Neeva oli heas tujus sel päeval. Ta saatis meid terve tee. Järsku lõppes majade rivi jõele tulijate sild. Moikaja kribajeed oli kanal tegid lugupidava pöörde, et Marsile ruumi anda. Tahtmatult peatusime nurgal, kust avaneb vaade 12 hektari suurusele väljakule. See pole tavaline linnaplats. Kaetud asfaldi ja ausammastega sõnaid madalaid sest roheluse loovad muru ja põõsad. Pole kõrgeid puid Pole esileulatuvaid hooneid. Kõik on allutatud graniidist rahulale. Kivid kõnelevad Piiteri kivised, tänavad, trepid ja müürid. Nad võivad paljust jutustada. Graniiti raiutud linn kõneleb. Oli seitsmeteistkümnenda aasta märts. Veel talviselt hallil Marsi väljakul põlesid lõkked. Kaks nädalat tagasi. Sai Venemaast vabariik. Veebruarirevolutsioon läks Pinterile maksma 1400 töölise elu. Petrogradi nõukogu otsustas revolutsiooni ohvrid mata auavaldustega. Algul kavatseti vennashaud teha tiiteri peaväljakule lossiplatsile. Siis oli Maksim Gorki see, kes leidis uue Parima lahenduse tema ettepanekul valiti Rahula ehitamiseks Marsi väljak. Plats kandis sõjajumala nime. Kuna tema põhjapoolses küljes seisab mälestusmärk Suvorovile. Melita ristlik oli ka väljaku minevik. Siin peeti paraade. Siia ehitati Lass Paul esimesele. Ta elas oma uues palees ainult 40 päeva, siis julm tsaar tapeti ta oma lähikondlaste poolt. Ja paleest sai uus sõjaväeasutus. Insenerikool. Väljakul oli ka Pauli nime kandva polgu kasarm. Pablovski sõdurid olid esimesed, kes veebruari päevil tööliste poole üle tulid. Nende kasarmud olid oktoobris talvepaleele kõige lähemal asuvaks ülestõusukeskuseks. Siia toodi palees alla andnud naispataljon. Siit läksid rünnakule balti madrused. Seitsmeteistkümnenda aasta 23. märtsil algas Marsi väljaku uus ajalugu. Tuli sulatas maad, et labidatega saaks hauda kaevata. Leinamarsid vaheldusid. Marseljeesi võiduka viisiga, mitte ohvrid, vaid kangelased olid need, keda Piiteri töölised siia saatsid. Nende viimasel teekonnal. Pikki punaseid kirste kanti peade kohal läbi terve Piiteri. 180 korda, peatusväljak leinaseisakuga 280 korda saluteeris Peeter-Pauli kindlus. 180 kirstu lasti. Kuni õhtuni kestis leinamiiting ikka uued ja uued kolonnid tulid Marsi väljakule. Iga tehaste kaasama võitluslippu. Lipud suruti. Vannisiiasamasse haua kõrvale. Lõputu inimjõgi kandis väljakule oma austuse ja leina. Kusagil demonstrantide rivis oli Marsi väljakul noor arhitekt Lea Ruugnev. Talle näis, nagu kannaksid töölised tohutuid kaljurahne nagu oleksid võitluslippude kirjad kividesse raiutud. Sündis kujund, mis sai aluseks kangelaste monumendid. Kui Petrogradi nõukogu valis mälestusmärki? Projekti siis otsustati kavandi kasuks, mis kandis allkirja. Valmis kivid. Ümbrikust leiti nimi raudne. See oli noore kunstniku esimene iseseisev töö. Hiljem ehitas ta flonse nimelise akadeemia Moskvas Ülikooli Lenini mägedes akadeemia hoone Varssavis. Aga Marsi väljak oli tema esimene. Nüüd on sügis siin põõsad üsna lagedaks teinud. Ainult muru püsib ikka veel rohelisena. Läheme mööda teed punasest kivist müüride poole. Tundub, et nad on kohe siinsamas. Aga me läheme ja läheme. Ja nendeni on ikka veel nii palju maad. See näib nii, et nad on meie juures ja ometi kaugel. Kummaliselt mõjub lihtne kivist müür. Keegi, kiirusta ja mida lähemale me jõuame, seda aeglasemaks muutuvad sammud kõigiga nii. Kuigi iga Leningrad plane on Marsi väljakul vist palju kordi käinud. Kõike seda näinud, kõike lugenud Anatoli Lonatšovski sõnad meelde jätnud. Need kivid mälestavad revolutsiooni, nimetuid, kangelasi. Mitte ohvreid, vaid kangelasi. Kuid isegi siis, kui täpselt tead, missugune see mälestusväljak on, rabab ta oma ootamatu lihtsusega. Leningrad on tervenisti nagu üks arhitektuuri ja kunstimuuseum. Ja ometi just Marsi väljakul on midagi ennenägematut. Keset keerukaid lossikäike ja vaimukaid paleesid on Marsi väljak kõige lakooniliselt. Siin on ainult kivid, suured ja vägevad kivid. Lihtsalt kivid. Ja kõik, mida need kivid jutustavad, on tähendusrikas. Graniidirahnud toodi Marsi väljakule tsaari talvepalee maha lammutatud aiast. Proletariaadi diktatuur alustas varemetest. Kividest laotud monument avati suure oktoobri teisel aastapäeval. Esimese vennaskalmu kõrvale oli tulnud juba palju uusi haudu. 1919. aasta. Maanlaastatud sõda, nälg pealinna Moskvasse kolinud. Aga Pieter peab sõna. Revolutsiooni võitlejate mälestusmärk on esimene tänu tähis langenuile. Ja ka esimene Petrogradi laupäevak peeti siin. Esimesel mail 1920 kuulutas kindluse kahur suure ühistöö algust. Tollel päeval muudeti lageväljakut roheliseks, aiaks pandi maha kivist teed. Mööda neid kive tuli Lenin siia koos Kominterni teise kongressi delegaati tega. See oli Lenini viimane külaskäik Piiterisse. Viimane enne 24. aasta talve. 27. jaanuaril Lenini matusepäeval oli Petrogradis väga külm. Marsi väljakul süüdati 53 lõket. Lenin elas 53 aastat. Nende tulede juures jätti spiiter, Lenin, iga hüvasti. Marsi väljakule on maetud paljud revolutsiooni ja kodusõjakangelased Esseeride mässu ajal langenud valgete terrori ohvrid. Kõige noorem neist on üheksa aastane kodee. Kivisse on raiutud tema nimi ja aastad. 1000 913922. Kõige viimane siia maetud vist on eesti bolševike Ivan kaasa. Kui algas üheksasajapäevane blokaad, siis Piiteri mälestusmärgid kaeti liivakottidega ja varjati seintega. Kuid Marsi väljak jäi muutumatuks. Ainult muruplatsidele istutati juurvili ja põõsaste vahele seati üles õhutõrjekahurid. Needsamad kahurid andsid seal uudipäeval, mil Leningrad vabanes piiramisrõngast. Täna on Marsi väljakul sügistaevas on hall ja jahe. Igavene tuli, soojendab kivilt, valgustab graniiti raiutud sõnu. Kivid kõnelevad.