Tere õhtust, tänases keskkavas, meenutame hiljuti lahkunud Ivar Ivask Kit. Ta oli mitmekülgne looja, kunstnik, luuletaja, kirjandusteadlane, Ülikooli professor ja ülemaailmse kirjandusajakirja väljaandja kaugel Ameerikas. Meie arhiivis leiduv saade, mis on lindistatud Tallinnas kolm aastat tagasi 1989. aastal ei ole me siit välja lõiganud sõnu praegu või homme. Pannud on asemele oli Ivar Ivaski looming, tema hele isiksus jääb meiega. Ja naise Lätti laotas valge räti üleväsinud silma. Mis muud on olnud minu luule kui üksainus tohu kiri. Tohus. Aga mis end lahti kerinud koduga hõivust jätku leidnud Soomega kaasikutes lehvib igas minu raamatus raamatu kaasik, kus veedan ma päevi kuni paistab tõde. Kuldar singi muusikasse sulatasime need esimesed Ivar Ivaski luuletused. Ta ise luges need. Ivar Ivask. Oklahoma Ülikooli kirjandusprofessor, ajakirja World litrichet üleid, toimetaja, esseist ja luuletaja. Tänavu viibis ta pikemalt Eestis, esines siin kirjandusõhtul Tallinnas Kirjanike Majas ja näitusega Kunstisalongis pastellmaalid, graafika, raamatu kujundus. Ta oli vastutulelik ajakirjanikele, mistõttu hea kuule temast juba mõndagi ehk teab. Aga kraadio jaoks rääkis ta ühel õhtul lindile nõnda. Minu luuletaja tee algus oli saksakeelne. On minu esimene luuletus tekkis, kui ma olin 15 aastat vana. See oli Riias. Ja ma kirjutasin saksa keeles, selle pärast sündisin segaabielus, isa oli eestlane, ema, lätlanna ja kumm okei, ei õppinud ära teise keelt. Nende oli koduseks käibekeeleks saksa keel, ilma et mul oleks oleks kübetki saksa verd või isal mingisugust kallakut kadakasaksluse poole. Vaid tookord see oli, see oli üsna loomulik segaabieludes, kas nüüd oli siis kodukeelena saksa või vene keele peenemates perekondades, võib-olla oli prantsuse keel, aga ma ei usu, et neid oli nii väga palju Balti riikides, nii et ma kirjutasin oma esimesed luuletused päris spontaanselt. Mõlema vanemaga kommunitseerida. Inglise keeles muidugi, aga ikka luuletasin saksa keeles edasi. Ja see protsess kestis kuni 1958. aastani, kui ma esimene kord oma abiga kaasa ka läti luuletaja Astridiga läksime mitte ainult tagasi Euroopasse, vaid esimene kord Soome. Ja see kokkupuude Soomega oli, oli mulle tõesti vapustav. Sellepärast ma äkki tajusin, mis kõik mul oli neid aastaid puudunud ja see oli säärane otsene kontakt soome-ugri keelega rahvaga, kes räägib soome-ugri keelt ja näha rahvast, kes on vabana suutnud areneda ja kasvada kõike seda, mis, mis, mis Eestil oli keelatud. Ja samuti Soome loodus muidugi tiivustas põhjamaine loodus, äkki saime aru, on niisugune koostisosa minu, minu elamustest ja minu, minu tervest päritolust. Et ma hakkasin siis luuletama eesti keeles. Ajakirja tulimuld kaudu on meil teada üks Marie Underi kiri iva rivaskile aastast 1958, ma tsiteerin. Teie kiri hõõgub niisugust õnne, kust kaunist pühapäeva hommikust Soomest kaasa toodud eesti naisest ja eesti keelt mõistvast kassipojast ning ele kõige vaimustusest eesti keele vastu. Muidugi hakake luuletama eesti keeles. Ootan südame põksumisega neid teie esimesi teie isakeelseid luuletusi. Teie võime head proosat kirjutada tagab ju nende kordamineku. Sellega ei ole muidugi öeldud, et igaüks, kes head proosat kirjutab, ka hästi luuletada võib. Kuid teie olete ju luuletaja? Saareste sõnastike ergutab teid kindlasti selleks ka mina olen suur sõnastikudes tuhnia. Wiedemanni võisin omal ajal tundide viisi õhinaga lugeda. See on mind mitmeti inspireerinud. Mõnel sõnal on selline horm, et võib saada mõne luuletuse sugereerijaks. Mitmemõisteline sõna raamat Andrus Saareste mälestuseks. Sõnaraamat sõbraks sügisõhtul sõnades salved on tulvil täis. Katsu nende krõbedust näpuga peo ka viskad, ei siis suhu. Maitsekass naernud põua, lapset või nutt on olnud vihma, lastel kodukohta, kallista murdes sõelu, ebausu, imekombeid, austa hirmu, suuri silmi. Hirm on olnud armuema kuinu liiva, Peetri riiki, virgu jälle maimu sünnil. Sõna on suurim saladus. Rända lendavat otsid kogud? Hilisõhtul loed raamatuid. Kell veel käib, kui ärkad raamatust, oled rahustunud lihtsuseks. Unustades 10000 lehekülge muutub paberpuuks ja puu saab suureks. Juurte juures aga leiad iseend. 20 aastat vaikis halver. Laias kaares haaraplaine lahte. Teised lained toovad koduranda tõusvad merd mis tantsis, kelles lookleb ringi Isabella Neeme ümber sosistades iirikeelseid lembesõnu, mida iidne paid mõistab uduselt kui meri vahutades tungib tema soojast sisemusse. Sama meri viskub Andrei vastu, kus ma olen samal ajal kodus samal ajal mitte. Sest Maatriibin kahe vahel nagu iiri isa. Ajutiseks on nüüd rajud vaibunud. Vihmad udud Soomes Tallinnas. Vana keiser seisab Viini lossi Aias. Lihtsas mundris erru läinud vabahärra sügislehed sügistuvid küürus selja pääl. Oklahoma koduaias raiskab tuulde suveluuletusi käega jalakas. Mamandreid pidi kirjutan teie jaoks Ma maid ja linnukogun teie jaoks vabu avarusi hingan. Teie eest. Ma joonistan siia laineid ja veelinde mere hauks lennates viikingite lennukis mõtlen taga assi kõigele nähtule kogetule. Ma joonistan siia ristikheina ja mesilasi. Paul-Eeriku auks meenutan üksildast rokka almaaret hilisel õhtul, kui sõnu keelas videvik. Ma joonistan siia salveid. Shari auks. Neis peitub Vahemere visadus ning tarkus. Kiirgusvõitluse viljana. Maid joonistan siia astri ja päevalille. Sinu auks tundsin sind ära ühes Mükeene väraval lõbis. Kui igaviku valgus paitas varisenud linnuse varemeid. Mul on ilmunud seitse luuletuskogu ja kaheksas on suur koondkogu. Ja viimasel ajal olen mina siis paar sarja teinud ka inglise keeles. Aga põhiliselt ma olen eesti luuletaja ja ma arvan, oleks huvitav. Kuid kunagi keegi kriitik Eritleks minu saksa ja inglise luulet koos minu Eesti loominguga, sellepärast mina arvan, et ma olen jäänud eesti luuletajaks olnud eesti luuletaja juba saksa keeles luuletades sellepärast et on mõned saksa kriitikud öelnud, et mina laulan liiga palju saksa keeles. Et saksa luuletajad seda ei teeks, et kuidagi viidanud sõnale kõlalisus saksa luuletajad kirjutavad koodi võsi prosailisemalt ja et vist mingisugune see eesti keele muusika seal lööb läbi. Ja inglise keeles samuti on mulle ette heidetud, et ma nagu musitseerin liiga palju, liiga palju alletratsioone, liiga palju sääraseid siseriime on, mis, mis Ameerika luuletajana kubeldiks. Aga mina leian, miks ma pean seda vältima, sellepärast eesti keeles tuleb see nii väga loomulikult. Nii et ma arvan, et ma olen kirjutanud eesti luulet. Tänavu te käisite Rõngus oma lapsepõlvemail ja ka seal oli teil luuleõhtu ja südamlik kohtumine kodurahvaga. See ei ole minu tõeline kojutulek Rõngu ja nad võtsid mind ka vastu, nii nagu mina olen ikka end tunnetanud ja see on väga lihtne, ma olen põhjas jäänud Rõngu poisiks. Minu isa sünnitalus elab minu onu, onupoja lesk, elab seal siis tema järeltulijad ja minu lapsepõlvesõbrad, mitmed on elus ja olid minu luuleõhtul, nii et ma ei tundnud üldse end end seal võõrana. Kahjuks on, on suvekoht, kus meie veetsime oma suvesid iseseisvuse ajal, on on tõesti lagunenud ja väga halvas olukorras. Aga õnneks ma olen kirjutanud selle kodukoha veranda üle terve poeemi, mille, mille nimi on verandaraamat ja saada särab selles puhtuses ja selles selles valguses, nii nagu mina mäletan oma lapsepõlvest nii et hoonet lagunevad, inimesed surevad, aga koht, jää ja Rõngu on, on alles, on tugev ja inimeste südamlikus suur. Ja ma olen oma ikka olnud truu sellele kodukohale, kuigi ma sündisin Riias, ma ikka olen hoidnud eesti poole isa poolele ja see on mind kuidagi saatnud läbi kümnendite. Õppides Saksamaal elades Ameerikasse, reisides mujal maailmas ringi, on ikka olnud see nabanöör kinni seal Rõngu alevis. Mu lapsepõlve Rõngu suved on piirat päikeserõngaga. Seal Urmi ja kuuseheki taga on kõike, mida südamele vaja. Kaev linnad üles selgust iga ämbriga. Aed pillab sõstraid, õunu, ploome, kahe käega. Ja tiigi võõras viludus ei ole muud kui turbasaare lahke vari mis sunnib viibima triivima ujuma. Metsmaasikatest helmed ümber päevitanud kaela. Mu lapsepõlve Rõngu suved. Ma murran metsmaasikate varsi lõhnavaid kimbukesi kuivate teeks kust pidevalt pudeneb lahtisi Marju. Teisiti kaalusid marjad Me käes kõndides nappides köivude valguses. Nüüd Nende lihastan lendunud vaim mis tuleb taas alles kollases tees, kui suvine hingus, Heljo Mänd laual. Metsas, süda kuumalt. Me käes. Päev küpseb kui leib. Öö liiva kellana niriseb. Videvik pilliroos kirjutab. Ümber Kustova ma. Tähistaevas tähistaevas. Siin ma vaevlen oma vaevas, seal sa oled, taeva puhas, siinmaa. Ma sündisin kütimärgi all. Seepärast mõistan imehästi nii jahimehi kui ka kalureid. See üksindus, mis laiub nende ümber. See rippumatus igast külast talust on kaasa antud mullegi. Silm silma vastu seista iseendaga ning tumma teisikult ambuda. Luuleõhtul Tallinnas Kirjanike Majas tõlgitsesid Ivar Ivaski loomingut, Martin Veinmann ja Aarne Üksküla. Kuna kuidas, kus küll sünnib inimene? Päritolu on alati luule vallas, mida keegi ei saa meilt võtta, kuna see kuulub paid meile üksi. Algus on vaimne, mitte paikne. Kuigi me süda ei lahku kunagi kodunt. Kes aga ennustanuks maailmanurga, kus end leiame kodus praegu kui mitmeid kodusid, kanname maast maasse, keelest keelde, ühtegi kunagi keelustamata? Inimese elu pole kindel kest. Kolm kuldset lõvi hõõgus kaudu kastanite valgeid küünlaid. Kolm värvi lehvis läbi lehestiku ehituse eest, mis asus võõrsil kuid hõlmas terakese kodumaad, mis lapse silmis oli tõeline. Ei mingi paljas kujutel. See maja kooli tänav 13 Riias oli talle kodu. Oli kodusaar, kuhu võis naasta talve lumes, koolist või sügiseti taskud pungil kastaneid. Kuid suvel mitte kunagi. Sest suved olid Eesti päralt alati. See seadus murti teise maailmasõja murranguis. Siis aga hävis kõik, nii riik kui saatkond, vapid, lipud, kodu, kastanid ja kooli tänav oli kool mõõt täis. Kuidas sulatundma nii kaugele tagasi? Kuidas ühinen ma tolle vana surnuaiaga Rõngus unistades siin mõru juurte metsades, sinise topsiga käes tops täis Vabarnaid nagu lapsepõlves kärbeste sumin, nii kui pärastlõunati uinudes palavusest, rammetusest kui unetus unekivina, vajusin ringides ringlevasse tiiki. Mis tiigi tumedus, mis ringide kasvamine Rõngu surnuaia vaikivate kivide ümbert nende alla nad vajusid esmasena vanaisa Vidrik siis vanaema, Karoliine, kumbki minule tundmatu haihtu perelegend. Valu teevad need Montana mäed, kus tolmab läbi maantee nagu kunagi Paluperast Rõngu. Rahunenud ja tark peaksin aastate poolest olema juurdunud kas või sellesse mõru juuremaastiku nagu need sihvakad lehised minu ümber, mis kohisevad jutte vast, sest elust uuest maailmast. Kuigi minu mõtted on kinni kinnismõtted Rõngu surnuaiamullas, millega ikkagi liitun eites aastateringe. Kirjutas minu vanaema kolletunud postkaardile. Kas tal vanaisa mõlkus meeles, kes sõitis soolavooridel Tartu Riia vahet? Kindlasti unistades tähtede tähendusest. Aga vanaisa vaevalt aimas neist ette minu sündimist Riia linnas. Ja ta ei näegi minu isa sündi enne oma surma, mis teda talvel märkis, rännates Tartu ja Riia vahet? Ümiseda sviit, mis ta noorena ime puhtalt ära kirjutas, noodivihku. Millest veel mina, tema tundmatu pojapoeg häiriyasega tartus, katsun omal viisil laulda. Kui tähed ei taha täna ilmuda mu silmade ette. Ikka jälle tunnen keelel soola, kirbet, maiku. Kristian Jaak Kulla, Riia, Veli keelist ning salmidest huugava peaga oleme uidanud sammul vanalinna tänavail soojad kastani, mugulad niiskes peos. Pilk Jaakobi kee Kuki Revalgical, lugedes peast Horaatsus, flakust, kvemmel Pomeenes, Seemel, Nažentemplatsiidulumine videeris. Kuid mõtet meil kaardusid põhja, taamale esiisade Viljandimaale. Või koguni Soome müütilise järve labürinti ning lõunasse Kreekasse, kus pin Ruskii diskor wet kui kaunimat asja. Aga siingi sätendab kasta meile äsjane vihmahoog. Olite juba palju luuletusi kirjutanud, eesti keeles mitmed kogud ilmunud. Olite kirjandusprofessor ja kirjanduslõiku ajakirja väljaandja inglise keeles, aga alles paar aastat tagasi. Kirjutasite tee inglise keeles selle tsükli balti eleegiad. Mis tõuge see oli või miks te varem ei olnud mõelnud seal kaugel laias maailmas luuletada selles keeles, milles teie ümbrus teid oleks mõistnud? Ma arvan, et see on lihtsalt eesti jonn. Ja ma arvasin, et on tähtis olla eesti luuletaja võõrsil jätkata eesti luuletraditsiooni jõudumööda. Ja nii see oligi, kuni 1986. aastani, kui Tšernobõli katastroof juhtus. Teie hakkasite fosforiidikaevamise vastu protest, protesteerima, sein. Tundus, et, et venestamisele ei tule piiri. Kuidagiviisi oli seal ahastuse tunne, et maitsvad ja lihtsalt edasi luuletada, ainult eesti keeles. Vaat, peaksin üritama midagi muud. Kuna ma olen nii kaua, nagu te ütlesite, elanud inglise keelses ümbruses, olen loenguid pidanud inglise keeles olen tõlkinud inglise keelde, kirjutanud esseid inglise keeles. Et teha mingisugune kokkuvõte oma elust terves balti elamusest. Mida on tähendanud sajandite jooksul olla eestlane, lätlane, leedulane, rääkides sellest maailmast? 1986. aasta suvel Iirimaal viibides kirjutasingi valmis selle sarja. Ja ma arvan, et olles Iirimaa seal aitas mind, aitas tublisti kaasa. Aga ma nägin, et iirlased, kes on juu keldi päritolu ja kes on minetanud oma keeli keele väljendavad nende inglise keeles, aga nende tunnetus on, on väga omapäraselt Keldilik ja kui seda iirlased tahavad teha ja kasutades inglise keelt mitte ei muutu inglise luuletajateks, siis miks mitte üks eesti luuletaja ei saaks kirjutada oma Eesti ja Balti nii-öelda pärit orust ja elamustest inglise keeles ja nii sündisidki need balti leegiat. Te olete need pühendanud tšeslav Milosile mehele, keda me kõik teame kui kompromissitud väikeste rahvaste õiguste kaitsjate ka tema on ju tegelikult Leedu pinnalt pärit Vision, siin on nagunii palju seoseid ja vähemalt eesti keeles tundub küll, et selle teosega, et igaüks, kes selle teose läbi loeb ja kes luulet veidigi mõistab või mõista tahab peaks ta tundma, kui suur valu ja armastus siin kõlab. Teie juured on nii nii hästi Eestis kui Lätis ja abikaasa. Kodu on Läti ja, ja kõik see isiklik ja hoopis laiem jõuab lugejateni. Ma tean, et kui Paul-Eerik Rummo seda eesti keelde tõlkis, siis tegite ka koos natukene tööd. Ja me istusime siis ühe päeva Riia hotellis, võtsime sõna sõnad rea rea alt läbi tema nii-öelda Eesti Eesti tõlge, see oli äärmiselt põnev elamus minule, kuna tema tõlke on tõesti meisterlik ja ma ütleksin, con, geniaalne mad ja minu originaal on, aga tema tõlke on kon geniaalne. Selles mõttes, et kui mina ise oleksin suutnud võtnud vaevaks neid eleegia tõlkida, siis ma oleksin soovinud kõlaksid nõnda eesti keeles. Kui ma loen seda, siis mul on tunne, nagu see oleks kirjutatud eesti keeles. Ja ma pean ütlema siin, et on huvitav, et sama elamus on olnud Läti tõlke puhul ja Leedu tõlke puhul vist on nendesse leegiates kuidagiviisi kätketud mingi balti substants. Kuigi need luuletused on kirjutatud inglise keeles, on see elamustesfäär nii Baltilik. Et kui seda keegi Balthane kätte võtta ja tead, tõlgib, toob nii-öelda teisele kaldale oma keelekaldale, siis ta kohe lööb õitsele kui balti luulet pluss. Ja see pakub mulle erilist rahuldust, sellepärast ma tõesti ei tahtnud neide leegiaid kirjutades ära minna oma balti päritolust ja kuidagiviisi võõraks muutuda. Teatavasti on neid juba veel laiemalt ka tõlgitud. Jaa, Chezlomilos, kellele ma pühendasin Edelleegia, tõlkis nad esimesena poola keelde. Mis mind muidugi sügavalt puudutas ja väga austav minule. NATO on ilmunud väga heas saksa tõlkes Viinis. Nüüd sel kevadel ilmus täielik rootsikeelne tõlge ungari keelde on, nad on pool nendest ilmunud. Soome tõlge ja Samudi prantsuskeelne tõlge on käsil ja ma loodan, et nad, nad ilmuvad väga peatselt. Ma soovisin pöörduda muidugi maailma maailma poole, aga teiselt poolt ma tahtsin ka lähendada balti rahvaid. See oli nagu see on esimene katsetus balti balti teeks, ma arvan, me oleme liiga palju rõhutanud aastate jooksul aastate vaid sajandite jooksul oma erinevusi. Ja mina tunnetan kuidagiviisi, et see, see kultuuriruum, mis jookseb Soomest Leeduni välja on on üpris ühtlane ja omavahel seoses ma olen veetnud palju suvesid oma abikaasaga Soomes, tunnen end Soomes väga-väga kodus. Ma olen leedu keelega ja kirjandusega tegelenud ja üks eleegia ongi pühendatud suurele meie sajandil leedu luuletajale Hend rikas tauskasele, kes mul oli isalik sõber. Nii et ma ta r eraldada neid sfääre. Nii nagu soome keel kajab vastu eesti keeles, nii on ka üleminek läti keeles leedu keelde üsna hõlbus. Ja ma arvan, et me peaksime rohkem harrastama seda Valtilikus, soome palutiliku kooslust ja mitte nii palju rõhutama meie erinevusi, peaksime kuidagiviisi hingeliseerutse kultuuriliselt seda balti ideed jätkama ja mitte ainult jätta, et see oleks olnud ühe päeva haruldane ja vapustav sündmus, kus me hoidsime teineteise kätt ja mõtlesime, et nii me saame kuidagiviisi oma vabadust tagasi ja trotsida hävingule. Kes pääseb keerisest kes kestapsele lõhkuva maru. Iidsed tammed on juba südamikuni lõhki paindlikud, kadakad keeratud võrudeks tuule mängida. Viimsed, kui aganad on tuulatud, neilt maadelt tulnud, on kõvade terrade aeg külmuda kaljude luidete vahele. Ise ööd sutsa kuus sele saarebaoga jälgid ängistatult teist kallast. Terved rannapangad on lahti murtud ja paisatud lainete viia. Saarestik paljuneb, Leetselgi hargneb, kuid siiski iial meri ja vaata jaotatud maad. Kui kõik näeb, murdunud ja tuuleviidud ei saa. Torm keelati üht viimast sügavikku. Kinki murrenenud merevaigu päikse tõusevad puistuvad vintsutatud kannule suvetüünuse talismani, mis soojendavad su pihku, kui läbi maailma kõnnid tuule käes kodu poole. Arvutute häälte ümin kandub üle mere. Sadu tuhandeid laule, musti, tuhandeid kogutuid, kogumatuid, unustatuid, taas vastatuid, sugupõlved laulmas sugupõlvede poole, andes edasi märksõnu jäise ära minnes. Käepigistus õnnistus, kingituste vahetus, kootud käpikud, kirgut punutud vööd siis tagasi harima maad ja loendama aastaaegu mõistatustes muistendeid tõdes alati laulus. Nii palju neisse põldudesse valatud higi võrsus, hiljem viljadeks ja veel kõrgemakski rütmiliseks lauluks pesi inimka riidest tõustest, Rodzis orjust ja raskustungi otsekui lõokesed. Vahepeal löödi pillija tantsu. Nende elul oli peenkude hällist hauani. Nemad küll ei vaja meie kaastunnet, sest nad pidasid vastu ja jäid ellu kaht lennata. Laul olgu nende tunnis mees. Nendel on rohkem asja muretseda meie praeguse sugupõlve pärast kelle elul pole mingit kudet. Kes lauluks vajab erilisi sündmusi ega mõista tantsida, muresid minema. Aina ellujäämisest laulavad meie leegiad. Nende elu oli nii rikas. Et meil oleks rumal surra Need olid palke leegiatest viies ja kuues Paul-Eerik Rummo autoriseeritud tõlkes ja kaheksanda esitab nüüd autor ise kõigepealt tõlkes eesti keelde siis Paul-Eerik Rummo telge ja siis originaalis inglise keeles. Sinise lõputud varjundi kannavad sujuvalt lapsepõlves Eestis mu isa silmades männi tahvelduses veranda lõhnavasse tarru kus. Kiirgavate akende kuju ja maakeel soome-ugri, mitte indoeuroopa selle muusikat ja hingematvalt lühiduse ime. Needsamad vokk harmooniat viisid mu hiljem Soome labürint likes Järvisse kus peegelduvad samasugused inglite kujud. Ning ainult Lülmus eristab taevast jama. Lõhi hüppab otse läbisus südame ja sa tead, pea, kus lõpeb maailm ja kuidas ja miks jäeti, ütleb seda ja häilitud klaas. Kuid üksnes Karjala kaljuneemel augusti öösel võid sa puudutada suurt karu enese kohal ja all. Ja õppida kõiksuse viimset teadmust kaudu oma südamelöökide. See on mu luuletuste keel, see on mu luule teinud, milles ta allub, on tõepoolest all. Kevad, suvi, sügis võtavad mu omaks. Tee peal olen õppinud teisi keeli. Armoneestuk milleid. Vikerraadio keskkava veetsime täna Ivar Ivaski loominguga. Seda esitasid luuletaja ise ning Martin Veinmann ja Aarne Üksküla. Saate koostas Mari Tarand. Luulemaailma täiendas Kuldar singi muusika. Viimane tsükkel Balti leegiad oli kujundatud teosega. Kompositsioon, mille esitasid Lille Randma, Arbo Valdma ja Mart Lille. Kuni uudisteni aga kuulame veel Kuldar singi muusikat, kõigepealt sonaati viiulile ja klaverile Lemmoerendi ja Valdur Rootsi esituses. Jah, Scertsat.