Tere olen Doris Kareva ja loen luuletuse kogumikust maailma asemel. On nägin maailmast see meeletu ning püüdis ümbritseda ühtida mu kujutluse kallastega. Ei, ma sosistasin. Ei, ma otsin muud. Muutsin ootamatut otsetud, kui universum uut ning Pirgutavad sula olemast oma ilmule suurem. Palusin. Nii sündis vastus, mille pärisin, purustas mind, valgus pimestas. Maailmapõhjast purskub plahvatus. Mu lootused, kiht kihilt, lõhestas ja tuline. Mind muutis tundmatuseni. Hingiksi, väriseb jalasti, märkasin. Ning tähed sadasid. Arg kirglikuna, sirutasin käe. Ja naerma, pahvatasin mõiste sund, mis nägin maailmast und, armastusest. Und.