Täna pakume teile kuulamiseks Ivar Trikkel koostatud heli arhivaarid. Tänane kesktuleku tund on Felix moorist, kelle 80. sünniaastapäev oli 12. aprillil. Aga kes oli Felix Moor, küsivad uued põlvkonnad raadiokuulajaid sest iga aeg teeb tuntuks oma hääled. Felix Moor oli ennekõike ja üle kõige suur lummaja. Kuulatav. Ronimine tuul, Magraphilm võiks tervet pilti, mida rehialune praegu pakub suureks piirastuseks pidada. Kiired, mis neist vaevaga läbi tolmuse ruumi poevad kasvatavad eemal ikka enam ja enam surnu karvalisteks. Pikad laisad varjud roomavad üle põranda, ronivad seinu mööda üles, tõstavad oma hiiglatäit sarikateks. Väljas ulub sügisene tuul, nagu tahtes kogu maailma valu ja viletsust, ühises vägevas nutulaulus maailma äärenic ostmas, suures rahastus kisas kuuldavale tuua. Rehedadavad liigsubad, katusega oigab pilvedega, puistavad pisaraid alla ojadena nagu tahaksid uputusega kõiki tingimata, mis Alt mustavast sügavikust juttu ja kahede kujul ülespoole kerkib ilmaruumi rahu ja vaikust rikuna. Gabrilt tonte vaime kuuljalt. Seal tublis tolmupilves nelja nõest mustava seina vahel liigub. Neil pole silmi, leile pole suud, nina ega kõhn. Neil pole ka aju enam mis mõtteks ega südant, mis tundlikult tuksuks. Nad on tööriistad, nagu need kaks kokku seotud puud nende käes, mida nad pindaks, kutsuvad. Pilt seal, Mihkel Mihkel biit. Suur summa ja siis ennekõike muud sõnaga kütkestaja häälega, ent kuulama sundi näitlejaks ta ennast koolitaski. Oma eluloos, mis on dateeritud 26. septembril 1904. aastal kirjutas Felix Moor. Olen sündinud raudtee lase pojana Hagudi raudteejaamas, kus isa oli jaamavahiks rööpmeseadjaks. Isa ümberpaigutamise puhul Tallinna raudteejaama. Elan 1904.-st aastast alates selt Tallinnas. Isa väikeste sissetulekute tõttu. Olin sunnitud 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sügisel ajutise tööjõuna astuma teenistusse Balti Jaama jaamaülema kantseleisse kus oma hommikupoolsete õpingute kõrval koolis hankisin elatist õhtupoolikute. 1920. aasta sügisel astusin Tallinnas asutatud draamastuudio teatrikunstikooli, mille lõpetasin 1924. aasta juunis. Olen koos praeguse draama ja töölisteatri direktori Priit Põldroosiga ja Vanemuise teatri direktori Kaarli Aluojaga draamastuudio teatri praeguse draamateatri asutajaliige. Siit edasi viib meid juba helidokument Felix moori. Kujunemisaastate kaaslaseks oli Leo Kalmet. Samas intervjuus märgib ja nimetab mind peasüüdlaseks. Kuna ma olin juba natuke vanem, tegeles küsimusega. Ja tema oli esialgu väga huvides, spordist ja muust niisugusest harrastusest koolipõlves. Ta märgib, niiviisi olin noorelt õige kõva laulumees. Mul oli õige ele hääl. Järjekordsel esinemisel Anjagades vahetunnis juhtus mind kuulama Leo Kalmet, kes juba tollal kandis verest teatri pisilast. Ja tema kutsus mind Tallinna koolinoorte draamaringi kaasa mängima. Mängis esimest korda Lutsu paunveres Paul Saavelid siis siin ärkaski minu lavakunstihuvi teatrikoolis. Siin hakkab uus periood, moori teatrielus siin äratas tema otsekohe tähelepanu oma eriliste omadustega. Eeskätt oli temal väga suur improviseerimisanne. Ta otse pillas oma annet. Tema võis näidata igas tüüdis, kuna etüüdi desüsteem oli esmakordne. Teatrikooli varemalt Eestis ei olnud ja Paul Sepp tõi selle etüüdi pedagoogilise mõiste Moskvast, kus ta oli näinud ja kuulnud kunsti teatristuudiote tööst ja neis töödes moor otse pillas temalt, katsetas, tema võis ühest äärmusest teise minna, nii et see tagavara ei tahtnud tema lõppeda. Ja siis Ta näitas kõik võimalused ära, enne kui siis lõbus fikseeris mingisugusele kindlale tulemusele. Felix Moor on üle mõtlemist ja järelemõtlemist vääriv nähtus isiksus eesti kultuuriloos. Tema töömehe aastaid lühikeseks läinud manalateele 52 aastase mehena siis parimas, loome eas suhtelist ometi jätta endast jälje Eesti kultuuriloo paga erinevatele lehekülgedele. Ma hakkasin mõtlema seda, et moor tegi oma eluajal nii palju ära, kui üks keskmine inimene kaks kord pikema loe jooksul oleks suutnud ära teha. Ja kui ma nüüd tahaksin meelde tuletada väga paljud teist siin kindlasti mäletavad mooriumil mitmetes osades, mis ta esitas Estonia teatris siis mul hakkab niisugune operatsioon, nii nagu üks töö, mis moor on teinud peale kõige muu nii nagunii valukast küllusesarvest, raputades veel mõned liigsed annused kõigele sellele suurele ja küllasele, mis ta muidu andis. Igal näitlejas meie hindame me ikka kõigepealt isiksust ja kui on tugev huvitav suur isiksus siis me näeme, et see näitleja on ka oma näitlejatöös isikupärane ja palju rikkam ja mitme palgelisem suurem haaravam kui mõni teine, võib-olla kelle isiksus on vähem välja paista, kui me kõneleme isiksusest, siis me. Peame isiksusest kõneleme ikka mitte nii kui juba iseenesest sündimisest välja kujunenud mingisugusest olendist vait isiksus formeerub elu jooksul moori iseloomus juba see, kui me ütleme sageli, et vaat ta kuulas, kõrvad kikkis. Ma tahaksin Mori kohta ütelda niiviisi, et. Et moor ei kuulanud ja ei vaadanud ümbrust mitte kõrvad kikkis, vaid tal olid alati silmad kikkis. Ja peal kõrvad kindlasti ka, aga tema suured, need väga nii elavad haruldased silmad. Vaat need, need näisid nii nagu endas otse imevad, kõike, mis ümberringi toimus. Kui suure töö enda kallal, kui suure armastuse andmise teatrile ja kunstile pidi moor endas kandma. Et niisuguses omamoodi, kui me ütleksime käristatud olekus, kus ühel pool oli raadio, kogu see määratu töö maht, need mõtted, mis tal seal oli, ta siiski suutis ennast sealt lahti kiskuda mõneks hetkeks, et tulla teatrisse seda õhku hingama ja seda tööd tegema niisuguse armastusega niisuguse kohustus tundega ja niisuguse edu ja seesmise suure põleva eneseandmisega nagu ta seda täis. Ja sellepärast tahaks või julgeks öelda küll, et Moore kuulub kindlasti Eesti. Kunstiharrastajate kunstiarmastajate, nende suurte Ilusate annete hulka kelle kaudu meie rahvas on nii palju head õpetlikku, väärtuslikku ja püsivat saanud, et seda maksab alati ja kaua meelde tuletada ja see tuleb meile alati värskenduseks kasuks ja innustuseks meie tulevikutöödest. Näitekunst kõnepedagoogitöö ja Ringhääling, mis ei lase enda käest lahti andnud kord sõrme võtata sinu jäägitult elu lõpuni. Felix Moor oli esimene Eesti raadioreporter, kes raadio populaarseks rääkis ja nii ka ise üle maa tuntuks sai. Tema tööletulekuks oli ringhääling 50 päeva vana. See oli ühe mehe raadioaeg. Teha tuli kõike nii nagu meenutab ta ise. 1947. aastal Linda tuima neile antud intervjuus. Ma lähen siis kastis esmakordselt teie hääl eetris. Sel ajal tuli teha, võiks ütelda kõike, olla teadustaja reporter, saatekava korraldaja, millest oli tingitud ette ja nii mitmeid kohustusi pidite täitma. Tuleb arvesse võtta, et ringhääling oli tol korral ärimeeste, ettevõtte osaühisus ja ringhäälingusse mahutatud kapital pidi neil ju midagi käskisse tooma. Püüti võimalikult vähem raha väljaanded suuremaid dividende saada. Selle tõttu rikka koosseisud väga väikesed ja ühelt inimeselt võeti mitu laska kuid pärast ringhäälingu riigistamist suurenesid ka koosseisud. Ringhäälingu pere kasvas ja siis olid juba peamiselt kuuldemängude lavastajaks, tarbe korral aga tuli siiski täita ka muid ülesandeid. Elupi õllereporteriks. Missugune reportaaž oli teie esimene Söör esimesel raadionäituse alaliselt 1928. aastal ja sealt edasi juba üheksas üldlaulupidu, sama aasta. Su keel. Huvitav oleks teada, kui seda üldse momendil saab ütelda. Kui palju umbkaudu olete esinenud mikrofoni. Aastate poolest nagu arvestasime 21 aastat. 2100 piirides, kas seal on üldse kokku ja kui peale selle lisaks veel teadustamised stuudios ja avalikel raadioõhtutel? Missugused olid Mori eeldused reporteritööks? Leo Kalmet on meenutanud. Ja nii tema reportaažid, kuid andis sündmus edasi kunagi tekkinud pausi, tema mitte kunagi ei kopeerinud, nähtus ütleb, et vot see sedasi seisab tiivse, liigub sinna või ütles seda vaid tema andis mingi omapoolse hinnangu ja mõtlesin, aju tahtsid näha nagu ise ka, kuidas väetiselasi on aktiviseeris vaateid. Nii et tema reportaažid, tõetide kunstiloomingut, meid alati oodati väga suure põnevusega. Seame kontrollimiseks kõrvale helipildi. Felix Moor 1947. aasta üldlaulupidu raporteerimas. Asume oma mikrofoniga praegu lauluväljakul. Üks 10 minutit, võib-olla ka pisut rohkem aega tagasi saabus lauljate piduliku rongkäigu esimene osa laululava juurde. Narva. Narva maantee juures Russalka ausamba lähedal, kus hargneb Pirita tee on üles seatud suur Punane Pallo ääristatud sinisega, kellel on üles asendatud laulupeo märk ja selle Huldadeks. Nüüd rõõmulaul oh Elysee ja ülevaade Belka. Rongkäik pöördus sealt Pirita teele ja mööda Pirita teed buli näituseväljakule, mis on lauluväljakuga pühendatud. Tere tee olnud palistatud lippudega. Umbes 10 meetrilise vahemaaga on karistatud valgete, punaste ja siniste lippudega. Rongkäik. Jõudis laululavad juurde. Laps suunduvad merepoolses tiivas sisse mööduvat laululava ees ja siirduvad Narva maantee poolse tiiva, et linna uuesti tagasi näituseväljakul mis on reserveeritud Kuuldu kohta olen kord kirjutanud kunagi kuulajaid paelunud sadelevalt vaimukas kõne osutub mõnigi kord pealiskaudseks ja informatsiooni vaeseks vaid pilti vahendavaks. Improvisatsioon kui ainuke mõeldav raporteerimisviis jäeti Nõukogude Eesti raadioreporterite poolt kõrvale. Seda asendas hoolikas ettevalmistus ja püüa maksimaalselt vahendada toimuva sisulist tähendust. Nagu öeldakse, sõnu raamatust välja jätta. Seepärast lisage juurde. Felix Moor on loonud reportaaži traditsiooni, millelt oli võimalik reporteerimis loomingut, kui lubate, Nix öelda, edasi arendada. Ta oli loonud ringhäälingule maine, mis kohustus uut otsima ja edasi arenema. Selles ka tema peamine tähendus. Eesti ringhäälingu saadete arenguloos. See oli Narva all kus seati üles Põhjasõja lahingu mälestusmärki kus külma ilma tõttu oli mool natukene rohkem võtnud Ani jalgades enne kui mikrofoni ette astus ja seal oli väga palju väliskülalisi, kõikjalt diplomaatiline korpus ja ka Rootsi kuninga esineja esindaja Gustav Adolf, kroonprints, praegune Rootsi kuningas ja moore tunud teda ära ja mida kaks rääkimisi on asjaolusid ka, kes seal on. Ja mikrofon alati tema käest ära midagi halli udukogu, mis tema, seal nägija sissehoidjad, reportaaž läbi. Ja selle järgi vallandid tema ringhäälingust, kuid natuke aeg asi vaibus, võeti moor uuesti tagasi tööle. Ja pealegi on üks niisugune märge lehes, mis näitab, kui suurt puudust tundsid kuulajad moorist ka. Et ajalehes on niisugune sõnum. Felix Moor alias raadioonu on esimesest jaanuarist alates raadiokuulajate tungival soovil asunud jälle mikrofoni ette. Moori ajutine eemalolek oli tingitud üksnes temast endast ning võib ka tulevikus korduda. Kui onu ei suuda oma iseloomu jaoks kujundada. Moore'i elupäevad Moskva linnas seal on samuti seotud Muri pedagoogilise tööga, aga see siin kuskil koorub lahti just Mori elu lõpupäevade inimlikke tuum, heli Smuuli pärand on siiamaani veel lõpuni läbi uurimata, aga me võime võtta viga, halb, kas tema, need, tema viimase aasta tööd, kasvõi seesama tööprotsess, mida ta tegi Moskvas? Me praegu kõik õpime 850 leheküljelise Stanislavski raamat, näitleja töö endaga, meil on olemas mitmed asjad käsikirjas. Mis moor tõlkis, tihti tõlkis ise endale selleks, et materjali valitsema hakata. Seda osa, seda hiigeltööd, rääkimata, kõik, millest siin juba räägitud. Mitmed tema näitlejate osa taga terve raadio raadiokunstile aluse pani panemine. Mulle tundub, et see on võrdlemisi aukartust äratav töö, osa, mille tuliseks inimene ära teha. 50 52 aas. Mulle tundub, et nendel aastatel, sel hetkel oli tema Stanislavski süsteemi kõige parem tundiumi vabariigis. Jaa, kuigi siis taielda mulle õpetaja ja me kõndisime koos kui mitte õpilane, õpetaja, vaid kui kaks võrdset meest ja koos arutasime, muretsesime teatri homsest päevast, siis Stanislavski süsteemile sisse minek ja sel ajal, kui mul oli raskusi veel venekeelset raamatuid lugeda. Ta andis kuhja komad tõlkeid, lugeda, kuidas koos arutasime ja kuidas me koos unistasime. Need on võib-olla pühamat hetked mu minevikust ja mis on väga puhtalt helisevalt seotud Belsboriisiga isegi paljulisel helgemat situatsioonist sünnitatud meelde seotud mitte ainult minu enda mälestusega seotud paljude eri rahvustest õpilaste mälestustega. Felix teadjamoorivi, Felix Mihhailov pitsiga, nagu teda nimetati, kuna ta elas meie ühiselamu lähedal ja siis, kui lõppesid tal ta lõpetas, pole suure artikli suured filmidelt, mis on võimeline raamatut tõlkimise. Ja kui tal siis rahalaev saabus taotlikel mulk, aga väga helde inimene, aga iseloomult pulk, suriaali mees ja seetõttu ta väga-väga vastu väga huvitav, väga kontrastne inimene seltskonnas, üllatusterikas nagu ta üldse elusa üllatusterikas. Ja kui ta siis tuli Ja nüüd tellige, mida tahate, mina maksab. Ja siis üliõpilased tellisid. Ja Felix Moor maksis poiste keskele, sinna oli ka kogu aeg ikkagi õpetaja. Muutuvad ajad ja meie nendega koos. Omal ajal, kui saatekavas tekkis mingil põhjusel paus välja kuulutatud esineja haigestus või hiljaks saadeti ajatäiteks grammofonimuusikat. Teeme seda meiegi mõtteliseks üleminekuks tänapäeva Eli mälestusi Ringhäälingu omaaegsest muusika repertuaarist. 1938. aasta üle hästi kulunud heliplaadi jõuab teieni Felix Moor reportaaž Tartu Ülikooli kartsarist. Kui palju oli Tartu ülikoolil siin peahoones bakterid? Üldiselt oli Carterit kokku viis. Üks oli pime ja kolm valget karakterit. Kolm valget karakterit, kui kauaks veidigi sulgeda üliõpilasi? Sellete valgete karterisse ja kui kaua pimedasse kant? Imete kartseris võidi mõista kolmeks päevaks kolmiktööd, punavalgete kartellide kuni kaheksa. Ah isegi nii kaua, no kuidas oli toitlustamine, pimedasse pime kvartalis oli nii, et ülikooli poolt oli toit, oli vesi, tuul ja leib, punavalged, starterit, istujalt, laevad oma toidukorporatsioonides igaüks, kuhu korpi keegi kuulutajad olid, hoidke järele. Aga kuidas viitele, telenapsi, poolisega taoismi napsid, üleüldse tohtinud tuua ka. Kuid neid võid saada tolleaegne karteri teener olevat väga mees, seal hoiab, pidanuksid jookide näol väikest pupesid, kui härrased soovivad igaühe toonutega napsi, mida keegi tarvitanud. Väga tore vaadata, aga kui ta oli siis elu ja oluga, ütleme näiteks pile kartarid oli seal ööpäev läbi voodi piirkoviiditavat välja Äiti oli ainult öösel voodi magamiseks, hommikul voodi välja viidud ja selle asemel torutiite väiksema taburet. Nii karmiks ideid, aga valges kartseris valges kartseris teda ei olnud, seal oli nii palju voodid sissegi, paljugi ruum mahutas ja oli päevalt ees ning öösel mis tuli siis üliõpilastele valgete karterisse lubatud kaasa võtta. Nad võisid kaasa võtta seda, mida nutta, raamatuid ühte kui teist art ja isegi duell, pihverid on neil kaasas olnud ahhaa hulgi. Kas need seal inimlike tarvete jaoks määratud ukse peal olevad augud ei olegi viimati toll, püstolite kuulide augud? Oleksin täielikult õige enam moodustatud, märgi laud ja tol ajal oli kahevõitlusmoodi ja kõik nad on Fintrineerinuvad muidugi teatud kaudset üle õla lasta, väetid pöidlaga lahti lasta, siis on näha, et kuulide jooksnevatele märgid allapoole. Aga kuidas raamatute kurikas näitleja kasib kaasa võtta ja tugevat, isegi veidi Vannad eksamil ettevalmistada tinendid? Kas on selle kohta ka mingisuguseid teateid un ülipõrgedenditsiin eksamiks ettevalmistav ja teda olevat väga kenasti kevadel kui eksamite eel juhtinud keediteedistuma siis olevat tema aja jooksul õppinud oma ülesande täielikult vähem on eksamile, läheb siis nagu praegustki üliõpilasi aitab professor mõned asjad küsimustega, kuid tol ajal seda ei ole olnud lastud üliõpilastele rääkida. Kui tema on teadnud. Ja professor küsinud lõpuks, et kas te olete karteris istunud, vastanud selle peale, jah, noh, siis vastanud professor kahe oma kirjutandid sihte Maxima. Lahke viis ta ikkagi see karp seal mingisugusel kujul oma otstarbetäitmist, kui siin isegi tugevasti. Tööd tehti. Jätkame kõneleb teine suur sõna, võluv Carladel. Felix Moor oli üks haruldaselt meeldiv teatriinimene. Ta oli ihu ja hingega teatri küljes kinni. Ta töötas endaga väga visalt. Jada sai niisuguse heliseva hääle, missugust peaaegu meediaatritest teist olnud ei olegi meeste hulgas kindlasti mitte. Võib-olla jah, tema kaasalyylazner, temal oli haruldaselt kaunis hääl ja Felix Moor Morgalmime korduvalt arutanud sõna- kunstipuutuvaid küsimusi, ma olin seal tema juures istunud ja Tartus käies on ta kord minu juures olnud. Ja mina pean Feliks Morris ja tema saavutustest väga suurt lugu. Võib-olla kui nüüd tänase mõõdupuuga. Ta, võib-olla ta natuke oli see hääl paatuslikum ja võib-olla pisut tipp pilvetesse minevam, kui see praegu kombeks on. Ja aga kui me mäletame neid reportaariumiste laulupidudest on andnud ja need on ka väga hästi antud, kas nad on ikka toredad, on? Jaapne. Eriti meeldis ta mulle, aga mitte ainult tema otist kaasmängijad, ka see oli veel dub dramad stuudio külalisetendusel, kus nad mängisid improvisatsiooni juunis kus kaastegevad olid veel Engelber, Liilazner, Felix Moor. Ja siis väikene mees, Kaljula vist kui ma ei eksi ja mängis miljonäri Engel park, tema poega poeg oli üksildaseks jäänud elust võõraks jäänud ja kurvameelseks ja talle telliti Itaaliast näiteseltskond. Seda näiti seltskonda juhtis Felix Moor, lasner ja need tulid siis improviseerima. Ja küll oli see arv, kuidas nad tegid, küll oli, see haarab vaatandik Rõukovid, et siis hakkab see kapisopule meelde tuletama, Krjukov seda noortaliseks moori ja kui ma siis meelde tuletan laseriga kahekesi tegid sellele Engel pargile selgeks, kelle isa oli ostnud poise lõbustuseks katka ja puuri pannud selgeks tegid, kotkast tuleb vabadusse lasta. Joaba lind puuris on ta suletud ja kui siis enter, kas selle puuri ukse lahti tegija kotkas aknast hakata nagu välja lendas ja kui need kolmekiliselt järgi vaatasid või niisugune haruldane see oli, mis, missugune elamus. Lavakõnepedagoog Aksel Küngas. Hõbekindlate aastatest alates hakkas ta diktsiooni õpetama konservatooriumis kõigepealt lauljatele ja kui loodi riiklik lavakunstikool 38. aastal siis alates 38.-st aastast. Kõik meie näitlejad. Kuni 50.-te aastate alguseni on saanud kõnelise koolituse Felix Moore'ilt. Te olete uurinud ka tema pärandit, millele Moor toetus oma õppetöös. Kui palju on selles õpitut loetud teistelt autoritelt saadud? Kui palju ise? Kujundatud Felix Moor on jätnud küllaltki rikkaliku pärandi kuigi see pärand põhiliselt on käsikirjaline ja seal on tegu põhiliselt omaaegsete õpikute ja nende autorite tööde konspektidega. Seal on konspekte väga palju vene Nõukogude autoritelt ehkki kodanlikul perioodil oli teatavaid raskusi vastava kirjandusega, kuid neid on ta hoolikalt uurinud. Ja loomulikult on ka välismaa ja Saksa autorite teoste konspekte, nii et vaadeldaval perioodil kolida kursis selle valdkonna kirjandusega meie Euroopa ulatuses kindlasti. Kirjatöödeks jäi tal nähtavasti vähe aega, sest oli ta ju raadios kodanliku perioodi lõpuni peaaegu ainuke mees, kes tegeles kõigi sõnaliste žanritega. Peale selle oli ta sageli konsultandiks teatrite juures ja aeg-ajalt esines ka külalisnäitlejana. Nii et nähtavasti see suur töökoormus ei andnud võimalusi nüüd ulatuslike mateks. Ulatuslikumad teeks kirjatöödeks. Nii et kirjasõnas on olemas. Kodanlikul ajal ilmunud ajakirjas teab ter õigemini juba 41. aastal ilmunud ajakirjas paar artiklit. Enamus on aga kõik jäänud käsikirja. Ja muidugi selle käsikirjalise materjali uurimine ei ole veel lõpule viidud, nii et päris julgesti ei oska ma siin vastata, kui palju tema originaalmõtteid seal on. Aga seda tuleb kindlasti öelda et Mourinho on väga suured teened Eesti lavaterminoloogia loomisel, kuna sõjajärgsel perioodil oli tema ju põhiline, kes tõlkis Stanislavski teoseid, need, mis meil eesti keeles on olemas ja tal on suur sedeleid, kus ta otsib, siis püüab leida vene terminitele eesti vasteid ja seal on väga huvitavaid selliseid leide. Ja kõik nad ei olegi käibele läinud. Kuidas iseloomustada Moore'i kõnelemisviisi? No siin on nüüd ilmselt kaks tasandit, üks siis, kui ta reporterina esines ja teine, kui kunstilist teksti esitas Nii palju kui tema õpilaste mälestustest ja meenutustest selgub ja ka need vähesed fragmendid, mis on säilinud heliplaatidel ja raadio fonoteegis siis võiks ütelda nii, et moor interpredina üldiselt oli intellektuaalse kallakuga ja talle kunstilistest materjalidest sobisid rohkem. Sellised ülevad üles kutsuvad materjalid, kus juba oli niisugune pateetiline alge olemas. Niisugune väga intiimne lüüriline laad nähtavasti ei olnud talle päris omane. Kui aga rääkida temast kui pedagoogilist, siis kõik õpilased. Mentaliteet kujunesid nii-öelda väikesteks moorideks ja püüdsid teda alateadlikult jäljendada. Siis sealpool poor alati astus vahele ja niisugust põhjendamatut kõrgendatust ta kunagi ei lubanud oma õpilastel kasutada. Kaasamõtlev kuulaja paneb tähele, kuidas elu ja töö käigus isiksus areneb, kujuneb kristalliseerub oma arusaamades elu ja kunstitõdedes. Voldemar Panso ütles, omal ajal oli ta kahtlemata parim Stanislavski süsteemi tundja eesti kultuuris. Paul Ariste hindas teda kui parimat eesti keele kultuurivaldajat. Meie portree ei oleks aga täielik, kui loobuksime järgmisest sammust soovist kohustusest mõista Felix mooriga inimesena isiksusena. Ta oli rahva lemmik, temast loodi müüte, räägiti anekdoote. Jutud levivad, moonduvad sageli ei vaevutagi õhina jutus mõistma inimest. Seepärast olen ma väga tänulik, et Felix Mori tütar Sirje Lil Moor andis nõusoleku rääkida isast. Lähen isa peale läbi lapsepõlve mälestuste siis meenuvad mulle kõigepealt isa silmad. Tal olid väga elavad ja väga terava vaatega silmad. Kui ta inimesega rääkis, siis ta vaatas talle alati otse silma. Ja minul oli niisugune tunne, et, et mind ta näeb läbi. Et ta loeb minu mõtteid, ta teab, mis on õige, mis on vale. Ja sellepärast oli isale väga raske Luisata. Ausust hindas isa inimesed üldse kõige rohkem. Ta ütles, et valetada ei maksa mitte kunagi. Aga kõike tõtt ei ole vaja rääkida. Inimene peab oskama ka vaikida. Ta oli mees, kes tegi tööd peaga ja absoluutselt mitte kätega. Näiteks naela seinalöömine oli tema jaoks tragöödia ja enamasti ta ei saanud sellega hakkama. Aga kui ta sattus näiteks võõraste inimeste hulka nendega kontakti saamine, nendega vestlemine, see oli tema jaoks ääretult lihtne. Inimesed huvitasid teda. Ta jälgis neid jälgis nende kõnet analüüsis, miks inimene ühel või teisel juhul just nii käitub, isegi mõistatas, kuidas ta võiks käituda. Ta rõhutas alati, et ei ole olemas halbu inimesi. Et kui me ei oska inimeses leida head, siis tähendab viga on meis endas. Me ei oska inimesele läheneda ja inimene ei avane. Ta armastas inimesi. Ja ma arvan, et inimesed armastasid teda. Mida ta inimestele ei andestanud, see oli, see oli tuimus ja ükskõiksus, vaat siis ta ärritustel üldse väga impulsiivne. Aga, aga jah, inimesed võtsid teda omaks. Ma mäletan suvel, kui me maal olime, me elasime niisuguste mõnusate talu inimeste juures. Aga need inimesed muidugi niisugust raadiotööd ja näitlejatööd just eriti tööks ei pidanud, need olid ikka niuksed, pisut kerglaselt inimesed. Aga isa oli nende hulgas oodatud hoolimata sellest, et ta nende tööst ju peaaegu midagi teadnud ja seda teha üldse ei suutnud. Ma ei mäleta, millest räägiti. Aga olid, vaidlused, oli südamest tulevat naeru. Nähtavasti ta ta oskas nagu nende inimeste probleeme omaks võtta ja nendega kaasa minna ja ja ka oma probleemide vastu huvi äratada. Külloparaatuste huvi Teiski teatri vastu. Draamateatriga muidugi puutusin kokku juba varajasest lapsepõlvest peale, see oli mul nagu teiseks koduks. Aga mul on meeles, kuidas isa mind kutsus ooperisse? Ma ei olnud seal varem käinud. Ja ega ma sinna eriti minna ei tahtnud. Muidugi Eeemme, läksime kahekesi ja siis teeldav, valmistas mind nagu ette ütles, et võib-olla see mõjub sulle kummalisena. Et miks nad ikkagi laulavad ja ei räägi. Aga et lase ennast lõdvaks, kuula muusikat, kuulan seda, mida inimesed suudavad oma häälega teha. Ja kui sa siis, kui, siis see dramaturgia ja see tegevus ka sinuni tuleb, et siis sa saad ju mitmekordse elamuse. Dali kehva tervisega mees aga tohutu töövõimega. Ta võis oma kabinetis olla tundide viisi päevade ja ööde viisi ja teha tööd. Siis pidi olema vaikselt isa ei tohtinud segada. Aga kui ta kabinetist välja tuli, siis töö jäi nagu sinna ja siis ta oli jälle oma pere hulgas. Ja mis mulle kõige rohkem meeldis, siis tulid meie jalutuskäigud. Need jalutuskäigud olid nii põnevad, ta rääkis mulle paljudest asjadest, juhtis minu tähelepanu nii loodusele, aga põhiliselt ikka inimestele. Ja siis tuli jälle töö. Võib olla väga pikk töö, väga kurnav töö. Ja siis, kui see töö valmis sai siis astus väljas tee Felix Moor, kellest väga palju räägitakse ja keda palju tuntakse. See Felix Moor, kes läks oma tuttavate oma sõprade hulka lustis lõbutses ma usun ettegi ridamisi rumalusi. Lihtsalt ta lõdvestus, nähtavasti tal oli seda vaja, et oma pingeid maha võtta ja, ja teha nagu tee tasaseks uue töö jaoks. Aga Felix Moor, reporter, moor, kes tuli läbi raadio oma tütre kõrva ja mõtetesse Nii reporterina otseselt ma ei oska nagu öelda, aga laastutunni lugejana? Jah, seda küll, seda küll. Ma alati ootasin tema esinemisi mikrofoni ees ja võib-olla ma tegin talle vahetevahel, et etteheiteid selle kohta, et miks sa minule nii ilusasti muinasjutt ei räägi, nagu sa kõikidele lastele räägid. Aga muidugi raadiost, rääkis isa palju. Ta õppis näitlejaks, aga ikkagi tema armastuseks kujunes raadio. No eks ta sattus raadiosse niisugusel huvitaval ajal, kus iga päev oli täis avastusi, aga ka hiljem ta rääkis sellest, mida raadio üldse tähendab. Mida raadio on andnud inimesele, mida kõik on võimalik nüüd inimese koju viia ja et raadio on nagu rahvavalgustaja ja see paneb tohutu vastutuse kõikide nende inimeste peale kes töötavad ringhääling, kus ma ei tea. Võib-olla ma idealiseerida oma isa. Elu pani meid elama erinevate katuste alla ja ja elu viimastel aastatel puutusin ma temaga küllaltki harva kokku. Aga ta on andnud mulle ellu midagi väga olulist kaasa. Ma ei tea, võib-olla see on usk inimestesse, tulevikku teatud uudishimu. Aga päris kindlasti on isalt pärit see pisik mis sunnib mind igal laupäeval kell kolm raadio lahti keerama ja kuuldemängu kuulama. Saatejuhil ei sobigi enam lõpetuseks muud öelda kui hea täht. Ehk vabandust paluda, et nii tõsiste mõtetega teie unetuleku eelset tundi täitsime. Aga mõtlemine on meile kohustuslik. Ainult sel teel, mõistame, kuidas kild killu kõrval inimene inimese kõrval kujuneb. Pikeneb, täiustub Eesti kultuurilugu.