Head kuulajad enne kui avame heliseva muusikaliga koni, tuletan kõigile muusikalise tunni viktoriinide lahendajaile, olgu see siis äsja lõppenud ei või, ja või varasemad tähemängija õige valik meelde. Järgmisel laupäeval, 16. mail kell 12 mängib just eile Eesti raadio valges saalis bigbänd Gustaski Kerbuu juhatusel. Olete kõik oodatud. Ootame ideid uue maja fuajees alates kella poole 12-st ja nüüd tänaste tegude juurde. Tere, siin me siis nüüd jälle oleme valmis edasi lugema heliseva muusika leksikoni. Ma ei tea, kuidas teile tundub kuulajad, aga minu jaoks teeb aeg praegu lausa konnahüppeid ikka okste juba jälle kaks nädalat korraga läinud ning uus leksikoni täht päevakorral. Tänane tulevad väga märksõnaderohke. Nii et ärgem intoduktsioonile rohkem aega, raisakem Ado sugem asja juurde. Tänane täht on ka nagu kallis nagu kevad või nagu kodu. Kaan on sõna pärineb kreeka keelest, kus see tähendab norm reegel, juhtnöör. Neid norme, mida muusikas selle sõnaga tähistatakse, on mitmed. Alustame siis tänapäevasele tähendusele kaugemal, sest Antiik-Kreekas tähendas kaanon algselt seadeldist, mille abil demonstreeriti ja õpetati vunkuva pillikeele eri osade tekitatud helide kõrgussuhteid. Alates teisest sajandist hakati seda nimetama monohord. Kreeklased nimetasid kaanoniks ka helikõrguste arvudes väljendatavat suhet. Lisamärkusena veel nii palju, et kaanoni nime kannab ka üks Ees-Aasias ja Lähis-Idas levinud kaunikesti kandle väljanägemisega keelpill. Ja teise lisamärkusena veel. See, et Bütsantsi muusikas oli kaan, on üks väga keeruline lauluvorm aga sellel pole neile tuntud kaanonitega olulist seost. Nii et nendest asjadest rohkem ei räägi. Ja näiteid pole meil ka kuskilt võtta. Nüüd siis euroopaliku kaanoni juurde, kes kuulsid meie leksikoni eelmist saadet, siis seal oli imitatsiooni all juba kaanonist juttu. Mäletate, esimene hääl ehk proposta ja selle antud meloodiat kordav hääl, risk osta? Neid võib olla ka mitu. Vanimad teadaolevat kaanonist pärinevad 13. sajandi algusest. Hiilgeaeg oli aga 15. 16. sajandil Madalmaade koolkonna meistrite tüsee oke geni Olbresti, Roskindepri ja teiste loomingus. Siis kujunesid välja mitmesugused väga keerukad erivõtted peegel, kaanon, kus teema antakse hiljem nagu peegelpildis ümberpööratud intervallidega. VÄHK kaanon, kus teema uuel sisseastumisel liigub nagu vähk tagant ettepoole. On ka neid, kus ris posta tuleb sisse mõnes teises intervallid, mitte priimise kaugTanis. Ja mõnikord antakse see poole võrra pikemate või lühemate nootides. Seitsmeteistkümnendal sajandil eraldus kaanonist oma kindlaste tunnustega fuga. Sellest oli juttu f-tähe all. Need, kõik on küllalt keerulised, polüfoonilise muusikavormid. Aga küllap on igaüks meist ise ega kaanonist laulnud kas või tuntud prantsuse päritoluga laulu vaata ja aku. Või ehk meie maist, aga kes tema pärit olugi täpselt teab. Päike juba läinud, looja ema pani supi sooja. Nendel on niisugune tekst, et lõpule jõudes võib jälle otsast alata ja nii tekib lõputu kaanon. Seda võib igaüks oma perega pärast saadet harjutada. Aga selle kuiva jutu allaloputamiseks kulub ära üks lustakas märg näide. Mozarti heatujuline joogikaanon rammilt Gustav Ernesaksa dirigeerimisel. Kadents tuletatud ladina itaalia tüvest kaadere, mis tähendab langema, laskuma. Termin on kaks tähendust. Esiteks on ta mingit vormi, struktuuri, lauset või perioodi lõpetav kindel harmooniajärgnevus. Näiteks oma lihtsaimal kujul dominant tuunika, see tähendab viienda astme kord lahendusega esimesse astmesse või subdominant neljanda astme kord üleminekuga tuunikasse, see tähendab esimesele astmele ehitatud akordile. Liit, kadentside, son, harmooniajärgnevus, ahel pikem. Aga neid selgitused viiksid liiga sügavale harmoonia peensustesse, sellepärast piirdugem sellega. Seitsmeteistkümnendal sajandil sai kadents juurde uue tähenduse. Soolo kadents vokaal-instrumentaalpala lõpul, kus interpreet sai näidata oma Virtoosust. Eriti armastatuks, sai kadents seoses 18. sajandil tekkinud instrumentaalkontsertidega. Viini klassikud jätsid tavaliselt enne esimese osa lõppemist solistile võimaluse oma mängutehnikalt demonstreerida. Kusjuures orkester sellel ajal tõmbub vaikides tagasi. Nii andis helilooja interpreedi ile võimaluse saada kaasautoriks ja mõnedki niisugustest interpreetide õnnestunud kadents idest on hiljem nootidesse trükitud ja sellisel kujul korduvat kasutamist leidnud. Alates Beethoven ist kirjutavad heliloojad tavaliselt ise ka kadentsi. Ju ta siis teose tervikuga paremini seostub. Instrumentaalkontserdid kadentsi näide tuleb praegu Mozarti klaverikontserdist, Teeemmoll mängib Kalle Randalu, ERSO juhatab Neeme Järvi. Kadril nimetus kõlab samuti prantsuse keeles. Pärit on ta ka ladina keelest kusk vaadrum tähendab nelinurka. Ja iseloomulik sellele tantsule ongi tantsijate paigutus ruuduna. Tantsuna rohkete eripäraste vormidega on levinud väga paljude Euroopa rahvaste juures. Aga moetantsuks tegi ta loomulikult ikka prantsuse õukond. Juhtus seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul ja kaks sajandit püsis ka drill armastatud salongi ning pallitantsuna. Nii pika moehooajaga saavad vähesed tantsud uhkeldada. Kaks neljandik-taktimõõt. Muusika on popurrii laadne, koosneb viiest kuuest eri osast, millele igaühele vastab siis eriline tantsufiguur. Figuure sooritavad paarid järjekorras lõpetatakse ühise liikumisega. Ja nagu see tantsude puhul sagedane, saab rahvatants mingil ajahetkel moetantsuks ning ballisaalides läheta taas rahva hulka tagasi jätkates pisut teisenenud taas elu rahvatantsuna. Nii juhtus see ka drilliga on Eesti rahvatantsu varaskiga drille küll, aga samuti kõigil meie naaberrahvastel. Muusika näiteks valisimegi lõõtsaga tilli, mille esitab Läti külakapell Gunnar Ortellovskise juhatusel. Kammermuusika vulgaarladina keeles tähendab kaamera tuba ja sellest ka nimega tus. Tubane muusika. Tubane ehk kodune musitseerimine sai küll alguse juba vähemalt keskajal. Nimetus kammermuusika võeti aga kasutusele 16. seitsmeteistkümnendal sajandil ning esialgu tegi see selge vahe sisse kiriklikku teatris esitatava ja koduses miljöös lauldava ilmaliku muusika vahele. Just viimases tähenduses kasutati terminit kammermuusika. Vanim teadaolev kogumik pärineb 1555.-st aastast Nikoloovintšentiino sulest. 1635. aastal ilmus aga Veneetsias Arrigonigantaatide ja duettide kogumik, kus juba pealkirigi kontserti idakaamera. Seitsmeteistkümnendal sajandil laienes kammermuusika nimiga instrumentaalmuusikale tähistades esialgu erinevust kiriklikku stiilist. Nii näiteks jagunesid Corelli sonaadid kahte liiki. Thaci Esa kiriklik ja ta kaamera ilmalik ehk kammersonaat. Alles 18. sajandi keskel kaotas see oma tähenduse ning pääses enam maksumusele. Erinevus kammermuusika ja kontsertmuusika vahel. Esimeseks tingimuseks jäi ikkagi koduses õhkkonnas musitseerimine, olgu see kodu siis ka kui tahes uhke loss. 18. sajandil tekkisid ka klassikalised kammeransamblid, kus helilooja arvestas loo kirjutamisel kindlat pillikoosseisu ja nende pillide võimalusi. Isegi veel Hendelil varasematest heliloojatest rääkimata. On palju lugusid, kus on üsna suvaline ja oludest olenev, millistel pillidel neid just mängida. Eriti suuri võimalusi peente nüansside väljatoomiseks ning rikka küla pildi saavutamiseks pakub keelpillikvartett. Ja see on ka üks armastatumaid, kammeransambleid Viini klassiku-ist kuni alangardistideni välja. Palju kammermuusikat on loodud klaverile. 19. sajandil oli laulude ja laulutsüklite õitseaeg, mõelgem kas või Schuberti ja Schumanni peale. Ent see oli ikkagi mõeldud suurema või väiksema ringi koduseks ettevõtteks. Esimene teadaolev kammermuusika kontsert piletitega publikule toimus 1814 Pariisis. See oli üks viiuliõhtu. Alles möödunud sajandi keskpaigas sai kammermuusikast kontsert muusika tänapäevases mõttes tänu igasugustele kammermuusikaühingutele. Ja miski ei seisa paigal. On toimunud mõnesugune lähenemine sümfoonilisele muusikale aga omakorda ka loodud küllalt kammerlike sümfooniaid. Lisaks kammeransamblitele on kammerkoorid ja orkestrid. On olemas ka kammerkantaadiga kammerooperid. Üldse on siin arvulise suhte küsimus, umbes nii, et mitmest puust algab mets. Põhiline, mis peaks head kammermuusikat iseloomustama, on nüansirohkus detailide peen pluss ettekande eriline selgus ja läbipaistvus. Praegu kuulamis körtsud Beethoveni septetist esstuur. Kankaan sõna tähendab prantsuse keeles kära, müramelu. Tants on algselt Alžeeria päritoluga, kuid tuntuks sai see muidugi jälle tänu Pariisile. Algselt seda nimetatigi Pariisi Kadrill. 19. sajandi kolmekümnendail aastail sai Pariisis balli tantsuks kaks neljandikku taktimõõt. Väga energiline tempo, kõrged hüpped ja jala luupimised. Aga muidugi ikka sündsuse piires, mitte nii, nagu seda hiljem kaba riides harrastama hakati. Laialdaselt kasutati kankaani prantsuse klassikalises operetis ja ületamatuks on vist seni jäänud konkaan ohvenbachi operetist. Orpheus põrgus. Seda kuulamegi esitate tõesti nüüd filharmoonia orkestri Robert hanelli juhatusel. Kantaat ladina itaalia tüvest kantaare laulma. Termin võeti kasutusele Itaalias seitsmeteistkümnenda sajandi esimesel poolel ulatusliku vokaalteose tähenduses, vastandina instrumentaal sele sonaadile. Suuretkantaadi meistrid olid seitsmeteistkümnendal sajandil itaallase trossiga Rissimiga valli žesti legerentsi strodella Alessandro Scarlatti. Nende kantaadid koosnesid mitmest aariad, Acatost koos nendevaheliste retsitatiilidega saadi enamasti passokontiinoalt. Sisuliselt olid need tavalised ilmalikud lähedased ooperis Tseenidele saksa meistrid, eelkõige Telemann ja Bach kirjutasid ohtralt vaimulikke kantaate, kus olid osalisteks nii solistid, koor või koorid, ka orkester ja orel. Muidugi ei tarvitsenud need kõik alati igas teoses osaleda. Pahilton vaimulike kantaate säilinud üle 200 lisaks veel paarkümmend ilmalikku. See oli kantaadi kõrgaeg, kuigi neid on loodud hiljemgi ja paljudel erinevatel maadel näiteks Berlioos, Rahmaninovi, Prokofjevi ja teised. Omaette peatüki moodustavad Stravinski ja offi lavalised kantaadid, milles on juba õige palju ühist ooperiga. Kantaat leiame palju ka eesti muusikast alates Rudolf Tobiase, st. Eriti ohtralt on neid loodud sõjajärgsetel aastatel igaks laulupeoks kultuuriliseks ja poliitilisteks sündmusteks ja nende aastapäevadeks. Viimaste teemade puhul omandasid need sageli nuripidiselt vaimuliku ilme. Ja ilmselt läheb palju aega, enne kui vastumeelsusest sundteksti vastu nii palju üle suudetakse olla, et hakata sõeluma, mis seal muusikaliselt on terad ja mis ütled. Näitaja volisime Carlorfilt kuulete katkendit Tully karminast Baieri raadio muusikakollektiivide esituses delegeerida Eugen Johum. Kantileen jälle ladina keelest tähendus, laulmine. 12. kuni 15. sajandil nimetati kantileeniks igasugust ilmalikku laulu. 16. seitsmeteistkümnendal sajandil tähendas see iga mitmehäälset vokaalteost. Alates seitsmeteistkümnendast sajandist aga tähistab sõna kantileen laulvat meloodiat, mille võivad esile tuua ka pillid. Kaunigantileeni meistreid nimepidi otsides võiks kohustada lõputu rea. Pealegi on see kaunis subjektiivne. Sageli seostatakse kantileeni just magusavõitu meloodiaga ja ega see ei tarvitse igaühele meeldida. Kindlasti on väga kantileenset teosed Lemba armastuse poeem BBC toim voosaki ema laul. Seda viimast tsüklist mustlaslaulud kuulamegi Leili Tammeli ettekandes klaveril saadab Joosep Anaid eesmaa. Kantor ikka jälle ladina algupära sõna tähendusega laulja. Algselt tähistati selle sõnaga lauljaid katoliku kirikuteenistusel kuid kantorid jagunesid kahte ossa. Kantor, Peruusum. See oli laulja harjumusest nii-öelda kõrva järgi. Teine ja kõrgem klass oli Kantar per arte kunstlaulja, kes tundis muusikateooriat ja vokaaltehnika saladusi. Viimased olid sageli ka õukonna kapellide lauljad ning muusikaõpetajat kloostrites ja kirikutes. 16. sajandil seoses reformatsiooniga loodi rahvakoole, kus kantorid pidid õpetama lapsi ja nendega kirikus laulmas käima. Paljud kantorid olid ise ka heliloojad ning lisaks kiriku teenistusele osalesid nad oma lauljatega sageli ka linnarahvapidudel. See oli lisateenistus. Saksamaal oli kandnud tor sageli kogu linna muusikaelu juht. Oli ju ka Johann Sebastian Bach aastast 1723 kuni oma surmani 1750 läitsegi Toomas kiriku Kantor. Nii suvasuguseid, kantoreid Eesti ajalugu ei tunne. Aga kanter ehk köster oli meiegi vaimuelus ja muusikahariduses väga olulisel kohal. Alates seitsmeteistkümnendast sajandist määrati igale Eesti ja Liivimaa kihelkonnale kestel kelle kohustuste hulka lisaks kirikus laulmisele oli ka kooliõpetuse andmine. Kuidas see veel umbkaudu sajandi eest käis, seda kirjeldab Oskar Lutsu paunverelugudes. Selle lauluõpetuse kohta leiab materjaliga Heino Rannapi raamatust muusika eesti perekonnas rahva kuunis. Eks ole see kõik ettevalmistus, tänu millele sündis meie laulupidude traditsioon ja elab Eesti koorilaul. Täna. Ehk sobib näitlejana kuigi pisut tinglikult laulutund Ülo Vinteri Lutsu ainelises tsüklist kurekella esituses. Kantsoon ikka sellest samast ladinalaulust algselt märkisse sõna- Provansi armastuslaulu nii hästi teksti kui viisi sest ega neid olnudki omavahel lahutatavad. 16. seitsmeteistkümnendal sajandil sai Itaalias populaarseks nende prantsuse laulude enam või vähem vabad instrumentaalsete töötlused Kant, sona, Francise või samalaadne originaallooming. Sel juhul nimetati seda tantsuna ta sonar. Suurtest kandtsooni meistritest tuleb märkida kavatsooni, Gabrieli, Merulo, bankeeri, pronkono, fresko, Paldi loomingut. Fresko, Paldi, õpilaste, Frobergeri ja Kerli läbi jõudis kantsoon ka Saksamaale. Neid leidub nii pükste, Huude kui Bachi loomingus. Erilise koha omandas kantsoon just Veneetsia koolkonnas. Seal kujunes mitme häälseks instrumentaalpalaks, mida esitasid mitmesugustest instrumentidest koosnevad ansamblid Püha Markuse kirikus. Üldiselt 16. sajandil tunnistati kirikus ainsa instrumendina orelit. Seitsmeteistkümnendal sajandil kasvasid aga kantsooni rüpest välja niisugused vormid nagu Kontšertogrosso ja sonaat. 18. sajandi lõpul kaduskand soon ajalukku ja edaspidi kasutatakse seda nimetust vaid harva lüürilise vokaal-instrumentaalpala tähenduses. Nüüd aga kuulane Hortus muusikuse esituses ühtse One'i Gabrieli kandtsooni. Kaltsonit ikka samast tüvest ainult timinatiivne vorm, niisiis väike lauluke. Kuueteistkümnendal seitsmeteistkümnendal sajandil tähistati selle nimetusega lühikest kerge tantsulise meloodiaga kahe- kuni viiehäälset laulu kus valitses siiski homofooniline laad, mitte polüfoonia. Mitu kogumikku Kansson ette on avaldanud, kast oldi VEKi Montewergi kantsoone, kirjutasid ka saksa ja inglise heliloojad, nagu Hazler Jamorli seal areneskantsoon hiljemaarjaks. 18. sajandil kasutati kantsooni mõistet harva märkimaks soololaulu generaalbassi hiljem klaveri saatel. Ja veel hilisemal ajal on mõni helilooja andnud niisuguse nime väikese ulatusega laulva meloodiaga palale. Muusika näitena laulab kammerkoor Gaudeamus Vladimir Sevovi juhatusel Sovanni kast oldi kantsler netti imeilus nünd. Kassatsioon nimetus pärineb saksa murdesõnast, mis tähendab serenaadi. Levis 18. sajandil Austrias ja Saksamaal mitmeosaline süüdilaadne teos instrumentaalansamblile mille koosseisu tavaliselt kuulus ka puhkpille sest see muusika oli mõeldud esitamiseks vabas õhus ja pidi kaugele kanduma meelelahutusliku eesmärgiga ning suvalise osade arvuga teos, mille alguses ja lõpus oli tavaliselt marss. Aga võis ka olla nii, et sedasama marssi, millega kassatsioon algas, korrati ka lõpus. See oli siis martsada kaapo. Just nii on Mozart loonud oma kassatsiooni B-duur keelpillidele kahe Leo poele ja kahele metsas arvele. Näide tuleb sellest samast fraktsioonist esimene osa, marss, selle mängib kammerorkester lehv markisi juhatusel. Kavatiin itaalia keeles tähendab ka veretähelepanu tõmbama. Nii ongi see ooperis või äratooriumis pilgupüüdja rollis algselt enamasti vaid üksainuke salm lühikese instrumentaalse sissejuhatusega, näiteks Haydni loomises. Ooperis tähendas karantiin kuni 19. sajandi keskpaigani peategelase esimest etteastet nii-öelda väljatuleku numbrit, mis eelnes siis juba ulatuslikuma Leaarjale. Siiski leidub sellest reeglist erandeid. Näiteks Rossini ooperis Dancred laulab nimitegelane koguni kolm kavatiini. Kõrvuti ooperiga vatiiniga leiame seda nimetust ka instrumentaalteostes. Näiteks on Beethoveni kolmeteistkümnendas kvartetis B-duur oopus 130 viies osa kavatiin. See saar kii on kirjutanud kavatiini viiulile orkestriga. Aga näite Toome siiski tüüpilisest ooperiga Watkins. See on Figaro kavatiin Mozarti ooperis Figaro pulm laulatusesaares, Jeepi, Oma jooga. Etno. Kontratants siin ei ole midagi tegemist contra ehk vastasseisuga. Nimetus nagu enam-vähem kõigil tantsudel on tuntuks saanud läbi prantsuse keele kusse kõlad kontro taas. See aga omakorda on tulnud inglise keeltest kantri Danzist. Seega hoopis külastanud vanainglise tants, mida on kirjalikult esmakordselt märgitud 1579. Esimesed muusika näite taga on 1651.-st aastast pleifordi kogumikus inglise tantsuõpetaja. Ta on kaks neljandikku või kuus kaheksandiku taktimõõdus vada tantsupaaride arvuga tants, mille liikumine toimus kas siis ringis või kahes viirus. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpukümnendil, leviska Madalmaadele ja Prantsusmaale. Aga suur mood olid aastail 1750 kuni 62 Mil tõrjus ajutiselt isegi minu Etti kõrvale. Edasises arengus kujunes kontratantsust välja terve rida omaette tantse. Kadrill, krosfaater, Ecosseesangleeslans, Jeegoti joon ja teised. Heliloojast on kontratantse kirjutanud õige rohkesti Mozart, Beethoven, Tšaikovski ja paljud teised. Venica sillamaa ja Natalja Ostohuma esitluses kuulame üht Beethoveni konto tantsu. Kontsert selles žanri esiisast Concerto krossast on juba mitmel puhul juttu olnud. Kui Concerto krossos vastandub soleerivate instrumentide rism ansamblile või orkestrile siis hiljem täiuseni viidud instrumentaalkontsert on nagu duell solisti ja orkestri vahel. Kontserdi kui iseloomulikku kolmeosalise sonaat-sümfoonilise kli üheks suurimaks arendajaks oli Mozart. Kuni nendelt soni kontsertide ilmumiseni oli sellele vormile iseloomulik niinimetatud kahekordne ekspositsioon. Kõigepealt alustas orkester tuti ilma solistita ja alles peapartii teistkordsel esitusel liitus mänguga solist. Kadentsist oli meil tänase saate alguses juba ka juttu. Ulatusliku sümfooniliselt välja arendatud kontserdi kõrval eksisteerib ka selle väiksem sugulane kontsert tiino vormilt vabam väike kontsert. Selle kohta on ka üks huvitav näide Hazzaturnaalses kontsert tiinukaanonile. See on kandletaoline rahvapill, millest oli juttu ka kuskil eespool juba ja rahvapilliorkestrile. Suliston Anse laatabekion. Olemegi tänaseks jõudnud lõpule. Järgmine leksikoni köide ootab meid 21. mai muusikalises tunnis. Nendele meie saate kuulajatele, kes on olnud muusikaviktoriinid, lahendajad, olgu siis tegemist Lõppeva hooaja mänguga ei või, ja või eelmiste tähemängu ja õige valikuga. Nendele loodame edaspidi kättpidi. Tere, laupäeval 16. mail alates kella pool 12-st raadiomajas. Kell 12 annad selle valges saalis kontserdi Eesti raadio Big Band, Kustas kikerpuu juhatuselt. Ja te kõik olete palutud. Kohtumiseni, kellega silmast silma, kellega vaid raadio teel.