Luule. Eestile. Tere olen Eeva Park. Loen luuletuse vutiväljak. Täna nägin ma Eestimaad. Nägin rohelist ristküülikut. Nägin eestimaad mõõtmetes 105 korda 165 meetrit jäätunud lumevallide vahel. Nägin sinivalgetes särkides jooksaid rohi rohelisel väljal. Nägin väravasse veerevat palli, nägin rõõmuhüpet valgustatud platsil. Nägin bussiaknast üht ainsat heledat eestimaad, nägin talveõhtul paljasäärset suve. Nägin endist tühermaad, paar pikka sekundit nägin mõõtmetes 105 korda 165 meetrit seda meie täielikku Eesti vabariiki. Ja siis oli kõik jälle must.