned savinõud. Ta loovutas kõike seda vara heldelt kasutamiseks ja tema tuppa võis igaüks vabalt mahutada oma teenija ja pojad. Vastukaaluks seadis ta end sisse meie majapidamises ning hõivas endale parima osa meie riietest ja einetest. Ma ei ole kunagi näinud ei vaga suud, mis oleks sedavõrd toidule pühendunud sõrmi, mis põletushaavu saamata keevate pottide põhjast. Nõnda nobedalt maiuspalu lapsaksid. Ega nii ablast kur kuu, mis suudaks salamahti endasse ahmida armastatud peremeeste, suhkru ja kohvi ning samal ajal vilistada koraali või poolerott. Kui asi poleks puudutanud meie enda heaolu, oleks olnud ju põnev ja naljakas vaadata, kuidas vana hea Antonia ning ühes temaga meie toateenija Catalina, Valdemossa, küürus nõiamoor ja nii-öelda abilisena ülalpeetav piiga ninja Pisike Sakris peletis omavahel Kiseldes meie õhtusöögi kallale sööstsid oli Angeluse palvehetk ja need kolm hulkurkassi ei jätnud seda etteastet kunagi vahele. Mõlemad vanamoorid palvetasid duetina ja ninja vastas aamen. Rabades samal ajal võrratu osavusega laualt karbonaadi või tubli ampsu puuviljatarretist. Algul tasus vaeva seda ilmekat stseeni vaadata. Samal ajal nägu nagu ei märkaksime midagi. Ent kui vihmad hakkasid sagedamini takistama ühendust Palmaga ja toitu napimaks, jäi, muutus Maria, Antonia ja ta kaaslastel nõndanimetatud abi juba vähem nauditavaks ning me olime sunnitud oma toiduvarusid lastega vaheldumisi valvama. Mäletan end peitma padja alla järgmise päeva hommikusöögiks hädavajaliku küpsisekorvi ning tiirutamas nagu raisakotkas ümber kalavaagnate. Peletaks eemale neid väikesi röövlinde, kes oleksid meie kaladest vaid rootsud järele jätnud. Kloostrivaht oli liha selline noormees kes oli ilmselt lapsepõlves missa poiss olnud ja hoidis nüüd kloostri võtmeid oma hoole all. Tema arvel oli häbistav lugu. Teda oli mõistetud süüdi noorem koos oma vanematega, mõned kuud selles kloostris viibinud tütarlapse võrgutamises ja talle lapse tegemises. Pahategija vabandus oli, et riik oli määranud teda kaitsma vaid neitsisid kloostri maalidel. Välimuselt ei olnud ta küll kuigi kena, aga talle meeldis keigarit mängida. Kauni pool Araablasliku ülikonna asemel, mida tema rahvusest mehed tavaliselt kandsid, olid tal eurooplaslikud püksid ja kohalike tüdrukute silmi püüdvad traksid. Tema õde oli kauneim tüdruk, keda mu Mallorcal näinud olen. Need kaks ei elanud kloostris, nemad olid rikkad ja uhked ja neil oli külas maja, kui tal tegid iga päev kloostes ringkäigu ning külastasid sageli Marie Antoniat, kes kutsus leid sööma meie lõunat, kui teil endal parajasti nälga polnud. Apteeker oli endine kloostri munk, kes sulgus oma kambrisse, riietus valgesse rüüsse ja luges üksinda psalmi. Kui keegi tema ukse taga koputas, et paluda Puuviljasiirupit või köharohtu ainsat ravimit, mis tal olid viskas ta oma mungarüü kähku voodile ja ilmus nähtavale lühikestes mustades pükstes sokkides ja vestis justament nagu tantsijad. Mulje ääri näidendi vahemängu ajal. Kuigi ta oli ebausklik, vanur ei kaevelda millegi üle. Kes teab, ehk panustan Don Carlose võitu ja püha inkvisitsiooni naasmist, soovimata seejuures kellelegi halba. Ta müüs oma köharohtu kulla hinnaga ja need väikesed sissetulekud pakkusid talle ehk lohutust, kui meenus kunagi antud lubadus elada vaesuses. Tema kamber oli meie omast kaugel väikeses sopis kloostri sissepääsu lähedal ja selle uks oli peitunud riitsinus taimede ja muude vägevalt vohavate ravi ürtide taha. Ta ise redutas seal nagu vana jänes, kes kardab koeri oma jälile pääsevad ega näidanud end peaaegu kunagi. Kui me poleks juhtunud sageli ostma tema võlujooke, ei oleks keegi isegi kahtlustanud, et selles kloostris siiski elab. Veel üks munk. Selle väikese kloostri ümber on kartuuslaste vanad 15.-st sajandist pärit kabelit. Nad on kiivalt kaitstud ja kloostrivaht ei avanenud kellelegi, mis muidugi üksnes ärgitas meie uudishimu juhtudes oma jalutuskäikudel vägisi kabeli müüripragudest sisse piiluma. Nägime seespool kauneid mööbliesemeid ja väga vanu puunikerdusi. Ehitise salapäraste surgastes võiks vabalt leiduda unarusse jäetud aardeid, mille pealt ükski Mallorca-alane ei viitsiks isegi tolmu pühkida. Lagunevatest võlvkaartest on tajuda suursugusust. Nad püsivad vaevu püsti ja nende alt õhtuti hullude ilmadega läbi kõndides usaldasime oma hinged jumala hoolde, kuna ükski torm, mis kloostrist läbi puhus, ei jätnud puistamata tükikesi müürist või järjekordseid kive võlvidest. Ma ei ole kunagi kuulnud tuult kaeblemas nii rängalt ja lootusetult nagu neis sügavates kõlavates võlv koridorides. Mägiojade kohin, pilvede võidujooks, mere monotoonne müha, mida katkestas vaid tormi vilin. Tuule iilidega võitlevate oma lennul eksinud kajakate kaeblemine. Seejärel paks udu, mis nagu surilina langes alla ning läbi purunenud võlvide kloostrisse tungides tegi meid üksteisele nähtamatuks ja muutusime väikese lambi koridorides ekslevaks virva tillukeseks. Need ja tuhandeid teisigi detaile on sööbinud mu mällu tehes sellest kloostrist maailma romantilisi maapaiga.