Raskelt ja härgamisi ajasta enese üles. Ta ei ajanudki ennast üles, ta nihkus ainult tasemelt ja pööras ringi pikkamisi väega pikkamisi nõndasama, aeglaselt nagu tuuleveski. Pea ennast pöörab, kui Mölder tiivad tuulde sõtkub. Iga tema liikumine oli veniv, raske, rahulik, nagu ei olekski talle elu sees nagu voolovski tema soontes veri, vaid ainult tasa ja pikka viisi. Ta nõrretas rahust, tema nägu ja keha, terve tema ümbrus nõrretas sellest. Kõik oli nii rõhuv, Laasuv ja tuletas mägesid meelde, mis asemelt ei liigu. Raskelt rippusid tema põsed, tema lõug, raskelt rippus ihu tema luude ümber. Raske ja rõhuv oli vana, musta nahaga üle kaetud kirjutuslaud, tema ees rasked raamatud, rõhusid lauda. Rasked olid vanamoodi, vastsed küünlajalad laua peal. Raske oli ka suur tinast valatud tindipott lühtrite vahel. Raske Laasuv oli isegi vana rohelistest pottkividest ahi toanurgas, mille kapis suur kõhukas ja paks pudelkonutas. Selle pudeli kohta läksid kihelkonna inimeste arvamused lahku. Ühed arvasid, temal ligunevad kirsimarju täis olevat, teised ütlesid seal seisvat kiriku viinatagavara käepärast. Mõlemad arvamised olid ekslikud. Pudelis oli ainult tintmust, vedelik pidi soojas kohas tindipulbri seest enam ja enam musta välja imema. Raskelt rõhus ülevalt ka madala lae jämedate palkide tihe rida, nagu nendega 100 aasta eest tagasi hoonet lagesid, toetati. 100 aastat oli tuba, olid toariistad, vanad, sest kirik on alalhoidlik, aga 200 aastat ja enam oli selle mehe sugusinki rikku peal asunud, kes ennast nüüd nagu öeldud, raskelt ja härgamisi istme peal ringi keeras. Ta ulatas käega selja tagant kapist kallist puust kastikest võtma, mis ära nipsitud sigari tipukesi nagu herneid täis oli. Siis võttis ta laua pealt piibu ja hakkas kastikese seest sigari tipukesi näpuka piibu sisse puruks, pigistama neid ära lõigatud sigareid. Tipukesi pidid kõik kihelkonna härrased kirikhärrale korjama. Iga mõisnik kogus neid linnas kodus võõrus peol. Kirikhärra oli kehv ja kokkuhoidja mees. Miks temale seda heameelt ei võinud teha? Tippude korjamine ei maksnud ju midagi. Ainult meeles pidada, tuli iga põlema süüdatava sigari juures kihelkonna isa ja hingekarjast. Ja kirikhärrale kogunes üle hulga mõnigi hea piibutäis kallist Havanna tubak. Tema ei olnud üksi, seal oli veel keegi vana, õige vanaeideke käbe ja kerge üks kokku vajunud luude kämps. Kirikhärra oli heli tekesel rahulisti kõik ära rääkida lasknud. Rääkimine teeb südame lahedaks. Veidikese kõne oli siis ka voolanud, kui veevoog oli kalju vastu põrganud ja selle jalal pihuks läinud. Ma võimit saab head, need 10 kopikat siiski maksma, sellepärast et see nõnda on seatud. Kirikhärra mõtles oma pojapojapoja peale, millest need siis pidid elama, kui tema ise vanu pruukesid muutma hakkas. See oli juba rootsi ajast nõnda olnud. Eid tõstis 10 küünt üles, tema teadis küll, et see nõnda on seatud, et tema tähekese eest peab maksma. Tema oleks nüüd 10 kopikat ka tõesti toonud, aga temal ei ole neid d ja tähe, kes ta on, tal vaja. Volikogu ei usu, et tema 70 aastat vanaks ära saanud ja ei anna temale ilma tähekesed tammuuna, mida temal ometi tulin. Õigus on saada, sest sest, et mituteist temast palju nooremad seda juba saavad. Eit valetas, arvas kirikele, et inimesel, kes 70 aastat Elar loobiti kümmetki kopikat ei ole, kes nüüd seda hakkab uskuma? Kas sina siis oma eluajal rohutirtsu kombel ainult oled laulnud ja tantsinud? Talvel nüüd vanaduspäevil midagi ei ole. Siis mine nüüd sipelga juurde, sina, laisk. Väljasajas lume, lörtsi, taevast maha. Eit kiskus oma õhukest rätiku, räbalad tihedamini pea ja õlgade ümber kokku ja Kubas ettevaatlikult kepiga, et jäätunud astmete peale libiseks kirikumõisaköögitrepist alla. Tema ei kaevanud ega olnud õpetaja peale purjeta tähekest ei olnud saanud. Mis siis, õpetaja pidi ka teema, kui see kirikuseaduse järgi nõndapidi olema. Eit oli juba natuke lapsikuks läinud, ta ei suutnud väga kaugele ette mõtelda, mis nüüd pidi saama. Tema esimene mure olid kuhugi varju alla saada, sest lobjaka tuli taevast nii et kolme sammu enese ette ei näinud. Ja õhtu oli kätte jõudmas. Aga seal on ju kirikukõrts. Kõrtsirahvas annab temale vististi tükikese leiba ja lubab, et tema kuskil ees kõrtsinurgas Kikerdades mööda saadab. Eit seadis sammud sinnapoole. Oh, siin oli hea ees kõrtsis kvides ahi, suured kuusepuu, lõhandikud raksusid, Aina tuli lõõmas. Eid seadis enese Harkjalu ahju, Leete soputas märjad riided kohe pile nagu tiiki visatud ja kuivale pääsenud Ghana soojus oli vanadele klientidele nii hea letikambrist. Sealt kõlasid rõõmsad hääled ja elav jutu kõu, mis eidel sellega asja oli. Temal hakkas soojus läbit riiete tungima. Ühtlasi tulidki mõtted saamata jäänud vanaduse täheke ja volikogu poolt antav moon tulid meelde. Eit hakkas Nuutsuma. Se tähekese nõudmine oli volikogu poolt ka selge jonni asi, kas volikogus silmi peas ei olnud, et ta ei näinud, et eidel moona vaja oli? Eit nuttis, niiet süda tahtis lõhkeda. Ah jumal, et ka kuskilt abi ega armu leida ei ole. Tuli letikambrist kraega kasukaga ja sooja talimütsiga tugev mees ja pidi õue minema. Tema nägu nii palju, kui seda kähara musta habeme seest välja paistis, punedas aina tervisest, rõõmsast, tujust ja küllap vist ka kõrtsi papa kaubast silmapilguga jäituma, silm nutt jäidekese peale peatuma, siis astus ta mööda uksest välja. Aga tagasi tulles viibist tema silmu uuesti tükkesse peal ja eix kuulis läbi praokile jäänud letikambri ukse, et võõras mees kõrtsis Mikult küsis. Mis vanainimene, see sul seal eeskambris nutab? Näe, vana räime reet, mis sul siis viga on, et sa ulud ja või teie minu iga ära aitate muutuseid kaedjaga ütles võõras mees läve pealt. Tule siia, jutusta oma häda ära. Eitastust lähemale, nuudsus ja jutustas. Temal ei ole neid kümmet kopikat, mis kirikhärra peab saama. Ega heid kirikuradareid kaevanud. Kirikhärra ei tohi ilma rahata anda. Huraat vandus musta habemega mees, kiskus punga põuest, võttis 100 rubla alise, viskas ideede laua peale, karjus seal Vii ja topi talle kurku, mis üle jääb, too tagasi. Tuli umbusklik. Kas see siis ka raha on, küsis ta. See on 100 rubla, maksa kinni, mis makstonia? Küsi 99 rubla 90 kopikat tagasi. Aga hoia ehtsa raha ära, ei kaota. Manitses kõrtsi papa. Eid vadis, mis jõudis kirikumõisas, oli ta nüüd juba õiguse mees ja nõudis julgusega õpetajaga uuesti kokku saada. See tuli põleva küünlaga teisest toast Eitwani raha laua peale ja nõudis tähekest. Kas ma kohe ei ütelnud, et sa valetad pilkas kirikhärra muigel suuga nüüd on sul raha? Ei saanud kurjaks, teda kahtlustati. Ta hakkas nutma ja seletas loo ära, kust ja kuidas raha oli saanud. See asi pani kirik mõtlema. Ta osutas veel eite ja kui selle jutt tõelik neis kirjutas ta tähekese Palmis, vajutas kiriku pitsati alla ja vahetas raha ära. Kes oli õnnelikum kui eit. Kõrtsi juurde tagasi jõudes oleks ta võõrale mehele võib põlvede ümber hakanud ja see kinkis eidele tagasi toodud rahast. Mõtelge ometi, viis rubla oli see aga vaese inimese vastu helde kõrtsi Poppolex kadeduse pärast, näost siniseks. Kui nädala pärast linnas käies. Kirikhärra oma 100 rublalist läks panka viima leitise valeraha olevat. Küll nuusutati räime reeta küll kõrtsimeest heldet rahaandjat ei teadnud keegi kes võibki kõiki maailma inimesi tunda, kes teeäärses kõrtsis sees käivad.