Mida see signatuur tähendab, see peaks kõigile leksikoni uurijatele juba teada olema ega siis muud, kui avame oma pisikese teaberaamatu neljanda vihiku, sest köiteks on seda vist palju nimetada. Niisiis, leht on lahti järgmise tähe pealt ja see täht on. E nagu myy tähtnimetus nagu Eesti või nagu emme Ecossees prantsuse keeles tähendab Ecosseis omadussõna Shati või sätlase. Seda nime kannab seitsmeteistkümnendal sajandil inglise kanali ületanud šoti rahvatants mis algselt oli kolmeosalises taktimõõdus. Kuid paar sajandit Prantsusmaal eksiilis viibides muutus kaks neljandikku taktimõõduga seltskonnatantsuks ning sai ka praegu tuntud nime klaveripaladena võimekkosseese Leida Beethoveni Schuberti defräänist. On väidetud ka soomlaste Jenka põlvnemist Ecosseesist. Aga kui see sugulus olemas on, siis vist küll üpris kauge. Meie valitud muusika näide seda sugulust ei tõesta, aga ei lükka ka ümber, umbes nagu isaduse tuvastamine. Kuulajate robaar Nicolaus šarlboksa Ecosseesi kontserdist harfile ja kammerorkestrile C-duur mängivad Olga Telia kammeransambel Viktor ornatšovi juhatusel. Eleegia nimetus tuleneb kreekakeelsest eliigosest mille tähendus on kaebelaul. Seda küll algselt kirjandus žanrina, kuid sobika sarnase iseloomuga muusikapala pealkirjastamiseks. Eleegia ürgkodu leiame nii ajaliselt kui geograafiliselt üsna kaugelt. Juba seitse sajandit enne Kristust esitati Väike-Aasias joonias leinatseremooniatel kaebelaule auluse või flöödi saatel. Kurvatoonilise muusikapala pealkirjana on eleegia kasutanud väga paljud heliloojad, eriti alates romantikutest. Ka on ei leidsico või Eleczy akov pruugitavat karakteri määratlusena tähendusega kaeblikult eligiliselt. Eesti heliloojadki ei ole eligiast mööda läinud. Sellenimelisi palu leiame Lembit vee Wolt, Rudolf Tobiase helt teistestki ja ka Ester Mägi üks kvartete on saanud pealkirjaks eligijad. Sellest kuulamegi Mati Kärmase, Aleksander Sagorulco, Paul Purga ja Toomas trumme lehe esitusest lõpuosa pookuadaadiov allegro tsitaat Ojalento. Eroiko itaalia keeles kangelaslikult ja tähistab niisugusel kujul karakterit selle uudisega Beethoveni kolmas sümfoonia kannab tervikuna roika ehk kangelassümfoonia nime muidugi kedagi ei üllata. Ta Enteroikal on ka üks analoog vene klassikas. Ja selleks võib pidada Borodiini teist sümfooniat, milles Tassov tabavalt ristis vägilast sümfooniaks. Heroilisi meeleolusid kannab see teos tõesti. Mängib Nõukogude Liidu riiklik akadeemiline sümfooniaorkester Konstantin Ivanovi juhatusel. E-tehe alt leiame märksõnu küllaltki vähe olgu neile täienduseks siiski veel mõned karakterit määravad terminid, mis õieti tõlkimist ei vajagi või kui, siis stiili mõttes. Elegante muidugi elegantselt, kaunilt, ene, ertšiko, energiliselt, otsustavalt entusiastlikku, samuti tähenduses otsustavalt espressiivo või ka konn espressioone väljendusrikkalt ilmekalt. Eksklusiivse muusika näitena esitab praegu Aleksei Liv piinov teise osa andantiino konn espressioone moodsatysonaadiste Edur. Etüüd jälle prantsuse algupäraga sõna, mis kasutusel mitmel alal. Sisulist lähedasem on siin muusikale vast kujutav kunst. Seal tähendab see lisandit. Muusikas nimetatakse tüüdiks instrumentaalsete näpuharjutuspala mingi mängu tehnilise võtted Rillimiseks. Kuid mitmed heliloojad on sellise pealkirja pannud vägagi sisukatele paladele, mida kõlbab kontsertidel ette kanda. Puhtalt näpuharjutusi kirjutas küll Viini helilooja, Beethoveni õpilane Karl Tšerni. Ja pole vist mitte keegi klaverimängu õppijatest saanud temaid tüüdidest kõrvale hoida. Kontsert paladena on arvukalt etüüdi, šopääneljalistil nende esitamiseni küünivad muidugi vaid tõelised virtuoosid. Kõige standardsem näide oleks siin küll kõigile väga tuttav, šotaani revolutsiooniline etüüd. Vahest on siiski praegu huvipakkuva munni Faranduslisti taies kogumikust kõrgema esinemiskunstiga etüüdid või hoopis midagi kitarrile, selle leiame heitor vilja loobushi loomingust. Tema etüüdi number seitse esitad Nikolai common, jaatav. Olemegi jõudnud e-tähega lõpule. F nagu faa, nagu fantaasia, nagu Finland Faatsile lihtsalt võib kasutada karakterit määratleva terminina, kuid sellega tähistatakse mõnikord ka mängitava teose raskusastet. Sel juhul tähendab see, et teos on suhteliselt lihtne mängida ja sobib ka väiksemate mänguoskustega interpreedile. Näiteks Mozarti lon, Sonatat, saatsile, Kerge sõnad. Aga kui tulla eesti muusika juurde, siis Raimo Kangro on lihtne sümfoonia kus ka osad kannavad eestikeelseid nimesid raiudes veenides jahuga. Aga kui seda teost esitada väljaspool oma keelepiire, siis sobitsest pealkirjaks sümfoonia Fatzile. Falset sõna on itaaliakeelsest falset ost, mis omakorda tuletatud sõnast falso. Ekslik väär. Tõsi küll, falsetiga laulva mehe hääl võib segadusse ajada tõepoolest sest temast on välja puhastatud kõik mehele iseloomulik ja see võib eksitada laulja soolise kuuluvuse määramisel. See on meeshääle kõige ülemine register, mis väljub normaalse ulatuse piiridest ja mida iseloomustab helide vähem jõud, eriline pehmus ja over tuunide vähesusest tingitud tämbriline vaesus. Sellest siis ka see nimetus. Ebatõeline väär. Falsetihelide moodustamisel kasutatakse peamiselt pea, resonaatorit ja häälepaelad võnguvad mitte kogu laiuses, vaid ainult servadest. Kuni 19. sajandini kasutasid falsetti tenorid kõrgete helide tekitamiseks. Tänapäeval ooperi- ja kontserdilaval kasutatakse seda episoodiliselt erilise tämbri värvingu saavutamiseks. Aga falsetilauljad on ka niinimetatud kontratenorid, kellest mõnda oleme saanud Tallinnaski kuulata. Nüüd kuulete laulmas konto tenor René Jaagopsid keda saadavad villand, kuid geen vioola ta kambal ja sygisvalt. Kuigi Endla väsiinil kuulete Henri tõeselli laulu, kui armastus täitub muusikast. Fantaasia tuleneb kreeka sõnast, mis tähendab kujutlus. See juba ütleb iseenesest ära, et tegemist ei saa olla mingi väga range vormiga. Nii ongi muusikas fantaasia enamasti vabas vormis helitöö nimetus. Fantaasiaid on kirjutanud väga paljud heliloojad, seitsmeteistkümnendast sajandist alates aga eriti muidugi armastasid seda romantikud Schubert, Suumann, šotaanlist, Tšaikovski ja teised. Leidub ka sellise range vormimeistril, nagu näiteks Johann Sebastian Bach. Sageli ta liitis fuga sellel eelnenud fantaasiaga tavapärase prelüüdi asemel. Armastatud on ka avamäng, fantaasiad, fantaasiad, rahvaviiside teemadel või teiste heliloojate teemadel sonaat, fantaasiad ja nii edasi. Fantaasiaid on kirjutanud ka õige paljud eesti heliloojad, alustades Juhan Aavikust tähestiku alguses ja lõpetades Rudolf Tobiase tähestiku lõpus. Nende vahele aga võid mahutada peaaegu kõik meie instrumentaalmuusikat loonud komponistid. Kuulame Johann Sebastian Bachi fantaasiat, C-duur, mille esitab ansambel Canadian brass. Sarandula see on provintsi rahvatants kiire ja väga tugevasti rõhutatud rütmiga kaks neljandikku või kuus kaheksandiku taktimõõdus või siis trioolidega liikumine kaheosalises taktimõõdus. Ja need vahelduvad omavahel. Tantsupäritolu ja nime etümoloogia ei olegi päris selged. Aga seda nimetust seotustatakse hispaania Farandulaga, mis on suguluses saksa farender. See on siis sõitev rändav rändmuusikute grupp tantsijate ees. Tavaliselt läksid muusikud tamburiiniga flöödiga. Ja teine seletus, see on tantsu koreograafiat lähtuv. Tantsitakse suurearvulise, tantsi jaskonnaga ja tantsijad hoiavad üksteisel kinni kas kätest või siis on paelad ja rätikud, mis ühendavad tantsijaid. Ja nad moodustavad pikaaheliku, mille liikumist juhttantsija siis lipp või rätik käes suunab andes sellega märku uue tantsufiguuri alustamiseks. Ja liikumine on enamasti spiraalne või siis ringis. 18. sajandi Prantsusmaal muutus fanandola balli tantsuks ühe kontratantsu osana. Ja 19. sajandil levis ta laialt, kui üks kotil jooni või Kadrilli figuure. Heliloojatest tuleb teile nüüd kohe meelde Bizee, kelle süüdizarlytaron meeldejääv parandola. Aga seda on kasutanud üsna paljud prantsuse heliloojad, näiteks Kuno ühes oma meil küll tundmatus ooperis. Mirei. On veel hilisemad heliloojad Pier Ni Telvinkuur, Than, Vii Tubua ja Miiu. Forandoola rütmis on kirjutatud Tarjöösmjoo promaandusi süüdi kaheksas osav Nis mille esitab praegu üleliidulise kesktelevisiooni suur sümfooniaorkester Leonid Nikolajevi juhatusel. Furjant sõna tšehhi keelest tähendab uhke iseteadlik aga see omakorda olevat tuletatud ladina fooriast, mis tähendab raev või ekstaas. See on tšehhi rahvatants, mida tantsitakse, paariviisi ja tantsukarakter on humoristliku rahvatantsu puhul. Seda saadetakse alati lauluga ja isegi paljud uurijad on selle tantsurütmi seostanud tšehhi keele rütmiga. Seal vahelduvad kaks neljandikku ja kolm neljandikku taktimõõt. Algul on kaks korda kaheosalised, siis kaks korda kolmeosalised taktid. Ja selles tantsus siis mees tantsijana Kubarodeerib ennast täis talupoega naine, tantsid kas tema ees või ümber tema ja seejärel tantsivad nad kahekesi paaris lendleri moodi tantsu. Aga 19. sajandil, kuid tšehhi heliloojat õitsele tantsu professionaalsesse muusikasse, siis nemad kasutavad küll kolm neljandikku taktimõõtu ainult. Ja heliloojast muidugi. Kõigepealt tuleb meelde Smeytana ooperist müüdud mõrsja üks väga tundma tutvurjant. Aga selles rütmis on kirjutanud Velgatwoosak, õige mitmeid helitöid Siska, Vain, Berger ja teised. Ja oma suureks üllatuseks leidsime ka ühe eesti helilooja furjandi. Ja see purje Anton Helmut Rosenvaldi süütsonaadist neljale tšellole mängivat Teet Järvi maris Vallsalu, Allar Kaasik, Jean Reinaste Fuuga itaalia ja ladina keelest võetud sõna tähendusega põgenemine, jooks. Fuga on polüfoonilise muusika üks täiusliku maid, vorm, mis põhineb ühtsel temaatilisel materjalil fuga teemal. Teema ehk tuks võib olla küllaltki lühike, sisaldab tavaliselt mingi väga iseloomuliku hüpe, mis on kontrastiks järgnevale rahulikule astmelisele liikumisele. Tuks tähendab ladina keeles juht ja ta esitatakse põhihelistikus. Tuksile järgneb viiendal astmel olevas helistikus ehk teise nimega dominanthelistikus koomes tõlkes teekaaslane ehk seltsiline. Nõnda nad siis kahekesi tuksija koomes käsikäes lähevad. Kuni uues hääles astub taas sisse teema. Neljahäälse suuga puhul jõuab ka koomes ennast veel kord näidata. Ja siis on ekspositsioon fuugavormi esimene osa lõpuni viidud. Algab töötlustöötluses, kasutatakse fuuga, teema komponente üsna vabalt. Siin võid teos läbida mitmeid helistikke. Kuid kolmandas vormi osas repriisis jõutakse kindlasti alghelistiku tagasi. Fuugavormi põhiosade, see tähendab ekspositsioonitöötluse ja repriisi vahel võivad olla niinimetatud sidepartiid millega saab liikuda vajaliku helistiku vahel liituberg kriisile ka veel kooda ehk saba. See oli ühe teemaga fuga põhiskeem, ent on olemas ka mitme teemaga Foogasid ja need on oma ülesehituselt palju komplitseeritumaks. Aga muidugi ei ole huugad ainult Bachi pärusmaa, neid on tema eelsest ja järgsest ajast loodud läbi aegade. Eesti heliloomingustki leiame huugasid eeskätt muidugi neilt, kes on kirjutanud orelile. Aga neid on ka näiteks keelpillidele ning muudelegi koos seisudele kirjutanud Jüri Salu, Bodelski Rosenvald, Taaniel, Velmet ja küllap mitmed teisedki. Praegu aga fuga selle vormi suurima meistri Johann Sebastian Bachi loomingust. Kuuletes Svjatoslav Richteri ettekandes Bachi neljahäälset puugatkeeemmoll. Loodan, et see on hea illustratsioon eespool räägitud vormi jutule. Heade tähelepanelikku kuulamist. Fungit Väike fuuga, nii nagu varjet on väike aaria. Ehituspõhimõtted on samad mis suurel vennalgi, aga ulatus on väiksem. Phuketi näite leidsime ka eesti heliloomingust. Alu Põldmäel kontsükkel prelüüd, Phuket ja post luudium neljale flöödi leia löökpillidele. Phuketi esitavad Samuel Saulus, Peeter malkov, Riho Joonase, Jaan Õun, flööt, idel. Ongi siis tänaseks kõik, kohtume jälle kahe nädala pärast ehk üheksanda aprilli muusikalises tunnis.