Esimese visiidi Tammsaare juurde tegin 1000 921. aasta hilissügisel Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimkonna ülesandel. Välisklassika sarja plaani oli võetud muuseas ka Walter Scotti romaane aimanud ning selle tõlkimise ettepanekuga Läksingi meie lugupeetud sõnameistrit tülitama. Tammsaare, kes olid juba vabanemas proosa iiliase tõlkimisest võttis meie ettepaneku lahkesti vastu. Ei jäänud mul viimaseks. Aja jooksul sai Tammsaarest minu väljaannete alale kaastööline. Ta tõlkis ja kohandas algkoolilugemiku jaoks nii ilukirjanduslikku kui populaarteaduslikku proosat. Leo Tolstoi grupp stenia, milles ta valitud palakesi tõlkis sisaldas suurepäraseid lühipalu perioodiliste väljaannete vikerkaare ja õpilaslehe jaoks. Neid võttis tänuga vastu ning avaldas oma veergudel ka noorte punane rist. Tammsaare alaline suvituskoht oli Koitjärvel metsnikust venna pool. Seal on ta suure osa oma teoseid kirjutanud. Tema tohutu suurest töövõimest annab tunnistust see fakt, et ta võis töötada päevas kui 16 tundi, nagu ta seda ise mulli, kinnitas Dostojevski kuritöö ja karistuse tõlkimise ta viis kahe kuuga lõpule. Kuivõrd põhjalik ning kohusetundeline ta oma töös oli, näitab järgmine seik. Ühes maa teaduslikus palas olid New Yorgi elanike arvu kohta vananenud andmed. Kuna uuemat statistikateatmiku puudusid. See oli 23. aastal uus Tammsaare värskeid ajalehe väljalõikeid. Ühe säärase varal tegi ta kindlaks, et maailma suurima metropoli elanike arv ei ole mitte enam kaheksa miljonit nagu artiklis oli märgitud, vaid see lähenes juba 13-le miljonile. Tõe ja õiguse esimesed illustratsioonid ilmusid Märt Laarmani toimetatud koolinoorte ajakirjas noorusmaa. Näitasin neid ka Tammsaarele. Autor oli neist väga huvitatud ning näis nende esimeste katsetustega päris rahule jäävat. Kahetses ainult, et tema romaan pidi ilmuma hoopiski ilma illustratsioonidega. Kohtusin Tammsaarega ka Päevalehe direktori ooteruumis, kui ta tuli oma kaast veest Holoraali välja võtma. Tema eelmisel 1000 922. aastal ilmunud romaan Kõrboja peremees oli avalikkuses üsna tugevaid laineid löönud. Vestlesime sellest sealgi ajaviiteks. Jutustasin talle, mis meie kooliringkonnad sellest teosest arvavad. Kiitvat isegi ülistavad oli rohkesti. Kuid minu poolt oli see küll lausa edevus, et ma talle ilma valikuta kõik, ka naljana öeldud arvamused ette ladusin. Nii oli minu kolleeg, Valga gümnaasiumi eesti keele õpetaja pärast oma ülistavaid tiraadi pool naljatavalt lausunud. Et tema oleks soovinud siiski romaanile pisut paremat lõppu. Ent Tammsaare ei võtnud seda sugugi naljana. Ta sai otse püha viha täis ning pahvatas välja oma suure üldistava töö mida ta selle romaaniga oli öelda tahtnud. Meil Eestis pole praegu veel õiget peremeest, me peame selle endale alles kasvatama. Ühel talveõhtul istusin Estonia rõdul ja vaatasin just kergesisulist janti. Armastuse keerdkäigud. Oli selline kriisiaeg kus diaater lonkas, nagu Tallinna linn oma pikal ja lühikesel jalal. Operett andis kuhjaga, kassasid sõnalavastus, aga puudujääke. Näitlejate vahekorrad olid pinevad. Ühed kiitlesid, meie oleme kunst, teised vastu, aga meie oleme kassa. Teatri juhatus püüdis siis asjast nii üle saada, et hakkas operetijõude Kadraamas rakendama. Seekord oli üks peaosadest antud operetti publiku lemmikule Alfred Salliku-le. Kuid ka see ei parandanud asja. Saal oli ikkagi pooltühi. Rõdu publiku hulgas oli ka Tammsaare. Ei tea, mis teda sundis seda kerget asjakest vaatama. Kas mõlkusid tal mõttes mõned kaugemad loomingulised kavatsused samal teemal. Või otsis ta lihtsalt vaimset puhkust selles lõbusas lavateoses? Igavesi tükk igatahes ei olnud lõbu ja nalja oli rohkist. Kunagi rahvast oli hõredalt siis kolis rõdu public kõik alla ja nii jäime kahekesi üles rõdule ning saime vaheaegadel mõtteid vahetada. Möödaminnes mainis ta, et tuli kirjastusele tõde ja õigus esimese uue trüki käsikirja ära saatnud. Olgu siinkohal tähendatud, et tõde ja õiguse esimese ilmumisel polnud kriitika otsus kaugeltki üksmeelne. Ühed tervitasid autorid selle suurteose ilmumise puhul teised Kärner loomingus, et romaanis olevat liiga palju prosessimisi ning igasuguseid karutükke. Kärneri retsensiooni lugedes jäi mulje, et ta polnud üldse promaisse sisse elanud. Poiss oli seda ainult põgusalt lehitsenud. Johannes Aavik, kes juba noore talendi ilmumisest peale teda vihase järjekindlusega jälgis ironiseerib ka suurromaani esimese köite ilmumise puhul. Tõde ja õigus on küll suurteos, kuid mitte suurteos. Nii et parandamatu Essteedina ja Aafrika tõe ja õiguse puhul lõpuni Tammsaare vihameelseks vastaseks. Sellepärast olin nüüd pisut uudishimulik ning küsisin ettevaatlikult kas autor on teinud romaani uue trüki käsikirjas ka mõningaid muudatusi või kärpeid. Tammsaare, kes Aaviku agressiivsest arvustusest näis kaunis valusasti puudutatud olevat vastas üsna kategoorilisel toonil. Ei mingeid muudatusi, läks nii, nagu oli. Tammsaare 50 aasta juubeliaktus kujunes poolikuks kuna juubilar oma austajate eest ära põgenes. Juba mõni päev enne juubelit avaldas ta teda usutlema tulnud lehemehele oma nördimust igasugusel juubeli kila-kola suhtes. Mõistsin etta seda sammu, mitte kerge südamega ei astunud, kuna oli juba ette näha, et sellest tuleb kõmuline skandaal. Ja kirjanik, meriheina käitumine novellis kärbes laskis midagi sellesarnast juba ettegi aimata. Avalikud laitusi taga, kuigi sõbralikus toonis öeldud Luiga Päevalehes pidid talle küll olema rasked taluda. Kuna aga teiste üsnagi lugupeetud tegelaste poolt ka vastupidiseid arvamusi kuulsin, kesta teguviisi koguni kiitsid muuseas manalaikma siis kirjutasin juubi laarile omalt poolt väikese sõbraliku kirja, tuues ära laikmaa ütluse, kes lausus peaaegu katku vanamehe sõnadega Villu enese tapmise puhul. Täitsamehetemp. Märkisin sealjuures veel, et Kaaennu paar-kolm aastat varem 25. aastal oma 50 aasta sünnipäeval oli just samasuguse karutükiga hakkama saanud sõitnud sünnipäeva hommikul Hiiumaale ametireisile. Kui siis Cyrillus Kreek tuli seminari õpilaste kooriga teda lauluga tervitama laiutas Ennu abikaasa käsi, seletades, et mees on ära sõitnud. Kui kreek jäänud tempu vaid ütlus. Siis laulame Ennu abikaasale ning laulisidki oma pidulikud juubelilaulud Enno naisperele maha. Tansale vastas süüdistajatele Waba maas püüdis oma teguviisi õigustada ning lausudes mõne lahke sõnaga nende aadressil, kes teda sel puhul moraalselt olid toetanud. Päevalehes ta sellest ajast peale enam ei kirjutanud. Nädal hiljem korraldasid Tallinna noored Tammsaare auks kirjandusõhtu. Noorte kutse võttis juubilar lahkesti vastu ja ilmus aktusele koos anameister Vildega kes pidas sel puhul pateetilise improviseeritud kõne sõnameistrite suurest ning ülevast kutsumusest. Ja et nende elu on küll üürike, kuid nende loodud kujud elavad üle aegade. Kunstilises osas andsid näitlejad oma parima pinna, mängis Olav Ernest Laur Pearutada. Kui Villem Ridala, kes oli Helsingi ning hiljem ka Turu Ülikooli eesti keele lektor pärast suvepuhkust oma ärasõidu eelpäeval mind Tallinnas külastas, tegin ettepaneku õhtul Tammsaare poori minna. Kõndisime siis õhtuvidevikus õuna tänavale. Koputusi peale avas perenaine akna. Ja kuuldes, et mul on kaasas soome külaline Tammsaare ammune tuttav ning sulevend avaldas ta kahetsust, et ei saa meid sisse kutsuda. Kuna lapsed on sarlakis. Aga ta kohe saadab oma mehe meie juurde. Ning pilgu aja pärast juba väljuski peremees ise oma kergelt kõnnakul lahke ja sõbralik nagu alati. Ta oli haruldaselt ladusa jutuga ning vaimukas vestleja. Üle tunni jalutasime tykki hämaraid puiesteid vaikseid kõrvaltänavaid, kus võisime segamatult vestelda. Vana-aasta õhtul 1000 920. Aasta kohtusime Raekoja platsil. Sama aasta sügisel oli ilmunud, tõi õigust teeni. Osa lugejaid, kes vargamäest nii väga olid sisse võetud, olid esialgu uuest romaanist kuidagi pettunud. Aga vargamäe rahvas ise tunnistas autor kodustelt saadud kirjale-le viidates. Tead teda esimesest isegi paremaks. Ta leidis sellele ka psühholoogilisi seletusi. Kodurahvale oli Vargamäe miljöö liiaks igapäevane, siin aga sootuks uus ümbrus ning uued tegelased. Aga kõige rohkem rõõmustas mind lugejalt saadud kirjade hulgas ühe Tallinna gümnaasiumi eesti keele õpetaja avaldus, kus ta märkis. Ramilda kirjad Need on midagi ainulaadset kogu maailma kirjanduses. Peab siiski imestama, kui palju on väärt mõni hea ja sõbralik sõna ning tema mõju autori enesetundele. Unustatud olid Aaviku tüütud närimised ning kõik vaenuliku kriitika poolt tekitatud ebameeldivused. Olgu siinkohal öeldud, et nende hulk, kes temaga vaenujalal olid, polnud kaugeltki väike. Geoloogiaprofessor, Tenmann ja teised usumehed kandsid ta peale viha juba juuditist peale. Autor olevat juuditilt kangelase oreooli maha kiskunud. Ka tõde ja õigus oma jumalavallatute arutlustega aina suurendas seda. Lisaks oli Tammsaare üks neid patuseid, kes ei lubanud oma lastel usuõpetuse tundidest osa võtta. Ükskord oli kooli usuõpetaja Keila pastor kögardal meelitanud Tammsaare tütre oma tundi. Sellest tulnud siis kodus suur pahandus. Kirjanikke jätnud aga jumalameest selle eest nuhtlemata vaid silus ta nime igaveseks. Tõde ja õigus neljanda ärisuli ning pankrotimeistri omaga. Valitsus Rinkonist aga anti talle mõista et tal oleks siiski üpris kasulik, kui ta oma sulega nende Isamaaliidu poliitikat aitaks toetada. Tammsaare vastas neile ülbes kiiriga. Kuningal on külm. Jaa, Luige talu läks August mängule puheemitsevad kirjamehed. Need ei sallinud teda juba sellepärast, et ta polnud kambamees. Hoidus neist erakuna kõrvale. Sel vana-aasta õhtul aga oli meie sõnameister õige ülevas meeleolus nagu näha, jälge oma selle aasta bilansiga üsna rahule. Nüüd tahtis veel kellegi ees oma ülevoolavat südant korraks välja puistata. Oli tunda, et ta polnud veel nüüdki päriselt jahtunud sellest tohutust tööpingest. Ning domeed ja mõtted olid ikka veel juba ammugi lugejate kätte rännanud töö juures. Romaani peategelase prototüübi kohta ta ütles nii palju, et ta Mauruses vana huugot üsna tugevasti oli. Tegelikult polnud sel mehel ei rahvuslikke ega muid ideaale, mitte Nimikski. Ja pedagoogina oli ta rohkem selle kutseala karikatuur. Kui tõeline kasvataja. Elina saalitel on Tammsaare teoste tutvustamisel Läti avalikkuses üsnagi tähtis koht. Kõik viis tõe ja õiguse köidet on tema tõlkes ilmunud. Peale läti keeles ilmus tõde ja õigus juba enne teist maailmasõda saksa, hollandi, rootsi ja soomekeelses. Nii õnnelikult algas Tammsaare suurromaani võidukäik maailmakirjandusse. Kuid äkki puhkenud teise maailmasõja tõttu jäid tšehhi ja poolakeelsed tõlked ilmumata. Nii et Tammsaarel oli täieline õigus end teise maailmasõja esimeseks ohvriks nimetada.