Muide, kas te olete nõus niisuguse arvamusega, et inimesed meelsamini tahavad meenud? Aitäh ja halbu asju ja halbu inimesi. Neid on parem mitte meelde tuletada. No kahtlemata. Mul on isegi üks luuletus, unustus on ta pealkiri sellel teemal. Aga üldse, et, et elada, see on ju ikkagi alati edasi minna ja, ja mis on jäänud juba tahase ununeb ja halvad asjad eriti ununevad. Ja kui psühholoog olla, siis enesekaitse huvides ikkagi. Alati meenutad neid kõige paremaid asju, et oleks nii. Nii et täna räägime ainult headest asjadest. Aga kui nüüd küsida seda, et mis on olnud teie loominguliselt eelkõige meeldivam sündmus, kas see oli siis kahe, ütleme teie loomingulise teadlikkuses? Loomingulise tee alguses olid muidugi mõningad õnnestumised ja, ja need pakkusid võib-olla seda võrra suuremat rõõmu, kuna nad olid esmakordsed. Võib-olla kunagi hiljem ei ole ühelgi luuletajal nii ergas, nisukene rõõmutunne sellest, kui midagi avaldatakse, kui, siis, kui sa oled verivärskelt noor. Mina olin veel koolilaps, ma mäletan, kui mul tolle aja noorsooajakirjades mõned luuletused ilmusid ja ma mäletan küll, et mul oli neist nagu väga-väga hea meel ja et need olid nagu väga tähtsad asjad minu elus. Tähendab, juubeliks ilmus neid valikkogu maarjahein. Kas selles kagus on ka mõni juba nendest kõige esimestest luuletustest seened, et päris kõige esimesi luuletusi koolipõlveaegsed selles valikkogus ei ole. Aga missuguse perioodiga see algab, see algab juba nii enam-vähem, nii mingisuguse võiks öelda, et küpses luuletajana vaid juba nii siiski, siiski, nii rohkem tegelesin luulega ja algab siis aastast 1940. Aga enne seda ma olin mõned aastad ikka nii katsetanud ja endale endale sahtlisse kirjutanud. Aga teil on täna meie stuudios siin kaasas kimp luuletusi, missugune nendest on esimene, millest te tahaksite rääkida. Esimene neist on kogust Maarja Heingi toodud üsna nii esimeste hulgas, see on vast kõige tüüpilisem minu noorpõlve luuletuste hulgas. Ta on oma aja laps, aga faktid jäävad faktideks ja minu noorus oli ka ikkagi sellelaadne, nagu see luuletuski. Nagu ikka, noored on ju väga lüürilised ja väga romantilised liigese luuletus, unelm. Õieline seelik, lähen paljajalu ja otsin viljavälju. Lehmakarju. Talu on õitseluba tubak, linanurm ja humal ning õhus lõõri blow kui laulev Hiiumaal. Maas tibahaaval kastikuldab käokingi ja angervaksa lõhna hõljutavad ringi. Kui hiljem läbi hilisõhtu piimja udu. Et niiske jala külge kerge kremli pudu. Seab end puhkama keskkargeid, kes halli on kuulda ainult heinaritsikate pilli. Võililleseemne naasis, lennul lehvib rahu. Kuupaiste poetab maha pehmet tolmuga hu. Maren kuulmatu ja habras nagu haldjas. Ei heiduta mind, videvik ei rada Kaldjas. Siis uksele koputavad, sosistavad sõrmed. Su aknal arksi hingavad mu soojad sõõrmed. Kui Mirdi hõng ovarivaapsu voodi üle. Kui nõtke tapu väet täidan sinus süle. Lauliku kõne katkestasid julmad sõja-aastad. Äsja ilmunud kogumikus võitlevas tagalas, meenutab Minni nurme seda valurikast aega artiklis araliga Volga ääres. Tsiteerin. Kui meenutan Volga äärsed talve tuttajevas, meenuvad polgust tulijate kurnatud näod polku tagasi minejate tõsised näod. Et mu igapäevased küllaltki konarlikud teed kulgesid pikemat aega kaunitel jõe kallastel, siis tundus, nagu oleksin ka looduse ammendamatust, jõust ja ilust tuge ning kindlust saanud. Mäletan päikesetõusu ja loojanguid Volga kohal linna katuseid ja kukleid. Mäletan tagala inimesi, inimlikke oma kannatlikkuses, ohvrimeelsuses visaduses kui ka viletsuses. Sell 1943. aasta kevadel ei olnud sõjal veel lõppu näha. Aga hommikul teed jätkates nägin Valgat võimsalt voolamas oma laias iidses sängis. See oli katkenud Minni nurme sõja päevadementustest potisside omale, looduslähedus andis jõudu ka siis. Võimas vene jõgi süvendas lootust, et jälle saabub aeg, kui inimesed saavad rahulikult töötada, kui leerikud saavad kirjutada tunnete maailmast ja looduse jõust. Kuulakem, sõjaaegseid, laule. Tõsi, hangetanud teel. Ühtki oksa polnud lehes, jäälukk sulges, veereb abee. Õhtul saates sõtta mehe, seisin hangetanud teel. Vaikselt panin käe ta pihku, süda südamel, suusuul uudse ilma tuisukihku. Vihisedes kandsid puud. Külg siis külje laskis lahku, toetuda ei kauem saanud. Sülle 100. lume vahku, mattis mütsi, mattis maad. Pakasega, kulmud härmas, pikal sammul lume sees läks käeskindakiri armas tormi Ühe sõjamees. Seegion hällilaul sõjamälestus. Peavarjuta päev. Kaitstes tuules üle heidan hirmuga käed. Ilma sündinu üle. Risk on nutu pil suust kostaksid toone, taadi kõrvus nuuks. Must on manalahoone. Külm on mullasäng, poeg. Surma küüsist mu kulla. Ema, sülle on soe lapsel varjule tulla. Ma usun, et ka luuletaja teel on perioode, kus kirjutatakse vähem, õigus kirjutatakse rohkem. Missugune teil on olnud niisugune periood malest viljakam periood? On olnud alates juured mullas, luuletuskoguga, kui näiteks teie käest küsida, et missugune on teie oma lemmikluuletus oma loomingust või et missugust luuletust te tahaksite peast lugeda, kas see kuuluks ka sellesse perioodi? Mulle muidugi isiklikult meeldivad või on kõige minule loomupärasemad hästi lüürilised, luuletused, tunde, laulud ja ka sellesse perioodi juured mullas, aega. Õhk kuulub nisugune tsüki armustlas laule. Kui nüüd nende koolides nii esinemistel ja õpilased minu poole pöörduvad, et midagi pääst loeksin siis tavaliselt kõige esimesena meenub mulle luuletus, armastus või igatsus. Sellised laulud, mis, mis vestlen noortele selles eas nii kuidagi kõige vastuvõetavam. Aga ma usun, et ka meie kuulajad täna kuuleksid hea meelega teie enda esituses ühte luuletust. Suurt armastust väärivad vähed täit usaldust, vähemgi veel, need üksikud siiski, kui tähed, mis valguseks ränduri teel. Ja te tahate ühte veel lugeda, mõne, on hea lugeda niisuguseid luuletusi peast, mis on hästi lühikesed ja kuna need on nii ainult neljarealised, siis võin ma seda küll lugeda. Mis võin ma öelda, sellist sõna, mis väljendaks polegi, kui ise nende tunnesine, meid sõnad kaugele ei vii? Sõnadeta laul. Kui vajun mõttesse Su nägu näen nii selgesti, kui seisaksid mu vastas. Mõttes räägin suga iga päev. Ja mul on tunne, et sa mulle vastad. Ent kui me kohtume, on lukus suud. Või ainult silmad kõnelevad tummalt. Ja kui me räägime siis kõike muud kui seda mis on südames meie, kummal. Muinasjutt. Kuu hämaras valguses lumised kuused kui kuninglik kroonitud pealine ring. Näe, kände kui peolauas vahuseid, kruuse ja lumel üks jälg nagu kaotatud king. Mis Kuljuste helin on kuuskede taga? Kas prints oma saaniga kihutab teel? Üks aken on valge. Kes on, kes ei maga. Kes ootab? Ja igatseb üksinda veel? Igatsus kui teised kõik pidule lähevad ent märkavad sind nõnda vähenaad, et keegi kutsu ei kuule Sahed vaid maailmas otsekui üksinda jääd. Siis tunned sa igatsust? Kui mõtlikult metsateel jalutad ja südames midagi valutab. Ei ees ega taga ei kõrval sul muudkui kõleda, tuule käes Kohavad puud. Siis tunned sa igatsust. Kui tähed su pea kohal vilguvad üle laotuse lendava pilguga. Üht seletust otsid kuid vastust ei tea ka teadmatu üle onu nelda, hea. Siis tunned sa igatsust. Selles kagus maarjahein on kahtlemata ka luuletusi, mida meil veel ei tunta. Ma arvan, et selle lõpuosa nimega kasvuringid on past nii peaaegu iseseisva uue kogu ulatuses mahult. Ja need on siis uuemad laulud. Viimase paari-kolme aasta töö vili. Nii et igal aastal tuleb ikkagi uusi luuletusi, no see on paratamatu. Kes laulman loodud, see ikkagi laulab edasi. Aga naist, kuna aastad ja inimene ise muutub niga laulud, vast enesekriitilisemaks muutub inimene. Aga kas te tahaksite, et ka teie lapsed luuletaksid, kui palju nad seda teevad? No küllap nad seda Pätu ehk teevad ikka. Luule on ja Eestis väga moes ja meil on väga palju noori luuletajaid, kuidas te tunnete ennast nendega seotud olevat, kui ma oleksin natukenegi suutnud neile midagi anda omalt poolt oma loominguga neile nii-ütelda, mingiks väikeseks vundamendikiviks olla, siis ma oleksin täiesti õnnelik. Sest noored peavad ikkagi edasi ehitama ja, ja seda, see on nende kohus ja seda nad teevad, lähevad edasi sealt, mis on enne olnud. Võib-olla ma olen võidelnud lüürika eest ja sellega meie noortellüürikalegi mask natukene kaasa aidanud või abiks olnud ka tõlkijates võib-olla on nii hästi kurjasti, kui mul õnnestus Bayroni tõlkimine või shelli? Siiski ehk noortele on nad mõnevõrra olnud lemmikautoreid? Kahtlemata. Aga nad on andnud kindlasti lemmikautoriks ka teile siis miks te valisite Bayrani shelli? Trasti? Need, suured romantikud? Muidugi vaimustasid mind tol perioodil, kui ma need tõlkisin, siis eriti. Bayron Augustale. Kui süngeks läks mu silmapiir vaim taandus pimeduse ees ja viimne kustub, lootuskiir. Mind pettis, lüües eksiteed kui tumemeelsuses, mis morn, sest ehitlusest, mis mässas mus jäi häbenedes näida õrn. Mul ahastus ja loobumus. Ja hälbis, siht ja vihanooli 100. reas. Saalid, ainus üksik täht mis tõusis iga loojojaal Olgu tänatud suhelk, mis valguseks mul taeva all kui armastuse inglipilk öös, valvates mul ligidal. Ja kui me üle pilve viirg suhelgustumestades vajus veel selgemalt Su mahe kiirg jäi hiilgama. Ja variajus. Nüüd saatke mind Sue helis vaim. Mul näidates, mis halb, mis hea. Ei heiduta mind ilma laim. Su ainsast sõnast enam peal. Sa seisid nagu kaunis puu, puu, mille oksad laotanud endid on õrnalt, aga siiski truult ja kindlalt ülem, monumendi võis peksta sadu tuulesööst. Seisma jäid ja seisma jääd. Varju pakkus tormiöös subpisarsilmil tõstnud pähe. Ei sinust hävinud jagu saama. Mis tahes saatus mulle tooks. Vaid taevas oma tasuna su ümber päiksepaistet loob. Las olla kõik nurja läinud, su armu sei murrajal. So tundlik süda kindlaks jäi. Küll õrn, kuid siiski püsti, pea kõik kaotatud, ei kadunud sa toeks, olid veelgi tuge kingid. Su kõrval, iialgi ei saa tunda tühjust. Ümberringi. Kindlasti on ju ka perioodi, millal luuletaja ei luuleta. Perioodid on vahel pikemad, vahel lühemad. Võib-olla on autoreid, kes suudavad keskenduda enam-vähem igal ajal, kui neil selleks on tahtmist. Mina isiklikult olen küll enam-vähem töötanud nii-ütelda inspiratsiooniga ja kui ikka inspiratsiooni ei ole, siis, siis ei tule ka luuletamisest midagi välja, võib teha tõlketööd või, või muud tööd. Aga kas te olete tähele pannud, millal see inspiratsioon tuleb? On küll väga raske öelda, aga kahtlemata on vaja selleks mingisugust veel eeltingimus ka ikkagi peab olema fast aega ei, elu on ju nii pingeline, kõik ruttavad, kõigil on kiire ja, ja ise ruttad ja siis ei saa ka nii keskenduda. Igal ajal minul kõige rohkem nii-ütelda mõtted liiguvad, mõtted käivad nii omapead oma teed, kui ma olen suveti maal. Väga paljud minu lauludest on kirjutatud minu kodukülas, kust ma suu vett ei ole? See on Viljandimaal Viljandimaal, jah, suurte metsade ja põldude keskel. Millistest kogudest mega sirviks, Minni nurme luulet, maa läheduseni jõuame ikka. Ja kahtlemata on juubelivalikkogu pealkiri maarjahein kõige sobivamalt. Valitud Pealkiri Muia Veetamm kirjutab oma juubeliartiklis. Eelkõige aga sai maarjapäevaks kogumisvalmiks vanarahva tähelepanu järgi just maarjahein kuldharja kõrreline hõngu, hein, igipõline loo kaarte, küünide lakkade ja vanaemade riide kistude lõhnastaja. Sai kogumis vaimiks. Tahaksin omalt poolt lisada, et heinamaarjapäev tuleb igal aastal uuesti. Ja Minni nurme ikka ja jälle midagi kogumisvalmiks saab. Palju parimaid loomingulisi aastaid on ju veel ees. Kõik, kes on tulnud kõik, kes on läinud, takk, karrajad rohtuvad. Mahatallatud rohi tõuseb uuesti maha, niidetud hein sirgub uuesti. Muru metal, maare ja hein. Ohu vastu, hädavastu muru, metall, maarjaheinlibled, lehvivad, lehvivad just nagu lapse juuksed. Siidised, juuksed, maarjahein, maarjahein, koltunud kimbud kui vanaema riidekirstus. Aga täna, homme üle ülehomme maakamar ereroheline lõhnaküllane, verivärske. Maarja heinasse peidan oma jalajäljed.