Tere tulemast heliseva muusika leksikoni kuulajad. Täna on viies saade ja juhime teid edasi kahe tillukese sammu võrra mille on meile ette määranud tähtede järjekord tähestikus. Nõnda siis Stark. Kee nagu sall, naudi tähtnimetus nagu Georg või inglise George või prantsuse shorf. Kaljarda prantsuse keeles Kaia, itaalia keeles Kaljarda, hispaania keeles Kaljardo tähendus igal pool ühine, lõbus, uljas, vahva vana romaani päritoluga tants, mis 15. sajandi lõpul vallutas bee osalid kolmeosalises taktis suhteliselt kiire tempolist. Kaljardat tantsiti tavaliselt pärast neljaosalisest aktis aeglast Pavani. 16. sajandi keskel Lewiscaliardaga iseseisva tantsuna, võites populaarsuse eriti Inglise kuningakojas ja Itaalia rohketes õukondades. Seitsmeteistkümnendal 18. sajandil säilis vaid süüdi osana ning kaotas osa oma varasemast tempokusest. Kaljardasid kirjutasid William pööd Orlando Gibbons Melchior Frank, Johan Herman Chain, Giovanni Batista vitaali. Praegu kuulame Hollande kiibonzi Kaljardata, mille esitavad Immanuel Lukesid löödil ja Heiki Matic kitarril. Galopp jälle kiire tants, kuid kaheosalises taktimõõdus nimetus tuleb prantsuse keelest, aga sinna arvatakse ta olevat üle võetud kehti keelsest sõnakombinatsioonist, mida ma oma põhiklikkuses hääldada ei julge ent mille tähendus on kiiresti ilvese moodi jooksma. Tants arvatakse pärinevat Saksamaalt. Ent selleks, et saada üleeuroopaliseks moetantsuks, pidi ta ennegi istuma Prantsusmaal sealse kiire hüplema galopeeriva liikumisega tants siis möödunud sajandi kahekümnendail aastail. Lenn tulekski. Galoppi kõrgajal oli see pallide lõputants, milles osalesid kõik külalised. Galoppi armastasid ka lavamuusika autorid. Seda tantsu leiame nii ooperites, operettides kui ballettides. Tuntud galoppi meistrid olid Lanner, Tšerni Straussi isa ja kõik tema pojad Valtoyssel, Ober Owen Bach. Aga neid on loonud ka Schubert jälist temal on suur grammatiline galopp. Samuti Glinka, Tšaikovski ja paljud teised. Näide tuleb Smetona galopina, mille esitab Veiko Ahvena enen akordionil. Kamelaan Java keeles tähendab ka meel lööma koputama. Kanelaan ongi indoneesia orkester, mis koosneb peamiselt kindla helikõrgusega löökpillidest. Need on kongid, mete allofoonid, ksülofoni, trummid ja igasugused muud instrumendid. Vahel osalevad ka mõned viiulilaadsed, keelpillid ja flöödid. Mängijaid on 10 kuni 25. Eriti armastatud on need orkestrid Jaava Bali ja Mathura saartel. Aga samalaadseid kohtab ka Tais, Kambodžas, Birmas, Vietnamis ja Filipiinidel. Kamelani muusika põhineb tavaliselt Pentatoolilistel heli laadidel, mis on ju selles piirkonnas üldse valitsevad. Need orkestrid on dünaamiliselt väga paindlikud ja tämbriliselt huvitavad. Mäng rajaneb suures osas improvisatsiooniline. Ka meil on muusika mõjusid, on täheldatud mitme prantsuse helilooja eelkõige debiicii, mis jääni ja Puleesi loomingus. Praegu aga kuulame Bali saare ansamblit kammelaan esitamas Indoneesia rahvaviisi mesilane. Gamma ehk heliredel see tähendab astmeliselt üles või alla liikuv helirida. Gamma on kreeka tähestiku kolmas tähte ning keskajal kasutati seda kõige madalama heli suure oktavi Solly tähistamiseks. Eristatakse teatoonilist ja Kromaatilist gammat. Nimetused on kreeka keelest teatonos, helilt helile siirdub. Niisiis on Diatooniline gamma helistiku seitsmel põhihelil baseeruv helirida. Ja selle puhtaks demonstratsiooniks on meie heliseva muusika leksikoni signatuur, mis laenatud sansansi loomade Kaarnevalist. Grammatiline gamma on saanud nimetuse samuti kreeka keelest, kus krooma tähendab värv. Kromaatiline gamma on ehitatud helide pool toonilisele järgnevusele. Selle näiteks võib tuua püsee Carmeni Habaneela algust aktid, kus meloodia on ehitatud laskuvale Kromaatilisele käigule. Nagu näha, on kee väga tantsumaias täht sest juba kolmandat korda pakume täna tantsu ja see ei jää viimaseks. Niisiis Kavot, vana prantsuse rahvatants, mille nimi pärineb provon saali keelest Kavotost. Selle sõnaga tähistati overni piirkonna elanikke. Seega Kavottide tants. Algselt oli see mõõduka tempoline baarist aktis ringtants. 16. seitsmeteistkümnendal sajandil sai tuntuks õukonnatantsuna, omandades eriti graatsiliselt kalance iseloomumuusika tavaliselt sädelev vahel naiiv pastoraalne vahel kabi tuuliku varjundiga lüliia Ramu viisid Kavoti ooperisse ja balletti. Bahia Hendel andsid sellele kindlakohase idi osana. Seal eelnes ta enamasti aeglasele raskepärasele Sarabandale. 1830. aasta paiku läks kavat peotantsuna moest tehes ruumi galopile. Aga Prantsusmaa provintsi külades, eriti pretannis, peeti teda veel kaua au sees. Näitlejana tahan siia tuua hoopis ühe Eestiga kotti ja seda Juhan Aaviku helilooja sulest. Esitavad Niina murde viiulil ja Natali sakos klaveril. Veel üks tants, mis eestikeelsetes allikates on küll ära kodustatud ja seega peaks kuuluma tee tähe alla nimelt siig. Kuid muusikateostes kohtame enamasti prantsusepärast kirjaviisi siig, siis Keeii kee Uuey või itaaliapärast siiga kirjutatakse kiiga. Need on mugandused inglise keelest, kus kirjapilt on j-i ja kee. See on vana kelti päritolu tants, mis Iirimaal olevat tänini kasutusel. Tähendus on üles-alla hüplema. Siig oli madruste seas populaarne koomiline soolotants, kus liikumine toimub tõesti rohkem üles-alla kui edasi-tagasi, nii et selle jaoks vajati vähe ruumi. Elavaloomuline kolme, kuue või 12 osalises taktimõõdus džiigi leidis tee kunstmuusikasse juba 16. sajandil. Verginaalija lauto muusikakogumikes. Seitsmeteistkümnendal sajandil jõudis džig Prantsusmaale ja sealt muidugi levis üle Euroopa. Siig sai kindla koha sültides ja Sanaatides. Enamasti on see viimane osa. Siidi kohtame Corelli Vivaldi, Kuperääni, Ramo teostes. Kabahhi viienda brandenburgi kontserdi finaal on tegelikult siig, kuigi ilma nimeta. 18. sajandil tõrjusid menuetjagavat džiidi süütidest välja. Seda tantsurütmi on aga jälle kasutanud Devisii, Stravinski, Reeder, Schellenberg ja mitmed teised 20. sajandi heliloojad. Dziigi muusika näide tuleb küll üsna kummalises esituses balalaika Lia klaveril saki vääri džiigi e-moll esitavad ole Ditmann ja Viktor Jegorov. Yokozo karakterit määrav termin tähendab mänglevalt naljatades lõbusalt. Johannes Brahmsi neljanda sümfoonia kolmas osa tuleb näiteks mängida allegro Jakoso kiiresti ja mänglevalt. Kuulame, kuidas on mänginud Brahmsi neljanda sümfoonia kolmandat osa Leedo Chocoosot üleliidulise raadio kesktelevisiooni suur sümfooniaorkester Kirill kontraažin juhatusel. Juusto täpselt õigesti selle itaaliakeelse terminiga väljendab helilooja interpreidile palve märgitud tempost täpselt kinni pidada. Nii et kui Tšaikovski kirjutas näiteks Roomeo ja Juulia partituuri allegro Justa, siis peab seda ka tõesti mängima. Allegro ei mingil juhul allegreto või mõne muu pisut aeglasema tempoga. Itaalia keeles liugleb Alt libisevalt ja issanda ongi eriline mängu või laulmisviis, kus naudilt noodile minnakse nagu liueldes üle kõigi vahepealsete heliastmete. Instrumentaalmuusikas saavutatakse see sõrmeligistamisel mööda viiuli, perekonna, pilli, üht keelt üle harfi keelte klaveri klahvi, stikul laulus hääle libistamisega. Eriti on heliloojad armastanud harfilist, Sandosid aga pole raske leida klissandosid ka puhkpillidele, eriti tromboonidele. Seal on need pilliehituse eripära tõttu väga kergesti saavutatavad. Ja neid on küllalt ka kõigile viiulite perepillidele. Näiteks väike klisando rikas lõik Veljo Tormise Raua Neetmisest filharmoonia kammerkoori esituses. Glooria katoliku missa teine osa, mille nimetus võetud kanaliseeritud teksti esimese rea algus sõnast glooria in next seltsist leo. Au olgu jumalale kõrges. Glooria leiame kõigis missades Ros kindel freest tänapäevani välja. Enamasti on see monumentaalne pidulik ja pühalik muusika. Mozart, Beethoven ja mitmed teisedki heliloojad, on glooria lõpuosa tekstiga in glooria teibaatris aamen. Lahendanud huugana. Kuulame praegu glooria Bachi h-moll, mis Ast esitavad Maria staader teesdeni Kloitš kooriatestioni kapell. Rudolf knows Bergeri juhatusel. Nüüd üks bukett karakterit, määratlevaid termineid keratsile delikaatselt grade voole, meeldivast grandiooso suursuguselt ülevalt kratsiooso graatsiliselt õrnalt mänglevalt kraave, aeglaselt, tõsiselt raskelt väärikalt, kraave, võib-olla ka ise muusikapala pealkiri, samuti kui andante Largo VÕIB restod. Praegu kuulame esimest osa kraavet Artuurone kääri viiendast sümfooniast, mille esitab tsehhi filharmoonia orkester. Serspraudo juhatusel. Gregooriuse koraal või ka gregooriuse laul itaalia keeles kantogregoriano. Nõnda nimetatakse ühehäälsed Diatoonilistel laadidel põhinevat hakad Bella katoliku kirikulaulu. Paavst Gregorius esimese suure järgi, kes tegeles kirikulaulu systematiseerimise ja reformimisega. Teada on, et see paavst suri aastal 604. Gregooriuse laul on rangelt ühehäälne, olenemata lauljate arvust. See sümboliseerib usklike tunnete täielikku ühtesulamist. Laulsid ainult mehel tekstid, ladinakeelsed pärit piiblist. Vanimad käsikirjad sisaldavad ainult tekste. Kaheksandast üheksandast sajandist pärit käsikirjades osutatakse, millise helilaadis tuleb tekst laulda. Üheksandast sajandist pärinevad esimesed noodimärkmed. Need on Neumad, mis näitavad küll meloodia liikumise suunda, aga mitte täpseid intervalle ja rütmi. Kui 12. 13. sajandil hakati ka rütmi märkima oli tolleaegsete kroonikute teadete kohaselt laulmismaneer juba muutunud varasemast tunduvalt mõõdukamaks ja aeglasemaks tekkis juba kantus plaanus, sujuv laulmine. Ja selleks ajaks hakkas ka juba lagunema keskaegne kiriku helilaadide süsteem. Gregooriuse laulus on kasutatud väga lihtsat ainult ühel kahel noodil laulmisest kuni üsna keerukalt ornamenteeritud meloodiate esitamiseni. Eeldatakse, et üldiselt on meloodia allutatud kõne rütmile. Tekst oli ju ikkagi esmatähtis. Suuremat vabadust meloodias võis lubada seal, kus üht sõna või silpi korrati või veini esitati. Gregooriuse laulu üks arenenumaid vorme on anti fooniline laulmine. Mäletad teha tähe juures oli juttu kaks koori või koor ja solist vastamisi. Ja kuigi liturgiat toimusid kõigis katoliiklikest maades ladina keeles ja kirik nõudis täielikku ühtsust omandasid aja jooksul siiski ka need laulud kohaliku koloriidi ja esitustavad. Nii olid näiteks kallijas Britannias võidoleedos selles muusikas küllaltki suured erinevused. Tasapisi hakkasid tekkima esimesed kultusliku laulu mitme häälsuse ilmingud. Aga see on juba teine teema ega puutu enam siia kui siis ehk vaid nii palju, et neid tõrjusid gregooriuse laulmise lõpuks välja. 19. sajandi lõpul tekkis-Prantsusmaal liikumine gregooriuse laulu taaselustamiseks. Seda toetas agaralt paavst pius 10.. Selles laadis katsetasid ka mitmed heliloojad näiteks wansendandi, Ottorinoresbiigi ja teised. Näide siia tuleb väga ilusad, aga kes seda esitavad ja millisest käsikirjast on ta pärit, seda kahjuks ei tea öelda. Oleme jõudnud järgmise täheni. H nagu sinitähtnimetus nagu Hispaania, nagu Hiiumaa. Habanyera jällegi tants, nimi tuled Kuuba pealinnas Havannas, mis siis kohalikus keeles on lahabana avaneera, tähendab haavannatari. Tants tekkiski Kuubal, kuid selle aluseks oli algselt siiski Euroopast saarele jõudnud kontrodanud Kuubast levistantsile kogu Ladina-Ameerika, omandades erilise populaarsuse Mehhikos. Jah, on IRA jõudis ka üle ookeani tagasi Euroopasse möödunud sajandi keskel. Kaks neljandikku taktimõõt, tempo, mõõdukas või elava poolne sünkopeeritud rütm, õrn ja magus meloodia. Habaneeral oli suur osa tango kujunemisel mis samuti rändas Euroopasse küll mõnevõrra hiljem ja saavutas tohutu populaarsuse. Habaneral nii hästi ei läinud näiteks Hispaaniasse rahvalikku muusikassei kinnistunudki mujal kui vaid sadamalinnades, Kadissis ja Bilbaos. Heliloojad-Aga kasutasid häbaneirat meelsasti jupikese visee muusikast juba kuulsime. See on kindlasti kuulsaim Habaneera. Aga neid on kassabri eel debiiciil, Ravellil vääril. Halleluuja tähendab heebrea keeles kiitke issandat. Kristlikus liturgias on sellel taevase kuninga ülistusel tähtis osa selle tõttu sageli kasutatav, mis saades iseseisva osana. Väga tuntud, on näiteks koor, halleluuja Händeli Messijasest. Seda kuulamegi Läti riikliku akadeemiliselt koorilt Leningradi filharmoonia orkestrit juhatab Aleksander Dmitrijev. Halling on norra meeste tants kaheosalises taktimõõdus vahelduva sageli sünkopeeritud rütmiga. Tempo alguses mõõdukas, lõpu poole tavaliselt kiirenev. Tantsivad kaks meest, kes omavahel võistlevad osavuses, jõus, vastupidavuses ja leidlikkuses. Sellepärast on liikumine improvisatsiooniline, mitte kindlates figuurides. Tants on üldiselt mehise, sageli ka humoorika karakteriga. Rahvatantsu puhul mängib saatemuusikat Harding sõele. Norra viiul on ka külapidudel saadetud lauluga, seda meeste võistlustantsukunstmuusikas on kasutanud hallingid, paljud Norra heliloojad. Kõige tuntum on muidugi Edward kriidise lindid. Ja kuulamegi hallingib tema muusikast, perfündile mängib Sergei startšenko. Heterofoonia see nimi ühendab kaks kreeka sõna eesliide hetero, tähendab eri Muu ja foone on helis. Nõnda siis võiks tõlkida lahk helisus. Sisuliselt tähendab see, et üheaegselt kõlab sama põhimeloodia mitmes hääles kuid kõikjal mitte täpselt ühtemoodi, vaid mingil määral erinevais variantides, kaunistustega või muude kõrvale kaldumistega. Kuna ka praegu sageli kasutatavaid paralleelselt liikuvaid akorde võib hetero fooniaks pidada, leiame muusika näite väga hõlpsasti Veljo Tormise loomingust. Ent hetero fooniat on kasutanud ka Mozart oma A-duur klaverisonaadi teise osa algustaktides. Aga et meie saates on olnud vokaalmuusikat vähem, siis eelistame praegu tormist Mozartile. Jaanilaulu laulab Eesti filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Homofooni ja see märksõna sobib hästi eelmise järele sest homos on kreeka keeles enam-vähem hetero vastand tähendades võrdne, ühesugune vastandid on näiteks homogeenne ja heterogeenne. Homofoonilises muusikas prevaleerib üks meloodia. Kuigi esinejaid võib-olla terve orkestri täis või ka suur laulukoor on kõigil teistel esitajatel vaid meloodia, saate funktsioon harmoonia kujundajana. Polüfoonilise muusika seevastu on igal oluline horisontaalne ehk lineaarne liikumine. See tähendab iga hääl on nagu omaette meloodia. Polüfoonia mõiste sain siin nüüd veidi ette haaratud kuid ilma selleta poleks nagu erilist mõtet homofoonilise stiilist üldse rääkida. Pealegi on heliloojad mõnikord kasutanud ka homofoonilises muusikas polüfoonia elemente või võtteid näiteks imitatsiooni. Samuti olid homofooni elemendid omased paljudele Euroopa rahvaste muusikakultuuridele juba polüfoonia valitsemise perioodil. Kui varem käsitleti akordi lihtsalt kui intervallide summa siis 16., seitsmeteistkümnenda sajandivahetusel tekkis arusaam Pakordist kui iseseisvast helikompleksist. Suur osa homofoonia levikul ja kinnistumisel oli lautol kui levinuimad kodumusitseerimise instrumendid. Sellele tehti seadeid mitme häälsetest Polifoonilistest teostest ja neid nõudsid tunduvat lihtsustamist ja kohandamist pillivõimalustega. Homofooni arengut soodustas ka kirikureform. Taheti ju seal laulma panna terve kogudus, mitte vaid väljaõppinud koor. Ja muidugi veel kanta ooperi tekkimine. Kõik see tingis tänapäevases mõttes harmoonia tormilise arengu mis kulmineerus liini klassikute loominguga ning püsis ainuvalitsev ana-Euroopas 19. sajandi lõpuni. Kuulame meenueti Joseph Haydni kvartetti isti lõoke esitab Suztokovitši-nimeline kvartett. Saate lõpuks jääb ülev ja pidulik hümn. Nimetus pärineb kreekakeelsest hümnosest, samuti kui vormise esimesed Hellase hümnid on teada teisest sajandist enne meie aega. Kümnedes helistati jumalaid ja sangareid Kaspordi pidustuste võitjaid. Neid esitasid kas koorid või solistid. Sageli saadeti hümniga tantsuga. Algselt eepiline laad muutus Ümlides hiljem lüüriliseks. Suurimat Kreeka hümnimeistrid olid anakron pinda Ros kallim Ahos jahumeros. Kristluse levimisega tekkisid Lähis-Idas piiblitekstile või selle ümber töötlustele loodud hümnid. Neid on Süüriast teada kolmandast sajandist pärast Kristust. Viiendast 11. sajandini loodi palju hümne Bütsantsi kiriku liturgiat tarvis. Esimene teadaolev roomakatoliku hümni autor on neljandal sajandil elanud isi Dorzeviljast. 14.-st sajandist on teada esimesed mitmehäälsed hümni tsüklid kristlike tähtpäevade tarvis. Aastail 1400 kuni 1474 elanud flaami helilooja Jomdišee lõi 20 kolmehäälset hümni. Rohkesti vaimulike hümne on kapalestriinal ja Viktorial. Usulist sotsiaalsete liikumiste ajal sündisid protestantlikud hümnid 15. sajandil tšehhi Hussiitide laulud Kuueteistkümnendal sajandil Saksamaal, luteri koraalid. Neist levinuim ja kahtlemata ka kõige hümnilikum on tema enda üks kindel linn ja varjupaik. Iga revolutsiooniliikumine on esile tõstnud mõne võitlus hümni prantsuse marseljeesi itaallastel, Garibaldi, sünn ungarlastel Rakoshimars. Hümne Riipilku sümbolina võeti kasutusele alles 18. sajandil enamikes riikides möödunud sajandil. Vanim teadaolev riigihümn on Hollandil 1568. aastal Hispaania vastases võitluses sündinud laul Wilhelm van Nassau, Uwe Suurbritannia hümniks võeti aga hiljem laul, mille umbes 1687. aastal sündinud ja täpselt 1743 surnud. Henri käri kirjutas osana muusikast teatri lavastusele. Tänapäeval on igal riigil oma hümn kindla statuudiga, millistel puhkudel seda kasutada. Ja muidugi on oma hümniga mitmesugustel rahvusvahelistel organisatsioonidel. Hiljuti saime äärde kubertani lõudud olümpiahümni õige palju kuulata ja suvel seisab see jälle tõenäoliselt ees. Küllap on huvitav teada, milline kõlab näiteks Haiti hümne. Tänaseks kõik helisevad muusika leksikoni lehitsemine taas kahe nädala pärast jüripäevaõhtuses muusikalises tunnis.