Saksa helilooja ja kirjanik Ernst Theodor Amadeus Hoffmann. Üks oma aja parimaid Mozarti tundjaid kirjutas Craiferianasse järgmiselt. Suurtest kunstnikest räägitakse sageli anekdoote, mis on nii lapsikud ja põhiklikud et kui neid kuulama pean, olen iga kord solvunud ja vihane. Näiteks on lugu Mozarti Don Giovanni avamängust nõnda rumal ja proosaline, et ma imestan, kuidas seda lugu võivad korrata isegi muusikud. Edasi jutustab Hoffmann tuntud anekdoodi, mille kohaselt Mozart kaua viivitas Don Giovanni avamängu kirjutamisega. Alles esietenduse päeval tõusis helilooja varakult ning panid paari tunni jooksul avamängu. Kirjasõprade üllatus ja vaimustus oli suur. Kahlan märgib vaimustust ning imetlust oleks väärinud kõigepealt noodikirjutajad, kes lühikese aja jooksul kõik orkestripillide hääled ümber kirjutasid. Mis aga heli loojasse puutub, siis tema tegutsemises midagi üleloomulikku polnud. Heliteos või pall, mida nii-öelda kujutluses loomisprotsess võib kesta nädalaid. Ning moodsate hommikune töö võis olla üksnes varem loodu fikseerimine, noodipaberile jäädvustamine. Nõnda arutleb Hoffmann ise romantik ja looja. Tänapäeval uuritakse Mozarti legende palju põhjalikumalt ning kainemalt. Seda enam, et need legendid on üle ujutanud kogu Mozarti kirjanduse. Iga koolilapski teab muinasjutu saladuslikust musta mantliga mehest, kes ühel päeval heliloojalt reekviemi tellis. Heliloojast, kes pisaraid valades lausus. See on musa Tartus. Ja siis legendi dramaatilist kulminatsiooni hirmus torm. Linna vaeste ühishaud haua saatuslik unustamine. Enne kui me nende legendide juurde põhjalikumalt läheme, alustaksime sellest, kes on nende autor, kust ammutavad kõikide maade ja kõikide aegade Mozarti uurijad algmaterjali. Milline on Mozarti arhiivi saatus? Et nendele küsimustele vastata. Jätkem meelde kõigepealt kaks nime. Constance Mozart ja Georg, Nicolaus fon, missen. Esimene neist oli Wolfgang Amadeus Mozarti lesk, teine Constance Mozarti teine mees. Mozart suri teatavasti 1791. aastal. Juba 1793. aastal asus Nyssen Mozartite viini majja elama. Sellel ajal oli kogu Mozartit arhiiv konstantse käes. Geniaalse helilooja vanemad surid tema eluajal. Konstantse kasvatas Wolfgang Amadeus nooremat Mozartite ainukest nime ja tööpärijat. Taani diplomaat Georg von Nissan oli juba erus, kui ta konstantse Mozarti ka abiellus. Nyssenile usaldaski konstantse Mozarti eluloo kirjapanemise. Tema kirjavahetuse trükkitoimetamise. Nissan kasutas selles töös oma sõbra doktor FhIostoni abil. Tähelepanu äratav fakt. Mitte ükski Mozarti uurija pärast missenit. Jaa, fuajeeshteini pole näinud Wolfgang Amadeus Mozarti kirjade originaale. Mozarti kirjad on kas hävitatud, ümber tehtud või redigeeritud nõnda et järeltulijad näevad nendest vaid umbkaudseid koopiaid. Georg fon Nissani Mozarti biograafia ilmus Leipzigis 1828. aastal ja selles on kirja pandud Nissani avad. Kuidas ei ole mõtet näidata kangelast, see tähendab Mozartit täielikult täielikud õega võib rikkuda tema kuulsust, lugupidamist ja muljet tema teostest. Absoluutselt veider ja väärkujutelm. Ent nissonil oli juba oma isiklik pisike tõde Meternisi aegse korraliku väikekodanluse tõde. Moodsad teevalgustussajandi, suure humanisti paigutas ta endale lähedasse piidermaieliku keskkonda reetušeeris kõiki jooni, mis tema arvates ei vastanud korralikule kodanikule. Muusikaajalugu tunneb teisigi selliseid fakte kas või seda, et Schindleri hävitas Beethoveni kõneluste vihikud. Nissani korraliku väikekodanlaste taga seisab aga konstantse käsiuurijad on pööranud tähelepanu asjaolule. Mozartit arhiivist on kadunud kõik Leopold Mozarti kirjad alates 1781. aasta kevadest. On avaldatud arvamust. Konstantse hävitas kirjad, et kaotada jälgi Mozartite kuuluvusest vaba meelsesse, vabamüürlaste looži, mis Austrias tol ajal keelatud oli. Ent tegelikult astus Mozart vabamüürlaste looži alles kolm aastat hiljem. Tänapäeva Mozarti uurijad teevad loogilisema konstantse olemusest lähtuva järelduse. Nimelt samast kevadest, kust alates Leopold Mozarti kirjad hävitati asus helilooja Veeberite majja elama. Ja nagu kirjutab Marianne Mozart helilooja õde oli Leopold Mozart oma poja ja konstantse Veeberi abieluäge vastane. Constance kartis, et ebameeldivad arvamused temast ja perekonnast võivad avalikkuseni jõuda. Nii kinnitab Bernhard Baumgartneril. Ja veel üks arvamus. Raamatu Mozart ehk vaim, muusika ja saatus autori Heinrich Edward Jakobi oma. Konstantse tahtis selle tööga. See tähendab Nissani kirjutatud biograafiaga püstitada endale geeniuse jumaldatud abikaasa monument. Rõhutame veelkord kõikide Mozarti uurijate ees on järgmised originaalid materjalid. Mozarti biograafia, Nissani kirjutatud kirjavahetus Nižni ja konstantse redigeeritud, Mozarti neuroloog, sari biograafilisi vesteid konstantse Mozarti sulest, mis ilmusid konstantse eluajal läitsigi muusika ajalehes. See on aga Mozarti kirjanduses kõige enam kasutamist leidnud materjal. Nüüd aga läheme üksikute enamlevinud legendide juurde. Mozarti matustest tsiteeritud neil tuntud Jelena Chournaja teose järgi. Mozarti naine oli sel päeval raskesti haige ja suutis alles kahe nädala pärast voodist tõusta. Matusepäeval polnud majas isegi peenraha ja murest murtud, andis ta fon sviiteni soovitustele järele ning nõustus viimase liigimatustega. Kui pärast konstantse püüdis leida kohta, kuhu mees maetud ei suutnud ta seda ühishaudu, täideti järjest uute laipadega kalmistuvaht, kes Mozarti matis oli see surnud. Peale kalmistuvahi ei võinud keegi teada, kuhu on suure helilooja põrm maetud. Dokumentaalselt on tõestatud, et Mozartit ei maetud kehvikute ühishauda vaid niinimetatud kolmanda liigi hauda. Kõik see ei võta interaatorlikult viinilt, ta häbiplekki ei andesta viinile ükskõiksust ta suurima kodaniku suhtes kuid vabastab Mozarti karmi tragöödia liigsest välises melodramaatilise usest. Miks ei viibinud aga Constance oma geniaalse mehe matustel? Sellele küsimusele on juba võimatu vastust anda. Konstantse jutustused on umbes järgmised. Figaro pulma peaproovipäeval tõsteti Mozartit üürivõla pärast majast välja. Haige naise, kes käia ei suutnud, kandis Mozart kätel ise tänavale. Legend ei jätku, ei selgu, mis haige konstantse seal tänaval siis ette võttis. Teada on aga näiteks see, et juba järgmisel päeval pärast Mozarti matuseid viibis konstantse helilooja varanduse üleskirjutamisel. Ja viie päeva pärast käis ta pensionitaotlusega monarhi juures audientsile. Joseph Haydni biograaf kriisinger tegi avalduse, et esmakordselt käis Constance Mozarti hauda otsimas 16 aastat pärast mehe surma. Ja seda mitte omal soovil, vaid tema kriisingeri nõudmisel. See oli 1808. aastal ja kriisingerg kirjutas sellest ajalehes. Veel enam juba 1798. aastal süüdistas viini ajakirjandus konstantset hooletuses mehe mälestuse suhtes. Vastust ei järgnenud. Constance andis vastuse alles 1841. aastal siis, kui seoses Mozarti 50. surma-aastapäevaga küsimus Mozarti hauast taas päevakorda kerkis. Tema vastus 14.-st oktoobrist 1841 on salatsemise ja vaikimise šedööver näide iseenesehävitust ilustamisest ajutiste sidemete oskuslikust hajutamisest. Kirjutas muusikateadlane, hermeenek lötter, konstantse vastuse puhul tekib küsimus, kas tõesti keegi Mozarti kaasaegsest ei käinud ta haual. Beethoveni õpetaja Albrecht spergeri märkmetest on teada, et tema ja ta naine on Mozarti haual viibinud. Selliseid teateid on ka teistest allikatest. Kuid suurim vale on ikkagi see, mida korratakse moodsate biograafiates. Mitte ükski sõber ei viibinud matusepäeval kalmistul mitte keegi ei visanud hauda peotäitki mulda. Püha Markuse kalmistul viibis sel päeval kas või sama Albrecht sperger ja konstantse õde Sophie Haybel kirjutab. Matusepäeval tunglesid maja ümber, kus lebas põrm sajad inimesed ning nutsid valjusti kadunud taga. Kas tõesti keegi nendest ei saatnud heliloojat tema viimsele puhkepaiku? Hirmsas tormis kui Austria pealinnas vallandas õudne vihmahoog lörtsiga pooleks liik, kus mööda tühje tänavaid üksik matusetõld tõlda saatis. Kodutu, must puudel. Kirst lasti hauda ilma ainsat tunnistajata. Teiste legendide kohaselt saatis tõlda üksnes Mozarti mürgitaja sallieri ja vaatas kalmistu väravate juures kaua kirstule järele. Väga põnev ning romantiline, must puudel süümepiinades, mõrtsukas. Tänapäeval on aga selgeks tehtud, et kõik komponendid legendist on väljamõeldis. Kuuendal detsembril 1791. aastal oli Viinis tavaline pehme talveilm. Seda tõendavad Austria meteoroloogiakeskuse andmed. On säilinud ka krahv Karl siinsen, dorfi päevik, krahv kui asjaarmastaja meteoroloog kandis päevikusse igapäevaste vaatluste tulemused. Viinis oli suhteliselt soe, kolm kraadi, reomüüri järgi puhus nõrk tuul, sademeid polnud, oli udu. Ja kõik legendid, kõik koostisosad on misseni sulest konstantse jutustuse põhjal kirja pandud. Muide, romantiline legend Mozarti matustest läks biograafiate sega ühest teisest allikast. Vini. Morgen Post avaldas 1856. aastal veel ühe pealtnägija kirjelduse. Selleks pealtnägijaks oli seekord trahteri teener Joseph lainer. Kui rikka pärandi saamiseks vanalt mandariinilt, kes elab kaugel Hiinas ja keda me pole kunagi näinud piisaks vaid nupule vajutamisest. Kes meist poleks siis nupule vajutanud? Mozarti legendide kõige kahetsusväärsemaks tagajärjeks on mitmete inimeste ja nende tegude esitamine täiesti vääras valguses. Ning lõpuks kõige häbitum, laim, laimu kõige kahetsusväärsem ohver on suur helilooja Antonio sallieri aga ka peapiiskop, Hieronymus, koloreedo ning osalt. Ka võluflöödi liberetist, šikander. Mürgitamise legendi algust tuleb otsida samuti konstantselt. Siinjuures teeb konstantse mürgitamise versiooni levitajaks mitte kellegi muu kui Mozarti jänese. Tema sõnade kohaselt on Mozart ise avaldanud veendumust, et talle on mürki antud. Kohas ja ajas polnud aga konstantse järjekindel kord teinud helilooja sellise avalduse kaks kuud enne surma kord poolteist kuud enne surma jalutuskäigu ajal Praateris. Nõukogude kirjanik Marietta sagin Jenn, kes kirjutas Esna avastusliku raamatu suurest tšehhi heliloojast. Mosley Vetšikist arvab, et sallieril ühel oma aja suurimal heliloojal, kel polnud mingit põhjust Mozartit kadestada Dali Mozartist kõigest kuus aastat vanem tena teoseid mängiti kõikjal. Just tema ooperiga avati üks maailma suurimaid ooperiteatreid. Milano La Scala. Märjetesseginian märgib veel, kas poleks õigem vaidlusaluste küsimuste lahendamisel kuulata ka vastaspoolt, see tähendab erapooletuid, inimesi või Mozarti omaaegseid konkurente. Salieri ja teiste Mozarti kaasaegsete hindamisel kinnitatakse sagedasti. Nagu selgub Leopold Mozarti kirjast nagu kirjutab Wolfgang Amadeus Mozart Mis aga järgneb, kuidas suhtusid isa ja poeg ise oma konkurentidesse? Marietta sagin Jan opereeris ühe tuntuima otse artisti nimelt Alfred Einsteini uurimustega. Einstein armastas Mozartit piiritult. Sageniann nimetab Einsteini Mozarti tugevaimaks advokaadiks. Ent kohati muutub Einstein lihtsalt objektiivseks tunnistajaks. Ta kirjutab. Mozart ei olnud mingil määral hea kolleeg kogu aeg imestad ja kohati isegi pettud, kui kohtad tema kirjades kõige halastamatu maid, hinnanguid muusikaristele, kaasaegsed telesellistele, nagu jommel Mihhail haid, Beck, Klementi, Schweitzeri ja teised. Kiitus muusikutele isegi sellistele, kellele ta palju võlgnes. Kluk pokkeriini viooti. Muslybetcheck pole aga küllaldane. Sama Alfred Einstein leidis, et põhjusetult on mustatud peapiiskop Colorado isikut. Muide, kremjovi 1958. aastal ilmunud raamatus nimetatakse peapiiskopi isegi jõhkraks elajaks. Einstein kirjutas. Koloreedole on langenud raskeim süüdistus Heta jõhkralt suhtus inimkonna kõige suuremasse geeniusse. Järelpõlvede silmis ei õigusta teda enam miski. Kuid meil on siiski ühekülgne süüdistusmaterjal. Mozarti ja tema isa kirjad mis räägivad Colorados sõltumatut tunnistajat, kõlab täiesti vastupidiselt. Mozarti kirju võib ka tendentslikult tõlgid, seda näiteks kasvõi seda tuntud kirja. Minuga käitutakse ebaviisakalt ja ebainimlikult. Mind sunnitakse pühkima põrandat, koristama tube. Mulle makstakse viletsaid krosse. Ma ei suuda seda välja kannatada. Süda vilistab inimest. Ma pole vürst, kuid olen võib-olla õilsam paljudest nendest, kes on vürstid oma päritolust. Taolise kirja avaldamine ilma kommentaarideta ning kontekstist välja lõigatud tekitab tänapäeva lugeja nördimust. Tundub, nagu oleks Colorado õukonnas Mozartit lihtsalt lakeiks peetud. Siiski pole jutt Colorado paleest vaid helilooja enese kodust jääda raskustest teenri puudumise tõttu. Tragöödiad lahendavad geeniusi inimkonnale. Legendid vastavad parajasti ka väike kodanlikule vaimulaadile. Kangelast peab kärpima pügama ja labastama, enne, kui ta talle arusaadavaks saab. Väikekodanlik legendide janu pole säästnud ja on lavastanud isegi Mozarti surmahetke. Nii mõnestki raamatutest võib lugeda, et Mozart suri vilistades meloodiaid võluflöödi-ist. Milline oli tõeline Mozart? Kahtlemata oli ta mehine ja julge inimene sügav ja mitmekülgne isiksus, kelle looming vastab valgustussajandi demokraatlikele ideedele ning realistlikele tendentsidele. Kuivõrd suurem oli ajalooline tõeline Mozart, legendide moodsatest, selgub ka võluflöödi komponeerimise loost. Kahjuks on see lugu väär, isegi sellise uurija nagu Igor Solertinski tõlgitsuses. Isenesest Tinski kirjutab. Märtsist 1791. aastal oli šikander raskes olukorras. Teda ähvardas täielik laastamine. Et pääseda krahhist, pöördus ta Mozarti poole palvega aidata teda välja rahalistest raskustest moodsatuli šikanderile vastu ja nõudmata kohe honorari. Kirjutashikanderi libreto, ooperi Võluflööt, šikanderi, teatri olukord paranes võluflöödi tõttu tunduvalt, aga Mozarti-le ei maksnud, tab krossigi. Sekanderi teater oli 1791. aastal heal järjel ja mitte mingit Krahteda ei ähvardanud. Kõik see on dokumentaalselt tõestatud, nagu seegi, et mitte mingit petmist honorari väljamaksmisel ei olnud. Tšikanderi kui ettevõtja tegevus rahvusliku muusikateatri loomisel vääris täielikku austust. Ja austust väärib Mozarti suhtumine rahvusliku muusikateatrisse. Mozarti kaalutlused võluflöödi loomisel polnud filantroopilised. Ta tegevus olid patrioodi ja eesrindlikum muusikutegevus. Lõpetuseks üks fakt. Kui Laar Filipp suri, pöördus tema naine Ann Philip tuttavate poole palvega. Ärgu keegi idealiseerigu Seraari tema mälestusteraamatu jaoks ann Filipp kirjutab. Idealiseerida inimest tähendab lõppude lõpuks teda mitte uskuda. See tähendab armastust, mida ilma meie kujutlusvõimeta ei oleks. Mulle näib, et pole midagi ilusamat kui inimese võitlus iseendaga tema isiklike nõrkuste ületamise nimel. Ma ei ilusta Sheraari, sest ma armastan teda. Ja meile on kallis, tõeline Mozart. Legendide haletsusest vabastatud, igavesti elav Mozart.