Olge tervitatud, head kuulajad. Kohe lööme lahti mõne heliseva muusika leksikoni uued leheküljed. Eelmises saates jõudsime lõpule H-tähega ja eks see ole juba ammustest aegadest paika pandud, mis sealt edasi peab tulema. Astume siis sellel trepil astme võrra edasi ja sellel astmel ootab meid jälle uus täht. Nootide täht nimed said eelmise saatega otsa, nüüd jäävad üle vaid tavalised sõnad. Nõnda siis i nagu ilu või inimene. Idiofoonid kreeka algupära idios tähendab oma ja foone heli. Nõnda siis oma heliga instrumendid. Seletus tundub natuke tobe, sest eks ole igal pillil oma heli, mis pinda muidu üldse oleks. Aga siin tuleb seda mõista nii et kui näiteks keelpillide või klaverikeeli tuleb vastavalt pingutada, et nad annaksid soovitud heli samuti trummide membraane, ka puhkpillidel on oma ventiilid ja klapid ja huulikud siis need instrumendid ei ole idiofoonid. Idiofoonid on valmistatud materjalist, mis ise heliseb puust metallist klaasist-kivist ja sealjuures noh, ilma abivahenditeta. Ideo foonide hulka kuuluvad mitmesugused loodusrahvaste pillid. Meile tuntutest liigitatakse nende hulka rida löökpill ksülofon, mete, Allofon, kong, taldrikud, kellad, triangel, kastan jetid ja muud. Näide tuleb kastaniettidelt, mida klõbistab hispaania tantsijat ta luuser Ateena. Idüll selle Sandrie algse tähenduse leiame vanakreeka kirjandusest. Ja muidugi pärineb sellest keelest ka nime algupärand. Ei tüllion tähendusega pildike. Ka idülli isa on teada. Kolmandal sajandil enne Kristust hakati tüllideks nimetama Deuk kriitose koolilisi luuletusi, milles ta realiseeris maainimeste lihtsat, rahulikku ja looduslähedast elu. Algselt oli idüll lühike, eepiline või dialoogi vormis luuletus. Hiljem sai selle nime endale ka vastavasisuline poeem või proosateos. Eesti luulest peaks hästi teada olema Kristian Jaak Petersoni karjaseid üllid. Vahepeal tuli sisse mõiste Bukoolika. Buklos tähendab kreeka keeles veisekarjust. Nõnda siis kauboi antiikvariant. Pokoolika on karjaseluule Nis võrsunud eriti Sitsiilias, viljeldud karjase laulust. Ka üldtuntud Longose tahvlise jakk loe lugu on Bukooliline. Bukoolika uuestisünd leidis aset paljudes maades 16. 18. sajandil lamburi luulena. Muusikalisi Bukoolikaid on meil võtta ka uuemast eesti muusikast. Ester Mägil on sellenimeline orkestriteos ja Raimond lättel kaks sellenimelist klaveripalade tsüklit. Praegu anname kuulata pisut kodust Bukoolikat. Raimond lätte pala karja kojukutse mängib Valdur Roots. Imitatsioon tuleneb ladinakeelsest sõnast imitaasia, matkimine, jäljendamine. Just sedasama tähendab imitatsioon ka muusikas olles ühe teema või motiivi kordamine helitöö Erigistides häältes. Et selle asja mehhaanikat selgitada, toome sisse kaks uut mõistet, mis mõlemad itaaliakeelse algupäraga. Proposta ettepanek, see on hääl, mis esimesena toob meloodia kuuldavale ris posta. Vastus on sedakorda hääl või ka hääled, sest neid võib-olla kaks, kolm, neli või rohkemgi. Niisiis alustab alati proposta. Kui pärast ris posta sisseastumist jätkub, propostas meloodiliselt arendatud liikumine, mis moodustab ris pastale kontrapunkti, tekib polüfoonia. Kui ris posta sisseastumisel proposta vaikib või ei arene meloodiliselt edasi siis tekib homofoonia. Kõige selgem imitatsiooni näide on ka, on on, kus kõik hiljem sisse astuvad hääled, seega siis ris postad, kordavad nuut noodist esimese hääle proposta antud meloodia. Imitatsiooni esineb paljude rahvaste muusikalises mitme häälduses. Kunstmuusikas oli selle kõrgaeg 15. 16. sajandil Madalmaade koolkonnas ooke Kemi oobristi Detree loomingus. Sealt võeti kasutusele väga keerulised imitatsioonivõtted. Sama meloodia peegelpildis sama meloodia tagurpidi, iga nooti poole võrra pikendades või lühendades. Asi läks sageli nii keeruliseks, et imitatsiooni oli võimalik vaid noodipildist välja lugeda. Helides seda näeme. Hajunud. Üksimitatsioonil rajanev valitsev vorm oli fuuga millest rääkisime juba f-tähe all ja selle meisterlik kasutaja loomulikult Johann Sebastian Bach. Aga kui üks asi läheb liiga keeruliseks teoreetiliseks, siis tekib alati reaktsioonina tahe seda tugevasti lihtsustada või hoopis ära kaotada. Nii kadusid ka keerulised polüfoonilise Dimitatsioonilised vormid. Ja 18. sajandil kasutati põhiliselt lihtsat imitatsiooni mis jäi homo fooniliste vormide koostisosaks. Modifitseerudes vastavalt teema iseloomule ja teose sisule tekkis niinimetatud vabaimitatsioon, kus imiteeriv hääl säilitab vaid meloodilise joonise üldise karakteri või teema iseloomulikku rütmi. Imitatsioonirohked on näiteks Dmitri Šostakovitši haka, Tšaikovski sümfooniad. Muusika näite valisime Šostakovitši viies sümfoonia, algab konto passide tšellode mängitud teemaga, mis kohese järev noot noodilt kordub. Viiulirühmades veenduge praegu püsinäite põhjal, kus kõlavad propostaja ris posta. Kuuldavale toob selle Nõukogude Liidu riiklik akadeemiline sümfooniaorkester Jevgeni Svetaalovi juhatusel. Impressionism see sündis möödunud sajandi kuuekümnendail seitsmekümnendail aastail, kõigepealt prantsuse maalikunstis ja sai oma nimetuse monee maali mulje tõusev päike järgi. Muljet Ämpressioon prantsuse keeles tähendabki. Ka muusikas võeti impressionismi mõiste kasutusele Prantsusmaal küll paarkümmend aastat hiljem ja eeskätt seoses Kloote püssi loominguga. Muusikalises impressionismi son peamine meeleolu teenida aistingud looduspiltide tajumisel vaevu tagatavate psühholoogiliste seisundite fikseerimine. Viimane lähendab seda sümbolistlikult luulele. Lisaks looduspiltidele eelistavad impressionismi veel teemasid antiikmütoloogiast ja keskaegsetest legendidest, samuti ida oma eksootikat. Ette tulevad ka rokokookunsti elegantsed kujud ning prantsuse seitsmeteistkümnenda 18. sajandi klavessinistide mõjutused. Impressionistliku muusikat iseloomustab läbipaistev fraktuur, rikkad kõlavärvid, teravate konfliktide vältimine. Eelistatud vormid on akvarell-selt pehmed ning mõistatuslikes meeleoludes sümfoonilised eskiisid klaveri ja vokaal, miniatuurid. Klassikaline näide impressionistliku ste ooperist kondebiicii Belgias ja melisanud delikaatne deklamatsiooni lähedane vokaalosa psühholoogiline süvenemine, ent tegevusvaene ja staatiline. Impressionismi tekkis nagu vastukaaluks saksa, eriti Wagneri muusika raskepärasusele ja pateetilisele sügava mõttelisusele. Lisaks pissile kuuluvad Impressinistide hulka veel Rawell, tükk kaasati kobar, Kaplee, Salia respigi ja teised. Tugevaid mõjutusi andis paljudele hilisematele, heliloojatele ja kaasaegsetele nagu Scott teeliuscoday Richard Straussi manovski. Mõningaid ühisjooni Impressehhanistide taotlustega, eeskätt kõlavärvide otsinguid ja loodusmaalingutes on mitmetel ametlikku impressionismi eelsetel rahvuslike koolkondade esindajatel šotaanil listil kriidil, mussartskil, Rimski korsakovil, Leadoviljascreabinil. Eesti heliloojatest on impressionismi üsna lähedal seisnud Heino Eller, Evald Aav, Eduard Oja. Jaga Mart Saar. Muusikanäitleja pakume siiski puhtama impressionismi Kloote püsiloomingust, kuulete tema klaveripala uppunud katedraal Aleksei Liu piimovi esituses. Imprombitu ehk prantsusepäraselt Ämprom tüüp on tõlgitav kui käepärane. Sisuliselt on selle analooka ekspromt, mis samuti tähendab ette valmistamatult loodud või esitatud. Sellest on meil e-tähe all juttu olnud. Neile mõisteile võime liita veel märksõna improvisatsioon, mis on eriti käibel džässmuusikas, nii et heal lapsel mitu nime. Näitena kuulame midagi pisut eksootilist. Nikolai prestovi kontsert, improvisatsioon homoussile ja sümfooniaorkestrile. Homusson jakuudi parmupill ja sellel soleerib Pjotr oboteev üleliidulise raadio orkestrit juhatab juriinik Konenko. Interluudium ühendab kaks ladina sõna, intervahel ja loodusmäng niisiis vahemäng. Ja nõnda nimetataksegi kaht muusikanumbrit siduvat üleminekuosa näiteks kiriku teenistuses orelimängu kahe koraali vahel. Interluudium seob ka muusikavormi sees eri osi, näiteks fuuga ekspositsiooni töötlusega. Praegu kuulama Arbo Valdma esituses interluudiumine Paul hindemicki Sütlist luudlus tolalis. Seal seob see kahthuugat, üks neist on inhaa, teine infis. Et aega kokku suruda, anname esimest huugast kuulda ainult lõppu. Siis tuleb interluudium ja seejärel algab teine puuga. Intermeedium vahele keskele paigutatud osa. Alguse saigi intermeediumid 15. sajandi lõpul Itaalias klassikaliste antiikkomöödiate vahepaladena. Vaatuste vahel kanti ette mõni muusikapala pantomiim või ka balletinumber. Edaspidi laienesse omaette lavalise tegevusega lühietenduseks ikka selle päris etenduse vahepalana. Neid kirjutasid ohtralt niisugused heliloojad nagu Monte Verdi, Rossi, tagaliano, vitaali ja teised. Hiljem leidsid intermeediumid kohaga tragöödia vaatuste vahel. Ja kui tekkis itaalia tõsine ooper opera seeria, siis etendati ka selle vaatuste vahel kerge sisulisi lühilugusid. Näiteks Giovanni Batista, Bergoleezi ooper, teenijanna käskijanna, Estonia lavalgi olnud on valminud 1733. aastal just intermeediumina tema enda operaseerija uhke vangi juurde. Seda päris ooperit ei mängita vist enam kuskil. Niisugustest intermeediumidest arenes aja jooksul välja koomiline ooper opera Bufa. Intermeediumid levisid Itaaliast ka teistele maadele, omandades igal pool pisut erineva iseloomu. Prantsusmaal näiteks pidi tragöödia vaatuste vahel olema tingimata balletinumber või ka balletidivertisment. Ooperivahepaladest kujunes ka seal 18. sajandil koomiline ooper. Viini teatris võideldi intermeediumide vastu tõsiste ooperite vahel ja neid tõrjuti 18. sajandi kahekümnendail aastail. Metastaaside reformiga sealt välja. Kuulame nüüd sertiinaariatel, khaleesi intermehediumis, teenijanna käskijanna. Laula palugaal Estonia kammerorkestrit juhatab Peeter Lilje. Intermetso ikka samasugune tähendus, teiste vahel asuv muusika Ooperi vahtusi eraldav üleminek. Kuid see nimetus on kasutatav ka omaette meele, olukate orkestri või klaveripalade puhul, mis ei ole tavaliselt kuigi ulatuslikud. Intermetso kui eraldi instrumentaalmuusikavormi võttis kasutusele Roovert Suumann kirjutades 1832. aastal kuus intermetsat klaverile. Klaverile on neid loonud Gabramsija, Ljadov, orkestri mussowski, Arenski ja paljud-paljud, hilisemad heliloojad. Kuulame aga praegu Heino Elleri intermetsad, mille mängivad Ines Rannap ja Helju Tauk. Intervall see on teatavasti kindel mõistega väljaspool muusikat. Küllap on iga bussiootaja kirunud, kui intervallide seda ei peeta kinni. Jälle ladinakeelse algupäraga sõna tähendusega vahemik. Muusikas tähendab intervall kahe üheaegselt või järjestikku kõlava helikõrguste vahet. Eristatakse harmoonilist ja meloodilise intervalli. Intervallid võimaldavad numbritega täpselt tähistada. Generaalbassiakorde intervallide nimetused on ladinakeelsetest numbritest priim sekunterts, kvart, kvintsekstseti oktav Noon, Teedsin, undeidsin, too täitsin ja nii edasi. Lugedes Naudi joonistikul kahe noodikauguse vahe grammatilises heliastmestik, kus eristatakse veel niinimetatud puhtaid ning suuri ja väikseid intervalle näiteks tekstis asetsevat kaks nooti teineteisest kuue astme kaugusel kusjuures väikesekst on 14 tooni ulatusega suursext poole tooni võrra laiem. Paraku sarnaneb see jutt praegu kuivas basseinis ujuma õppimisele. Ent kui juba intervallide sai sexti eraldi nimetatud, olgu siis muusika, näitabki sellega seotud. Mõlemad esitab ramm Gustav Ernesaksa juhatusel. Näiteks väikese sekti hüppega algab Konstantin Türnpu laul, kevade tunne. Jaa, suuresekstiga algab Aleksander Läte kuldrannake. Interaada itaalia keeles intrada hispaania keeles entrada prantsuse three inglise entry ikka ja igal pool tähendab see sisseastumine. Sellenimeliste muusikatükkide leviku haripunkt oli 16.-st 18. sajandini. INT rada on lühike, instrumentaalpala mingi tseremoonia protsessiooni peo sissejuhatuseks. Ilmalike ja vaimulike pidustuste intraadad olid aeglased ja väärikad, rahvalikke tantsupidude intraadad, kiired ja tantsulise loomuga. Seitsmeteistkümnendal sajandil võeti intrada kasutusele ka Itaalias tantsu siidiosana. Vahel nimetati intraadaks ka ooperi- või balleti lühikest sissejuhatust. Näiteks Klukjal, Chestel ja Mozarti, Pastjäänil ja Bastiennil. Hortus musicus esitab mööde Rasmus Villmanni rada. Introitus on ladina keelest ja tähendab samuti sissetulekut. Seda nimetust kannab katoliku kirikus laul, millega võetakse vastu preestrit ja tema saatjaskonda. Introduktsioon on samuti ladina algupära ja tähendab sissejuhatust. See termin tuli laiemalt käibele 19. sajandil paralleelselt avamänguga ning tõrjus välja intrada. Introduktsiooniks nimetatakse suurema helitöö või selle osa eelmängu. Näiteks ansansil on helitöö pealkirjaga introduktsioon ja rondo kapritsiooso enamasti ning produktsioon aeglases tempos sageli piduliku iseloomuga. Kaupperites kohta Mentroduktsioone kas avamängu asemel või vaatuse sisse juhatusena. See on tavaliselt avamängust lühem ja lähed enamasti vahetult üle vokaalnumbriks. Näiteks Beethoveni Iphideeljo teise vaatuse eel ja Tšaikovski Jevgeni Anieegini alguses. Ka nimetatakse introduktsiooniks, ooperikoorimis järgneb vahetult avamängule näiteks mõlemas Glinka ooperis Ivansussaaninis ja Ruslan isi elud millas. Näitajaga pakkumise saanud seentoduktsiooninamise eelneb rondo kapridioosole selle Esida Diego lohista ja üleliidulise raadio orkester Gennadil ostestanski juhatusel. Inventsioon nimetus tuleneb jällegi ladina keelest ja tähendab leiutis. Selle nimetuse võttis esimesena kasutusele Clemens käen kelle sulest ilmus 1555. aastal mitme häälsete laulude kogumik pealkirjaga muusikalised inventsioonid. Hilisemad heliloojad kasutasid seda sageli alapealkirjana võiselgitavast sissejuhatuses oma teosele. Inventsioone sooloviiulile kirjutas rohkesti Antonio Francisco komporti. Ja 10 nendest meeldisid Johann Sebastian Bachi-le, nii et ta kirjutas need oma käega ümber ning kulus palju aastaid, enne kui saadi jälile, et see polegi tema enda looming. Vahest olid just neid tõukeks Bachi enda kahehäälsed teinventsioonide koguneb, mis on tuntud kui Wilhelm Friedemann. Bachi noodivihik. Need olid mõeldud mängutehnika arendamiseks ja muusikalise leidlikkuse ärgitamiseks. Samalaadseid kolme häälseid palu nimetas Bach algul fantaasiateks, hiljem siin fooniateks. Vahepeal jäi inventsioon unustusse. 20. sajandi helilooja-ist on mitmedki jälle seda kasutanud. Näiteks on Albon Berg ehitanud oma ooperiotsak kolmanda vaatuse üles. Kuue inventsioonina eesti heliloomingust leiame Ester Mägi kantodolorozo Edvin inventsioone. Praegu kuulame aga Johann Sebastian Bachi kahehäälset inflatsioon d-moll mille mängib Wolt õuendi Carlos süntesaatoril. Jäi tähe lõpetuseks pakume veel peotäie muusika karakterit, määratlevaid, termineid, mis, tõsi küll, ei ole just sageli kasutatavad. Irooniko muidugi irooniliselt. Irve soluuto kõhklevalt, iraato vihaselt intiima intiimselt insensiibile tuimalt näete, väljendusrikkuse huvides vajab muusika isegi tuimust. Inkvieto rahutult, Innotsente süütult, lihtsalt Indolente ükskõikselt vist midagi meie ootustest lootustest tülpinud eesti rahvale. Indeid seoso kõhklevalt spetsiaalselt ülemnõukogule imperiooso käskivalt sobib võrd õigust lastele impetooso tunglevalt tormiliselt Eesti komiteele imitando järele aimates. Eks ikka maailmaturuhindu. Näitlejad said nüüd osaliselt küll elulised kuid midagi muusikalist tuleb jälle järgmise tähe alt. Järgmine tähtsam muusikaleksikonis väga napp, kuid siiski olemas. J nagu jüripäev või nagu juurikas Janiczary muusika, Janit sarideks nimetati Türgi impeeriumi regulaararmee jalaväelasi ja algselt nimetatigi nii Türgi sõjaväeorkestrit, kuhu seitsmeteistkümnendal 18. sajandil kuulusid suur trumm, kaks väikest trummi, kaks taldrikut, seitse vaskpasunat ning viis puupuhkpilliSalmeid. Selle kõla oli eurooplaste kõrvadele. Võõras jäid türklased vallutasid suure osa Euroopast ning politsei tõttu nagunii vaenlased. Siis suhtuti ka nende muusikasse kui barbaarsesse plärinasse tajumata selle muusika sootuks omaette keelt. Ent mis uus sega huvitab ja pikapeale saab omasekski. 1720. aastal sai Poola kuningas August teine Türgi sultanile kingiks täiskomplekti Janiczary Pille. Viis aastat hiljem. Juba tellis Katariina esimene ise Konstantinoopolist türgi orkestri kus lisaks muule oli ka Euroopas varemgi tuntud triangel. 1741. aastal ilmusid Janit sari pillid ka Austriasse ja vähehaaval hakkasid nad ilmet andma euroopagi sõjaväeorkestritele. Heliloojad võtsid neid pille kasutusel esialgu oma teostes eksootiliste ja salapäraste kõlavärvide saavutamiseks. Esimesena teada taldrikute ja triangli kasutajana prantslane Gretri 1778. aastal ooperis salajane maagia. Glock ilmestas ooperis Ifi Keenia Taurises sköödi dance taldrikute trianglyya trummiga. Edasi tulid juba Mozarti ooper, haaremirööv, Haydni sümfoonia, Beethoveni muusika, August Kotzebue draamale Ateena varemed ja palju palju muud. Näide pärineb Kilima, sest see on Türgi marss. Mängib üleliidulise raadio ja kesktelevisiooni sümfooniaorkestri Konstantin Ivanovi juhatust. Jubilatsioon ladina jubilaato tähendab ülevoolavat rõõmustamist juubeldust. Eelmises saates seoses gregooriuse laulmisega oli juttu sellest, et kui üldiselt oli see laulmine kõnerg jälgiv Sis jubilatsioonides sõnade halleluuja Jaanen peal võis lubada enam muusikalist vabadust melismidega keerutusi ühel silbil. Võte ise on aga gregooriuse laulmisest vanem, tekkis juba kristluse esimestel sajanditel, idamaa traditsioonide mõjul. Hilisemat suurte meistrite missad lubavad endale muidugi igasuguseid muusikalisi vabadusi. Kuid tavaliselt on ikka kõige ornamendi rikkamad just sõnad. Halleluuja. Ja eks see ole kauge traditsiooni, järelkaja ja üks ilus teos, mida võid tervikuna pidada. Juvilatsiooniks on Mozarti motet, Eksultate jubilate. Selle kolmandast osast kuulamegi nüüd katkendit esitavad Kätlin pättel ja Inglise Kuningliku filharmoonia orkestrile andebrääni juhatusel. Juhtmotiiv ka saksa keele järgi leitmotiiv. See on suurteost, ooperit, balletti kantaati, Gabrogrammilist sümfoonilised teost läbiv teema, millega iseloomustatakse mõnda tegelast elamust või ideed. Väga levinud võttega filmimuusikas. Väga olulisel kohal on juhtmatiivistik Richard Wagneri ooperites juht. Motiividesse on läbi põimitud ka näiteks Robert Schumanni karneval samuti ectorberlioosi fantastiline sümfoonia. Üldse on see väga olulisel kohal romantikute muusikas. Näitena võib praegu tuua Tšaikovski roomia Juulia armastus, teema, mis on selle teose üks juhtmotiive. Katkendi, esitab üleliidulise raadio kesktelevisiooni orkestri Vjatšeslav sünnikovi juhatusel. Kohtume taas kahe nädala pärast seitsmenda mai muusikalises tunnis ja siis palume kuuldel olla ka kõiki ei või jaa ning eelnenud muusikaviktoriinile sõpradel. Seniks kuulmiseni.