Algab 13-st saade sarjast teatri 100.. Täna räägime Ants Eskolast, kuuleme näitleja enda mõtteid ja esinemisi arhiivilindilt ja paariks vahe. Repliigiks saab sõna Mikk Mikiver, stuudios on aga nagu ikka teatriloolane Lea Tormis. Niisiis teatrisajand. Uuel aastal tahaks teatri sajandi saadet alustada pisut teise põhimõtte järgi ja minna edasi üksikute suurte näitleja isiksuste kaupa. Küllap nendega koos tuleb pisut sisse ka ajalooline üldisem teatri taust. Ja sellepärast mõtlesin puudutada vähemalt mõnda neist, kes Eesti aegse teatri suhteliselt nooremate näitlejatena tegid oma tähtsamad suurrollid juba hiljem. Muidugi on nendegi valik väga suur, aga täna tahaksin rääkida Ants Eskolast. Ja mitte üksnes sellepärast, et nüüd, seitsmeteistkümnendal veebruaril on tema 90. sünniaastapäev. Ants Eskola oli eriti oma viimasel loome ajal seitsmekümnendatel ja veel kaheksakümnendatel alguseski. Nii vaatajate kui teatriinimeste jaak saanud ehtsa ja vahetu lavaloomingu eeskujuks. Omamoodi legendiks juba eluajal. Ja huvitav oli see, et kui nüüd möödunud aasta lõpul toimus Kahepäevane pikk arutelu Eesti teatri koolkondadest ja koolist, mille läbilõiget kuulsite eelmises teatri sajandi saates siis selgus, et Ants Eskola looming kui Igi elava ja valanematu teatrimõõdupuu keht teeb ikka veel kehtib jätkuvalt ka nooremate ja nooremate jaoks, kes teda laval enam oma silmaga näinud ei olegi. Aga imelik asi on temaga küll see et ta on seda tüüpi näitleja, kes meeldis ühtviisi. Kolleegide hulgas nii vanematele, kolleegidele kui noorematele kolleegidele ja see viimane on õigupoolest päris harukordne nähtus. Ants Eskola oli pärit Virumaalt, õieti tema suguvõsa juured on seal, seal oli ta vanavanemate Esko talu, millest enam ammugi midagi veel ei olnud. Aga tema isa, kes oli küll hingega maa küljes kinni, oli siiski varakult juba tulnud linna. Nii et Ants Eskola sündinud Tallinnas. Hiljem kui eskonna mängis oma viimast filmirolli Kõrboja peremehe Kõrboja Anna isa siis Ta meenutas ühes vestluses, et see mees tuletab natuke mu oma isa meelde et ta nagu kuuluks maale. Aga ta ei jää sinna pidama, ta ikka peab kuhugi minema, ta peab midagi muud otsima. Niisugune tunne, et inimene ei ole nagu oma päris õiges kohas. Ants Eskola õppis Tallinna reaalkoolis, olgu siis, tundes suurt ebameeldivust reaalainete vastu, läks üle kunstitööstuskooli kus ta õppis Günter rendarfi juures ja temast oli loota päris huvitavat kunstiinimest juba noore poisina. Aga ta andis kuradile sõrme, seal oli ka üks teatriring, ta mängis kaasa mõnes etenduses, mõtlemata küll ise teatrisse minna, ongi iseloomulik. Ta ei olnud kunagi liiga enesekindel. Teda tõmbas teatri poole kuule, kui ta oli esimesed katsed seal teatriringis teinud, aga tal ei tulnud näiteks pähegi minna Paul Sepa näitekunstistuudios, mis oli sel ajal juba olemas et päriselt näitlejaks hakata. Ja ainult see, et Estonia teater kuulutas välja katsed uute noorte lavajõudude saamiseks, nagu kuidagi pani teda tegutsema. Ja see tuli ootamatult. Ma kujutan ette, kui ei, oleks olnd lehes kuulutus mis tegelikult tol ajal aga harva esines, võetakse teatrisse, näitlejaks, siis võib-olla poleks seda juhtunud. Selle lindi taust oli nüüd natukene harjumatu, see lint on pärit 1975.-st aastast kui me käisime Ants Eskolast tema armsas maakodus Kiiu talus Loksa lähistel lindistamas, kui ma pärisin tema käest igasuguseid asju, küll tema pere, küll tema teatrisse tuleku kohta aga sel korral ei tulnud pähe seda linti või kunagi hiljem tarvis. Ma ütlesin, et näitlejad tulevad kusagilt salapärased, kusagilt paelast tulevad Agete elust tavalisest elust võetaks äkki tänavalt näited. Kuidas see võimalik on. Need, näitlejad on eris, erisugused, inimesed, nad ilmuvad. Ilmuvad imepärases maailmas väide, nii ma kujutasin, sihuke tunne oli. Aga äkki nüüd võeti tänavalt, olge lahked, tahaks näitlejaks hakata. Sündmused seal on tarvis. Niisiis sattuski Eskola enesele ootamatult teatrisse olles vähestest, kes vastu võeti. Alles seitsmeteistaastane poiss. Tookord oli ta nimi veel Erkhart Kesberk. Enne eestistamist, kus siis kodutalu järgi võeti Eskola nimi ja kuigi ta maalimisega tegeles hiljem ja vägagi heal tasemel terve eluaja jäi see siiski kõrval harrastuseks, kust ilmselt on pärit ka see tema eriti tähelepanelik ja tundlik näitleja silm. Sõjaeelse trollid olid valdavalt üsna väikesed, sellest oli paari sõnaka varasemas Estonia saates juttu, tal tuli mängida hoo, Aja jooksul neid küllalt palju, aga nagu selle kiiresti vahelduva repertuaari puhul ikka kippusid nad baasilt korduma, sest ta oli niisugune kena moodne pois, selliseid läks ikka eriti kaasaegsetes tükkides vaja Simmi poiss, nagu siis moetantsu järgi neid nimetati. Ja ise on ta hiljem arvanud, et väga suureks kooliks oli ka see ala, kuhu ta jällegi pooljuhuslikult sattus Akulüüdiku kutsel, kel oli vaja noort kommikut, operett. Mina ju tegelikult sattusin lavale võrdlemisi, no kuidas me ütleme tagasihoidlikult desosades need ei olnud mitte väga suured. Ja selle tõttu mina seda lavalist praktikat ju võrdlemisi ikkagi vähe sain. Ei olnud seda võimalust ennast lahti mängida, jäi ikka mingisugune niisugune kammitsasolek, tundus, vähemalt endale ei olnud seda niisugust vabadust või julgust. Tundsin nagu, et võiks nagu rohkem midagi teha, vabamalt mängida, aga midagi nii nagu hoidis kammitsas alati, kas nüüdisjulguse puudus või, või kohmetus mingisugust nagu tavaliselt. Aga ooperit andis nagu lubas nägu, käed vabamaks ja julgemaks ja vallatamaks laval. Ja seal ma hakkasin ennast palju vabamalt tundma pärast operetis mängimist, aga tolleaegne operett oli nii nagu mina mäletan, oli väga julge improvisatsiooni peal niisugune tabam ja Acoliitika ise. Sedalaadi näitleja, kes julgelt ja vabalt improviseerida üksetenas natukene viskas siit üle ääre, teiselt poolt sealt üle ääre ja see andis nagu teistele ka julgust ja selle tõttu tekkis niisugune vaba improvisatsioonivaim. Ja tõesti, kui midagi kuulus sinna kuulsa Esztoonduse juurde oligi see niisugune lavaline vabadus, kiire reaktsioon improvisatsioonioskus. Ja juba noore sina olid Ants Eskola omased võimed sellistest ebamugavatest lava juhuslikustest ähvardustest välja tulla, nii et sellest oli rollile kasu. Eks üks rohkem meenutatud seik on see, kus ta ühes operetis oli vist onupoeg bataallasest, kui ma ei eksi, kus tal oli ette tehtud Kitist niisugune ülespidi valenina, nagu tol ajal teatrigrimmis moes oli pärast sest suurt tantsule löömist Subletiga tal tuli see nina küljest ja, ja siis järgmine tegelane, kes sisse tuli, ütles oma teksti järgi, et noh, sa ei olegi veel läinud ja Eskola vastas silmapilkselt. Ei, mina veel mitte, aga nina läks küll. Nii et sedalaadi niisugune keerimine, millele järgnesid tavaliselt aplausi, oli talle siis juba omaneja ta hiljem oma näitlejaankeedis ka öelnud, et ta on päris hea meelega niisuguseid partusi ja juhuslikkusi ära kasutanud, et need teevad asja elavamaks ja need teda ei sega. Enamus näitlejaid arvab teisiti. Nii et see Eskola liikumine edu poole ja populaarseks saamine algas juba siis. Aga see sõjaeelne aeg lõigati nagu järsult ära ja hiljem on ta isegi oma meenutustes öelnud, et see on nagu kusagil kaugel ja ta ei oska sinna enam tagasi minna. Lõigati ära sellega, mis toimus esimesel Nõukogude Hooajal Eskola ootamatu arreteerimisega ja saatmisega Siberi vangilaagrisse. Ants Eskola on sellest oma elu raskest perioodist kirjutanud ka oma mälestusteraamatus. Näitleja on ajastu lühikroonika aga ta kirjutab sellest kuidagi nii pehmejooneliselt ja nii läbi näitleja silma. Et mitte iga lugeja ei saa võib-olla kohe aru, et see, millest ta räägib, on ju tegelik vangilaager siberis. Seal oli muidugi aga enesetsensuur, sest siis, kui ta seda kirjutas ja isegi siis veel, kui see raamat trükki hakkas minema ei olnud päris kindel, kas neist asjadest saab avalikult rääkida, kuigi jah, trükiminekul enam sellest pahandust ei tulnud. Aga, ja see ei olnud mitte peamine, ma arvan. Sellepärast et ainult seltskonnale on üldse iseloomulik olla väga napisõnaline, nii kirjutades rääkides kui ka oma lavalistes vahendites ja selle juures. See, mis ta ütleb, kirjutab või teeb, on äärmiselt täpne ja äärmiselt oluline. Ja ta nagu ei taha võib-olla süveneda kõigisse halbades asjadesse selles suusõnalises intervjuus, kes natukene rohkem ja vabamalt, sellepärast ma kasutan siin mõnda lõigukest ka sellest, aga muidu kogu see aeg oli seotud raskete füüsiliste töödega, küll metsatöödel, küll palgi parvetamisel ja pidevate haigustega ja ilmselt teda võib-olla päästiski ainult see, et ta jälle õnneliku juhuse tõttu sattus oma viieaastase laagriaja lõpuga. Rändavasse näitetrupi, mis oli koostatud samuti vangidest Et ma olin pärast haige, haiglast tulin välja olin väga nõrk ja, ja tassiti mind siis sinna juunisse. Küsis, mis te olete mänginud, mitte üht osa. Ja viimati suure punnimise tulistades, Dakov, see oli talvel järgmine Nad tulid kevadel juba soe oli, siis oli üks eraisik vaba inimene, mitte vang. Mul oli korraldus antud juba mind trupi sisse, jagedeti siis ka veel üks, kaks päeva, mis harjusid seal päevad sain, mina värises niisugust noh, sajandil välja või ei saa. Siis õhtuvad päike hakkas loojuma. Kui mingisugune saarekene keset seda toorest vägivalda ja nälga ei jää seda alatoitlust surma ja me olime Linnateater. Näitleja tuli konvoi saatel, publik oli harjunud sellega, et veoauto kasti osutatud maha. Neelasime linnast natuke väljasveod toosis. Kurat, kõik vangid on laiali jooksnud. Üks karjub pooleteise kilomeetri tagant kaugelt. U. Ja kui nüüd veel rääkida selle kohta, kuidas Ants Eskola tagantjärele hindas seda rasket perioodi, mis tõesti nagu kustutas ära suure osa tema varasemast elust siis peab ütlemagi, et aeg-ajalt ilma pretenseerimata mingile filosofeerimisele. Ta ütleb mingeid selliseid sure filosoofilise tagamaaga asju, aga ütleb neid imelihtsalt, need tulevad tal iseenesest, nii nagu tal laval paljud väljenduslikud ja palju ütlevad, detailid tulid nagu möödaminnes ja iseenesest. Nii ütlete, et ma olen harjunud oma elatud elule vaatama kui oma saatusele, mis on määratud ainuüksi minule nagu roll, mis on kas halb või hea, aga ta on jagatud minule ja ma pean teda mängima. Teatris võib osast ära öelda, elus aga seda teha ei saa. Elades oma rollis, harjud temaga, sest kui ta oleks teistsugune, poleks ta enam minu oma. Ja võib-olla veel üks niisuguseid üllatavamaid mõtteid on lühidalt fikseeritud kadaraamatus. Kuidas toimus vabanemine, kui ta siis lõpuks hakkas läbi juba just sõjast veel mitte toibunud Venemaa keeruliste jaamade ja rongiolude kodu poole liikuma pärast vabanemist. Ja siis äkki niisugune mõte. Ootasin vahelt pool laeva ümberistumist, olin enesekindel, uljas ja rõõmus ei suutnud end tagasi hoida igale poole oma nina toppimast, ajasin igasugust lora, lõppisin piruka eitadega, magasin norinal kusagil põrandal ja tundsin end nii vabana, nagu mitte iialgi varem. Ma polnud enam seotud millegagi ja polnud kohustatud veel millekski. Ja tõesti, kui ta jõudis tagasi, eks sisse elamine oli küllaltki keerukas. Ja seda enam, et teda ei julgetud koheiat. Tallinnas sellist kardeti, populaarne näitleja ja liiga palju tõmbab tähele panuse tema tagasi ilmumine, kuigi teda korduvalt tagasi nõudis. Estoniasse Ants Lauter, kes oli sõjajärgselt saanud Estonia juhiks. Ja ta saadeti esialgu veel mõneks ajaks Rakveresse, kus muide toimus ka tema esimene lavastus, kus ta ise kaasa mängis. Esimene ja viimane, ta ei ole kunagi hiljem tahtnud lavastada. See oli August Jakobsoni elutsita tellis ja siis nähtavasti Laute rikka ägedamate nõudmiste peale toodi ta Tallinnasse ja tuli ta lavale nagu omamoodi paradoksina jällegi Nõukogude autori Simonovi näidendi Vene küsimus. Peaosas mängis Ameerika ajakirjaniku Harry Smithi. Ta on raamatus ise kirjeldanud, kuidas Ta ootas ja kuidas ta kartis aplausi oma esimesel laval ilmumisel kartis sellepärast, et äkki sellest tehakse jälle mingisuguseid järeldusi. Aplaus oli tohutu. Ma olen ise näinud teda selles rollis, aga kahjuks mitte sellel esimesel õhtul. Mängisin nii nagu midagi poleks olnud, ta oli küps, veendunud väga mõjuv näitleja. Asi isegi pole selles, milline oli selle näidendi ideoloogia taolisele rolli tõe võtnud selleks ajaks oma tõeks ja meie kõik saalis uskusime teda. Ja nii siis läks edasi, niikaua kui püsis veel Estonia draamatrupp, aga seda ei olnud kuigi kauaks. Mängis ta Estonias. Siis viidi ta üle koos selle trupi tuumikuga. Kui Estoniast tehti muusikateater oma teatrisse, kus ta mängis juba sooli ja juhtivaid rolle. Ants Eskola anne oli nii suur, et tema nii-öelda halb minevik hiljem tagantjärele enam nii-öelda välises erilist suurt mõju ei avaldanud. Igatahes sai ta pidevalt üsna suuri Kalle ja see rolli nimestik on nii mitmekesine, et siin on isegi raske ühte või teist loetelux välja valida. Ta on enamasti mänginud positiivseid rolle, sest tal on laval niisugune positiivne aura, nagu öeldakse, aga see võib anda väga huvitavaid tulemusi. Ja siis, kui ta mängib üdini negatiivseid inimesi ja ise on ta neid huviga mänginud, peaasi et roll on keeruline ja vastuoluline. Näiteks Ants Eskola oli hotellos väga huvitav, Jaakko. Kuigi see võiks olla, see on peaaegu nagu harjumatu mõte, et midagi sellist võib mängida. Eskola ei ole võib-olla mänginud kõiki rolle, mida ta oleks suutnud või tahtnud mängida, aga ei saa ka öelda, et, et häid, selle oleks olnud vähe. Siiski draamateatris järgnes üks niisugune periood, mis rollide poolest jäi nagu hõredaks. Ta ei olnud peanäitejuht tammuri just lemmiknäitleja, kuigi Tammur tunnistas ta Annet, aga no on teinekord nii, et ühe näitlejaga sobib koostöö paremini teistega halvemini. Ja nagu õieti sai ta uue enesetunde kätte ja ise nimetab seda murranguliseks ajaks kui ta pärast seda, kui oli ta saanud üht oma lemmikrolli per künti mängida Tamuri lavastuses hakkab juba või õigemini ka juba enne seda hakkab saama rolle Voldemar Panso lavastustes. Ja kui nad Panso diplomitöö kuningal on külm puhul veel päris hästi ei klappinud Nende töömeetodid, siis hiljem sai Pansost just Eskola nagu oluline lavastaja kellega koos töötatud ning kümmekonda aastat on ta nimetanud oma loomingu elu kõige õnnelikumaks ajaks. Ja eks sellele järgneski see, et ta Panso kannul vastavatud noorsooteatrisse ja mängis seal mitmed oma olulised rollid. Kuni siis elu lõpus veel külalisena mängis jälle draamateatri laval. Aga esialgu tahaksin veel rõhutada mõningaid tema ande erijooni ja võib-olla et on sellest Varasemast Estondlusest pärit see, et Ants Eskola rohkem kui võib-olla suurem hulk meie näitlejatest, eriti tänapäeva näitlejatest armastas värss näidendit. Talle meeldis värss. Ta on isegi niimoodi vastanud küsimustele näidendi keele kohta. Teatris peab olema poeesiat ka siis, kui see on kirjutatud proosas. Ta peab olema ebatavaline, et armastan väga ka värssi, see annab tunnet väljendusele rohkem jõudu, rütmi ja poeetilisust. Ütleksin isegi värsis on rohkem teatrit selle tõelises mõttes. See on see nii-öelda klassikaline kool võib-olla, mille Eskola oli saanud Estonias jaga varasemas Draamateatris. Ja kahjuks muidugi salvestused alati ja Eskola puhul eriti ei peegelda. Täpselt seda, mis oli mõju lavalt saali. Yes in ja ringteed kergesti möllust ei leia, oma maadad toome. Peetrus Oox valla Et kurrat Kivastuisa oma ema, eks sõimanudki ole vanaks kanaks, kui kaagutest ta koer. Siin jõuabki rääkida ainult Ants Eskola, võib-olla kõige suurematest ja tähtsamatest trollidest. Ja oma elu ühe olulise rollini jõudis ta suhtele selliselt. Hilja see oli Hamlet. Küll toimusid seal mõned edasi lükkumised, küljeskonna enda haigused. Ja lõpuks Hamlet oligi see roll, mille tõttu ta võib-olla lõplikult otsustas üle minna noorsooteatrisse selle Panso 1966. aasta kuulsa Hamleti lavastuse pärast. Ja öelda, et jah, tal oli kõhklusi. Sest ta oli siis juba küllalt vana, hakkas isegi juba 60-le liginema. Aga Hamlet on ju tegelikult hea. Ta on iga inimene ja teda võib kui hästi mängida ja tõlgendus oli nii tehtud mängida igas eas. Rääkimata sellest, et Ants Eskola oli nii oma eelmise juubeli Ajal kui ta 50.-ks juubeliks mängis noort printsi Don Carlost silleri näidendis kui igav veel Hamleti aegu erakordselt hea lavalise liikumisega heas vormis kiirelt reageeriv ja mis just rõhutas seda, tema sisemist nooruslikkust oli see, et ta keeldus igasugusest nooruslikkust, Krimmist või parukast. Ta mängis omaenda näoga ja see ei mõjunud imelikuna. Iga Hamlet on ju alati seotud eriti oma ajaga oma ajastuga ja see lavastus väljendas oma ajastut. Eskola Hamlet oli ka suveräänne isiksus. Seep see ongi see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui surelike möllust pääsememmeid paneb kõhklema. See ongi põhjus, miks vilitsusel nii pikk on iga kes taluks elu piitsutust, torkeid. Muide, kahtlus on olnud eskonnale endale üks väga oluline iseloomujoon ja ma arvan, et isegi arenguvõimelisus on seotud oskusega kaheldav, küllap tema ja Hamleti kõhklustele ja kahtlustele selles keerulises maailmas oli ka midagi ühist. Igal juhul tundsime teda tol ajal kõik enda esindajana ja volimehena selles 60.-te Ärevas karmis ja siiski Mehises lavastuses, kust jäi kõlama see, et valmisolek on kõik teema, mis tegelikult on Anceskonnale ka laiemalt väga omane, olla valmis selleks, mis tuleb selleks, mis sind oodata võib olla valmis laval igaks uueks uudseks reaktsiooniks? Ta ütles, et ta kunagi ei mängi ühtki rolli. Järgmine kord täpselt samuti ja nii ka oli. Teised näitlejad käisid lava kõrvalt vaatamas, mida Eskola tänab. Teed praegusest võib nüüd jääda mulje nagu. Mul oleks olnud põhiliselt tragöödia näitleja sellel oma elu teisel perioodil. Ja tõesti, ta mängis väga palju niisuguseid sügavaid ja sisulisi, aga traagilisi rolle. Ja õieti on kahju, et see tema elu varasema poole niisugune kerge komöödia likus leidis hiljem suhteliselt kõrvateed lavale. Aga päriselt Ta ei jäänud. Noh, ta mängis seal Lopetaja Vega, tantsuõpetaja seal veel mitmes niisuguses kerges ja rõõmsas komöödias ja Ordas küpsel ja eriti tugeval kujul ühte oma lemmikrollidest, mida ta oli juba noorena korraks proovida saanud lest, akovi, Gogoli revidendi, siis tal oli veel ühes Panso lavastuses üks väga vaimukas, kas ja peenekoeline koomiline roll. Aga seda muidugi tänastest teatri vaatajatest ei ole keegi enam näinud. See oli lindau juubelitükina mängitud Eduardo de Filippo Filumeelamaturano, kus ta mängis sellist, mitte halba, aga, aga nõrka meesterahvast Domenico sorianud, keda siis Filumeena ümber sõrme keerab ja paneb oma väljaspool abielu sündinud lapsi tunnistama. Ja ta tegi seda nii peenelt ja nii vaimukalt. Temast võis kahju isegi hakata ja samal ajal ta oli nii tohutult naljakas. Nii et seda nendelt võeti unustada on peaaegu võimatu või seda naljakat ja hädist inglise härrasmees, keda ta mängis, Bernard Shaw südame murdumist majas või neid koomilisi rolle, oi. Aga neid oli vast jah vähem. Minu enda esimene mulje Ants Eskolast muide, oli just selle tema kerge ja rõõmsa ja kuidagi erilise kõlaga hääl selle kaudu veel sõjaeelsest ajast raadiost. Ma tundsin alati selle hääle ära ja ootasin seda häält. Ja ometi Eskola, kes ei olnud selles mõttes ümber kehastunud näitleja, et ta ei armastanud niisugust välist transformeerimist ja kõik need diktist, ninad ja muud asjad, mis sõjamoes olid nendest ta hiljem otsustavalt loobus ja selline äratuntav eskonnalikus oli ju kõigis tema rollides olemas. Aga samal ajal ta muutus tohutult just sisemiselt, kui ta mängis erinevaid inimesi, võis muutuda tema, siseRütt, kõnnak, käed, mõtlemine ja kahe. Kuulake nüüd tema ilusa meeleolu laulu kõrval, nüüd seda laulmist siin. Minu mu. Ja ma polnud Antid poisi poisi ega. Kuule kuseni käel. Sandid. See oli siis soomlasest laevamees Anti Juhan Smuuli Kihnu Yennist jällegi Voldemar Panso lavastuses 1964. Neel draamateatris. Peab ütlema, et Ants Eskola ja üldse vennad eskonnad ka Olev Eskola mõjusid kuidagi aristokraatlik kult. Nende hoiak ja liikumine ja sisemine delikaatsus ja olemuslik intelligentsuskultuursus. See kõik lubas neil mängida igasuguseid kõrgemast soost rolle ja ilma mingi kõhkluseta, aga samal ajal. Mul oli suurepärane ka niisuguste lihtsate meeste ja talumeeste rollides. See kõik oli temas olemas. Ise ta armastas väga näiteks koomilist pissi, osa rätsepat, Särevi dramatiseeritud vargamäes. Ja sealsamas kõrval, kohe, kui eesti dramaturgiat rääkida, siis Leosalepi tragöödia oli jällegi täiesti ehtne pealgi. Ta kasutas selliseid väikesi detaile, nagu ta nägi seda rolli kõrgetel kontsadel ja seda ta mängis ja kaebas, et tal ei ole pianistile vastavat. Näed, aga ometi teda vaadates tundus, nagu tal oleks just need pikad peente sõrmedega pianisti käed, seda kõike ta valdas. Tammsaare loominguga oli tal eriline vahekord. Ta mängis küll ka neljanda köite Indrekut Särevi vanas dramatiseeringus, aga see jäänud vast nii kõlama. Õnneks on film meie jaoks säilitanud põrgupõhja Kaval-Antsu. See oli vastik, seda paremaid filmirolle ta filmis üsna palju mänginud. See ei ole selle saate teema. Aga Ta eelistas alati teatrit, sest ta vajas publikut. Õnneks on siiski osalemine Mikk Mikiveri tehtud Indreku filmis. Säästnud ka Ants Eskola Mauruse, mille teatri kehastusest on õige väikesi lühikesi juppe ja nelki hiljem võetud jäänud tema jaoks looming toimus põhiliselt laval, proov oli ainult ettevalmistuseks. Ja igasugused salvestused, eriti see salvestus, mis meil praegu siin on. Maurusest on tehtud kas hiljem või mingis teises keskkonnas. Aga siiski tahaksin ette seda kuulaksite, et natukenegi aimu saada sellest Eskola ühest võib-olla kuulsaimast rollist. Julgeb ütelda, et harra Maurusson lõpet põrutada, valutama Ravours peab Vene keisri valitamisi kooli. Ei õpeta mitte kedagi talukaalne islikesepatavate Joaeta metalli osata niuke ära minna, vaid talle kohe. Tema võib ära minna. Sepik, vodka võit, võit, võit. Siin ei ükski midagi pikega vana ega noor. Valus üksi. Kas te olete näinud, et venelased, sakslased, Armeeniast, Brasiilia türklased, kingasid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, et teevad, kõik õpivad, kui ei nemad ainult maksavad. Mõnim vain, eesti poiss võiks õppida. Aga nüüd tulevad need vaesed eesti poisid ütlevad, et nemad ei taha. Aga eskonnal oli iseloomulik see, et tema ajatunnetus oli väga terav ja ta ise muutus ja tema rollid muutusid koos ajaga. Ja kui ta hiljem põhiliselt sellelt samalt aluselt tehtud Mauruse rolli teeb 1975, siis on ka Maurus milleski muus tulnud, sellepärast et see Mauruslikus Se Mauruse enese kaotamine, nooruse ideaalide kaotamine, kõik see, mida mõistis hukka Panso 1962. aasta kuulus lavastus, inimene ja jumal ja mis oli siis väga vajalik. Suhe järgneval kümnendil hakkas sellesse muutuma ja hakkas esile tõusma kase Mauruse teine külg. Maurus on väga vastuoluline, ta oli muidugi seda ka selles lavaesituses, aga filmis pääsesid võib-olla rohkem mõjule need asjad nagu Eskola ise ütles, et miks ta on Mauruslik, miks ta on selline, nagu ta on. Mine kipun igatama kuju nagu õigustama, vrakke humaansemaks tegema kõike. Tegelikult sellesse kuulsasse Mauruse rolli Läsi Ants Eskola Pansole ennast hulk aega keelitada, sest ta kunagi oli näinud Edward türgi Maurust, kes mängis veel rohkem prototüübi selle Hugo Treffneri järgi. Ja talle tundus, et tema ei suuda seda ületada või ei suuda nii hästi teha. Ta rõhutas alati, et tema ei mängi treffnerist, saite, mängid Tammsaare Maurust. Ja võib-olla et sellega on seotud ka üks eskonnale iseloomulik joon. Ta on korduvalt rääkinud, et ta esialgu nagu pelgab uude rolli sisse minna ja tal on niisugune tunne, nagu peaks pugema võõrasse riietusse, et esialgu see ei ole omane, ta tahab kaua katsetada ja proovida. Ja Mikk Mikiver on sellele hiljem lisanud sellise huvitava juba oma mõttekäigu. Et võib-olla et ka suurel näitlejal tekib hirm, kui ta äkki läheb selle rolli kogu sügavust, sest ainult suur näitleja oskab seda näha. Millist hinge ja ihu piina võib sellesse sügavusse tungimine talle valmistada ja tekib mingisugune loomulik enesekaitse instinkt. Esialgu niisugune kõrge mingi rolli vastu, kus ennast tuleb väga palju murda ja Maurus oli selline roll kõigi eelnevate Ants Eskola rollidega võrreldes. Seda me ei tea, aga igatahes tulemus oli suurepärane ja tähis meie teatriloos. Aga seda, kuidas Eskola muutus koos ajaga ja sellepärast ikka Ajakaaslaseks jäi, näitab, võib olla ka see kuidas ta hindas oma kaasaegseid noori näitlejaid. See oli just see teatriuuenduse aeg, kus paljud Eskolast noorematki ei suutnud vastu võtta kõike seda teistmoodi tegemist, mida noored tegid ja pidasid seda tühjaks Alpimiseks vigurdamiseks. Aga Eskola ütles mõne noore näitleja kohta, näiteks nii. Viiding näiteks kui temast jutul ta on kohati väga huvitav. Temast saab huvitav näitlejad, on ka ebatavaline ja kohati isegi ebaõige, aga just niisugust ebaõigetest saab huvitavalt, et sellepärast, et ta on kusagil selle hääle peal, mis kohe-kohe veidikene muud veidikene juure ja ta ebaõiges muutub väga huvitav. Aga tavalisest, mis on nii, nagu ma ootasin, nagu ma harjunud olen, sellest ei tule ta äkki sellest tavalisest ei muutu äkki ülihuvitavaks. Kusagil, mis noatera peal on juba muutumas ebaõigest. Vaat sellest natukene nõksukene ja ta on äkki üllatab Tomingas, mänginud Saku osa ma näinud olen, vaatan seda huvis, et tahan kusagil seal selle. Ants Eskola ise on nii intervjuudes kui ka oma mälestusteraamatus suhteliselt vähe otse rääkinud oma rollidest. Jah, seal ilmneb tema ellusuhtumine, tema oskus näha ta näitleja silm, kõik see, mis ju tegelikult on ka rollidega seotud. Aga kui ikka keegi väga hakkab ja ma seda vastust küsimusele, et kuidas te küll seda teete siis ta kas ei vasta või vastab niimoodi natukene krutski likult, nagu näiteks. Kui ma kavatsen endale tabureti teha, siis ma ka tean, millest ma pean peale hakkan ja mis ma siis järgmisena veel järgmisena teen, kuni minu taburet on valmis ja kui siis keegi minult küsib, kuidas, kas ma seda tegin siis oskan ma seda ka täpselt ja üksikasjaliselt kirjeldada. Kui aga minult küsitakse, kuidas valmis mul lavastuses see või teine osa siis ei oska ma seda nii täpselt öelda. Taburetid on kõik põhilises ühtemoodi rollid, et ei saa ühteviisi läheneda Sestakovile ja Leod Saalepile. Need on kaks nii erinevat maailma. Ja mõlemas sünnib midagi nii erinevad, et näitlejal tuleb isegi oma mõtlemislaad täiesti ümber teha, kui nii võib öelda ja, ja siia kuulub võib-olla ka sedasorti mõtteavaldus. Minul mingilt rajal nurgas eest, mina ei tea, ma olen mitu korda kohtunud, tuttavaid, nemad sega. Mind. Tuleb juurde. Tere. Mis sa siin seisad seal haid suu lahti. Ma ei mäleta, kellele kuulub see ütlemine, see tähelepanek. Aga ma arvan, et see on väga tabav. Ants Eskola. Tulles trammiga tööle Narva maanteelt näeb. Tuleku teel rohkem näeb rikkamalt kui mõni mitme aasta jooksul elus ringi käies. See, see on see võime, mis ühele on antud ja, ja, ja mida teisel ei ole. Ja nii ma olen ise ka olnud pealtnägijaks. Kui Ants Eskola on enne proovi algust tegelast padulnud ja rääkinud sellest, mida ta hetk tagasi tänaval nägi ja kuidas ta siis rääkijana on poole näoga kehastunud selleks kellest rääkis, keda ta tänaval nägija poole näoga siis rääkija ise tähendab Ants Eskola. Nii nagu kaks maski ühel ühel näol Eks eskonnalt on alati tahetud, mida ja nii mõnigi suur näitleja näiteks Jüri Järvet ongi teda nimetanud oma õpetajaks, kuigi eskonna ise alati ütleb, et tema ei ole osanud kedagi õpetada ja teadlikult ei ole kedagi õpetanud. Aga kes oskab näitekunstile ürgvajaliku õppida elult ja looduselt ja inimesed tema kõigis ilminguid? Eks see kindlasti sai midagi õppida Canceskonnal. Võib-olla isegi seda, mis on õpetamatu. Sest Eskola ütles, et näitleja peab elama lahtiste silmadega. Ja veel, et ammutan, osaleb vajalikud elemendid peaasjalikult teosest endast ja oma ettekujutusest. Improvisatsioon annab palju ootamatut. Aga ma hoian kuju sisemisest tegevusjoonest kinni nagu trepi käsipuust pimedal trepil, teades, et ma kohe langen, kui lahti lasen. See on koos improviseerimisjulgusega eriti oluline mõte ja kas ei kõla kõik nii lihtsalt ja selgelt ometi elus ja teatrielus see nii lihtsalt ja selgelt ei tule. Kui Eskola õnnelik koostöö Voldemar Panso ka nagu hääbus ja katkes, siis õnneks loome elu. Viimasel perioodil oli tal õnne koos töötada veel selliste suurepäraste lavastajatega, nagu marjagnebel ja Adolf Shapiro saab piirata, ongi nimetanud üheks oma lemmiklavastajaks. Sest Shapiro hindas eriti seda Eskola liku peenust ja mõttetäpsust. Kõike seda, mis kulmineerus Sid tema 70.-te aastate tipprollides tema Tšehhovi karakterites ja vürst Apreskovis Shapiro lavastatud elavas slaibas. Ivanov, kirsiaia kajev, kolme õeku löögin. Need Tšehhovi rollid olid kahtlemata Eskola tipud näiteks kirsiaia ka. Ja siis Cologin kolme Sões. Need ei ole ju mingid kangelased, pigem vastupidi, nad on niisugused liigsed inimesed, kui Puškini sõnadega nii-öelda või. Nad ei ole leidnud elus endale kohta, nad on nagu aegunud ja ometi neis on mingi niisugune inimlik poeetilisus ja ja ilu olemas, mis aeg-ajalt koomiliseks kippuva välise olemise tagant välja lööb. Ja kaevis näiteks kui kaev, kes tuleb linnast, kus on parajasti maha müüdud kirsiaed ja läheb üle lava vaikides, mingisugune totter karbike käes, kuhu ta on ostnud Ansooviseid ja first teda riidest lahti võtma, nagu ta oleks ikka veel noor poisike. Kõigi selle juures oli mingi niisugune valuline ilme ja olek ja samal ajal tants oli tohutult koomiline, vot see oli nii väga Eskolalike, osata olla korraga mitmeplaaniline mitmesugune. Ja see tema detailitaju, see oskus pisiasja öelda midagi väga olulist, karakteri ja, ja lavastuse mõttes torkas silma näiteks siis, kui ta seda tüütut kooli õpetajat Kulõkinit mängis. Kes püüab endale sisendada, et Masha armastab mind, mu naine armastab mind ja silmi kinni pigistada kõigi selle ilmse ees, mis armukadedus selle põhjust annab ja samal ajal ennast täis olla ja oma õpetatud tähtsust täis olla. Kõik see natuke nagu ja, ja valulik, koomiline ühe korraga. Ja siis, kui lõpuks sõjavägi linnakesest lahkub. Ja kui löögilinn on selles suur kergendus siis ta ei mängi seda otse. Me tajume seda tema nihukeses vabamas olekus ja paaris pisidetailis, näiteks kui on toimunud ülitraagiline Maševersiinine lahkumise stseen. Ja õed tulevad massat lohutama, saadavad ku löögini vett tooma, siis kui löökin, jahjah läheb siblides kiiresti, tuleb sama kiiresti tagasi ja enne seda, kui ta veeklaasi marssal ulatab, joob ruttu ise sealt ühe konksukese ja kiiruga joodud lonksuke, ütleb selle karakteri kohta ja tema, mis see olukorra kohta rohkem kui, kui võib-olla terved pikad piraadid või samuti siis, kui sõjavägi juba kusagil kaugel lahkuma hakkab ja prahvatab mängima see marsi muusikasse sõjaväemarss, mille taustal õed siis kokku vajunud nagu istuvad. Siis Läheb Eskola Kulõhkin kuhugi tahapoole nagu selleks, et paremini näha seda massimist. Ja täiesti möödaminnes eneselegi märkamatult teeb minnes ühe pisikese hüplevad tantsusammu ja siis läheb jälle edasi. Just sellised asjad olid talle iseloomulikult, lavastajad kinnistasid neid ja nad tulid just täpselt nii, nagu ta ütleb, midagi olulist ja tähtsat täiesti mööda minnes, just nagu iseenesest. Shapiro on ütelnud. Proovi on Eskola kui muusik, kes otsides proovib akorde, valib improviseerid ja katsetab meloodiat. Ja just see musikaalsus ongi tegelikult vast sõna, mis Eskola loomingut tervikuna iseloomustab mitte ainult tema laulvat noorusloomingut. Sest ka ise on ta öelnud, et trollis peab läbiv heli või toon kõlama, mis paisub ja edasi mängib, mingi juhtiv meloodia peab kõrvus helisema. Ja lõpuks Panso tuntud ütlus, et Eskola pole orel ka mitte vaskpill, tan flööt, temas on peidus imelisi helisid. Võib-olla ta ise alati ei teagi, kui imelisi. Ja kõik, kes neid helisid on kuulnud, võivad ainult tänulikud olla. Sest nad on olnud nii mõjuvad, et tundub, et nad helisevad kusagil Eesti teatriruumis edasi veel praegugi. Selline oli lugu Ants Eskolast jutus. Lea Tormis kasutasime katkendeid Mikk Mikiveri, Lea Tormise ja Reet Neymari omaaegsetest saadetest. Siit stuudiost soovib teile kõige paremat saatesarja toimetaja maris Johannes.