Head kuulajad täna astun ma teie kohtu ette uue saatesarjaga mida oleksin tahtnud juba ammu teha. Ent mitte kõik ajad ei ole olnud meile sobivad oma tahtmiste täitmiseks. Nõnda juhtus sellegagi, millele panin tagasihoidlikuks pealkirjaks helisev muusikaleksikon. Tähemängud andsid teada, et on päris palju neid kuulajaid, kes ootavad aadrilt abi oma muusika teadmiste täiendamiseks. Helisev muusikaleksikon püüabki eelkõige selle kuulajate kontingendi soove silmas pidada. Et tänapäevane Eestimaa on siiamaani võlgu jäänud oma teadmishimulistele muusikasõpradele kas või ühegi korraliku emakeelse muusika leksikoni ilmutamisega. Kuid minu püüdlusi ta huvilistele mitterahuldavaks, sest saatesarjas tuleb paratamatult teha märksõnadest küllalt range valik. Kohe algusest peale jääb selle tõttu kõrvale personaalia osa, kuigi ka see võiks muusikasõpradele väärtuslikku lisateavet pakkuda. Ent saateid, heliloojatest, kontserte nende loomingust on ju meie kavas pidevalt ehkki mitte leksikoni süsteemis. Ja kes mäletab kaugeid aegu, siis kunagi oli saritähed juhtigu, mis käis just heliloojaid pidi. Nüüd koondan tähelepanu teadminoloogiale, muusikavormidele ning mõistetele. Et sorry, on alles algamas, saan edaspidi kuulajate erihuvidega paremini kohaneda. Palun avaldage oma soovid, kui tahaksite seda saatesarja kuidagi teisiti näha kuulda. Olen teile tänulik iga märkuse eest ka siis, kui see väljendab rahulolematust minu poolt valitud praeguse suunaga. Kõik saatesse võetud märksõnad ja veel hulk neidki missidele jäävad võite leida muidugi igasugustest entsüklopeediates Teleksikonidest. Ent nendega võrreldes on raadiol siiski suur eelis. Saame iga mõistet ja märksõna illustreerida kõlava muusikaga. Muusikamaailm on ääretult lai, nõnda võib ka seda juhtuda, et mitte iga pala ei paita väga meeldivalt kõrva. Need läbinisti ilusat kontserti siit oodata ei tasu. Kuid mis on, mis teadasaamisele peaks siiski ka muusika näide lisa andma. Et leksikonis peab olema kõik selge ja täpne, palusin endale appi diktorist kolleegi Kaja Kärneri minu poolt kirja pandud tähemärki elavaks sõnaks muutma. Palun Kaja, ole hea, hakka peale. A nagu Aadam A nagu algus. A ballata või alla ballata. Soovitus interpreedi le muusikapala karakteri kohta ballaadi taoliselt ballaadilikult võib-olla ka jutustavas laadis pala Pealkiri näitena Heino Elleri klaveripala alla ballata. Halla ballaator kuulub Heino Elleri tsüklisse 13 klaveripala eesti motiividel ja moodustab tsükli Seitsmenda osa. Praegu mängib selle ette Heljo Sepp. Aktsile Rando kiirenedes aeglasemalt tempolt kiiremale üle minnes. Aeglustavaid tempo termineid on mitu ja ehkki nad kõike jalga A tähega, toome nad siiski siin koos ära. Allar Gando rallentando Ritter Tando Slentando järite Nuuto tähendavat kas aeglustudes või laienedes. Nii kiirenemisi kui aeglustama esile ja me väga selgelt tuntavalt šopääni nõndanimetatud minuti vahel, siis mis peaks hästi sobima ühiseks muusika näiteks kõigile eespool toodud märksõnadele. Algselt oli see klaverivalss, siin on ta ka šarls ker Harti arranžeeringus mängib Cheenscoolway flöödil. Saade on inglise rahvusliku filharmoonia orkestrilt pala arranžeerija juhatusel. Afitooso itaalia keeles õrnalt kirglikult puhanguliselt. See on karakteri määratlus. Nüüd kõlab lõik Johannes Brahmsi sonaadist klaverile ja tšellole Es-duur sonaadi teine osa Onalatšuafetoosu mängib Ivo Juul klaveril Ivo Sillamaa. Agoogika see mõiste kuulub lausa eelmiste märksõnade juurde tähenda teist muusikapala ilmekamaks esitamiseks tempo, kiirendusi ja aeglustusi koos dünaamiliste tõusude ja langustega. Seal muusikakriitikas väga sageli kasutatav väljend. Ka järgmise mõistega puutume ühtepuhku kokku, kuigi see on muudest elusfääridest muusikasse üle kantud. Kuid väga tabavalt. Ladina keeles tähendab Aaleja täringut liisku juhuslikkust. Aleaator tähendab täringu ehk õnnemängijat. Sellest on tuletatud ühe kaasaegse muusikavoolu Alleatuurika nimetus. Selles muusikas on suur osa juhusel esitajate suurel vabadusel vahel isegi anarhial. Helilooja roll võib piirduda vaid kõige üldisemate soovitustega. Näiteks ei fikseeri autor täpseid helikõrgusi näitab vaid muusika liikumise suuna üles või alla. Ta ei pruugi ka rütmi täpselt ette kirjutada. Nõnda kujuneb pala esitajate täielikuks improvisatsiooniks. Juhuslikkus loob muusikat ka siis, kui helilooja lihtsalt pritsib noodipaberile tinti. Kuhu plekk satub seal siis ongi noot või kirjutab helilooja lahtistele lehtedele vaid mõned taktid. Hiljem need lehed segatakse nagu kaardipakk ja tekib täiesti juhuslik esitusjärjekord. Aleiatuurika tekkis kui omamoodi reaktsioon seeriatehnika totaalsele organiseeritusele. Selle juurde jõuame ühes edaspidises saates ja tekkis ta 1957. aastal peaaegu üheaegselt Saksamaal Karl-Heinz stock hauseni ja Prantsusmaal Keer Puleesi loomingus. Esimesed katsed juhuslikkuse elementide kasutamisel oli tehtud juba varem. 1951. aastal organiseeris John Kees New Yorgis eksperimentaalsed kontserdid, milles kasutati kaht teistkümmend erinevale jaamale häälestatud raadiovastuvõtjat. Iga aparaadi juures istus kaks operaatorit, kes autori ja dirigendi John keetši märguande peale reguleerisid helitugevust ja sõitsid jaamalt jaamale. Aleiatuurika esindajate seas on ka vaadete lahkuminekuid. Keež Stock, hausen, Pusoti ja teised lubavad esinejate või automaatseadeldiste täielikku omavoli heliloojale langev vaid organisaator roll. Ta komplekteerib esitajate seltskonna, annab helilisele etteastele oma autori nime ja mõtleb välja pealkirja. Seevastu Polüneesia lutas Lawski pooldavad piiranguid juhuslikkuse printsiibi rakendamisel Puleesi järgi. Juhuslikkuse element peab olema integreeritud teose struktuuri. Nii et helilooja oma kolmandast sonaadi Spianistile vabaduse määrata ise osade järjekord valida vastavalt oma maitsele episoodide seast, mis on erimärkidega tähistatud, mida neist esitada, mida mitte. Helilooja lubab kasutada ükskõik milliseid temposid. Esitaja muutub otsekui teose kaasautoriks väljumata siiski helilooja poolt ette antud raamidest. Vyteldutas Lawski oma teostes näeb ette täpselt välja kirjutatud muusika kõrval ka improvisatsiooni üksikutele pilligruppidele või sooloinstrumentidele. Tema põhimõte on kontrollialune, Alejatoorika tervikuna peab teosel olema kindel vorm. Vaid üksikuis osades võiks sõltuda juhuslikkusest. Et viimasena oli juttu vitavalglutuzlovskist ja tema kontrollialusest retoorikast, tuleb ka muusika näidel jutuslovskilt kuulajate alguslõiku tema keelpillikvartetis lasalli kvarteti ettekandes. Alborada muusikapala pealkirjana lubab nimetada mitmeid heliloojaid Raveeli Lalood albiinist, Pulänki Rimski korsakovi. Viimane nimetas ühe osa oma Hispaaniaga bridžeost alboraadaks. Tuletatud on alborada kahest keelest kokku nii hispaania kui provons. Saali keeles tähendab Alba koitu. Albaks nimetati hommikulauluga truba tuuride luules. Mõisteliselt on alboraadaga samatähenduslik, prantsuse keelne Obaad, hommikune üles laulmine, hommiku serenaad, kõnekeelse väljendina ka kassikontsert. Muidugi ei kirjutanud eespool nimetatud lugupeetud heliloojad kassi kontserte vaid ikka palu, mida tuleks võtta kui karjuse, hommikulaulu, hommiku, serenaadi või ka hispaaniapärastes rütmides. Instrumentaalpala. Folkloor Me alboraada on eriti armastatud Hispaania loode provintsides ning lõunaosas Valencias. See on improvisatsiooniline meloodia, mida esitatakse torupillidel Tamburiini saatel. Iseloomulik on rütmiline vabadus ja erinevate taktide arvuga osade vaheldumine. Nüüd lõik Rimski korsakovi alboraadast, mille algupärand pärineb Ast uurijast. Allade diska saksa stiilis näiteks Tšaikovski kolmanda sümfoonia teine osa kannab niisugust helilooja soovi tempoksunde märkinud allegro moderaatorissemplitse. Allaturka türgi stiilis. Siia sobib näiteks muidugi Mozarti rondo allaturka, klaverisonaadi staatuur, rahvalikus keeles tuntud ka türgi marsi nime all. See pala on olnud paljude arranžeerinud huvisfääris. Ka praegu kuulate teda üleliidulise raadio kesktelevisiooni sümfooniaorkestri ettekandes Maxwelli Ingeri orkestriseades. Dirigent Konstantin Ivanov. Alla Marcia Marsi taoliselt sellist pealkirja kannab üks osa ka Sibeliuse Karjala süüdist. Allema prantsuse keeles saksa või ka sakslane. Muusikas aga on see vana tants, mille tekkeaeg ei olegi täpselt teada. Olustiku ja õukonnatantsuna jõudis alle maal Inglismaale, Prantsusmaale ja Hollandisse 16. sajandi keskpaiku. Tollest ajast pärinevad ka vanimad selle tantsumeloodiate üleskirjutused. Hiljem levis laialdaselt ka mujal Euroopas. Allemaan on algselt mõõdukas tempos laulva meloodikaga tants, mis koosnes kahest kuni neljast osast. Saksamaal, hakkas alle maailma tegema seitsmeteistkümnenda sajandi algusest. Samal ajal läks sega soolopillide või orkestri sõittidesse esimese osana, vahel küll sümfoonia või sõnade nime all. Kaotades järk-järgult laurulistantsulised jooned muutus alle maal hästi läbi töötatud pidulikuks aeglases tempos avapalaks süütidele. 18. sajandi teisel poolel kaotas Allemaal oma algse paarisarvulise taktimõõdu ja muutus koos tempo kiirenemisega šaabi maal kolmeosalises taktis omalaadseks, valsi eelkäijaks. Praegu aga muusika näide varasemast tallama Amist Johann Sebastian Bachi käsitluses. Kuulete esimest osa prantsuse süüdist number viis sõlma soor klaasiinil esineb Margarita Fjodor ova. Kui Allemaal on prantsuse keeles saksa, siis Anglees on samas keeles inglise ning seegi on üks klassikalise süüdi osadest. Ang lehis on mõõdukalt elavas tempos kahe või kolmeosalises taktimõõdus inglise rahvatantsu, prantsuse teisend, mida 18. sajandil tantsiti viirg tantsuna hiljem ringtantsuna. Ang Leisi analoog kannab ka kontratantsu nime. Kontratantse võib leida nii Mozarti kui Beethoveni loomingust kuid Angleesi otsime ja leiame siiski taas Johann Sebastian Bachi sõittidest. Angleeživalisime süüdist h-moll ja selle mängib Mätšikovlawešiinil. Anti foon tuletatud kreekakeelsest anti fonozestmis, tähendab vastuseks kõlav või korduvmuusikas tähendab see vaheldumisi laulmist, kusjuures need lauljad võivad olla kas kaks koori kooria, solist, koorija, vaimulik või kogudus ja vaimulik. Anti phony päritolu ulatub tagasi antiik-kreeka tragöödiate esse, kus koor oli jagatud kahte ossa. Umbes neljandal sajandil võeti antifooni põhimõtet kasutusele kristlikel jumalateenistustel kõigepealt Itaalias, sealt levis hiljem teistesse maadesse. Tavaliselt vaheldusmeeskoor lastekooriga, hiljem katoliku ja õigeusu jumalateenistustel vaimuliku laul kas terve või osakooriga. Anti fooni muusika näite toome lõiguna õigeusu jumalateenistusest Zagorska toitu Sergei kloostris, Uspenski kirikus. Et aaria on itaalia keeles laul, see on kõigile muusikahuvilistele seletamatagi selge. Arjeta on samas keeles aarjakene vähendus, vorm sõnast aaria. Ja seda ta tänapäeval tähendabki lühike, lihtsa laulva meloodiaga enamasti kaheosalises vormis. Aaria. Prantsuse variandis kõlab see sõna Arjet ja seitsmeteistkümnenda sajandi prantsuse muusikateatris oli niisugune koomilise ooperi eriliik nagu Arjetadega komöödia. Seal tähendasariet rahvaliku iseloomuga soololaulu, mida esitati enne või pärast kõnedialoogi ning mis vastandus Vodevillile populaarsele meloodiale loodud Kubleele. 1670. aastal lõpes žanride võistlus Vodevilli väljatõrjumisega koomilisest ooperist. Etariieti saatus oli prantsuse teatrimeeste jaoks väga tõsine küsimus. Seda näitab asjaolu, et veel 90 aastat hiljem pühendas Charls Simon favaar sellele teemale terve koomilise ooperi Ariettide ja Vodevillide protsess. Nii palju ajaloost. Aga esimeses väikese aaria tähenduses kasutatakse Arjetad ka instrumentaalmuusikas. Näiteks Ludwig van Beethoveni 32. klaverisonaadi teine osa kannab pealkirja Arjeta aladio Moltosemplitseegantaabile. Praegu kuulajate Lauri väinmaa interpretatsioonis, sellest ühte katkendit. Harjusoo on itaalia keeles laulutaoline ning selle sõnaga tähistatakse vokaalmuusikažanrit, mis jääb aaria ja retsitatiivi vahepeale. Aariast esineb Ariooso väiksema ulatuse ning kindla struktuuri puudumise poolest. Retsitatiivist eraldab teda lihtne laulev meloodia. Enamasti võtab ooperis või kantaadis Ariooso kokku eelnenud retsitatiivi sisu seitsmeteistkümnenda sajandi Itaalias näiteks žesti ja Monte Verdi teostes mooduste sarjoosa tihti olulise siduva lüli retsitatiivi aaria vahel. Sageli näiteks Bachi kantaat ides on hariooso retsitatiivse iseloomuga. Stseeni lõpuosa. 19. sajandi ooperites on Arjozo lühike deklamatsioonilis laululine või lüüriline aaria. Üldtuntud on Tšaikovski padaemanda kolmandast vaatusest Liisaariooso, mida ta laulab Hermanit oodates. Öisel Neeva kaldapealsel esineb USA sopran kliin peitskriin üleliidulise raadio kesktelevisiooni sümfooniaorkestri saatel Vladimir bedussejev juhatusel. Articulatsioon inimkõnest muusikakeelde üle kantud mõiste, millel on muusika interpretatsioonis tõepoolest analoogiline tähendus. Articulaare ladina keeles liigendama, selgesti hääldama. Muusikas tähendab articulatsioon nootide omavahelist sidumist legaatot või eraldamist Stakaator. Ent just sellest olenevad paljud muusikalised väljendusvahendid Rütt dünaamika, tämber, mis määravad teose üldise karakteri. Artikulatsiooni täpsustamiseks kasutatakse tervet rida abimärke nootide kohal. Muusikud nimetavad neid tavaliselt strichideks. Lisaks on ka rida sõnu, mis teatavad vajaliku esitamisviisi näiteks spikaato, nuuttu ja muu selline. Eriti täpselt artikulatsiooni tähistust vajab keelpillimäng. Just selle tõttu võimegi sümfooniaorkestris märgata, et kõik poognad ühes pillirühmas liiguvad korraga ühtmoodi ja ühes suunas. Just keelpilliteoste nootidesse hakatigi artikulatsiooni märke panema kõigepealt juba seitsmeteistkümnenda sajandi alguses. Üsna hea ülevaate viiulimängu võimalustest artikulatsiooni osas saame Fritz Chrysleri seatud Nikkolo paganiininoidjate tantsust. Mängib Victor pikkaisen, klaveripartii esitab seal afiimad Sernjahovskaja. Atonaalsus muusika suund, mis eirab laadi ja harmoonia suhteid tonaalse muusika, organiseerivaid komponente. A on kreeka keeles eita riis, sõna doonos, toon. Atonaalse muusika põhimõtteks on kõigi toonide täielik võrdõiguslikkus ja laadisiseste seoste täielik ignoreerimine. Atonaalsus ei tunnista konsonantside je dissonants, side, kontraste ning heitev vajadust dissonantsi lahendada. Laadiliste suhete lõhkumine välistab ka modulatsioonide ühest laagrist teise üleminekuvõimaluse. Kui tonaalses muusikas valitseb põhiliselt seitsmetooniline heliredel siis Atonalistid kasutavad 12 astmelist pooltoonidest kokku seatud Kromaatilist helirida või vastupidi täistoonidest koosnevat astmestiku, mis samuti väljub tonaalsuse raamidest. Atonalismi esimesi märke võis kohata juba hilisromantikute ja Impressionistide muusikas. Päris isadeks aga said 20. sajandi alguses Schöönberg Bergia v Pern. Ettevalmistavat rollis ei saa jätta kõrvale kavaagnerit, kes oma romantismi kasutamisega rajas pinda 12 tooni võrdväärsele tunnistamisele. Atonalistide lammutav tegevusvormi ehituse aluste kallal otsis teatavat kompensatsiooni sagedasest pöördumises vokaalžanride poole. Koos vormi loovaks teguriks on tekst. Eriti algetapil olid Atonaalse muusika esteetilised printsiibid tihedalt seotud Ekspressionistliku kunstiga, mis paistis silma väljendusvahendite teravusega. Näiteks Schellenberg seadis esikohale konsonantsete akordide vältimise põhimõtet ning andis dissonants ile muusikalise keele tähtsaima elemendi tähenduse. Aga nagu poliitikas võitlus diktatuuri vastu ja vabaduse eest võib viia uue diktatuuri. Nii nii viiskaatonaalsusele omane näiliselt anarhiani ulatuv vabadus hoopis uue range stiili Todecafoonia tekkimisele mis baseerub tervele reale väga kindlatele reeglitele. Ka selle loomingumeetodi algatajaid oli Schöönberg. Aga see on juba omaette teema. Nüüd aga üks näide Aatonaalsest muusikast. See on lõik Arnold Schönbergi kolmeosalisest teosest Q PRO all pärsi rootekstil. Nüüd aga üks väike kõrvalekalle tähestiku loogikast, sest järgmine teema on lõpulooks otsekui loodud. Apoteoos tuleneb kreekakeelsest sõnast Apoteusis jumalikustamine. See on isiku või sündmuse avalik ülistamine ja niisugusena kasutatud juba antiikajal. Hiljem sai sellest näidendi ooperi balleti või kontserdi pidulik lõpp, vilistati kangelast, rahvast, õigluse võitu tuleb väga tuttav ette. Muidugi oli Apoteuside õitseaeg õitsva kommunismi ehitamise aias ja neid Apoteose on igaüks vähemalt telerist juhtunud nägema kongresside palee kontsertide lõpud, kus laval hulk koore ja orkestreid kümneid rahvakunstnike, lipu, lehvitajaid, lilleviibutajaid, noh, mis sest rääkida. Ega me ei taha seda saadet nüüd nende vägevate ja loodetavasti igaveseks hingusele läinud üritustega ühele pulgale seada on ikkagi alles sarja algus. Aga ühe Apoteoosiga võiks lõpetada küll. Olgu selleks kasvõi hümn suurele linnale leeriballetist vaskratsanik. Teos on oma aja laps, aga selles ajas oli ta hea teos. Jätame praegu kõrvale kõik need mured, mida see mees, kelle auks vaskratsanik püsti pandud, tõi eesti rahvale. Ja tuletame meelde, et see pala oli palju aastaid soovikontsertide S1 ihaldatumaid lugusid. Ja kena seegi, et Peetri linn on tagasi saanud oma asutaja nime.