Tähelepanu õnge ja spinningumehed teie kalakott number kaheksa. Niisiis, külm teeb oma töö. Esimene jää kirmetis on järvedel ja jõekääru des olemas. Halli taevasse, kust tänavu ei taha lund tulla, hajub korstnatest soojusjääke. Alltubades hoiame endaga rohkem ahjude ja radiaatorite ligi. Ning praegu ongi õige aeg meenutada seda, mis suvel tehtud. Tänases kala kotis on esmakordselt koos seitse naist ja, ja seitse naist. Kui mäletate, kõlas helikild sellelt kohtumiselt meie eelmises reporteritunnis. Järgnevas ei pidanud olema midagi erilist, kui koos on näiteks dieetõde ühiselu, trüki ja rahandusministeeriumi osakonna juhataja asetäitja markeeria restoranist kevadautojuht ja nii edasi ja nii edasi. Niisiis, järgnevas ei tohiks olla midagi erilist. Kuidas teil õigesti nüüd nimetada ka sportlased või, või kalastaja kaasaja hea, eks igaüks tuli selle õnge ja spinningu juurde. Eesti päris päris isemoodi. Minul hakkas ta küll päris isemoodi, küll vist puhkuse ajal, mees püüdis spinninguga ja ja sai seal mitte haugi kätte ja läks siis ära, vahepeal muidugi lubanud mind spinningu üldse puudutada, et sa ei ole liige ja see oli Kõpu jõe ääres. Sain püüani ega seest huvi tekitaski ja siis võtsin spinningu, läksin salaja jõe äärde, naistel oli selleski pesu loputamise kohti, ekstiski, laud läks sinna laua peale, läksin. Iva viskasin paar korda saingi kätte. Ja see oli umbes poolteist kilo, natukene oli vähem kui poolteist kilo, üks, mõnikümmend grammi. See tekitas kiisumis. Kui puhkus lõppes, tuli Lynnenejastusingi kurekalaspordiklubi liikmeks, aga teistel oli veidi teisiti. Abi, kas lähed kalale? Millal ta koju? Kell kaks kell kolm päeval ootad kell viis ei ole kell seitse, ei ole kella üheksa, ei ole, vaatad, kell 12. Tuleks nüüd minu närvid juba, ütlesin, et mina ei lase. Hakkasime koos käima. Hakkas venelannad ka? No see tahab ikka natuke püsivust saada, seal istuda ja oodata ja vaadata seda õnge ja korgi vee alla tõmbamist ja seda põnevust, kui ta sealt näksib ja tõmbab ja siis ära kaob ja otsast ära läheb jälle ja aga siin põnevustüdruku galantne põnevus on see siis, kui sa juba pöiad, aga alal pole midagi. Algul ja ei ole kannatust, tüüta vähest ära ja aga hiljem on niiet enam lahti, lisades taimedes Alguril muid raskusi, ussiga ma hirmsasti katsumus. Hirmus asi küll, ma ütlesin paberi sisse, siis ma keskenduma sõitsid ike. Kas poeg tuli appi viijadega? Siis oli juba nii targad hiljem, et läksid kaugemale need paar-kolmsada meetrit eemale. Ma ei jõua ju iga ärased ussi pärast jooksen juurde siis hakkasin, pigistame tusse, teos nyyd sõnu konksu otsa, nüüd on asi korras, nüüd on nii, et on vaja ära sõita. Siis mina olen viimane, kes annab nõusoleku. No eks alguses ongi vist nii, et kui kõik ainult mehed koos ja kui üks naine hulka läheb pisut naljakas, sest. Diaomal ei ole naljakas olla, meestel on. Naersid mehed pilkasid, aga pärast nägid, naised oskavad ka ikka kala püüda. Nüüd juba küsivad, mis, mis sa said ja kui palju ja kui suured. Aga algul oli küll nii, et vahest püüad eemale minna, sest möödunud aastal juhus Vääna jões seisid seal poolteist tundi ära, mina ootasin, millal need ära lähevad. Ühtegi kala ei saanud niimoodi ära, läksin üheksandale kohale. Umbes veerand tunniga oli nii, et üks liige, esimene lind oli, ots oli kilo 200 soli maksimumsuurus, mis ma olen üldse välja püüdnud linnaselinnadest. Ja üks, 10 minutit hiljem tuli kaks viimadel. Vot sama koha peal, mis olid siis need mehed tulid tagasi ja siis hakkasid küsima juba, et selle koha pealt, millega vaadake algul algul nii et irvitasid üle naised tulevad nüüd siin. Ja siis oli küsimus, siin olen pan tähelikke, kuulen seda, et iga Ekseks siin on hakanud kala püüdma, on hakanud viisakalt ikka õngega ja nii edasi kõik. Aga siis mina kahjuks olen ainukene röövpüüdja tuleb välja. Kui ma alustasin kuue aastasena, siis oli mul peamine püügivahend kahvel ja siis ja kui kahvlid käepärast ei olnud, siis kätega, nii et see on puhta rööbiki. Ja siis läks kaua aastaid mööda, enne kui ma ükskord nägin organiseeritud ja, ja siis tuli alles õng. Kala võib hakata igas eas püüdma kas või kuuekümneaastane, 70 aastane, igaüks. Aga tähtis on see esimese kalandad kätte, kui sul esimene kala on käes, aga harilikult on nii, et kes hakkab esimest korda püüdma, seisab ikka vana. Ja vot siis on see ambusi kanna. Miks, kui ta hakkab tõmbama, vot see on nagu nakkushaigus mingi, aga miks esimene kalaiuscule? Vaat seda ma ei tea, miks ta tuleb. Kellel on siis kõige suurem kala kätte sattunud? Ei, ei, mul oli vimm kahe rajanes, aga Laelangolmgi vagun oli puhkuse ajal, ma sain oma elu suurima ja neid oli kaks. Kaks neljakilost haugi, Lüllemäe järvest, Väikejärv oli, saime üldse sel päeval väga palju. Mina sain 32 haugi ja siis teine pool sõi 17. Ja nii, et teine pool püüdis vähem verd. Tal ei olnud aega püüda, ta võttis mul Augelandi otsast ära ja. Tee kõik ise on sassi aetud. Daniil, arutleda lahendi Reiljeegianawaik. Kumb see kangem kalamees on siis mees või naine? Siis mina peaksin oma kogemuste põhjal küll ütlema, et minul on püsivust küll poole rohkem kui abikaasal. Ja minul saavuti, minu mees teinekord isegi vihastab, kui kala kätte pole saanud. Pole seda püsivust, tol ajal ei olnud nii palju nii palju püüda või nii palju loopida spinninguga, kui käia ikka võib-olla tüdimus tuleb vist ennem peale, kui, kui minul sellest tuleb harjutada, et naised on juba kangemad kalamehed kui mehed. Viimane oli, see on ikka naasia kord olnud ikka viimane landi liigutus viimane levitamine ja ikka juba minu oma nurga tipuni visata, viimast korda ma viskan veel ühe korra, ehk näkkab ja teinekord on seal ühekorraga saanudki just kala selle viimase korraga õieti. Oleneb õnnest ka, kuidas kalanna tähendab, on olemas ikkagi õnn kui niisugune kalamehel muidugi tuleb tõesti hakata mõtlema, seda on jah, juhuseid küll olnud, aga milles seisneb siis? Noh, seda on raske eelda, muidu see võib olla näiteks ilmast, sest kala arvestab ilma võrdlemisi kohe samuti kohast, kus püüda kas on tuntud koht või ei ole siis kala igal päeval näiteks ei võta samas eeta. Sirutused vahest yltse ei võta jällegi ja nii, et seda ei tea. Või seda ju ka õnneks nimetada, aga ja siin siiski mängib rolli teadmised ja kogemused. Missugune püügiviis kõige parem on? Ja talvel meeldib küll Sikkutiga püüda jääaugust, see on väga-väga huvitav isegi ja eks oleme olnud koos ja tõesti on huvitav. Ei ole külma soojalt riides, värske õhtut kõnel augu ääre peal sedasi kuskil püüda, kui hakkab veel kala otsa ka. Topeltrõõm hakkab ja harilikult ei hakka, hakkab ka, neil on ikka Nekanud, ei ole viga talipüügiga, eriti minul on mina. Kevadine pilt on kõige ilusam. Kevadel just linnud kohale saabuma, mets on nii, ela, lõhn ilus omaette juba hommikul vara, kui päike tõuseb, tõestike niisama jalutama, keegi, avad kalale. Kell neli hommikul lähed hea meelega. Aga siis nii kaua, kui sa lähed, siis näed seda loodust ja kuuled müügalainaka, siis kuuled ja näed ka seda lugu, kana hakkab siis. Ja kõige toredam on ikka õngitseda niisuguses jões, kus sa näed enam-vähem põhja iseloomuga näiteks, kus on kõrkijad ja kust tuleb kärestik ja siis väikene hauakoht jälle ja üle kõige minu meelest. Afi paadiga sõita mööda seda Matsalu neid kanalidega kevadeni nagu teie rääkisite, haruldane. Tulime, väiksed need pardipojad on kõik need ääred pardipoegi täis ja kui tuleb paat, siis nemad pistavad, on peavy alla ano paati jõudnud, nii ruttu mööda, me olime alles nende kohal. Pea välja-, hoonete fotovi jälle. Lõdven, nii tore vaadata, lihtsalt sõidaks kohe seda mööda seal ja särgi on seal kanalis ka väga hea püüde. Haugi saab säält ja seal kevadel ja tulevad haned ja haneparved siis kured lendavad. No seal jah, kõrgel kõrgel, kui nad on veel, kuuled ju kuskilt tulevad parv parve järgi panna. Ma ei mäleta seda aprillikuus, millal see oli? Hiline kevad on, mina ei tea, kui huvitav see on, aga me olime Harku järvel paadiga möödunud aasta, see oli täpselt kuud, nüüd ma ei mäleta ja päris ilusaid suuri hauge võtsime säält taadiscolm kahekestisega ja Harku järvest ja tuuleme ei möödunud aasta. Dirigeerib kerib minu naaber. Ja see tamiil oli sellel kalal suus ja siis tõmbame välja pingul hoiab kogu aeg seda Spehingud ja väikene konks, millega võtab tavalise õnnitleja, oli see haugil suus. Nüüd kui ta oli natukene uimane, kas ta oli selle konksu taga seisnud juba pikemat aega, ei tea, need tõstsime paati sisse, konks tuli vabalt sealt suust ära. Vaat niimoodi iseenesest ligi neli kilo, au suur, kaugel Ilus Kasari võistlustel, kas läks mul ussi õnge otsast ära? Ära, lõhkus selle õngeridva lõhklustel ära selle ja siis said teise rippa, läksin uuesti tagasi selle koha peale, kus mu laugu otsast ära läks. Aga ei saanud enam midagi, võiks kohe pisara silma, aga midagi. Aga hindan kala nii ehmatanud, et ma selle ehmatusega hakkisin teda siin Seli jagalas ja loobin ja loobin ja ei kala ei ole üldse, ei ole kala. Ja kerin omaette, nii vaikset kerini vaatel põhja ja niisuguse suure hooga jookseb üks asi minu peale, must Ma elan, nägi, et muster tuli otse minu peale, mina sellega tõmbasin. Hakkasin üle, on kindlasti väljas. Ja Marukene tuli, tal tuli just nina peale, kohe täiesti jalgade peale, mõtlesin, et mis asi see jookseb. Tule selle pealegi kala. Tänavu kevadel Vääna jões püüdsime minul harilik ilma kettata. Ja forell tulijad umbes nii kilone. No mina teisest otsast tõmban kanalat teisele poole, kangutasime, kangutasin aga siis minule jõudu, lib rohkem tünga kaldale. Aga seal oli vett oli palju ja madal koht oli. Tamiil läks katki, mina jäin tummaks ja kala. Siis ma taipasin ikka nii palju rahva sellest kalast kinni, libe libises, saba libiseb lihtsalt käest ära ja peale seda ma üks viis minutit ma saanud üldse püüda, mul käed värisesid. Nii kahjulisest. Aga värisema siis kõik ja kalas läheb veel rääkida, aga jällegi ilusal vaadata, kui kala lahti pääseks. Venelane juhus oli? Kui suur ta veest paistab siiski suurem, kui ta nii välja võtta ja ja, ja kerin kerin ja ta viskas ennast ülesse püsti, lõuad lõi lahti ja lant kukkus välja. Läks oma teed, lant oli muidugi oma teed, väga ilus oli see kaar, kui ta viskab ennast välja. Mis on kalamehele kõige suurem rõõm? Kala võtab ikka kala kätte, sarja kalakotiga ei ole kõige suurem. Nojah, see on ikka peamine, et kas kala võtab või ei. Jah, et päris ilma ilma äridiile kõige valgem jah, kas või ükski igale ikka. Ja mis kõige rohkem südame tähistab jõe ääres näiteks. Otsas kala läheb sul. Otsast ära ja kui sain kala otsata Kalal peab ka olema pääsemisvõimalus oma elu, oi pool ritva, tõid viis pooleks, tõmbas tamiili, läks koos õngega ja tinaga kõik minema, siis ma tulin sealt ära. Selle koha pealt ma nutsin. Järgi. Mina teen siiski, et see on õige nimetus. Sport, sest ime liigub juba ja minu arvates see mõjub väga hästi tervisele. Juba see, et sa kogu aeg olnud värske õhu käes, siis seis tubadel ikka ühest kohast teise. Jahi alati juhtu jõe ääres niisugust maastikku, et sa pead natukene kas kuskilt künkast üles ronima või alla ronima, seal on teatud määral ka pingutus olemas ja täiesti spordiks võib-olla sellepärast öelda ei olegi, keegi ei paksuks läinud. Isegi unes võib seda kalapüüki näha. Eriti siis, kui mina algasin spinninguga, siis mul läks nagu ma esimesed korrad viskasin. Tamiil läks sassi, siis küll mina teda arvutasin, vedasin teda puu otsa ühtepidi ja teistpidi ja ja öösi tulen koju õhtu hilja, muidugi öös eitan magama ja mõtlen, et kus ma nüüd öösi olen. Unes muidugi mitte aru ei saa, vaatan ikka selle, see põõsas ei ole ja see põõsas ei ole, mis ma nüüd siin arutanud arvutan ja kerin ja arutan, kerin ja ärkan siis üleskerimise peale ja leian, et mul voodilina kaelasse seda arutas. Kui ikkagi päev otsa hästi on võtnud, seekord on ikka tihti vee all käinud, siis pärast õhtul magama heites niiguses silmad, suled, silmapilk kork läheb vee alla ja muudkui läheb, aga meie räägime praegu tõsist juttu kohe, nii nagu tegelikult on ikka olnud. Kuna meestel on niisugune ja seal ühes koosnevad Naapsutavad püüavad kala, siis on igasugused jutud tulevad seal räägivad rohkem neid jutte kokku, kui seal see asi väärt, mõtlesin oska taati rohkem valetada. Aga järelikult oli ikka nii, et villaga siis naine on olnud ju üldse ajaloos ikkagi suurem lobise jagu mees. See on võib-olla kohvikus. See käi haige mees jõe kaldal, kus me võiksime need kohvikuistujad, naisterahvad kõik jõe äärde saata ja vaata siis, kuidas tuleks kalamehe jutt. Ei tuleks küll, et kõik naised võiksid jõe ääres istuda värskes looduses, värske ta elus. On naisi, kes ütlevad loll oled niisuguses kohas käid seal nii palju, näed vaeva ja käin kala püüdma, mis sa seal käia ei saa, nii palju värsket õhku. Ja midagi saab kunagi ilma ja päris ilma. Aga tuju kunagi ei lähe halvaks, kui sa ei saa, ei herr oled ära ja tuju halvaks. Nonii, ütleme teile, aitäh, teinekord te tulete siis meile jälle külla. Olete te meid küll, aga me kutsume teid külla, kuidas isetegevus meid jõe ääres käib ja kuidas seal lauldakse, mängitakse ja, ja kõik, mis seal tehakse, lõkketuld ja uhaad keedetakse, see on palju huvitavam. Kilekotti vist. Kala, kala, kala. Eelnevas ei olnud vist midagi erilist. Koos olid ju esmakordselt seitse naist. Marja EV Nelly Hurul, joova Huldab uks Eila Väärsi, Ella Els, Jan Leili Kuld ja Eevi Kalmus. Ja nii saigi tänane kalakott otsa.