Tere päevast, lugupeetud rahvamuusikasõbrad. Täna jätkan kaks nädalat tagasi alustatud kandle juttu. Tookord tegime kiirmatka ÜLE KOGU kandle levik ala Läänemere kaldeilt Volga jõeni välja ja kuulsime mitme rahvakandlemuusikat. Kes eelmist saadet kuulis, võis veenduda. Kannel. Täpsemalt Kandle-tüüpi muusikariistad on tõeline kultuurifenomen, millest on, mida rääkida. Ma ütlesin tookord ka seda, et eesti kandlemäng on selline meie oma kultuurinähtus mille üle võime üsna uhked olla. Täna räägingi veidi pikemalt Eesti ja Soome uuemast kandletraditsioonist, mis arenes välja põhiliselt alates 19. sajandi teisest poolest mis oli rahvamuusikas üsna murranguline periood. Vanemast eesti kandlemängust teame aga väga vähe. Pille endid on muuseumidesse küll kogutud, kuid kandlemuusikast ei tea me õieti midagi. Kui setu ala välja jätta, kus valitses venepärane kandlemängustiil siis me ei tea isegi seda, kuidas vanem kuuekeelne kannel, aga viiekeelseid kanaleid pole Eestis säilinud. Häälestatud oli. Praegu Eestis propageeritava kuuekeelse kandlemängutehnika aluseks võttis vastava õpiku autor Jaan Sööt, aga Karjala-Soome, Setu ja Läti mänguvõtted. Omal ajal arvati üsna üldiselt, et just kandle keelte vähene arv ei võimaldanud Eesti ja ka Soome ja Karjala rahvalaulu viisil laieneda üle viie tooni. See tähendab üle minimaalse k kandle keelte arvu. Georg Julius Schultz, Bertram isegi kirjutas 1857. aastal, et eesti laulu monotoonsus ja helivaesuse põhjust tuleb otsida ürgkandle viletsast konstruktsioonist, mitte aga eestlaste kõriehitusest. Nii et nende, see tähendab eestlaste lihtsates meloodiates, on väga tõenäoliselt süüdi Puusepp. Puusepp nüüd süüdi küll ei saanud olla, sest suurema keeltearvuga pilli võis ju alati valmis teha. Kassaga pillimehel või laulikul suurema heliulatusega viise kohe võtta oli, on üsna küsitav. Kõik sõltus siiski rahvamuusika hetkeseisust. Kandlega oligi nii, kohe kui rahva seas hakkasid levima uued viisid hakkas arenema oma rahvalaulu meloodika, tulid moodi uued tantsud koos uute viisidega, siis algas ka kandle järk-järguline muundumine. Kõige lihtsam oli uusi keeli juurde lisada ja nii tehtigi. Kuid samal ajal võeti julgelt ideid ka võõramaiste keelpillide pealt. Need olid sitteri, arfineetiapsalteerimine, muudki pillid. Ning vanale kandele tehti olulisi täiendusi. Näiteks vahetati puust keerdpulgad raud Virblite vastu nagu praegusel klaveril näiteks ja kanneldel mistõttu pill püsis palju paremini hääles teise otsaga seotud keeli põikpulga külge mis suurema keelte arvu tõttu pingele vastu ei pidanud ja tihti murdus, vaid kinnitati naelakeste kihtide külge. Keelte alla asetati eriline keelte roop, mis keele kõla paremaks muutis ja nõnda edasi. Kuid oluline muudatus oli see, et pill muutis ka oma konstruktsiooni. Veidi robustselt väljendudes võib öelda, et kannel muutus seakülast peeneks, kummuti sahtli, eks see tähendab, et pilli kere ei õõnestatud enam küna taoliselt ühest puutükist vaid liimiti kokku peentest lauakestest. Märgatavalt muutus ka pilli kuju ning isegi keelte asend vanal kandlel Nad asetsevad lehvikutaoliselt nurga all. Uuel on nad paralleelsed. Ärksamad pillimeistrid leiutasid mitmeid uusi kandlevorme. Kui 1938. aastal ustus Toomendilt, kes koos venna Avelynius, Tõnissoniga ehk Domendiga oli omal ajal tuntud pillimeister ja muusikaäri omanik, Türil küsiti, milline on tavaline eesti kannel, siis ta vastas lühidalt. Võite vabalt kujutleda kõike võimalikku pillimeistrite kohta, ütles ta, et need mehed võtavad ideid osalt ühelt osalt teiselt algtüübilt ning kombineerivad siis juba ise edasi, nii kuidas paremaks peavad? Eestis ja Soomes kulges kandle arengu põhimõtteliselt ühtmoodi kuid oli ka erinevusi. Kalevala vaimustus aegu pöörati Soomes rohkem tähelepanu kultuurilisele järjepidevuse ele ning sealse uuema kandle algtüübiks kujunes oma vanem kannel, mis oli pärit Ida-Soomest Karjala piirimailt. Eestis võeti aga eeskujuks suurel määral saksa päritolud Citridiaar fineetid. Lõpptulemus oli selle sajandi alguseks mõlemal pool lahte küll sama, kuid Soome ja Eesti kannelde põhikujud on teineteise suhtes nagu peegelpildid. Soome tänapäeva kandled on suhteliselt kõrged, sest ka eeskujuks oli kõrge kõlakastiga vanim kannel. Eesti kandled on aga hästi madalad nagu tsitritki. Eestis oli kandle ümberkujunemine niivõrd põhjalik, et Põhja- ja Lääne-Eestis hakati seda nimetama isegi võõra nimega Zimmel või sindel. Ehkki Ungari kuulsat Symbliga pole kandlel midagi ühist. Meie Simmli nimetus on piiblist. Kuulake ja pange tähele Taaveti lauludest salmidest viimast 100 viiekümnendat laulu. Kiitke jumalat tema pühas paigas, kiitke tema aulises laotuses, kiitke teda ta vägevate tegude pärast, kiitke teda tema määratud suurust mööda, kiitke teda pasuna puhumisega, kiitke teda naabli mängu ja kanneldega. Kiitke teda trummidega ridastiku, kiitke teda keelpillidega ja viledega. Kiitke teda helisevate Simmlitega, kiitke teda kumisevate Simmlitega. Igaüks, kellel elu õhk, on see giid kui hoovad. Halleluuja. Kuningas Taaveti Pille on ühe või teise rahvakeelde tõlgitud tavaliselt tollele rahvale tuttava ja lähedase keelpilli nimega. Nõnda sattus piiblisse ka meie kannel. Kannelt on meil ja Soomeski mõnikord lausa Taaveti kandleks nimetatud ning mängitud sellel meeleldi vaimulikku muusikat. Tallinna kalamaja baptisti kirikus on kandlekoor praegugi olemas. Taaveti kandlast on vaid üks samm Simmlisena ülevõtmiseks. Tuletan veelkord 150. psalmi viiendat salmi, kiitke teda helisevate Simmlitega, kiitke teda kumisevate Simmlitega Simmlaks või Sitraks, hüüdsid oma kandle sarnast pilliga eestirootslased, kes sel pillil vaid vaimulikke laule saatsid. Eesti vanemale Simmli mängule on omane niinimetatud katmistehnikas mängimine. Varasematel Simmlitelt polnud muide bassikeeli mängija asetas vasaku käe sõrmed pilli keeltele summutades osa keeli ja tõmbas üle lahtiste keelte parema käe sõrmega Võtikuga, saades niimodi vajaliku akordi. Sõrmede positsioone muutes sai mängida mitmesuguseid akorde. Seda tehnikat nimetati katiku mänguks või siblimiseks. Võis mängida aga nii, et vappu keeli näpiti korraga parema käe nelja sõrmega, saades sama efektimistikuga üle keelte tõmmates. Nõnda vanapäraselt mängis veel 1980. aastal Võrumaal Rafael kardset. Sellist mängustiili kuuleb nüüd üliharva. Katmistehnikat arendati edasi juba eelmises loos võis kuulda, et pillimees mängis kõrvuti seisvaid kiireid noote üksikult või nagu vanasti öeldi, mulistas vahele. Kui viis oli laia ulatusega, lisandus mängu vasaku käe pöial, millega mängiti põhiakordidest kõrgemale jäävaid. Sama võiks teha ka tikuga, mis oli paremas käes. Akordidega nagu toetad diviisi. Põhiline oligi viisid mängimine. Nüüd aga sellise mängu näide Häädemeeste kandi kandlemehelt Arsseni Toomelalt. Nõnda mängiti 19. sajandi teisel poolel üle Eesti. Torupillijaani, labajala mängib nüüd Kirbla omaaegne tuntud pillimees Jaan Randlugu plaadistati 1937. aastal. Kandlemängu arengu järgmine samm oli bassikeelte lisamine ja mis sai võimalikuks funktsionaal harmoonilise mõtlemislaadi kodunemisega rahvamuusikas. Eesti ja Kesk-Soome kanneldele lisati kolm passi keelt, toonika dominant, subdominant. Katmistehnikas mängides tuli nüüd akordile kaasa tõmmata sama tikuga ka vastav põhibass. See mäng oli tehniliselt juba raskem. Kaks vastavat näidet Kesk-Soomest tsaarijärvelt aastast 1978 mängib tuntud soome kandlemees Arvi Bogela. Sellise mängu juures oli üht bassikeelt tikuga raske tabada eriti kiiretes lugudes ning seetõttu hakati põhibasse laiendama, lisades näiteks too passile Soll või nii keele ja nõnda edasi kujunesid nagu väikesed akordilised keelterühmad. See oli mugav, sest kiires mängus mõni saatekeel ikka tiku alla jäi, kui lausa põhipassi tabatud. Ajapikku kujunesid ka spetsiaalsed saateakordid. Tõsi küll, nende kasutamine kuulub rohkem sõrmmängu juurde, kuid kui nähtus on selline, valmis saateakordide katmistehnikas kasutamine olemas. Selle üheks heaks esindajaks on Vassili Seporissaarest. Tihtilugu mängib ta koos oma abikaasaga, kes talle veel saate kannelt kaasa mängib. Katmistehnika ehk tikumäng arenes veelgi. Võru ja Tartumaal hakati kasutama saksa tsitri mängust üle võetud sõrmrõngast ehk päkarauda mis pandi vasaku käe pöidlale. Kandle kõla muutus küll teravamaks, aga kat tugevamaks. Just sellise mängutehnikaga on seotud meie topeltkeeltega kandled milledel osa viisi keeli häälestatakse oktamisse. Topeltkeeled on aga vajalikud eeskätt seetõttu, et üht keelt päkarauaga tõmmata on ebamugav. Kahest keelest saab aga üle libistada ja ka heli on ilusam. Niisugust mängutehnikat valdab hästi Aksel Tähnas, Tartumaad. Eelmises loos kuulsite, kuid tugevasti markeeris pillimees basse. See on üldiselt meie kandlemängule omane stiili tunnus. Teine ja väga oluline üldine stiili tunnus on muide see, et keeli reeglina ei summutata eelmise keele või akordi kõla, nagu sulab järgmise sisse. Kapriis sele melomaanile võib see tunduda häirivana ja lubamatuna, kuid see on jällegi rahvapärase kandlemängustiili tunnus. Nii meil kui Soomes. Tikumängu juttu jätkates ei saa mainimata jätta ka veel üht huvitavat nähtust, mille avastasin Setumaal kahte setu pillimeest külastades. Nemad kasutasid nimelt Purdoon saadet, milleks oli põhihelistiku viies aste. Tooma soorsed pillil oli näiteks kaheksas Solly häälestatud bordoon keelt. Nõnda mängis kunagi setu kandlemees Ivan Jüri Saar, kelle leidsin 20 aastat tagasi Petserimaal Petseri Olohkava külas ning keda Eesti raadios hiljem lindistasime. Setus asendus selle sajandi alguses vanapärane kuue seitsmekeelne kannel mis Ivan Jüri Saare ütluse järgi oli nagu searull uuema eesti Simmliga, kuid mõned setu pillimehed mängisid bordoonidega, mida mujal Eestis ei tuntud. Sõrmedega ehk nii-öelda hargib säärane mängutehnika hakkas levima alles 19. 20. sajandivahetusel kuid ainuvalitsevaks seda Eestis siiski ei muutunud. Rohkem levisse hoopis Soomes. Sajandivahetuseks kujuneb välja üks Eesti ja Soome kannelde erinevus. Eesti uuele singlile on väga tüüpilised spetsiaalsed sügavakõlalised bassikeeled, tavalised kolm milledele lisaks võetakse viisi keeltest vajalikke saate akordi keeli juurde. Soome kandlehäälestus, välja arvatud Kesk-Soome Saarijärve kannel on aga astme astmeline, ütleme nagu klaveriklahvi stiku valged klahvid kolme, viie oktavi ulatuses ning põhibassid ja akordid tuleb võtta viisi keelte hulgast. Bassikeelte kasutuselevõtt oli kah omamoodi tähtis uuendus, kandlemängus. Pole kahtlust, et sellele aitas tublisti kaasa näiteks lõõtspilli levik Eestimaal. Algul võis pass olla üks või kaks, näiteks toonikale dominant. Viisi mängiti tihti ikka vasaku käega, paremaga löödi vaid üksikuid basse kaasa. Nõnda mängis veel Põltsamaa lähedalt pärit Iida Kasper. Tal ei olnud vist sobiva jämedusega bassikeelt, mistõttu viienda astme põhipassi asemel on tal vastava kolmkõla akordi järgmine heli, kuid seegi pole vale ja mäng igati stiilne ning vahva. Seda enam, et vastavalt vanale traditsioonile ei peetud pillimängu üldse eesti naistele paslikuks harrastuseks. Kutsugu parem suka jõelgi vanasti naiste emantsipeerumise pillimuusika valdkonnas algas Eesti külas kõigepealt keelpillidest, eriti kandlast, siis kitarrist riiulist. Paar tüüpilist näppetehnikas lugu mängin nüüd teile ise. Kandlel on kolm passi, saate akordi, võtan viisi keeltest. Esiteks kõlab tuttav Tuljak ja seejärel üks Mulgimaa polka lugu, milles saate kannelt mängib kaasa Ainsalu. Üksikutel pillimeestel on olnud isegi rohkem kui kolm passi. Lisaastmete kasutamisega saavutati uus efekt. Üheks niisuguseks kandlemeheks oli Joosep Kotkas. Edasi kuulete näppetehnikas kandlemängu Soomest ja Karjalast. Andero Vornanen mängib üheka drilli, mis on helisalvestatud 58 aastat tagasi. Soome kandlemängu üheks keskuseks on läbi aegade olnud Berghon jõe org ehk Berghon Joen Laakso, kust pärinevad paljud praegused tuntud soome kandlemängijad. Ka kuulus kaustinen, kus korraldatakse tuntud rahvamuusikafestivale, asub selle jõe orus. Seal mängitakse kannelt sõrmedega näppides, õigemini üle keelte libistades nagu Eestiski. Lühemad keeled on ikka mängija poole üks paremaid Berkhan jõe traditsiooni esindajaid oli Eino tuli kari kuuleme temalt tema enda loodud marssi ja halsva valssi. Salvestus tehtud 1975. Pikku ehk väikese Ilmarisottiis kõlab aga kolme tuntud Berkhan, Joe Laakso kandlemehe Sulo, Alaspe, Heino ja kullerva Laasaneni esituses. Ega me omadki kandlemehed viletsamad ole. Endise Otepää autoremondi tehase kandleansambli esituses võrdluseks kohe üks poissmehepolka. Otepää kaudu tulime Eestimaale tagasi ja nimelt Kagu-Eestisse, mis oli ja on eesti uuema kandle põhipiirkonnaks, seal pole muide Simply sõna kasutatud kannel on ikka kandleks olnud. Kagu-Eestis arenes välja veel üks kandletüüp, mis nüüd Tallinna klaverivabrikus tehtud rahva kandlena üle Eesti tuntud on. Sellel pillil on kolm või viis valmis saata akordi ehk tuuri peal. See ei ole tegelikult eriti vana nähtus. Põhiliselt levis valmis saate akordidega kannel käesoleva sajandi algupoolel ja selle eeskujuks oli saate akordidega Ameerika päritolu kitarr tsite. Üheks parimaks saate akordidega. Kandlemängijaks on Valgamaalane Ivo Kongot. Selle kandlemängustiili juures tugevasti markeeritud. Üksikbassid, nagu kaoksid ja aluseks on akordides koosnev rütmiline ühtlane foon. Viisi mängitakse tavaliselt vasaku käega. Mandoliinimängu eeskujul levis Kagu-Eestis 1900 kahekümnendail aastail veel üks võte Dremuleerimine kuid tõsiasi on see, et Remuleerimine paljudele meeldis ja rikastas kandlemängutehnikat. Ja midagi imelikku selles ei tohiks olla. Iga aeg toob endaga midagi uut kaasa. Seekord rikastas siis mandoliin kandlemängu. Sellise mängustiili üheks parimaks esindajaks võiks pidada Aleksander parkiat geenikandist Valgamaal. Praegu on elektripillide ajastu Kandle traditsiooni elujõulisust näitab aga seegi, et pillimeistrid mõtlevad ka elektrikanneldele. Mõningaid katseid on tehtud Eestiski, kuid kõige kaugemale on jõutud Soomes. Kuulake nüüd üht soome rahva pärast pillilugu elektri ehk Salama kandlel mängib Hannu saha ja ansambel. Selle loo järel on paslik lugeda teile üht luuletust, mis avaldati pea täpselt 100 aastat tagasi Postimehes. On küll laulda kui kannel on käes, mure kui kaob taevases väes, hinges on jälle armu ja tuld kanne lohk, kannel, su süda on kull. Meie järgmine kohtumine on 30. mail samal ajal. Kuna käes on kevad suvi, siis räägin selle aasta ja pillidest meil ja mujal. Juttu tuleb vile ja lehepillist pasunateste sarvedest. Räägime muide ka sellest, miks ei tohtinud kevadisel pööripäeval pasunat puhuda, nagu Tallinnas nüüd kevadeti musumäel tehakse.