Olen Aino Pervik loen kaks luuletust. Kogudest kiljub ning kumised 1982 ja omi metsadest 1977. Jää jalge all mul raksub, kordub tee ehmatavalt, teiseks murdub. On äkki peas kõik läinud segi, kes üldse head, kes kurja tegi. Tean vaid, mis suunas minna, teele. See tee viib lahtisele veele. Kuid ometi peab olema ju koht just äsja kesta heitnud vähi tarvis või otse praegu hinge tõusnud konna tarvis või niitidesse mähkunud nuku tarvis või päevast pimestatud kaku tarvis või tõvest tokerdanud tarva tarvis üks koht, kus kogu aeg nad poleks kõigil jalus nokas hambus, suus, oi, Sorwis. Üks kõigil teadaolev koht, kust hilju ette vaatlikuna mööduks. Oht.