Sellest kriisist jäävad külma talveõhku valged aurupilved ja nukrad mõtted. Tema kodu juures Köleri tänaval seisavad inimesed pelk pööratud minevik. Mida nad näevad. Nad näevad kuninga, kellel oli külm ja pointile näevad nad. Mäletate, ta ronis hatamale mäele ja saalitäis publikut läks temaga kaasa nagu üks meessõpra kolleegi. Suurt näitlejat näevad nad. Teda, kelle kolm aastat tagasi niisamasugusel uue aasta hakatustel nagu praegugi võttis meilt surma Eesti teatrikülastajad mäletavad hästi Arnold Suuroru suurt võimast, tugevat jõulist kuju. Meest kui Kaljo Panka varas mängima põrgupõhja Jürka. Ja seda ta tegi ja tegi hästi. Ning oma näitlejavahenditega oma lopsakusega mahlakusega värvirikkusega. Ja ma usun, mitte vähem Eesti iseloomutundmisega õnnestus tal selles kujus jõuda suurte kunstiliste ja sotsiaalsete üldistusteni. Vabariigi kultuuriministri asetäitja Paul Uusman üks tema talendi austajate, nii nagu meie kõik seda oleme langetas kadunud rahvakunstniku viimasel elukohale seatud mälestustahvlilt tumeda katte. Siit sellest majast läks ta igal õhtul läbi paljude aastate teatrisse neile rõõmu valmistama. Saab seda rõõmusis unustada. Kõnelevad tema kolleegid, sõbrad Ilmar Tammur ja Valdeko Ratassepp. Oli eluaeg olnud rahva teenistuses. Väliselt väga lihtsa inimesena liikus ta inimeste hulgas oskas inimestega leida kontakti elus oskas märgata elu. Kõige väiksematest pisiasjadest, oskas tehasest suured sügavad kunstilised järeldused, mis kajastasid tema loomingus ja tema kunstis. Ja selle suure kunstniku mälestuseks avatakse täna mälestustahvel Kindla tõendusena, et rahvas, kelle teenistuses on olnud rahvatalendi kogu elutöö ei unusta iialgi kunagi unustama sellist inimest, kes on rahvast kasvanud, rahvale andnud ja kes elab ka edaspidi rahva mälestustes. Ma tahaksin lõpuks öelda, et meie draamateatri kollektiivi meie tema kadunu sõpradel ja nii edasi neil ei ole temast mitte ainult helge mälestus, vaid tema siiski väga sageli tuleb meie silma ette, tema elustub. Võiks öelda isegi, mida vanemaks meie teised lääne, seda elavamaks saab meie lahkunud sõber kolleeg Arno Suurorg. Mis sa seal nõnna, palju öö, vehkat. Lauad siledaks, tee ainult väljaspool teest, elu oleks ilusam vaadata. Teen ka seestpoolt. Et sul oleks parem maga. Vanem mees. Misson. Kas sa mäletad valemisse ta karu, kelle tapsime? Mis siis sellest? Nihuke maas, seal oli sambla, eks Olm. Ilus roheline saama. Küllap vist. Aga kas sa mäletad veel? Noored olime kahekesi metsas kokusse aim vahel mäletad? Nisuke ma seal oli? Sambla eks olnud veel teemeel rohelisem kui sealt, kus oli sigar külla. Oota ma isee viinsus, siis ei tea, kas sa jaksad mind kanda, küllap jaksab. Aga sa pead mul kaelast kinni võtma. Või ka last, et miks on nutad, ei suurest õnnest vale mees. Sest nii hea, kuid täna põli sammu vastu veel.