Tere olen Doris Kareva ja loen luuletuse pühitsus. Jah alguses oli sõna. Ma kuulsin järkasi veel unenäosegasena toa hämaras märkasin Mosengilistuseksingel. Ta vaatas mind vaikides, mispärast? Ma polnud kindel. Ta vaade mind valitses. Ma tajusin vaikset tuut, vaimu, mind vaevatut valdamas. Sain sõnatult aegadest aimu, mis maailmas algamas. Ja ometi polnud see kartus, vaid teadmine, rahulik ring ja valmidus, armastus, tarkus. Siis silmile suudles ta mind. Ta huuli, tundsin vaid hetkeks joovastust. Diverid, kand, veel teadmata kui rängaks retkeks. Ta oli mind õnnistanud.