Olen Rein raud, kirjutan. Kui alustad päeva, vihaga värvib see kõik, mis sul ees, sest see on sul sees segi vere ja lihaga parem vaikuses tean küll, aga teadmisest üksi on vähe, sest maailm, see maailm ei lähe, ei lähe kuskile ja minu pisike maks ei suuda seedida ära, mis temas on keenud kokk kokku ja keeb kogu aeg paksemaks. Ma ei igatse barrikaade, vaid tunnen end neil kui puuris, mis kukk, kui nad mulle ümber, aga vait selles olla ei saa ega laulda, oo Isamaa. Mis sest, et sul lilled ja kivid ja metsad ja rannad on mulle kallid ja isegi teede tolm. Ma ei raputa seda jalgelt, ükskõik kuhu lähen või ronin. See on teie kingitus mulle, metsad ja rannad, vaid nii olen teile truu, ükskõik milleks, muutub muu. Kui alustad päevarahuga ka siis, kui ei kirjuta ridagi, siis embad kõike või peaaegu kõike, noh, kõik ju ei mahu ka.