Jumalad on hästi seadnud, et ka vaene inimene oskab naerda sauna kurtsike iga ja mitte ainult nutust, vaid ka südamlikust, naerust. Paraku on seegi tõsi, et vaene inimene tihti naerab, kui tal oleks põhjust pigem loota. Samuti ka mitte keegi teine. Kuid see on tõsi. Ja ka see on tõsi, et mitte iialgi oma tulevases elus ei naerama enam nii palju kui neil oma lapsepõlve paaril aastal. Kuidas ma võiksingi naerda, kui mul ei ole enam rõõmsat Punabu sellist ema, kes oskas nii magusast naerda, ta lõpuks pisarad silmist virisesid ja lämmatav köha peale tuli. Ja ka tema ei naernud iialgi, nõnda nagu siis, kui me ühe õhtupooliku sellega viitsime. Kahekesi seitset Kreutzerit, otsisime, otsisime ja leidsime ka kolm masina sahtlist ühe kapist. Ülejäänud tulid visamalt päevavalgele. Esimesed kolm Kreutzerit leidis mu ema ise. Ta arvas, et leiab masinat sahtlist rohkemgi sest ta õmbles raha eest ja selle, mis talle maksti, panite ikka sinna. Mulle oli masinasahtel ammutamatu kullaauk, kuhu tarvitses ainult käe sisse pista ja otsekohe oli lauaga lauge. Kataild. Ma olingi väga imestunud, kui ema sülest tuhnis tuhnis siblib laiali kõik nõelad, sõrmkübarakäärid, paelajupid, nööri, nööbid ja ütles korraga suuresti imestades. Nad on peitu pugenud. Mis asjad rahakesed, ütles ema naerma. Pahvatades tõmbas sahtli välja tulema poeg. Ostsime siiski need paharetid üles, kelmid, kelmid, Kreutzevikesed. Ta kükitas põrandale ja pani sahtli maha, otsekui oleks kartnud, et nad sealt välja lendavad. Nõnda keerastagasele kummuli järsku just nagu siis, kui mees mütsiga liblikad püüad oli võimatust tõsiseks jääda. Siin nad on selles ees, muheles ta ega kiirustanud üles misega. Olgu neidki, ainult üks, aga siin peaks olema. Kükitasin põrandale, piilusid, et kas see poe kuskilt välja mõni haljastan, rahak. Kuid ei olnud midagi. Ega ma õigupoolest uskunudki, et seal midagi on. Vaatasime teineteisele otsa ja naersime lapsiku nalja üle. Ma puudutasin kummuli keeratud sahtlit. Simaks paneb veel plehku. Saidi jää veel kui vene looman Kreutzer ta juuksed väga nobedasti, lausa veered ja kuidas ta veel veereb? Tuurigerdasime naerust. Olime juba sageli kogenud, et Kreutzervega kergesti veereb. Kui me toimib, bussime, sirutasin jälle käed, et sahtlid ümber keerata. Ai. Hüüdis mulle ema taas jama, ehmusin, tõmbasin sõrmed tagad, nagu oleksid nende vastu tulist pliiti puutunud. Hoianud Väike-Pille. Kuidas ta küll tahaks juba jalga lasta? Seni on ta mejjuva, kui ta siin allunud, las ta siis olla seal veel veidi aega, sest vaata, madam, pista selleks printsiipi vaja. Seebi jaoks on tarvis vähemalt seitse Kreutzerit, vähema eest ei anta. Mul on juba kolm, on vaja veel nelja. Aga need on siin selles väikeses majakeses. Nad elavad siin. Aga nad ei salli, et neid tülitatakse. Sest raha on väga pirtsakas. Teda tuleb viisakalt kohelda. Austusega, ta solvub kergesti nagu härrasprillid. Kas sa ei teadnud meelitus salmi? Saab teda sellega tema teokarbist välja bet. Kui palju me naersime selle lobisemise ajal, kes teab. Kuid see meelid psalm oli väga veider. Raha olu tuulevälja lausa tuules. Sinu maja siis keerasin maja ümber. Oli selle all 100 sorti sodi, aga ainult raha. Seda ei olnud. Ema suris selles kuule tapult, mossis Aasiata. Kui kahju, ütles ta, et meil lauda ei ole. Kui me selle sinna oleksime puistanud, oleks lugupidamine suurim olnud. Küllap ta siis oleks siin all olnud. Ma tean ühte kohta, kus Kreutzeron kus mu poiss otsime üles, enne kui ta ära sulab nagu lumi. Klaasidega kapisahtlis oli koi lapsuke, kui hea, et sa enne ei ütelnud. Nüüd poleks meil sedagi. Tõusime püsti ja läksime klaasidega kapi juurde, millel juba ammu enam polnud ainustki klaasi. Jätke Reuter oli selle sahtlis, nagu ma teadsin. Valmistusin juba kolm päevadelt selt näppama. Polnud iialgi julgust. Oleksin selle Est kompveki ostnud, kui oleksin julgenud. Noh, on juba neli Kreutzerit. Pojake, ära muretse. Suurem osa ongi juba käes. Ainult kolm tükki on veel vaja. Kui me neli tunni ajaga üles otsisime, küllap leiame ka ülejäänud kolm enne õhtuoodet. Ka siis jõuame veel õhtul hulk pesu ära pesta. Tule ruttu. Viimaks hulga teistest sahtlites igaveseks. Kui ometi igas sahtlis oleks olnud, siis oleks olnud palju. Sest vana kapp oli nooremas põlves sellise koha peal teeninud, kus oli vist palju tagavarasid. Aga meie juures polnud tal vaesekesel suurt koormat. Mitte asjata polnud ta nii rinnutu koitunud, hambutu. Mu ema pidas igale uuele sahtile väikese jutluse. See oli rikas sahtel. Sellel jäle polnud iialgi mitte midagi. See jaga elas alati krediidist. Vilets põdur, kerjus, ka sinul pole siis ühtki Kreutzerit. Näe, sellel on kõige rohkem. Hüüdis ta naerdes, kui ta välja tõmbas, kõige alumise sahtli, millel polnud isegi põhja. Riputas seal mulle kaela, siis istusime naeru lagistades põrandale. Oota, ütles ta järsku. Kohe saame raha. Isal rõivaste taskust seina sisse olid löödud naelad, nende otsas rippusid riided. Ja oh imet, niipea kui ema käe esimesse taskusse pistis, satusteleks Kreutzer pihku. Ta uskus, vaevalt oma silmi. Käes, püüdis ta siinse on palju meil juba all. Me ei jõua enam lugedagi. Üks, kaks, kolm, neli, viis, ainult kaks tükki on veel vaja. Mis julgaks? Krõhutsele pole mitte midagi, kus juba viis tükki on, seal leidub veel kindlasti kaks. Ta uuris agarasti kõik taskud läbi kuid kahjuks asjata ei leidnud enam ühtegi. Isegi kõige parem nali ei suutnud enam kuskilt kahtker õudselt välja meelitada. Ema näol hõõrusid erutusest juba suured punased roosid. Ta ei tohtinud tööd teha, sest jäi sellest kohe haigeks. Muidugi, see on erakorraline tööraha otsimist ei saa kellelegi keelata. Tuli käteõhtud, läks juba möödagi. Otsemaid tuleb õhtu. Isale on homseks särki tarvis, kuid ei saa pesta. Paljas kaevuvesi, võta õliblike välja. Ja siis lööb mu ema endale käega vastu otsaesist. Oh, oh ma eesel oma taskuid maju ei vaadanudki, aga hea, et mul nüüdki meelde tuli, vaatan järele. Ja vaataski. Ja olge lahke. Kas sealt leidis ta ühe Kreutzeri? Kuuenda meid haaras palavik, nüüd ainult veel üks vajak. Aita õige oma taskuid kah, kui viimaks sealgi on minu taskud. Neid ma võisin ju näidata, neis polnud midagi hämardus ja me olime oma kuuekreutzeriga sama kaugel, nagu poleks meil ühtegi olnud. Juudi juures meil krediiti polnud, naabrid on niisama vaesed kui meie ja, ja kas me ei lähe ju ometi ühtegi Reuters paluma? Ei jäänud muud üle kui oma viletsusele puhtast südamest naerda. Ja siis astus sisse kerjus. Ta esitas laulva häälel pika kaebliku palve. Ema naeris talle lausa pööraselt näkku. Jätke järele, hea inimene. Ma vedelen täna siin terve õhtupoolikul, sest mul pole ühtegi Kreutzerid poole naela seebi jaoks, rahast tuleb puudu. Kerjusvahede näoga vanamees vahtis talle ammuli, sujutus. Üks greerutser, küsis ta. Ja ma annan. No see veel puudub kerjuse käest, Armondid, jääta, mu tütar, mul pole puudust. Mul veel ainult ühte vaja peotäit mulda siis on kõik hästi. Ta andis Kreutzeri minu kätte ja kombertest suure tänu lauluga minema. Olgu tänatud helisema lippasis siis teadvusta hetkeks, seejärel pahvatas valjusti valjusti naerma. Just parajaks ajaks saime raha kokku tänama, nagunii enam pesta ei saa, on juba pime ja mul pole ka lambiõli. Ta oli naerust lämbumas. See oli valus tappev, lämbus. Ja kui ma ta juurde tõttasime, ütelda, toetada, kui ta kahe käega nägu kattes kummardus voolas midagi soojemugetele. See Oliveri, tema kallis püha veri, mu ema oma, kes nõnda oskas naerda nagu isegi vaeste inimeste hulgast. Ainult vähesed oskavad.