Tere minu nimi on kaur, riismaa. Ja ma loen teile luuletuse Google Street viu. Hirmus on unustada end kesksuvise Tallinna tänavatele hirmus visata oranž mehike 2016. aasta linnakaardilt 2014. aasta sügavikku hüpata edasi 2011.-sse aastasse ja tagasi. Sest sina pole ta ainus ja kõik, mis veel liigub. Udust Anonüümsete nägudega mees ja naine käest kinni. Aastal 2011 Pelgurannas kaupluse ees. Aastal 2014 on nad kuhugi läinud või kadunud. Annaks jumal, et mitte loobunud. Tütarlaps kes on peatunud hüppel, ripub õhus nagu seinani nool mis ei taba iial sihtmärki. Lapsed mänguväljakul ei kasva kunagi suureks ja kusagil seal seisatud sinagi pildi sees peidus, nähtamatu ja kõikjal olev. See hetk on kokku kleebitud tuhandeist Ühe suve akvarellid Est. Ja nüüd aina kaugeneb minevik. Aga mäletad, Sa nutsid? Sa naersid solid elus. Me oleme selles hetkes paigal selles igaveses lõhnadeta helideta suve päevas, kui vihm on möödas ning loikudel peegeldub roboti helevalge algoritmiline ajatus.