Tänases rahvamuusikasaates räägin spetsiifilisest, suvisest rahvapillimängust ja nimelt pasuna ning sarvepuhumisest. Tegelikult ma jätkan täna eelmises saates alustatud juttu kevadsuvistest, muusikariistadest, vilelehepillist ning lepakoorest pasunast sest mänguloa said nii äsja nimetatud pillid kui ka puust pasunat sarved ühel päeval ja see oli jüripäev, 23. aprill. Sel päeval aeti vanasti kariloomad esimest korda välja ning võis puhuda pasunaid ja vilepille Skandinaaviamaadest ja Venemaalt palju teateid endisaegsetest sõjasarvedest. Viikingid ja muinasleedulased on kasutanud pasunaid ja sarvi paganlike riitustel. Võib-olla olid eestlastelegi muistsel ajal omad sõjasarved, kuid meie rahvakultuuri areng läks võõrvallutajate ikke all seda teed, et Eesti talurahva elus seostusid pasunad ja sarved vaid karjandusega. Sajandeid polnud päris orisel eesti talupojal vajadust sõjasarvede järele aga kuna mõisnikud keelasid talupoegadele suure ulatuslikuma jahipidamise, siis polnud ka jahisarvi tarvis. Jahisarvede puhumine seostub meil eeskätt mõisnike korraldatud ajujahtidega. Maamees puhus pasunat või sarve eeskätt karja juures ning see oli isegi eluliselt vajalik. Kuna huntide ja karude rohkel ajal peletas pasun kariloomadest eemale ohtlikud kiskjad ning ühtlasi ka kurjad vaimud. On arvatud, et muistset karjapasunat ei nõutudki rohkem kui hirmsat häält oma karjaloomi, kes olid oma pilliga harjunud, see rahustas ja hoidis koos. Metsloomi peletas aga kaugemale. Muistne pasun pidi sõna otseses mõttes hirmuäratavalt röögatama. Näitena proovin teile puhuda primitiivselt Gazett ohust. Pasunad, mis on pärit komimaalt komidel, on süümepuks, on mõnes kohas tänapäevani kasutusel. Pasun seostub kariloomadega eeskätt metsaaladel. Stepikarjused puhuvad paremal juhul vaid vilepilli. Eesti on Põhja-Euroopa metsavööndi keskmes ning me kuulume suurde pasunapuhumise Ariaali, mis ulatub Norrast põhja veneni ning lõuna pool poolaja Karpaatideni. Kõige rohkem on meil karjamuusikas ühist lätlaste leedulastega ning soomlastega. Eestlaste ja ka teiste läänemeresoomlaste esivanemad tutvusid karjakasvatusega lõunapoolsete naabrite kaudu kelleks olid eeskätt balti hõimud. See juhtus umbes 4000 aastat tagasi. Arvatakse, et Balti hõimudele võisid eelneda Kesk-Euroopast veel mingid indoeuroopa päritolu karjakasvatajad. Seda teades ärge nüüd üldse imeks pange, et Läti Jens leedubeeennas muinaspärsia piinu uuspärsia bee soome piime tähendavat kas rõõska või haput piima. Paljud raadiokuulajad vist teavad, kuidas valmistatakse kodus kohupiima ja kodu-wind. Nende valmistamise vanem ja uuem tehnoloogia on eestlastel ja lätlastel aga enam-vähem sama mis Baltikumist lääne ja lõuna pool, kuid erinev idapoolsetest aladest. Samades suundades on meil ka kõige rohkem ühist karjapasunat sarvede osas. Mänguaukudega siku sarvi mängitakse näiteks vaid Skandinaavias, Soomes ja Baltimaades. Lihtsamaid Sikusarvega Valgevenes. Karjakasvatus ja karjasaaduste töötlemine on ühtne kompleks ning pillid, millede saatel kariloomi karjatati samuti karjuste Helletusedki on üks osa sellest kompleksist. Karjapillide olemuse paremaks mõistmiseks peab arvestama isegi seda, kuidas koduloomi karjatati. Kõige algelisem viis oli hommikul karjaaia või lauda väravad lahti teha ja loomad omapäi metsa lasta. Siis ümbritseti tugeva taraga, mitte karja kop, leidvaid põllulappe. Sajand või enam tagasi. Nii tehti paiguti Eestiski, kui veel peeti nõndamoodi vabalt sigu. Maaviljeluse arenguga levis Baltimaades üsna varakult aga kariloomade regulaarne karjatamine karjuse ning karjakoera abil. Metsi ja muidu vabu maid jäi üha vähemaks ning loomi sai karjatada vaid teatud maa-aladel. Seda sai aga sihipäraselt teha vaid külakarjuse juhtimisel. Vaat siis saabki pasun või sarv küla karjuse tähtsaks töövahendiks ja ametisümboliks. Vastavalt vajadusele areneb ka karjamuusika ning karjapillid. Rohkem hakatakse pöörama tähelepanu meloodilisele mängule kui puukoorest või tohust. Pasunal sai mängida vaid hästi kitsa heliulatusega. Enamasti rütmiliste signaale. Nii mängiti 1912. aastal Setumaal leppedorol. Siis pikal, ühe või pooleteise meetri pikkusel puu pasunal võis mängida üsna laia heliulatusega signaale muidugi vaid mõne naturaalheli piires. Peale metsloomade hirmutamise ja kurjade vaimude peletamise oli külakarjuse pasunal või sarvel ka muid kindlaid funktsioone. Hommikul puhus küla karjus, kolm korda äratas perenaised ja saatis nad lüpsma, kutsus karjaküla tanumale kokku ja teatas äraminekust. Õhtul teatas Karjus perenaistele oma tagasitulekust päeva jooksul puhusta karja juures ning loomad sõid rahulikult. Äsjakuuldud signaali, mille mängis helilindile 20 aastat tagasi Toivi noodistas. 1913. aastal Kose kandis Karl viljak. Matkapäevikus. Ta kirjutas. Kuulsin kedagi karja poisikest eemal metsas lepapasunaga puhuvat. Läbi õhtuse õhu kõlasid puhtad hääled imeilusalt. Kaugel kajasivad primitiivse mänguriista natuur, hääled vastu endistega Pharmoneerides. Head puhujad oskasid muide ka metsakaja oma pasunad järele teha. Igal karjusel olid muidugi omad ja külarahvale tuttavad signaalid. Eik toimi esituses kõlavad Mustveest ja Rõugust pärit pasunalood. Vajaduse korral teatati külarahvale pasunaga sarve abil vajalikke teateidki. Näiteks ründasid karjahundid või vajus lehm sohu ning karjane vajas abi. Karjusel võis olla mitu signaali, mis külarahvale arusaadavad olid. Näiteks noodistas Karl viljak. 1913. aastal viilib klaasilt Haljala kihelkonnas rõmeda külas kolm sarvelugu. Esimene puhuda, kui loomad ilusasti rahulikult söövad. Teine puhuda, kui loomad paha peale läinud tempo kiirem kui eelmine, rahutu loomad on paha peale läinud. Puhuti mõnikord seks, et kodustele märku anda, et nad appi tuleksid, loomi paha pealt ära ajada, aitama ja kolmas lugu oli puhuda, kui loomad kiili jooksevad. Kiire tempo, loomad jooksevad kiili ka mõnikord kodustele signaaliks, et õnnetus tulla võib. Nii oli siis aaspere vallas Virumaal, Rootsist on aga teada, et hea sarvepuhuja oskas vajaliku signaaliga teatada isegi seda, mis liiki loom näiteks lehm, kits või lammas kaduma läks. Muide, ka kariloomad eristasid oma karjuse erinevaid signaale. Veel viimase sõja aegu olnud ühel perenaisel Kose ja Kehra vahemail koduõuel loomade joogikünas kaks koorepasunad pikem ja lühem. Kui ta puhus keskpäevase lüpsiaegu lühemat tulid karjakoplist välja vaid lüpsilehmad. Kui puhus õhtul pikemad pasunad, tuli koju kogu talu kari. See oli Avinurme vana pasunalugu, järgmisena kõlab aga 1965. aastal Tori mehelt Mihkel Tiituselt helilindistatud karjuste kokkukutsumise lugu. Seal, kus puutusid kokku mitme talu või külakarjad, olid karjustel ka erilised signaalid Helletused, millega kutsuti ametikaaslasi üheskoos aega veetma. See signaal kõlab üsna sõja väelikult, kuid eks mehed toonud sõjaväest igasuguseid oskusi ja ka viise kaasa ning kasutasid neid kodus edasi. Kõige lihtsam pasun keerati tuutu taoliselt lepa või Lõhmuse koorest, kuid see kuivas kiiresti ära. Kestvam pasun tehti juba puust kas laienevast haavatüvest või jämedast kuuseoksast. Tooriks saeti pikuti pooleks, õõnestati seest tühjaks ning pandi siis kokkuvahed täideti pigiga. Tihti mähiti pasun kase tohuga harva ka männijuurtega. Pasunakuju ja pikkus oli üsna varieeruv. Pasunanimetus on pärit keskalamsaksa keelest, pasuunaks nimetati seda näiteks ka põhja poolas. Saaremaal oli see töri Lääne-Eestis luik, verbist Luikama ammuma ja hüüdma. Teine väga tähtis karjuste mänguriist oli Eestis Sarv. Kuna Pill tehti sageli just kitsesarvest, siis kutsuti seda siku või Sokos Arveks. Samuti luigepilliks samast verbist Luikama mets või karja Luigeks ning Lutvus arveks. Meie tavaline sikusarv on ikka paari-kolme mängu auguga, mis aitasid pilli heliulatust veidi laiendada, kuid mänguauke võis olla ka rohkem. Igal juhul olid sikusarve mänguvõimalused suuremad kui pasunad ning sellel mängiti üsna erinevaid lugusid, isegi tantsuviise. Põhiliselt oli see siiski karjapill. Kullake, nüüd unikaalseid vanu Eesti sarve muusika ülesvõtteid. Karjase loo mängis 1935. aastal Urvaste mees Peeter Ots. Tema õpetajaks oli aga Vana-Antsla vallas käomäel elanud sarvepuhuja Jukk Akkermann kelle 14 sarvelugu fonografeerist 1912. aastal soome folklorist Armas Otto Väisäneni. Jukk Acermanil olnud oma eriline sarvelugu paljudeks elujuhtumiteks. Tal oli oma karjuse laul sööma mineku tükk koodilöömise tükk luttu sarve tükk, millega antud vanasti märku metsa põgenemiseks sõja ajal. Samuti oli tal isegi tüdruku lepitamise lugu erilise loo saatel mindud peale lõunat tööle. Kuulame, kuidas külas 81 aastat tagasi Jukk Akkermanni mängitud tööle minek tükk. Tema sarvel on muide kolm mängu, aukub. Kõik selle kahe mehe fonografeeritud 16 sarvelugu on kindla ülesehitusega, neil on improvisatsiooniline sissejuhatus, põhiosa ja lõpetus. Tihtilugu puhuti sarve lihtsalt meelelahutuseks Saaremaal teinud seda sageli näiteks möldrid oma veski juures, kui tuult ei olnud. Üle Eesti on sarve saatel vanasti suvetiga tantsitud. Ühe Lõuna-Pärnumaa õitsiliste teiba tantsuviisi mängib järgnevalt leegahjuse solist Siim Sarv. Tema pill on tehtud kitsesarvest, mille kunagi leidsin Petserimaa vene külatänavalt tolmu seest. Üks väga omapärane eesti rahvamuusikažanr ja folkloorihuvilistele kahjuks peaaegu tundmatu on sarve muusika vokaalne imiteerimine. Sellega tegelesid enamasti naised, kellele ükskõik milline pillimäng oli vana tava kohaselt keelatud. See on muide üks eesti rahvapillitraditsiooni omapära. Rootsis talarnas ja Soomes Karjala maagitsusel olid parimad sarve ja pasunapuhujad, vastupidi just naised, kes pidasid seal ka külakarjuse ametit. Hinnake ise Suure-Jaani päritoluga, kuid Toris elanud Liisa kümmeli luttu sarve imiteerimise oskust. Lugu on lindistatud 33 aastat tagasi. Naiste laulu- ja meeste pillimängu vastandamist kajastavad mitmed regi lauludki. Üks hea näide on laulutüüp hea hääl, milles neiu teatab uhkustavalt. Oi minu häda, häälekesta Kumedada kurgukesta lahedada laulukesta ärase petab pillihääled ära, saksa sarvehääled ära kandel, et kaotab. Kuid ilusaid sarve mängu hindasid ka neiud. Ega muidu poleks sündinud sarve viisil lauldud poeetiline tuutu Luutu aja sarve mille Sangaste variandi laulab leegahesse kunagine laulja Leida Lauri. Külakarjus oli omal ajal tähtis kuju, sest tema hoida oli suur osa talu pere varandusest. Pilli puhumine pidi tal selge olema, kuid peale selle pidi ta hakkab palju õnne nõidustükke oskama. Nõid karjus on omaette kuju. Selliseid on teada palju Ida-Eestist mis on üldse idapoolse traditsiooni jätk. Sest nõidkarjuse institutsioon oli eriti arenenud Karjalas ja põhjavenes. Meenutan siinkohas üht-teist, mis just pasuna puhumisega seotu seostub. Enne jüripäeva ei tohtinud ta seda üldse teha. Muidu tuli suvel hunt karja. Iisakus nõuti karjuselt, et karjane toogu surnuaialt kolm päeva enne jüripäeva mulda käigu ümber karja ja puhub pasunat. Kolga-Jaanis arvati, et esimest korda karja minnes peab karjane puhuma iga nelja tuule poole pasunat. Siis kuulevad loomad kogu suveda häält. Üks tore lugu on Kuusalu rannast. Korra näinud turgu Neeme karjane, keda suurt Packarjane sundinud enese juurde tulema vastase õues aia najal Suurpa karjasepasunat Turbo Neeme, karjane äianud, pasunad peos, pannud otsa suu äärde ja puhunud sedamaid kadunud suurt karjase poolt ta kohta avaldatud maagiline vägi. Muide, vana uskumuse kohaselt võõras inimene ei tohtinud üldse karjuse pilli puudutada. Sest selle tõttu kadus pasuna imeline vägi. Karjusest kui nõiast ja rahvatargast võiks rääkida pikalt, kuid vahelduseks kuulake nüüd Lätti pastoraali Semgale, karjuste, Helletusi ja pasunalugusid, esitab ansambel skandini äkki. Läti karjamuusika on eesti omaga samalaadne. Üpris iselaadne oli aga Lääne-Lätti Ventspilsi ümbruse liivlaste komme. Kui noormees kavatses sügisel naist võtta, siis tegi ta endale lepakoorest tuutu nimelise pasuna ning puhus seda suve läbi igal laupäeva ja pühapäeva õhtul. Et kõik neiud ümbruskonnas teaks tema kavatsusest. Samasugune tava oli tuntud tuhatkond kilomeetrit ida pool maride juures. Kuid seal puhusid sügisel pimeduse saabudes puupasunad seisneb putši abieluealised neiud, teatades noormeestele, et neid oodatakse kosja. Abielludes võeti pasun kaasa, kuid enam ei mängitud. Leedu karjapillid on samad mis Eestiski kuid nende kasutussfäär oli laiem seetõttu, et leedus mängiti sarvedele pasunatel ka mitme häälseid niinimetatud Sutartiine lugusid. Ida-Leedu Sutartiine Usolalis Tammeke kõlab mängituna kahel pikal Puubasonal taudiitel. Paljudes kirde- Leedu külades tehti vanasti spetsiaalseid Sutartiine mängimise pasunakomplekte Need koosnesid viiest puu pasunast Ragaist. Pasunad olid eri pikkused, igal pasunal mängiti teatud rütmiliste figuuri. Kõik kokku andis aga huvitava efekti. Õhtuti küla noored võistelnud omavahel kui ühe küla Sutartiine rühm hakkas naabritele vastama. Vilniuse pooringe ansambli meeste esituses kõlab pasuna Sutartiine Voovad Uudeviilnjoy. Ehk oli torupill Vilniuses? Leedumaal teeme nüüd kõrvalepõike üle mere Rootsimaale kus vana karjamuusika traditsioon püsis eriti kaua talarna maakonnas, mille pealinn on paljudele tuttav talvespordikeskus. Falum. Mägises talarnas olid küla karjusteks peamiselt naised, kes ka pasunaid sarvi puhusid. Kuid kõigepealt kuuletab väga omapärast karja Kuiget, mida teeb ühe naise kurk, mitte mingi mänguriist. Räägitakse, et sellist laulu kunsti tuli õppida maast madalast häälepaelu harjutades, hiljem olevat seda võimatu õppida. Huike järel kõlab talarna sikusarvelugu. Rootsis ja Norras võib tänapäeval kuulda ka sajanditetagust muusikat. Seal on viikingite haudadest leitud mitmeid pasunaid ja sarvi õigemini nende jäänuseid. Põhjalike uurimuste tulemusena on neid taastatud esialgsel kujul. Esiteks kuulake Norras leitud ose Bergib pasunat ehk luuri mis leiti üheksanda sajandi hauast pasunapuust veidi üle ühe meetri pikk ja kuni neli ja pool sentimeetrit läbimõõdus. Praegu kõlab aga sõna otseses mõttes kuldne hääl. Nimelt leiti 1639. ja 1734. aastal Taanis jutti poolsaare lõunaosas kaks rikkalikult kaunistatud kullast sarve. Uurijad väitsid, et need pole joogisarved, vaid muusikariistad. Dateeritakse neid viienda sajandiga. Taanlaste küllaltki stabiilne majanduslik olukord võimaldab neile mõningaid ekstravagantsuse ja nõnda valmistatigi Taani rahvusmuuseumis 1979. aastal mõlemast sarvest kuldkoopiad. Milledele kulus kuus kilo kulda. Mõlemad sarved kõlavad nüüd rituaalse duetis. Neile sekundeerib ojamaa pronkskellukesega, mis on kolmandast neljandast sajandist riituse läbi viia. Väga arenenud on karjamuusika Venemaal, kus igas suuremas piirkonnas on omad lemmikpillid, mitmesugused pasunad või siis roopillide liikad. Eriti välja arendatud on pasunapuhumine Kesk-Vene oblastites näiteks veeris kaluuga kostromaaja Vladimiri ümbruses. Mõnes külas tehakse seda karja juures praegugi. Kesk-Vene karjapasunad ehk Rošokid sarvekesed tehti vanasti nagu meiegi pasunaid, puutoorikut pikuti lõhestades ja seest tühjaks õõnestades. Pealt mehiti nad kase tohuga. Nüüd on aga laialt levinud treitud pasunad. Kesk-Vene pasunad on suhteliselt lühikesed kuni 50 60 sentimeetrit. Põhimõtteline erinevus meie pasunates on aga selles, et neile tehakse peale neli viis mänguauku mis pillimänguvõimalusi tunduvalt laiendavad. Järgnevalt kõlab hommikune karja kokkukutsumise signaal. Möödunud sajandi teisel poolel läks moodi ansamblimäng ning erineva pikkusega pasunatel Rošokkidel hakati esitama vene rahvalaule ja tantse. Koos mängu arendati Vene polüfoonilise mitmehäälse laulu põhimõttel, kus iga mees arendas improvisatsioonilised oma partiid. Tihti mängisid just karjused, niimoodi. Kõlab vene rahvalaul valus jah, või niitudel Rošoki triinalt. Mõnes kohas olnud külakarjused ja nende rosokid niivõrd lugupeetud, et pühapäeviti lubati neil kirikukoorile jumalateenistusel kaasa mängida. Vene õigeusu kirik teatavasti ei luba pillide kasutamist jumalateenistusel. Saate lõpetan aga ühe toreda kollaasiga Soome primitiivse muusika orkestri Primo heliplaadilt milles kõlavad kõikvõimalikud karjuste muusikariistad, pasunad, sarved, viled, vuristid ja käristid, lokku, laud, nõiatrumm ja karjakutsed ja veel palju muudki.