Ma olen Aino Pervik loengaks luuletust, kogust kirjum ning komised 1982. Nüüd aeg on allikavees silmi pesta ja minna teele läbi pähklisalu. Nüüd aeg on rännuraskust kesta ja viljumise vaevas sarapuudes tootajaile vesta. Aeg minna teele kasvõi söömata ja paljajalu. Mis on see, mida rände ja teed käies vajab, kui käes on õhtu ja tuul on vinge. Eks hunnik heinu, toa jagu seinu ja pette kõhtu ja kumin hinge veel vastu talvegi mind kuminate kannul teele ajab.