Keskööprogramm. Tere nüüd seisab meil ees 50 minutit Merle karusoo seltsis selle jutu elamise selgrooks. Võtame Eesti lavastajate liidu väljaande kus on meie lavastajate tööd. Väga lühikese, täiesti lihtsalt faktilise täpsusega kirja pandud aastaarv. Lavastus autor ja Merle Karusoo töötee on olnud pikk ja siin on nummerdatud 27 tööd ja 20 kaheksandat viimast uut lavastust siin veel sees ei olegi. On selge, et kõike seda ei jõua 50 minutiga läbi rääkida, aga esimene nendest Friedebert Tuglase, Popi ja Uhuu aastal 1975 on niisugune, mis võib-olla paljudele, kes praegu kuulavad, tuleb ka meelde ühe kirka teatrielamusena, aga kas see on ka Merle sulle endale lähedane meelde jäänud töö? No on ikka, see oli kooli lavastus, see nagu ei olnudki mõeldud diplomilavastuseks, aga pärast temast sai ka diplomilavastus, see oli, kui ma õieti mäletan. Kolmandal kursusel tehtud, tihtipeale on küsitud ja sellest on räägitud ka ainult nendest rääkimistest on nüüd aastaid möödas, et kuidas sa tuled mõttele teha ühte või teist lavastust. Juba, kui ma lavakunstikateedrisse sisse astusin, siis lavastajad pidid ka tegema nii-ütelda, sisseastumised, töödid, aga nemad pidid tegema need näitlejatega. Ja meie tegime Aare Laanemetsa ja Kalju arroga loomaetüüdi. Nii et selles mõttes ei ole vist üllatuslik, et loomad mängisid ka minu esimest esimest lavastust, oli semestri ülesanne dramatiseerida üks novelia, lavastada see. Ja ma mäletan, et me istusime eero sprindi pulmas kogu oma kursusega ja Urmas Kibuspuu istus minu kõrval ja tal olid sellised pikad, peaaegu õlgadeni valged juuksed. Ja ma olin muidugi pikka aega järjest lugenud novell et leida see töö, mida teha ja, ja siis ma vaatasin seda, seda blondi pikka tukka, mis tal õlani langes. Ja siis ma taipasin, et see on Poppy. Et, et noh, et need on taksikoera kõrvad. Sealsamas me kokku leppisimegi seda seda tööd teha. Ja. Ja teine mees selles mängus oli, oli Lembit Peterson. Tema oli meil kooli alguses väga sissepoole pööratud inimene, nagu ta nagu ta vist ongi. Ja sellist füüsilist atraktiivsust, nagu see ahvi roll selles Tuglase novellis nõudis ei osanud alguses temalt nagu oodata, aga igal tantsutunnivaheajal mängisid meie poisid pisikese palliga. Võti. Ja vaat sellest, kuidas nad, kuidas nad vuti mängisid, väravateks olid siis tavalised pingid ja vaat see nagu ilmutas nende nende seesmist olemist ja aktiivsust rohkemgi kui mõnikord erialatund. Ja siis oligi niimoodi, et, et Lembitu on imetlusväärselt organiseeritud füüsis ja ja nime kokku leppisime isandat, mängis Kalju Oro ja oli abiks assistendiks kogu kogu loo puhul ja ja samal ajal oli see tööga esimene kokkupuutumine kunstnikega ja, ja nendeks olid Riina Paabitševa ja Kersti talisoo, kes õppisid sellel ajal kunstiülikoolis vist teisel kursusel, mitte kaugemal. Ja see oli väga hea kogemus meeskonnatööst, koostööst nii kunstnikega kui näitlejatega. See esimene kogemus. Ja see oli hea, see oli armas ja mida kaugemale sellised asjad ajas, jäävad seda armsamaks nad muutuvad. Teine diplomilavastus tabamata ime aga tõepoolest ei jõua kõiki neid kõiki neid lavastuse järjest läbi rääkida, selles mõttes, et, et igaühega on seotud need rõõmud, et sa kohtud uute uute näitlejatega ja avastad neid ja nad aitavad sind edasi ja teed oma tööd ja arened ja ma usun, et publiku jaoks on üks selline rohkem teada lavastus hoopis härralde mood tänu Velda otsusele, aga minu enda jaoks. Ta ei ühine sinna sinna ritta, mis on olnud minu tee, ta oli lavastus ja ta oli, ta oli armasta, oli tähtis selle poolest, et Velda otsus oli nõus minuga koos töötama ja meie kõigiga see no ega seda ka ei oska kirjeldada. Ja siis ma muidugi vot nii tabamata ime kui, kui Haroldi moodiga seoses, et ma pean ütlema seda, et nende asjade puhul ma õppisin või hakkasin tema arusaama, ega ma ei ole sellest siiani päris hästi aru saanud või ma ei oska seda juhtida, ei valda seda, see on see, mida minu arvates väga hästi valdab meil Kaarin Raid ja Kaarin Raidi, ma nimetaksin hea meelega ka oma õpetajat, kui tal lubab, sellepärast et. Ja kui ma Panso koolis käisin, siis oli see see aeg, millal Raitagi oma punn juba potitehast Pärnus ja ta võttis mind enda juurde, võttis oma hoole alla, ma tahtsin näha ta proove. See vältas oma kaks nädalat ja samal ajal seal andis ta mulle peavarju, ma olin üleni tema tema tööprotsessis sees, aga ma ei ole kunagi õppinud valdama seda, milles tema on meil minu arusaamise järgi kõige suurem meister. Vaat see on see näitleja kujund. Sest. Minul ei ole seda avatust, mida oleks, mida oleks lavastajal tegelikult tarvis seda avatust ja rahu. Et jõuda selleni, et näitleja saaks ise oma kujundit luua, et ma ei hakka teda umbusaldama, et ma ei sega teda ja, ja omal käel ma olen paar korda niisuguse märkuse kätte saanud elus mitte selles mõttes, et see oleks mulle märkusena tehtud, vaid et ma, et ma taipan, et et siin väga lähedal oli oht, et ma ei tunne ära seda etenduse jaoks vajalikku kujundit, mida näitleja ise pakub. Tabamata imega oli selles mõttes lihtne, et see põhikujund, mille läbi seda etendust vist tuntakse ja mäletatakse, sündis meil lausa esimesel proovi ja see on tüki lõpp. KUS Leo Saaleb ronib jalgupidi klaverile, kui ta ütleb seda, et tema kunsti üle on õigus ainult temal enesel otsustada, teistel ei ole tegelikult seda õigust teha. See, see sündis esimesel proovil ja pärast kogu töö läkski selles suunas. Et selleni jõuda ja Harold ja muud seal oli samamoodi meil. Mood tavatses pea peal seista ja Urmas pakkus pakkus tüki finaaliks välja selle, kui moodi enam ei olnud, et Harold ajab ennast ka niimoodi pea peale püsti esimest korda elus. Ja vaat need on niisugused asjad, milleni mina küll jõudnud. Noh, ei ole, ma kardan, et ma on väga palju selliseid asju, mida näitleja tegelikult tegelikult võiks luua, aga minu tunnetus jahib mingisuguseid muid asju. Ja, ja sellepärast võib juhtuda küll, et ma, et ma ise olen oma oma töös takistuseks näitlejatele noh, natuke võib-olla ei jõuagi lihtsalt selleni, et sünniks midagi, mida me ei oota, tähendab, sünniks rohkem, kui me programmeerime. Eriti eriti hästi on see näha mõne sellise lavastuse puhul, kus on väga palju tegelasi, nii et ma ei jõua lihtsalt need kõiki segada ja siis on võimalik näitlejatel palju rohkem teha selleks selle heaks näiteks on näiteks Makarenko koloonia, kus 40 inimest oli laval, osad olid, osad olid tegelikult rollid olid suhteliselt väikesed, sest nad pidid mängima neid paljusid. Aga mulle on väga erksalt meelde jäänud, et väga mitmeid rollilahendusi, justkui ei olekski ma ise selle töö juures olnud. Ja ma arvan, et see võib olla küll tänu sellele, et, et 40 kallale ei jõua sa norida ja neid ei jõua, saab pidurdada, neid ei jõua sa piisavalt jälgida, et neid segada. Ma mäletan ja, ja need on näitleja kujundeid mäletan, Roman Baskinit. Guido Kangurit või Margus Oop kaupa või neid on väga palju. Ma mäletan Jaak Johansoni mingit mingit pikka kõnnakut, mis oli noh, äärmiselt täpne, ainult et olles ise kõrvuni selle selle töö sees ajama taga mingisugust tervikut ja ei oska enesel õigel ajal ütelda, et see terveks saab sündida mitte ainult selle ratsionaalse raja pealt, mida mina ajan, vaid ikkagi täidab seda seesama näitleja, näitleja, enese olemine, näitleja, jänese, Kujund siis 1980. aastal, pärast Makarenkot tuli lavastus, olen 13 aastane. See on töö, kus sa oled ise autor ja lavastaja ja siin ma näen taga põhjana sinu kogemusi. Tartu Ülikooli sotsioloogialaboratooriumi aegadest. See on nagu nagu minu ala rohkem just just tegeleda sellega, et kogu materjal oleks algusest peale loodud selle rühma poolt, kes teda, kes teda lõpuks esitab siis see kolmeteistaastane oli puhtalt juba niimoodi võeti niimoodi tehtud, et me, näitlejad ise käisid koolides, et paluda seitsmenda klassi õpilastel kirjutada kirjandeid oma tänasest päevast ja Eesti raadiost. Me saime sotsioloogide analüüsi selle kohta, kuidas jaguneb keskmiselt ühe kolmeteistaastase inimese päev. Kui palju on seal raadiot TV-d, mida tollal oli märksa vähem, kui kui praegu koolitunde õppimist ja mis hobisid siis veel ja need kaks külge panime me siis see oli meil teadmiseks alla, siis näitlejad hakkasid seda ise improviseerima. Ja, ja siis me lindistasime improvisatsiooni, siis kirjutasime need kokku niimoodi sündisse. Rannaetendus. Electra saatus on lein 1981, see oli dominiiklaste kloostri varemetesse, on mulle väga armas, etendas selle atmosfääri pärast, mis seal olid need ja ka jälle publiku pärast sest etendus kestis kuus tundi, aga kuidagi kuidagi algusest peale ei tekitanud mingisugust probleemi. No välja arvatud siis, kui alles mõtlesime sellele, et see niimoodi on. Aga aga inimesed, kes tulid meid vaatama, nende jaoks, seal probleeme ei olnud, nemad võtsid oma termosed kaasa, nemad kuidagi juba teadsid, mismoodi nemad teadsid, ei tea, sättisid ennast seal muruplatsil sisse ja tundsid ennast hästi, kõik see kuus tundi, kuigi alguses oli neil külm, pärast olid nad juba varustatud ka. Me püüdsime neid hoiatada, et väga jahedaks läheb müüride vahel. Ja see atmosfäär, see, see niiskus, päikese loojumine, see valguse liikumine, see, kuidas, kuidas noh, prožektorid alguses ei valgusta, sest ilm on isegi valge ja kuidas intensiivsemaks muutuvad, eriti augustikuus oli see. Ja siis need tuvid, kes seal kudrutasid ja siis need varesed, kes seal kraaksusid. Jaa, jaa. Ja, ja üldse seal oli olemas peaaegu et hauatagune maailm, kuidas peaks seda nimetama, mida Kanell oma oma tekkis, ongi selle perekonna, selle suguvõsa nagu lossiks mõtelnud, see kõik tuli seal ja see, see on niisugune kummaline sugestiivne mälupilt minu enese jaoks ka tagant tagantjärele. Ja see on üks vähestest, mis on mis on väga tähtsal kohal minu emotsionaalses mälus ja mis päris otseselt ei seostu nüüd nende. Ma ütleksin hea meelega, sotsiaalsed huvid, aga meil on kõik niisugused sõnad on tehtud noh, natuke nagu kahtlaseks ja ise ka ütlen sotsiaalne huvi, siis tundub nagu see oleks midagi, midagi, mis on natuke väike või natukene pisikene, et huvi võiks olla suurem huvi võiks olla näiteks kunstiline. Mina tegelikult ei oska eristada. Eristada mina ei oska defineerida kunsti, mina ei tea mille millest lähtudes seda defineerima peab. See sotsioloogilise kallakuga, las ma kasutan ükskõik lavastuste rida, see jätkub. Pirgu trupi töös, Pirgus hakkasite te jälle inimeste elulugusid uurima nüüd enam mitte nende kolmeteistaastaste või praeguse aja noorte, vaid hoopis hoopis vanade inimeste kunagist elu elustama ja, ja aitama neil seda seda uuesti mõistaja mäletada. Ja minu meelest aruanne oli seda. Ja aga aruandel on, on üks, on tegelikult pikk eellugu, ma tahaksin rääkida pärast 13 aastasi, siis tuli see Electra saatus on lein siia siia vahele. Ja vot mõnikord on elus selliseid. Valulike perioode, kus sa, kus, kus sul on, sa, sa tunned nagu sa läheksid ühest olemisest teise, õigupoolest ma ju ei tea, ma ei ole mõtelnud tagantjärgi, mis olemisest, kuhu ma üle läksin, ma tean lihtsalt, et mul on praegu samasugune periood, kus ma peaksin jälle vastu võtma mingisuguseid mingisuguseid noh, otsuseid, kus ma ei ole päris kindel, et see, mis ma olen enesele enesele järgmiseks olemiseks või töödeks planeerinud, on üldse õige, et, et on üldse see, mida ma tahan. Vaat siis oli samamoodi ja kuidagi kuidagi õnnelikult jooksis sellesse lavastusse kui selles mõttes õnnelikult, et see lavastus sündis, ta sai olema ja ta ja ta ongi mu enda emotsionaalses mälus sellisena, nagu ta on. Aga, aga pärast seda algas tee, mis tegelikult viis väga otse välja sinna Pirgu arenduskeskuses, see on see, et kui me olime teinud sellise edu ka kolmeteistaastased ära, mis oli, mis oli tõepoolest väga populaarne. Nii et me pidime kogu aeg võitlema sellega et sellele populaarsusele vastu seista, et ta ei labastakse populaarsus, seda, mida me teeme, sest kui tuli väga noor ja teatrivõõras publik, siis ta siis ta püüdis muidugi noh, pisut meid alla kiskuda, aga see oli äärmiselt tugev, näitlejate näit. Leiate trupp kes seal, kes seal oli, nii et nii et nemad sellele järele ei andnud, kuigi kuigi improvisatsioon selles etenduses jätkus kohe päris viimase etenduseni niimoodi ja siis tuli meil selline selline mõte, et aga läheme nüüd sammukese edasi, need olid seitsmenda klassi õpilased, aga aga aga läheks näide, kuulaks mida siis elust mõtlevad need kes on, kes on abituurimis, kes on siis 17 kaheksateistaastased ja oli aasta 1981, kolme kolmeteistaastane sündis 80. aasta suvel, me olime ära Kloogal, tähendab, sellel ajal, kui siin Eestis Tallinnas oli olümpia. Me olime eemal sellest, mis, mis sündima hakkas, ilmselt just nimelt selle olümpia ajal ja mis lõi välja siis sügisel nendesse noorterahutustest, mina isiklikult olen pisut nagu eemale sellest. Ja tähendab, et mina jõudsin kohale alles siis, kui, kui ma tutvusin 40 40 kirjaga. Ja ja see oli juba see aeg, kus enam, kus me lihtsalt ei saanud niimoodi kooli sisse kõndida, et lasime küsitleme teie abitooriumid, siis noorsooteater tuli, tuli taha, kirjutas pikad kirjad. Kõikidele ministeeriumidele, kellele meie keskharidus allub, tähendab ka need kutsekoolid ja kutsekeskkoolid. Ja, ja siis Viive Ruus tegi selle küsitluse, see on mul väga-väga aktiivselt mälus, sellepärast et praegu just Pirgu mälusektor annab oma arhiivi üle Tartu kirjandusmuuseumile. Ja ma nende 81. aasta abitooriumi kirjandite taga istusin terve möödunud nädalal ja, ja veel mõne materjalitagamis otseselt puudutab seda, mida ma elus lavastanud olen. Ja siis need kirjandid tulid ja nad olid. Muidugi nad on, on palju selliseid, selliseid asju, millest ma aru saan, intervjuusid näiteks, mis ma inimestega olen teinud. Mis on olnud mingis mõttes nii suured või psüühiliselt nii rasked sellel ajal, kui nad mulle kätte tulevad, et ma ei suuda neid üleni haarata aastaid, peab minema mööda, enne kui ma suudan seda materjali teistsuguse pilguga vaadata ja seda tegelikult ka psüühiliselt omaks võtta, üldse aru saada sellest üks väga suur materjal, on just nimelt selle abituurini kirjandit, sellepärast et seal oli, seal olid kõik need valud ja vaevad sees, mis, mis tegelikult plahvatasid ühiskonnas tervikuna välja alles 87. aastal. Ja, ja neid lugedes hoian ma kahe käega peast kinni ja ma mõtlen küll kahjuks mõnikord Me tegelikult rahvana olime alla andnud. Me olime juba alla andnud, me olime juba valmis kohanduma, see, see oli tõepoolest ime, mis juhtus. Ja. Ja üks üks nendest asjadest on muidugi täpselt see, et et need 80. aasta lõppu noorterahutused. Kuigi ma kuigi ma ei arva, et see on mingisugune meetod ühiskonna kuidagi korralekutsumiseks selline selline käitumine, ma ei arva seda, sest sest see vastupidi, see võib prognoosimatu tagajärgi endaga tuua, aga no fakt on see, et, et nendest sündmustest sündis 40 kiri ja ja see oli 40 kiri omakorda teadvustas juba siis täiskasvanutele situatsioone ilmutas situatsiooni täie selgusega. Niimoodi kirjandid olid korjatud selleks, et teha sellest teha sellest rahastus. Minul oli parasjagu selline periood, kus ma ei oleks tahtnud ühtegi tööd külge võtta. Ma tahtsin puhata. Ma tahtsin kodus remonti teha. Ja siis tuli lavakunstikateeder. 10. lend, 10. lend tegi koos üheksandaga, üheksas lend oli siis minu oma, mina olin nagu seal põhi, põhiõpetaja minuga koos Raivo Trass, Lembit Peterson ja üldse ma loodan, üheksas lend sai häid õpetajaid. 10. lend mängis Makarenko kolooniat kaasa, nad ise olid teisel kursusel ja ma arvan, et vaataja küll ei eristanud seda kes nendest olid nüüd diplomandid ja kes olid alles teise kursuse tudengid. Ja 10. lend oli algusest peale väga kokkuhoidlik, väga kokkuhoidlik nende koonerda naine Marko Haidel ja väga avatud ja, ja hoopis midagi, midagi muud, midagi, mis, mis mind näiteks vabastas suurel määral sellest sellest üle arusest pingest, mida ma alati tunnen suhetest teatriga. 10. lend vajas diplomilavastust ja kutsuti mind tegema. Mina ütlesin ausalt, et, et, et mina ei, minul ei ole aega, mina mina ei saa. Kui mina pean tulema nüüd kooli, siis ei jää muud üle, kui teie tulete, teete mu remondi ära, tähendab mitte mitte päris ära, sest midagi oli juba tehtud, aga lõpetada ja tõepoolest kogu see seltskond tuli, tuli ja tegi ja, ja meil oli siis niisugused mingisugused niisugused. Me ütlesime isegi kuidagi kuidagi sööma sinna kõik aeg-ajalt niimoodi algas meil selle selle töö tegemine ja, ja siis käisin mina koolis nende juures ja lugesime auditooriumi kirjandeid ja me tahtsime teha lavastuse nendest abitooriumi kirjanditesse materjal oli olemas, aga varsti selgus, et need inimesed on sedavõrd vähe vanemad nendest, kes kirjutasid kirjandeid. Et miks nad peaksid hakkama nüüd süvenema sellesse, sellesse järgmisesse maailma, et nendel on ju enda oma, nad ise kannaksid, kannavad ju peaaegu sama asja kaasas, ainult et nemad on, olid siis kas kolmanda kursuse tudengid või oli juba neljas 400-st ja ja siis me hakkasimegi tegema keegi nendest tuli ise sellele sellele ideele, et aga teeme sellised Maci makki monoloogid, paneme makki makki lavale ja inimene läheb sinna ette, paneme küünla põlema ja lase tema nüüd räägib, et me siis anname teemade, andsime samad teemad, mis abitooriumise, esimene oli minu kõige tähtsam probleem näiteks. Ja tõepoolest, need inimesed olid sedavõrd avatud üksteise suhtes, sest et seal oli ainult paar erandit, kellest oli näha, et ta püüab ennast sõnade taha varjata, aga, aga nendel paaril erandil läks ka ruttu üle ja teistel üldse seda ei olnud. Et, et nemad ei oleks saanud asjadest, mis nendele tähtsad on rääkida oma kursusekaaslaste kuuldes. Ja niimoodi me kogusime tohutu materjali ja see hakkas kerima ja kerima ja ja, ja siis mul tekkis täiesti hullumeelne tänu kõigele sellele, mida nad rääkisid, ise nad kirjutasid sellega kas siis ümber kõik need lindid, kõik need kogused, see tohutu materjal, see kõik on olemas ja see on ka kindlasti selline asi, mis tuleks kord üle anda, kui nad nõus on, näiteks sinna Tartu kirjandusmuuseumile, kui me ise ei jõua sellega midagi peale hakata. Sest seal arenesid need elulood nende vanemate ja vanavanemate elulugude nii välja ja ja siis oli mul hullumeelne hullumeelne mõte tegelikult teha sellest kaheksa tonniline lavastus, lavastus, mis noorsooteatri väikeses saalis kestaks, kestaks praktiliselt hommikust õhtuni, kusjuures all on välja pandud muuseum. Noh, muuseum sellest sellest ajast, millest oli möödas ainult neli aastat, noh, kuidas läbi lapse koolituba välja näeb, ühesõnaga kõik eluperioodid? Ma arvan, et ma ei oleks ka mahuliselt selle tööga vest vist saanud hakkama, sellepärast et tööperiood ei tohi tegelikult näitleja jaoks venida nii pikaks. Tal võib see noh üle minna, see, see aur jah, aur võib lõpuks välja minna, kui asi ikka muudkui areneb ja areneb ja elu on ju selles mõttes, ta lõpeb alles oma lõpuga ja kuskile tuleb see piir vahele panna. Et mida me siis lavastada? Läks vormime. Aga ma mäletan väga selgesti seda ja ma ei tea üldse, kas ma olen seda kellelegi ütelnud. Et kui ma unistasin sellest päev läbi kestvast etendusest koos koos selle muuseumiga all, siis ma tahtsin seda etendust lõpetada kahe lipuga Eesti NSV lipuga ja trikoloori ka. Aga ei, ma ei saa öelda, et, et see protsess nüüd pidurdus sellepärast et ma tahtsin seda trikoloori sinna, ma arvan, seda, keegi ei teadnudki veel, aga no küllap oleks olnud raske lõpetada nii nagu, nagu ma nagu ma salaja unistasin. Ühesõnaga, see, see tohutu materjal sai vormitud kaheks eraldi etenduseks, üks oli meie elulood, mis mängis noorsooteatri suures saalis ja teine, kui ruumid on täismees, mängis väikeses saalis. Nüüd see ja meie elulood oli, oli selline etendus, mis oli veel võimalik, seal oli tõepoolest inimesed istusid laua taga, kusjuures laual oli nende keskmine hinnete number nagu siis inimesi, inimesi jaotati lõpetajaid ja, ja siis nad rääkisid episoode oma elust, kusjuures said siis kõik kokku selliste sündmuste puhul, mis iga inimese iga väikese inimese elus oli kohustuslik pioneeriks astumine, komsomoli astumine, kellel sõjaväkke minek, kooli lõpetamine ja nõnda ja nõnda edasi. Ja siis ülejäänud ülejäänud osast. Me vormistasime etenduse, mille pealkiri oli, kui ruumid on täis ja see on nüüd asi, mis on etendus, mis on minule äärmiselt tähtis ja ja mis mind ka mõtlema pani väga paljude paljude asjade üle. Kui küsitakse minu käest ühe või teise asja kohta kassa siis ei teadnud siis noh, ma mõtlen järele ja ütlen, võin vastata, et jah, et ma teadsin küll, aga üks asi on midagi teada, teine asi midagi tunnetada. Tähendab, seal olid sellel kursusel olid erineva päritoluga poisid, noh, tähendab, sai kokku järgmine põlvkond, kes oma isade tasandil oleksid pidanud olema vastased või vaenlased. Ja vaat see põlvkondistes tegelikult kõrvuti ja nagu ma ütlesin, kuulus kursusesse, kes on äärmiselt kokkuhoidev äärmiselt ekstest respekteeriv, sellest sellest, nende vastastikusest suhetest ja vastastikusest hoidmisest tuligi see mõte, tuleks tuua välja mõlemad lipud. Aga aeg oli selline, aeg oli 1982, kus oli terve rida keelatud teemasid. Letiga on mul ennem, tähendab. On olnud ennem kokkupuudet ka, ma ei saa ütelda, et minul vaid vaid ma ütleksin, et nendel töödel, mida ma olen teinud, sellepärast et mind on alati ära kaitstud ennem kui, kui see probleem või või see kohvile kutsumine või mistahes, kuidas seda, kuidas seda üldse nimetama peab, enne kui see minuni minuni jõudnud on. Mina olen ennast alati teatrisse väga raskesti tundnud, selles mõttes akadeemilises teatris, et mul on kogu aeg kitsas olnud ja asjad ei lähe nii, nagu mina tahan ja ja inimesed mõtlevad teisiti ja ja noh, väga enesekeskne olen, olen alati olnud, aga, aga ma annan endale aru sellest küll, et Kalju Komissarov noorsooteatri peanäitejuhina tol ajal kaitses ära Makarenko koloonia, millega oleks väga võinud probleeme olla ja mitte ainult tema, vaid ka Kultuuriministeeriumi meeskond. Et need inimesed on alati hoidnud ja kaitsnud, ma tõtt-öelda ei teagi, kui kui suuri probleeme ma võib-olla kaasolen olen toonud, tähendab, oma oma kolleegidele või oma oma ülemustele siis teatrihierarhias. Ja kolmeteistaastaste puhul oli, oli näiteks niimoodi, et see oli Jaak Alliku lavastus. Ja sellest sellest ma kirjutasin ka selles raamatus olen kolmeteistaastane. Ja mille tema organiseeris siis otsesel rannas Kloogarannas. Et etendust saaks nii-ütelda ülemuste poolt just nimelt sellise vastuvõtu osaliseks, nagu tarvis on selleks, et ta võiks elada ja toimida. Ja aga 82.-ks aastaks oli aeg läinud läinud täpselt nii kaugele et see, mida me tahtsime rääkida etendusega, kui ruumid on täis, seda enam rääkida ei saanud, esimene, mis seal oli ja mis oli meie jaoks, oli suhteliselt kerge kaotus oli see, et ühe poisi mälus olid lennukeid haapsalu kohal sõjaväelennukid, mis tema lapsepõlvest pidevalt üle lendas. Ma ei tundnud kõiki neid inimesi kes, kes seda sinist pliiatsit ühel või teisel pool kasutasid, aga mul on selline mulje jäänud küll, et nad tegelikult aitasid meid, millega nad, millega nad said. Ja aga siis oli seal kaks sellist sellist asja, üks oli ühe, ühe poisi isa lugu, kes oli vangis olnud. Ja ja see oli üldse see lugu oli traagiline lugu ja mul mul tõepoolest on väga kaua aega läinud, et seda traagikat eneses ületada, sellepärast et selle poisi isa oli surnud ja tüki tegemise ajal suri tema tädi ja, ja nüüd ei ole seda poissi ennast ka kes, kes kandis selles etenduses ühte ühte kolmandikku siis eestlase võimalikust päritolust, noore noore inimese võimalikust päritolust. Ja, ja sellest me ei saanud loobuda. Ma mäletan seda õhtut, kui me istusime selle kursusega lavakunstikateedris ja ja me pidime otsustama, et kas me anname järele nendele kärpimise nõudmistele või ei anna nendele järele ja siis me lasime Maanusel endal otsustada, et manuslas ütleb. Et mul oli hirm, oli ju ka, tähendab mul oli tõesti hirm, aga see hirm ei olnud siis, kui need etendused olid. Kui need etendused olid valmis. Hirmu ei olnud siis, kui kui ma juba küsisin tudengite käest, et kas me, kas me jääme enda juurde või ei jää, mul oli hirm siis, kui see materjal kõik oli lindis. Et kas nüüd, kas nüüd see, millega ma lavale lähen, on see, mida tohib teha ja ma mõtlesin sellele, et need inimesed usaldavad 11, usaldavad mind, nad räägivad. Tähendab, kainelt võttes, mis saladustega siin tegemist on, nad räägivad oma vanemate elulugusid või oma vanavanemate elulugusid. Aga aga tekkis ka see küsimus, et, et avatusel on ka võib-olla mingisugune piir, kus maani tohib. Kus maani tohib minna, kus maani tohin mina nendel inimestel lasta rääkida laval ma mõtlen. Ja ma mäletan, et ma siis sõitsin Tartusse Marju juurde. Kogu selle lindipakiga, mis meil oli olemas selle töö tarvis see oli enne nende lavastuseks vormimist. Jaa, sest kui rääkida sellest sotsioloogialaboratooriumiharidusest, siis ma töötasin kontentanalüüsigrupis ja selle grupi liider, selle looja ja selle algataja meil Eestis oli Marju Lauristin. Ja tema on jäänud tänapäevani minu jaoks selliseks mõõdupuuks, kui ma ikka tõesti ei tea, mida, mida teha siis noh, mul on küll inimene, kelle käest seda küsida ja ma läksin tema ja Peeter Vihalemma juurde nende lintidega ja mängisin nendele ette. Need kohad, mis tundusid kõige kriitilisemad, et küsida, kas ma tohin seda teha ja nad arvasid, et ma pean seda kindlasti tegema, nii et mina ise olin selleks ajaks, kui tuli see kõige raskem otsustus veendunud siis mul ei olnud enam enam neid kõhklusi. Ja siis pidi otsustama manuse manus ja manus ütles, et tea, teeme küll. Ja teine, mis oli, mida me ei tohtinud avalikult esitada, oli laine Michelson monoloog Berliini müürist sest tema oli just selle meie töö tegemise ajal tulnud Saksamaalt oli seda müüri näinud, oli emotsionaalselt kätte saanud selle, mis tähendab ühe rahva jaoks, kui keset linna on tõmmatud müür, nii et su nii et pool su peret on ühel pool ja pool peret on teisel pool ja, ja sa ei pääse sellest üle ega läbi. Ja et me ei loobunud nendest, võisime me mängida seda etendust ainult kinnisena ja me mängisime seda vist ainult neli korda. Ja kummaline kummaline on mõtelda, et kuus aastat hiljem see oli 82 88 Läks juba moodi. Just nimelt moodi. Nende vangiaegadest rääkimine ja kogu selle meie minevikust rääkimine tekkis, tekkis isegi selline pisut kurnav periood, kus sellest rutate rääkima üksteise võidu ja. Ja seegi masendas kuidagi kuidagi mind, et et mingid asjad võivad, võivad pöörduda nii, nii liiga, täiesti, nii, nii liiga. Ja ei läinud kümmet aastatki, kui polnud ka enam Berliini müüri, nii et. Nii et kui näiteks oleks selle sellesama lavastuse või sellesama osa lavastusest, kui ruumid on täis teinud näiteks 86. aastal, siis ei, oleks olnud, siis ollakse olnud avangard, siis ei oleks olnud seal mitte mingisuguseid probleem. No see kõik olime parasjagu marraskil kiskunud ja ja siis oli siis oli üks üks koosolek ministrite osavõtul all noorsooteatri keldris kus metsis hakiti nii kuidas üldse hakkida võib. Ja ma ei tea, kas üldse mindki, ega ma ei ole kunagi vahet teinud, kas hakitakse mind või minu tööd või, või, või, või, või noh, mida, kui, kui mina sealjuures olen, siis, siis siis tundub ikka, et see on ainult enesekohane, võib-olla ta nii, võib-olla see kõik ei olnud nii ränk, võib-olla see oli võib-olla, et see oli ka, kui oskaks vaadata, praegu ei kuulata seda praegu võib-olla see kõik armetum ja koomilisem ja ja, ja, ja abitum nende poolt, kes kes seda etendust lavale lasta ei tahtnud, aga aga siis ma oskasin seda vaadata küll ainult enese, oma trupi seisukohalt ja, ja, ja, ja siis ma olin. Siis ma olin omadega nii nii läbi, et, et ainus asi, mida ma arvasin, et ma võimeline olen lavastama Bernhard Soo, Püha Johanna ja siis me tegime selle lavastuse ja see on nüüd peale seda elektrosaatust, teine lavastus, mis mis ei ole. Mis ei ole dokumentaalmaterjali peal, mida mina ise olen korjanud, kuigi ta dokumentaalmaterjali peal on. Me uurisime need keskaegsed inklised, inkvisitsioonikohtu protokollid on kõik olemas ja nad olid vene keeles ka välja antud, nii et valmistudes pühakse Johannaks, lugesime inkvisitsioonikohtuprotokolle nimelt see, mis seal noorsooteatri keldris all toimus, mõjuski mulle inkvisitsiooni kohtuna ja, ja sellepärast Püha Johanna. Ja see on mulle väga tähtis ja väga armas lavastus ja viis mind ka kokku uute inimestega uute näitlejatega, kellega ma ennem tööd ei olnud teinud ja mul vist ei olegi olnud sellist etendust, kus oleks olnud, et ma oleksin mõtelnud kunagi sellele, et publikut on vähe. Püha Johanna oli esimene kord ja see Mis aasta see on, see oli ka aastal 1982 ja see on mulle suureks mõistatuseks jäänud tänapäevani, mina, mina ei suuda mõista või ka võimalik küll, et noh, näiteks tegija ise hindab üle mingisuguse asja väärtust, aga no olgu peale, et et no olgu peale, ütleme, kui kui ütleme näiteks minu tööd lavastajana ei. No ei saa nii kõrgelt hinnata, et näitlejad seda või inimesed seda vaatama tuleksid, siis siis alati, kes sooja Püha Johanna ja see teema, see. See noh, oma rahvuse eest välja väljaminek ja aga aga ei olnud publikut sellel etendusel, kuigi ma tean, et need inimesed, kes seal käisid, saalis oli alati umbes 200 inimest aga see oli alati väga selline koondatud rühm. Nii et nii et umbes umbes niimoodi, et vaatama tulid need, need inimesed, kes pöialt hoidsid ja palju häid sõnu öeldi mulle ka selle etenduse eest, aga aga, aga inimesi ta noorsooteatri suurde saali ei toonud. No pärast mida ma olen juba nii marraskil, et ma, et ma läksin, läksin ära, noorsooteatrist, läksin ära lihtsalt Ta ei kuhugi. Ja mis on selles mõttes õige tegu alati siis, kui, kui tundub, et isegi kui ainult tundub, et tee on püsti ees. Sest kui sa teed ennast millestki vabaks küsimata, mille jaoks sa vabaks teed siis tuleb see, siis on sellel ruumi tulla, mille jaoks on nüüd vaba oled. Ma olen mõtelnud viimase kuu aja jooksul, et et ma, et ma Peaksin vist uuesti riskima sellega, et ma teen ennast vabaks, kuigi kuigi mind ei seo ju muud asjad kui lubadused, mul ei, mul ei ole nagu ainult suulised lubadused. Et on vist jälle kord see aeg, kus peaks ennast tegema vabaks ilma et oleks päris selge, mille jaoks oled ennast vabaks teinud, et mul on tunne, nagu oleks sündimas. Noh, nagu oleks kuskil midagi, mille ma mille ma leiaksin enesele teha, kui ma oleksin vabasele selle nägemiseks, ma ei tea veel, mis, mis see on, need on ainult sellised aimdus, et ja, ja ma kardan ka seda otsustada, sest lubadused on antud. Too pardal ise Pirgusis, mis tuli tookord tuli Pirgu ja ta ei tulnud nii väga koheselt ta tuli. Ta tuli mõningased. Ta oli viis aastat hiljem neli aastat, viis aastat hiljem. Ja ja Pirgud tähendas seda, et kui me sinna kogunesime, siis oli see lootus, et me hakkame tegema sotsioloogilisi uuringuid ja et me hakkame tähendab, et on just nimelt see mälusektor, see näiteseltskond, kelle ma sinna kokku korjasin, kes võiksid töötada siis intervjueerijatena ja et on olemas noh, ankeet, mille abil me uurime seda, mida on tarvis uurida ükskõik millise, milline siis ka see uurimise ülesanne oleks, aga, aga et me vahetult puutume kokku nende inimestega ja siis me saaksime hakata neid uurimistulemusi mängima. Aga juhtus niimoodi, et seda ankeeti eriti ei tehtudki. Tähendab sotsioloogid läksid teist teed pidi, mitte seda teed pidi ja siis jäi meie ühendus nendega väiksemaks ja meie hakkasime koguma lihtsalt kohalikku kultuurilugu sellest. Me alustasime. Me nimetasime, näid ekspeditsioonid, eks, ja juulikuus 1987 oli meie esimene ekspeditsioon Pahkla külla ja seesama esimene ekspeditsioon tõi meile tohutu varanduse. See oli nimelt Maria Avdjuško, kes teatas, et ta on leidnud ühe inimese, kellel on anda meile Ella Kaljase päevik. Ja ja niipea, kui me hakkasime seda päevikut lugema, kõva häälega üksteisele ette, kõhuli seal Pirgu mõisa põrandal, me otsustasime, et me hakkame seda päevikut ka mängima ja me tegime selle selle ära tõesti väga lühikese aja jooksul. Me lihtsalt valisime, valisime episoodid, mida, mida lugeda, see on ühe inimese ühe inimese elulugu, tema tema noorepõlve, unistused ja mälestused mille lõikab siis läbi Siberisse minek, tema laulik. Millest me näeme, mis laule Siberis lauldakse, tema Siberi-aegne päevik, mis tegelikult koosneb ainult ainult tööde loetelust ja kõige hirmsam tegelikult on see viimane, tema kolhoosiaegne päevik, mis koosneb tööde loetelust ja palgast palganimetamisest ja mis on muidugi, mis on v längistavam, kui see veel lühem Bel napim, kui see siberiaegne tundub, tundub isegi, et, et Siberis oli, oli elu rohkem kui pärast Siberit. Koju tulles siin siin kolhoosis inimesena esitasime lihtsalt lugedes need päevikuid ja lauldes tema laulikust võetud valitud laule sinna vahele väikese trupiga ja see oli 87. aastal ja, ja me alguses ei mõtelnudki sellest kui teatrist. Me mõtlesime sellest kui suhtlemisvahendist kohaliku elanikkonnaga ja siis me kutsusimegi vanu inimesi ja nendel oli see etendus mõeldud ja nemad käisid vaatamas ja ja et see põlvkond, kes ei kes püüdis unustada kõike, mis oli toiminud alguses, ei tohtinud mäletada pärast enam ei tahtnud mäletada. See oli jõudnud sellisesse sellisesse ikka, kus tahes-tahtmata tajuta seda, et elu ei ole enam pikalt jäänud ja samal ajal mingisugused muutused ühiskonnas, need avasid, need inimesed enam ei olnud neid piire enam ei olnud tähtis, kuidas suhtutakse sellesse, mida mida, mida ma räägin, kas ma tohin seda rääkida, inimesed nagu nagu võtsid enesele tagasi oma põlise õiguse oma eluloole ja ja siis seda Ella Kallase päevikut kuulates seal oli. Seal oli väga palju pisaraid, aga seal oli väga palju ka rõõmu, tähendab noh, pisaraid ilmselt omaenese elu pärast, aga rõõmu sellest, et me ükskord ometi sellest räägime ja siis kogunes meie ümber väga palju inimesi ja siis ei olnud enam mingisuguseks probleemiks see, et et kui me läheme inimese juurde küsima asjade kohta, millest ta 50 aastat ei ole tohtinud rääkida, enam ei olnud, need inimesed hakkasid rääkima ja, ja ja me valisime inimesi, kes on sündinud enne kahekümnendat aastat, meil olid olemas kohalikud nimekirjad. Et jõuda jäädvustada kohalikku kultuurilugu ja, ja noh, võta kaasa oma tulevas, tulevasse ellu nende nende inimeste mälu, kelle, kelle ära tee, varsti peab algama. Ja, ja kui ma nüüd vaatan seda Pirgu mälusektori arhiiv ja mida me kirjandusmuuseumile üle anname, siis siis sealt on näha, et väga paljusid nendest inimestest, keda me intervjueerisime 20 87. ja 88. aastal ei ole enam meie hulgas. Ja kui nüüd tulla selle viimase lavastuse juurde, mis on see tsirkus? Noh, jätame vahele, selle, täienes Eesti vabariigi, mille Pärnu teater nüüd sügisel taastame, hakkame seda uuesti mängima, need on etendused, mis on, mis on elus ja millest selles mõttes ei ole veel see seda tähendust. Mis, mis nendel, mis, mis on juba koos ajaga kaugenenud siis selles sirkuluse projektis kuidagi selle põhi on, on muidugi need, need need sajad Elulood sajad suhtumised ja erinevad suhtumised sellesse, mis, mis, mis selja taga on, et see tsirkus oli, oli selles mõttes ka minu kui lavastaja jaoks väga õnnelik kogemus, et muidugi õnnelik tegu minu enese lavastaja jaoks õnnelik tegu, sest kui on 200 näitlejat, siis sa ei saa neil sabas olla ja ja nendele kõigile oma nõudmisi esitada, nad said kõik ise vabalt luua. Tähendab mind ei olnud, neil ei olnud neid takistada, sellepärast see sündis niisuguse tohutu energia ja ja täiesti isegi isegi arusaamatu rõõmuga, see oli nagu mingisugune džinn, mille oled pudelist välja lasknud, ise ei tea, kuhu ta suundub, mis temast saab, aga, aga minu lavastusbrigaad, inimesed minu ümber oli sedavõrd tugev, et, et kõik see, mis, mis suundus, suundus ikkagi noh, umbes sinna, kuhu ta suunduma suunduma pidi. Tähendab, ma pärast pärast alles, kui kõik oli, kõik oli möödas, seda tööd, mida ma mida tegi mida tegi, tegid Toomas, kes oli pidevalt minu minu kõrval. Tähendab seda ma nägin päevast päeva nagu, nagu ise, aga seda tööd näiteks, mida kunstnik Aime Unt tegi, tegi minu kõrval sellest, ma sain kaua aega hiljem aru, kui ma avastasin, et üks või teine minu näitlejatest teab faktiliselt ajaloost seda, mida tema noore inimesega mitte kuidagi teada noh, ei saa ja mida mina talle ütelnud ei ole, see eksisteerib ainult väga pikas eelnevas kirjanduslikus stsenaariumis. Vot siis selgus, et Aime Unt oli tutvustanud, tutvustanud, et seda ja ja noh, alus kõigele oli, oli muidugi pärit siitsamast raadiomajast. Viive Ernesaksa, Külli Valdma tegid valmis ja selle, selle lindi mille saatel etendus, etendus toimus ja ja see oli väga suur töö ja see oli otsustav töö, tähendab, see oli seal etenduse etenduse raam ja nemad olid ka seal ja nemad olid ka seal ümber ja ja, ja tekitamas kõike seda organiseerimas, kõiki, neid allhoovusi, mis seal toimusid, sellepärast ongi, et mina suurt midagi ei tea. Ma olen, ma olen jah, võrrelnud ennast nagu, nagu noh, mingisuguse noh, ma ei tea, mingi peorongkäiguhobusena see esimene hobune, kes on suletuttidega ära ehitud ja, ja väga kerja sammuga võib kõige ees minna sellepärast et et tema taga on see meeskond, kes koormat, temal ei ole tegelikult mingit raskust, tema võib noh, väga-väga-väga kenasti näidata, kuidas ta oma jalgu liigutab, selline tunne oli mul kui see, kui see etendus lõpes, aga selle etenduse põhi on, on tegelikult Pirgu mälusektori nendes väikestes etendustes, mida me tegime inimeste elulugudest. Ja see, ja see ongi tee. See ongi tee siis siis noh, siia, kus ma olen, kuigi kuigi tsirkus, me jõudsime möödunud aasta jaanipäeval Aga edasi ongi, ongi ilmselt olnud just see, et nüüd pead katsuma aru saada, milline on see rada, kust edasi peab minema, kuigi praegu jah, ei tea, et õieti kuhu. Veetsime 50 minutit koos lavastaja Merle Karusooga jääb üle veel õnnitleda Merle Karusood, kellel seisab ees esimene juubel. Ja soovime talle südamest edu külalisetendustel Soomes, kuhu ta peagi siirdub koos oma trupiga, et võtta osa festivalist. Piibel.