Head kuulajad. Oleme koos Helled osamäega valmis pöörduma mõningaid heliseva muusika leksikoni lehti. Seekordne kolmenädalane vahe kahe saate vahel oli liiga pikk. Edaspidi hakkavad nad kavas olema üle nädala. Võtame nüüd järgmise tähe ja mõnusat kuulamist. Vee nagu Beethoven nagu Bach, Brahms või nagu Siibemmoll Pagatell nimi on pärit prantsuse keelest, kus sõna pagatell tähendab tühist pisiasja tühiasja. Nõnda võiks siis vene heliloojad kirjutada näiteks puhaasid. Aga teadaolevail andmeil on nemadki loonud ikkagi pagatel, kõlab pealkirjana väga ilusasti ja veidi kerglase võitu tähendus ei tule nii otse välja. Üldiselt on pagatell väike vormiline ja sisult kergevõitu instrumentaalpala enamasti klaverikala. Pagatelle On kirjutanud Beethoven, voosak, partok ning paljud teisedki väga kaalukad heliloojad. Ka Heino Elleri loomingust on neil fonoteegis 12 pagatelli ehk pisiasja. Ühte neist, millel on täiendav Pealkiri hommikul kuulajate, praegu Heljo Sepa ettekandes Ballaad seda muusikavormi puudutasime põgusalt juba eelmisesse võttes märksõna Aballata juures. Nimi on tuletatud provons saalikeelsest paladast ja sellega tähistati algselt keskaegset tantsu-laulu hiljem ajaloolise või heroilise sisuga, tihti sünge, salapärase värvinguga jutustavat luuletust. Ka tänapäeval kuulub ballaadi mõiste samuti luulevalda tähistades Viroypilise sisuga jutustavat laadi luuleteost. Muusikasse on sageli ülekantud nii ballaadi jutustav iseloom kui süngevõitu koloriit. Tuletage meelde kasvõi Veljo Tormise Eesti ballaade. Palju hingelähedast leidis endale ballaadi vormis ja meeleoludes Frederick sapäen. Sellepärast on ballaadidel tema loomingus üsnagi tähtis koht. Just saab pähe, nii ongi nimetatud ballaaditoojaks instrumentaalmuusikasse. Ballaade on kirjutanud ka Brahms Janaček, Suumann. Vokaalsete ballaadide kõrgklassi jõudis Schubert. Eesti muusikast tuleb nimetada Veljo Tormis ele lisaks Rudolf Tobias ballaad, sest ilmaneitsist ilusast ja Gustav Ernesaksa kanneldaja müüril Tuudur Vettik kutt, kellel on koorilaul pealkirjaga ballaad instrumentaalteostest Heino Elleri ballaadid tšellole ja sümfooniaorkestrile. Ballaadid tervikuna on küllaltki ulatuslikud, sellepärast kuulame näitena vaid finaali Veljo Tormise Eesti ballaadidest. Esitatud Leili Tammel, Estonia teatri koor ja orkester Tõnu Kaljuste juhatusel. No tahaks ikka, aga naase. Parkarool see on paadimehe laul, mille võluv hõljuv rütm lähtub gondli sõudmise rütmist ja muusikas väljendatud kuus kaheksandik kuu või 12 kaheksandiku taktimõõdu kaudu. Itaalia muusikast on barca roolirütmile lähedane veel sõitsiljana, millel on auväärne koht süütides. Kuulsaim barca rool pärineb kindlasti ohvenbachi ooperist Hoffmanni lood kuid see muusikavorm on köitnud mitmete romantikute meeli. Nimetagem kas või Felix Mandelson partoldit, ectorberly Uusi Frederik Sotaani, Gabriel Foreed, Mihhail klinkat, Pjotr Tšaikovskit ning hilisemast muusikaperioodist vee labartoki. Ja nüüd Süsofonbachi parkarool ramm ühe esitluses klaveril saadab Ilmardalvik. Vasso kontiino ehk generaalbass. Et klassikaline harmoonia arenes väga kindlate reeglite kasutamiseni leidsid barokkheliloojad oma noodikirja ökonoomsemaks muutmiseks lihtsa meetodi tähistada mõne instrumendi partii lihtsalt passi noodiga ning selle juurde kuuluva akordi tähistava numbriga või numbritega. Siit tulenes meetodi paralleelnimetusena ka nummerdatud pass. Näiteks number seitse passi noodi kohal tähendas, et harmoonia nõuab septakordi kuus ja neli kohakuti tähistasid kvartsext, akordi ja nii edasi. SUUR vormilistes teostes kantaatides Eurotooriumides kirjutati saatepartii orelil või klavessiini väga sageli nummerdatud passina. See meetod ei ole ka tänapäeval jäänud unustuse hõlma. Levimuusikat kasutavad siiani näiteks kitarripartiide märkimisel akordide tähistamiseks numbreid. Ent tagasi süvamuusika juurde, kui kohtume ansambliga, mille koosseisuna on märgitud näiteks kaks viiulit ning passokontiino siis viimati nimetatu rollis on enamasti kas klavessiin, orel või ka klaver mille mängijale helilooja jättis küllaltki suure improvisatsiooni vabaduse. Enamasti täidab interpreet siiski passija harmoonia mängija osa. Suhteliselt nõrgajõulise klavessiini puhul tugevdatakse passi sageli veel džennoga. Olemegi jõudnud muusika näiteni ja selleks sobib, mis sel korreti. Kontsert kahele flöödile ja passokontiinole. Aadur. Kuulete sellest teist osa andantet. Mängivad Samuel Saulus ja Emmanuel Lukesiklöötidel Jaan Einasto sellol ning Lille Randma Klažiinil. Passo ostinato kangekaelne või jonnakas bass. Muusikakriitikud räägivad sageli ostinaatsetest motiividest. Need on iseloomulikud ka näiteks Eesti regilaulule, kus üks motiiv kordub jonnakalt sageli lõpmata hulk kordi. Selle meetodi üks meisterliku maid kasutajaid eesti muusikas on kindlasti Veljo Tormis. Ent passostinato puhul kordub sama motiiv kangekaelselt passis juhtugu muusika ülemistel korrustel mis tahes passostinato, täiuslikult välja arendatud Vorman passagalia millest omaette teemana tuleks rääkida hoopis tugeva P-tähe all. Kuid eks ta seal kohal või siis jääda vahele. Nüüd kõlab Luilgub prääni paša kalja süüdist number 15 mängib Alexeil ju piimov klavessiin-il. Boolero see on hispaania rahvatants, kolm neljandik-taktimõõdus ja teravate rõhkudega. Üldtuntud on muidugi Ravelli boolero, mille helilooja kirjutas 1928. aastal kuulsa baleriini Iida Rubensteini tellimusel. Tegelikult palus tantsijana küll Ravellil orkestreerida albiinise klaverisüit. Ibeeria entravelli ei rahuldanud võõra muusika aroniseerimine ja väga hea, et ei rahuldanud, sest nii sai maailm rikkamaks suurepärase originaalteose võrra. Hea on aga tõdeda, et boolero rütmi leiame ka eesti muusikast. Igatahes on sellele väga lähedal saatepartiid Aarne Oidi laulus unustuse jõel ja Tõnis Mägi laulus Koit. Viimast kuulemegi autori esituses nüüd. Vuree on vana prantsuse ringtants kolm kaheksandik-taktimõõdus. Seitsmeteistkümnendal sajandil jõudis tants prantsuse kuningakotta ja koos sellega muutus paarist akti mõõduliseks. Nagu mitmed teisedki Euroopa rahvaste tantsud, leidis kaburey endale paiga siidi ühe osana. Kiired mehed teda omaks võtma ja kasutama olid šamphilipramu ja Johann Sebastian Bach. Muusika näite otsime praegu Bachi looming. Briljant hiilgavalt säravalt karakterit määratlev termin, mille tähenduseni ei ole raske jõuda sest mis oleks veel briljandist säravam. Just sellist säravat mängu ootas Pjotr Tšaikovski oma teise klaverikontserdi esitajaid määrates esimese osa esitus laadiks. Allegro briljant. Kuulete sellest teosest katkendit Emil kiilelsi ja Londoni sümfooniaorkestri New filharmoonia esituses dirigeerib Lorin maalsel. Vurlesk romaani päritolu sõna nii prantsuse pur lesk kui Itaalia Burlesco tähendavad ühtviisi naljatleb lõbus Jantlik pilkelugu. Kirjanduses seotakse Pulleski mõiste jäme kuumikaga. Muusikas ei pruugi see just nii olla. Siin on puresk lihtsalt humoristliku instrumentaalpala nimetus, mida heliloojad väga meelsasti kasutavad. Pulleskseks võib suures osas pidada näiteks Richard Straussi diiloylens piigelit. Eks rahvaraamatute kirjanduslik algkujugi olnud ju põhiliselt suur vembumees. Richard Straussi on veelgi üsna ulatuslik PUR lesk klaverile ja orkestrile. Aga seda vormi on harrastanud paljud heliloojad Domenico Scar latist tänapäevani. Eesti muusikast nimetame Heino Elleri sümfoonilise Burleski mitmesugustele väiksematele koosseisude leia soolopillidele on neid paljudel teistelgi. Näitlejana kuulame aga tsehhi helilooja Joseph Sukibulleski tsüklist neli pala viiulile ja klaverile esitavad Oled krussaaja, Tatjana Tseekina. V tähe lõpetame märksõnaga Brasiilia muusika. Tähestiku järgi oleks see pidanud olema küll eespool Burleski, aga kes siis tahaks kogu tähe alla toodud märksõnad lausa naljaga lõpetada. Sellepärast vahetus. Brasiilia on meist küll kaugel, aga tema muusika pole sugugi vähem huvitav Euroopas loodust pigem vastupidi, sest Brasiilias on kokku saanud ja segunenud paljude rahvaste muusika mõjud. Brasiilia rahvastiku moodustavad portugallaste ja teiste Euroopast sisserännanute kohalike indiaani hõimude ning 16.-st 19. sajandini Aafrikast sisse toodud neegerorjade järglased. Ja nõnda on ka muusika endasse koondanud eri rasside muusikajooned. Euroopa mõjud on väga kirjud, sest Portugal lastele on hiljem lisandunud tulnukad Hispaaniast, Itaaliast, Saksamaalt, juute, paljudest riikidest. Üsna ohtralt on Brasiilias jaapanlasi, nii et ka Aasia rasson esindatud. Kõrge tootmise tase, mõelge vaid kohv, kakao, suhkur, tubakas, puuviljad ja muud meie jaoks nii haruldased looduse annid nende kõrval maavarade rikkused. See kõik on viinud Brasiilia ladinaameerika jõukamate maade hulka. Juba 1908. aastal looderioodisoneeros esimene sümfooniaorkester järelikult ka baas vastava muusika tekkimiseks. Esimene teatrihoone oli aga pealinna ehitatud juba 16. sajandil. Tänapäevaks on ooperiteatreid suuri sümfooniaorkestreid ja kõrgemaid muusikaõppeasutusi muidugi mitmetes linnades. Brasiilia rahvusliku muusikakoolkonna rajas Lepumus Seenu kes elas aastail 1864 kuni 1920. Ta kirjutas kammeria sümfoonilisi teoseid, ühendades neis eri folkloori te iseloomulikke jooni. Selle koolkonna jätkajaks ja suurkujuks sai mees, kelle nimi on meilgi hästi tuntud. Eitor vilja loobus. Sündis 1887, suri 1959. Maailmamastaabiline helilooja, kes õppis mängima peaaegu kõiki pille, kuid keda loomingu alal võib pidada andekaks autod idaktiks. Head materjali andis vilja loobushile. Folkloori kogumine teaduslikku ekspeditsiooni koosseisus Brasiilia paljudes ka väga kaugetes paikades. Tema loomingu hulk on tõesti aukartust äratav, kokku üle 1300 teose, peaaegu kõikides süvamuusikažanrites. Praegu kuulame armastuse laulu, sümfoonilised poeemist. Amazonase metsad esitavad Niinaleebeedeva ja suure teatri orkester. Dirigeerib Boriss haikin. Me ei lahku veel Brasiiliast. Kui kuulete kunagi moodsat ka margu Garnieri nime siis teadke, et temagi on üks nimekatest Brasiilia heliloojatest ja temaga ühel aastal 1907 on sündinud Hoseediliimasid, keera samuti nimekas helilooja ja dirigent, nagu eespool mainitud, Ki nendest pisut noorem, 1900 19. aastal sündinud Claudius anud toruotsingud muusika vallas algasid toodeka fooniast, kuid 50.-te aastate lävel pöördus ta sellest meetodist ära, minnes blokloorile lähemale. Näiteks viiendast sümfooniast kasutas helilooja indiaaniviise samuti viljakas helilooja, paljudes žanrites dirigent ja muusikaelu juht. Ja küllap on seal nimekaid heliloojaid järgmistest põlvkondadest, aga nende kohta neil paraku andmed puuduvad. Kuulame selle teema lõpetuseks Claudius antuuru brošüljana taadiot mille esitab nõukogude liitu riiklik sümfooniaorkester Baharev juhatusel. Nõnda siis oleme selleks korraks lõpule jõudnud. See tähekohalt lööme oma heliseva muusika leksikoni lahti kahe nädala pärast, aga siis neljapäeval, 12. märtsil muusikalises tunnis. Neljapäev jääbki edaspidiseks leksikoni päevaks vaheldumisi viktoriini ka ei või, ja ja veel tuletan asjahuvilistele kuulajatele meelde, et alates järgmisest nädalast kuulajate muusikalist tundi igal õhtul kell 21 jälle kuulmiseni.