Muusikapäeval jagati helikunsti sihtkapitali aastapreemiaid ja preemia sai ka Tõnu Naissoo ja selles statuudis on öeldud, et ta sai selle siis 50 aastase viljaka loomingulise tegevuse eest heliloojana džässpianistina traditsioonide järjepidevuse hoidjana. Nii et palju õnne. Suur tänu, jah, ega ma ei teadnudki, ja ma nagu kuulsin, et oli eristati tol preemiaga, ega jah, ega ma rohkem ei pärinud ja ega ma ei uskunud, ma mõtlesin, et aeti midagi segamini, ikka võib juhtuda. Aga noh, aitäh muidugi väga üllatunud ja muidugi rõõmus ka. Ma hakkasin mõtlema nende džässiaastate peale, et tegelikult, kui ma siin rääkisin teie põlvkonnakaaslase Lembit Saarsaluga, siis tema mainis just, et umbes pool tema karjäärist on möödunud nõukogude režiimi all ja umbes pool vabas Eestis. Teie kohta võib vist umbes sama öelda. Nojah, ütleme niimoodi, et eks sellisele nii-öelda kui võib öelda professionaalsemale lainele sattusin ma 66. aastal, võiks isegi juba öelda, kuigi see 1001 66. Või siis Mikis oli ta ennem ja nüüd vist ka ja kuigi ta on isetegevuslik bigbänd, oli see mulle ikkagi suur väljakutse, sest et noh, see on selline. Kuidas seda öelda, nüüd tuli ikkagi mängida tantsuõhtutel meil kontsert, võib-olla jah, sellised džässkontsert, kui ma nüüd meenutan, nii väga palju ei olnudki, aga, aga just tantsuõhtutel mängimine seal oli kaks koosseisulise BIG bändi oli ka siis selline rootsikas ehk viietoruga kampsi siis öeldakse nimi ja neid mõlemad ansamblid, juhendus, ants Meristu ja Tal olid korralikud noodid ja ja need helistikud ei olnud jah, võib-olla esialgu klaverimängijale kõige mugavama tee. Viie-kuuemulliga. Et see oli esimene kogemus ja tuli mängida ikkagi professionaalselt. Aga siis selline juba enda nime all tegemine läks siis lahti 67. aastal, kus mul oli õnne osaleda Tallinna Chest festivalil. See oli teine rahvusvaheline. Et see oli muidugi selline suur väljakutse. No ja sealt edasi läks siis juba küll väikeste aukudega, ütleme džässitegemine, sest nagu muusikud, eriti selle generatsiooni muusikud, kes siis tol ajal olid noh, kas siis alustamas oma muusikuteed või, või kes olid juba ka siis, kes kehas, aga noh, üldiselt see festivali mõneks ajaks siis selliseks viimaseks suureks festivaliks, kuigi ka 68. ja 69. aastal olid sellised väiksemad Te alustasite tegelikult ju väga noorena. Isa oli ju muusikaga ise tegelenud, tegeles elu lõpuni, et no mul jäi see nagu külge juba küllaltki noorest east, sellepärast et ega tol ajal üldse selliseid plaadimängijaid kui selliseid, millega sai siis ka Ameerika või selliseid kallimaid plaate kuulata. Ütleme neid agregaat oli vähem üldse ja isal plaat nagu ei olnud, ma mäletan, oli mingisugune tõesti saviplaat, olid seal mallinga ketiga ja ja Charles minguse üks plaatori Pitruga ja, aga, aga ütleme jah, need olid mõned üksikud ära eksinud plaadid ja nõuka aega hakati plaate tegema kuskil muutunud džässmuusika plaat, võib-olla seal kuuekümnete aastate lõpust. Aga põhiline sistes muusika oli tal lindi peal. Ilmselt ikkagi liikus ka neid plaate, mis olid tol ajal noh, kas nüüd siis populaarsemad või kellegi sugulased siis saatsid kuskilt väljamaalt meile, et isal oli ikka päris seal lindi kogu. Mäletan ikka, Ella Fitzgerald oli tal Bill Evans, ju siis ikka keegi neid plaate sainetmeid sai siis ümber võtta ja isa oli ikka kursis, ütleme kõigega mäletan stangenton Talle meeldis bigbändides teha selline proge džäss olla. Ta kuulas ka Ameerika häält ja mitte siis selles poliitilises, kuidas aga muusika, saaled sellise pilliscanoweri ja Saue. Ja noh, seda ma ju kuulsin koos temaga me elasime elutuba oli koos, kus magasin ka, nii et nii et see jäi mul seal kõrvu ma kasvasin nagu selle muusikaga siis üles. Ei, mul ei olnud vaja nagu, kuid nagu spetsiaalselt sel ajal seda ei õpitud, ütleme see siis kuuekümnendat aastat ta sinna esimesse poolde, kui ma selle muusikaga kokku puutusin, aga ma pean ütlema, et ega ma ma siis kohe ei hakanud seal mängib nii-öelda tänapäeval mõttes neid standardeid mängima või, või nende vastu huvi tundma, aga noh, tegelikult oli küsimus improviseerimises. Ja seda improviseerimis, nagu toetas ka mu tolleaegne klaveriõpetaja laste muusikakoolis, siis Narva maanteel tema nimi, ülevsaareni, et tema, kui ma seal kontserdi, noh, nagu need õpilaskontserdid oli ette valmistasime saalis, siis ta lasi mul seal ka ikka improviseerida ja no tema muidugi kujutas käte Chesson selline bugi vugi. Mäletan kingis noodi Palphingerbugi, aga no bugi mängija muidugi ei ole, aga ta lubas improviseerida, see asi kasvas välja rohkem sellest vabast improvisatsioonilist, nii et kui ma nüüd kokku puutusin siin ütleme siis 66. 67. aastal siinsete kõige paremate džässmuusikutega, siis ega mina neid standardeid ei teadnud, mu esimesed sellised laiatarbestandardeid, bossanouadest, seal epaniimaja little põud ja lihtsalt üks selline noodivihik sattus mu kätte, mis oli siis esimene selline kokkupuude, kuidas seda nüüd öelda, bossakat pidada, neid päris siks või mitte, aga noh, eks ta on kindlasti üks osa sellisest žanrist. No sealt see asi läks nagu edasi, et kui, kui nüüd mõelda, siis 60 seitsmendat aastat, kus siis nagu sai tegutsetud juba oma nime all seitse 10. Tüksis vist kutsuti mind Venemaale Venemaale selles mõttes, et seal Novgorodi ja Leningradi Peterburg praegu sinna nagu mängima need neile, kes siin 67. aastal osavõtjad siin oli ka inimesi, kes ise võib-olla ei mänginud nii palju, aga olid just organiseerijad nagu nimi oli jäänud neile kõrvu ja ju siis ka meeldis see, mida ma tegin. Et, et siis hakkas, kutsuti nagu kuskile mängima. No ma mõtlen jah, et ega esialgu kaks kontserti Novgorodis ja Leningradis seal ma esinesin ka tol ajal nagu selliste mitte just nii väga standardeid mängivate muusikutega, see oli, oli siis Kaneelina ta rasv, nad olid siis toona ja Riiast oli üks korter. No ja siis siis oli mingisugune väike paus, ma siirdusin, oli võimalus ka siis laine ansamblis taustaansamblis olla? Neli aastat ja no ütleme, et ega see ei tähendanud, et ma nüüd seal mängisin, et siis ma ei oleks kuulanud või tegelikult selles muusikategelasi on samamoodi edasi, aga ikkagi kui siin Tallinnas olin, siis sai kuulatud meid jaamu kuulasin Poola ja Soome jaamu, mis andsid nagu sellist kaasaegsemat muusikat nagu mängisid, aga 76. aastal siis ma astusin konservatooriumi. No ja siis siis läks juba nagu rohkem džässi ka tegeletud, kuna siis oli peale tulnud neid natukene rohkem muusikuid ja siis hundiga alustatud mängimistriot, ütleme siis, esimene selline festival oli 78.-st pilissides festival, see siis pani sellise hoo sisse liidu, ses muusikas üpris palju sai tegeletud, mängitud ja plaate nüüd selles mõttes. See ei olnud mul üldse siis tol ajal nagu eesmärk, et esiteks need ilmunud ka mitte päris kohe. Võib-olla sõltus milleski ka, aga ma mäletan, see 68. aasta plaadse tuli välja 70. aastal. Ja siis järgmine LP selle vist mängisin 80. siis, aga noh, see ilmus ikka üsna pea, Marje, järgmine aasta või midagi, nii. Need tol ajal oli jah, mu tegevus suunatud rohkem nagu kontserdite tegemiseks. Ja kui tuli Eesti vabanemine Nõukogude okupatsioonist, kuidas ta seda aega ja seda, mis sellele järgnes, mäletate? No siin on see moment muidugi, et kes nüüd olid organisaatorid olnud siis siin, Riias ja võib-olla ka Leningradis, kes mind kutsusid, no need olid nüüd vanemaks saanud ja siin tekkis ka probleem piiriga. Et inimesed, selles mõttes ma pean nemad vanemaks saanud, et no kes oli juba võib-olla pensioni ja kes oli siis sellises vabaturu tingimustes üldse muu alapeal läinud, kes ma ei tea autosid müüma ja nii edasi, et ei tegeletud enam otseselt sellise asjaga. Siis noh, kadusid need kontaktid, aga nüüd jah, üheksakümnendatel novel mäletas Vladimir rasso, kes siis on, elab Vilniuses, tema kutsus kokku kohe sellise Baltic Art orgesse vist oli selle nimi ja siis palus mullasid võtta ka paar inimest kaasama. Smart Soo kutsusin ja Helmut Anniko, see oleks selline koosseis, mis koosnes siis Baltikumi muusik kutest ja no see oli selline friis, ässipõhine ansambel see, mis nüüd nagu rohkem on sundinud, no on põhjustanud selle muusikaga selle nagu aktiivselt siis tegutsema on see, et oli võimalus või tekkis kontakt Jaapaniga, kus on tellitud neid plaate ja siis sellega seoses on ka seal neid kontserte olnud. Ma arvan, et see tuli kuidagi Soomes. Et ma olin siin teinud siis paar CDd, nende tegemise idee tuli üldse kohast, kus ma olin nagu pidevalt mängimas, oli Viru hotell ja seal oli direktoriks Soome selline ärimees, aga noh, talle nagu meeldis see muusika, mida ma mängisin ja ta ise oli ka džäss ikka. Selline sõber Vanhanen. Ja tema nagu küsis, et kas ma ei taha plaate teha või? Need olid jah nagu kinkeplaadil ütleme, mis viru vegi ja no ju siis selline plaat sattus ka seal Soomes siis kellelegi ja, ja nii see kuidagi on läinud, nii et läinud küllaltki juhusliku rada. Ja teil on olnud ikkagi valdavalt trio. See formaat on tõesti olnud, sest no selleks on mitu põhjust olnud, et ma olen nagu ta mängides seda muusikat, mis nagu ise on võib-olla välja mõeldud ja ta natuke erineb sellest nii-öelda mainstream'i stiilist ja ja siis on neid muusikud muidugi ka vastavaid, ega neid pole ka kerge leida. Sest ütleme, Eestis on ikka ütleme vähe džässmuusikuid. No nüüd on juba see ringkond laiem, aga tol ajal eriti ja kuivatatud mingi pill juurde. Ta peaks ka siis samas laines olema, aga jah, paraku ega siis ei ole neid nii võtta olnud ka päris ja seal, nagu sa sellega seoses. Ja kui sa oled ikkagi klaverimängija pianist, siis sellisele muusikule trio mäng on võib-olla kõige rohkem pakub või, või jah, kuidagi selline saanud noh, nii nagu klassikalist muusikat, keelpillikvartett. Nii et see on nagu sellega seoses, et jah, võib-olla sobivaid muusikuid on siis vähem leida. Me võiksime kuulata muusikat ühelt plaadilt, mis tegelikult polegi veel ilmunud, sest et ma tean, et ega praegu salvestate ühte plaati trioga ja ka see on vist siis jaapanis hoopiski. Jah, antud täna hommikul saatsin sinna materjalid mängukaaslasteks on ikka olnud Taavo Remmel kontrabassil ja Ahto Abner trummidel et nendega ma olen siin viimasel ajal musitseerinud, et ütleme jah, mis puutub klaveritriot peale, klaver tee oma oreli ämmandi, siis prio võib olla ka, see laieneb, aga ma olen nagu püüdnud Kasele hämandiga natuke tegeleda. Et praegu siis momendil on plaat, selle plaadi pealkiri nüüd on 1967 ja kui oli jah, küsimused, mis plaate võiks teha, no sealtpoolt nagu taheti plaati välja anda, aga noh, oli küsimus ka selles, et mis see idee võiks olla siis üheks ideeks oli mul jah, et võib-olla see 1001 67, kuna see aasta on minu meelest selline küllaltki märgiline ütleme maailmamuusikas üldse ükskõik, kas see on klassikaline muusika, nobelist, moodsat nüüdismuusikat pean silmas ja popmuusikas muidugi 67 Jõu ilmus Legendaarne seersant Peppersi plaat biitlitel. Seal on veel ju ütleme, oliga brokkol haarame need selle plaadimuusika nagu just sellel aastal kirjutatud siis niipalju kui või vähemalt välja antud. Et seal on ka kaks kompositsiooni, mida ma mängisin siis 67. aasta festivalil. Ja on veel. Et noh, ta on selline olla jah, mitte päris ühes stiilis plaat, aga ma ise arvan, vaheldus kui see kuulata ujula. Mulle meeldiks. Me vestleme täna pianist Tõnu Naissoo kord, me oleme põhiliselt rääkinud Tšassist, aga muidugi teie tegevus olnud ju palju mitmekülgsem, te olete kirjutanud ka muusikat, filmile ja teatrile ja kammermuusikat ka sellist tõsisemat, nii-öelda süvamuusikat. Nojah, et eks muusika mind ju huvitanud ka kuskil seal alates, kui käisin Varssavi sügist seda kaasaegse muusika festivali kuulamas ja noh, see oli seda tüüpi muusika on alati huvitanud. Ise oli mul, no ütleme selle muusikaga mingil määral üks suurem tunnustamine, kui mängisin Riia keelpillikvartetiga, seal oli snitke klaverikvintett ja ja siis Riia kilbil korterid. Ta palus mul ka midagi kirjutada. Ja siis oli jah, natuke teatraalne lugu oli Johni juheda naiskaar. Et siis oli seal, ma ei tea. Et lõpus panin seal ka siis laulma, kuna see auto sõitis hunnikusse, aga noh, see oli siis Wagner saalis Riias ja oli ka kuulamast tolleaegne Läti president ja seal läks kordamisele lugu ja tulid siis lava peale õnnitles kogu partite ja siis mind ka muidugi. Et ütleme jah, selline tunnustus on olnud, aga, aga noh, sellist muusikat ma olen kasutanud filmides, mis läheb, võib-olla seda tüüpi ka oli see muusika alla ja igasugust heliefekte, need paraku on läinud niimoodi, et kaseinterpreteerimine nii-öelda džässis olema siis selline artist. Et see, see võtab omajagu aega, siis on vaja mõelda ka sellisele tööle, millega teenib nagu elatist. Ja päris nii udu ei ole ma tahtnud nagu ka kirjutada, et aga, aga no ma arvan, et midagi on ka veel seisab ees, et kõik vaim igatahes tundub, et ei ole veel kustunud. Filmile või siis teatrile kirjutamine on kuidagi teistmoodi. Et ju siis eest ja muidugi siis ka, mida näitejuht režissöör soovib, nii et seal sa ei ole nagu sina ise selles mõttes, see on ikkagi niimoodi. No mingil määral Uuedega, ega neid heliloojaid ju ei valita ka päris juhuslikult kas nagu oled samal lainel, mis tema lavastaja režissöör on, et see, sa pead nagu saama tema mõtetest arukuma, vöökle kolledžis olin 89. aastal, läksin sinna aastakese, siis mul stipendium oli siis ma esimesed poolaasta olin nagu seal siis džässliini peal, aga teise semestri läksin filmimuusika peale, kuna noh, oli näha, et ma pikemalt lihtsalt ajada. Ta ei saa olla siis, siis võtsid nagu seda õpet ka seal. Niiet see oli jah, selline kokkupuude filmiga ka siis sellise õppimise tasemel, kuigi ma siin olin juba filme teinud ja eks ma sinna saingi tänu sellele, et ma teadsin rääkida filmidest, palju mul materjali kaasas ei olnud, sest tol ajal ei olnud ju nii lihtne neid kopeerida, filme ja nii edasi. Kas viimne reliikvia oli esimene, mille juures? Päris esimene joon oli kolaas, tegi ühe filmi 67, minu meelest oli üks ainult meestele või midagi sinna siis pidin tegema sellise vokaliisi, mida kolaas laulis. Nii et noh, ütleme natuke varem, kokkupuude oli olemas mingil määral. Ütleme, see on jätkuvalt ikkagi Eesti nagu rahva jaoks selline asi, mida teatakse väga hästi, nojah, tüvitekst meile. See on ju ettearvamatu, kuidas mingi asi välja kukub, et mina natuke isegi häbenes peale seda, kui see film välja mõtlesin, et jumal hoidku, et ise oled natuke võib-olla mõtled teistmoodi neid asju ja aga noh tänu isa isa lauludele ja eelkõige see film säuts ka kindlasti oli suureks toeks, aga aga ma pean ütlema, et kogu see ju ütlused ja Esson stsenaariumi näitlejad, kunstnikud, töö, kindlasti, Rein Raamat, et oli koos mingis kindlas vaos, et selliseid asju nagu juhtub, arvan, et. Kui me nüüd võib-olla natuke räägime veel pianisti igapäevaelust, siis kas selline harjutamise rutiin on ka aastatega kuidagi teil? Tulnud ega eriti ei ole, ma mängin neid klassikalisi lugusid ka, kui see võimalus harjutamisest tekib, sest kodus ma päris akustilise klaveril ei saa enam harjutada, sest kunagi, kui heliloojate majas elasime ja seal need heliloojad koos olid, et see Veljo Tormis elasis talle mäletan, ma olen muusikakeskkoolis ja siis tuli arutada seal ikka nagu õhtusemal ajal ja muidugi eks käis seal tormisele närvidele keegi seal kuskil ülemisel korrusel lest arutab ja kahjuks jah, need korruselt kostsid ikka üpris hästi läbi. Et selle tõttu jah, et praegu on ta võib-olla natuke mul Juuslikumat laadi, sest suure klaveri taha nagu saamine ei ole ka kerge, ei ole seda võimalust, ütleme eks ma katsun ikkagi kuidagi neid võimalusi siin leida. Ja, aga mis puutub harjutamise ja siis trenniga. Pähe, nii et et selles mõttes on see mul siiski aluspõhja pannud see klassikaline kool. Aga mis puutub nüüd džässi poole peale, siis, siis jah, eks oleneb lihtsalt ise mänginud ka palju sellist ütleme, Riilbukkidest muusika pidama, noh, ise pole kontserditel mänginud ja vähem võib-olla, aga noh, et seda praegu, kus aeg on nagu rohkem siis seda ampluaad laiendada. Ilma harjutamiseta ei saa, need ütleme põhimõtteliselt ega midagi väga erinev ei ole. Aga noh, see, mis seal Narva maantee laste muusikakoolis alust põhi sai pandud sellega nagu siiamaani tolleaegne õpetajat ülev saare. Tema pani nii tugev alus, et ma olen tegelikult läbi elu tema soovitustega ja õpetustega nagu elanud. Ja noh, klaverid on ka väga erinevad, ilmselt ja pianistid on see nagu hea, et ta ei pea oma pilli kaasas tassima. Ei. Minu meelest on see halb. Ma kadestan alati neid, kes saavad oma instrumente kaasa võtma, pean silmas kitarrist, saksofonimängijaid ja nii edasi, et klaveriga, need võivad nii väga erinevad olla ja no ütleme kõigepealt erinevus, kas ta on nüüd kontsertklaver, suur klaver, kabinetklaver, eks ole, noh, on ka erinevus pianiino ja eks kõik need on juba seal ka füüsiliselt. Erinevad, kas teil lavanärvi on ka ikka olnud? Mingil määral ikka jah, kui seal improviseerimisega on tegu ainult siis nagu ei ole mul, aga noh, kui mingi valmis kirjutatud muusikat vaja mängida, siis, siis on jah, natuke rohkem seda närvi sees kindlasti. Et improvisatsioon kuidagi Kui ma räägin, et ma alustasin ikkagi sellise vaba improvisatsioonikate, et see nagu tulevad siin ei ole mul küsimust, et palju neid inimesi on või kui suur see saal on. Aga, aga jah, kui on jah mingi selline välja kirjutatud muusika, siis on isegi noodist mänkimisel võtab võbisema noh, ütleme see moment, aga no üks on seotud ka sellega, et mul ei ole sellist praktikat, et kiike on tulnud teha kiiresti ja vähese sellise proovide arvuga ja eks see sõltub sellest ka palju, et palju, kui sa oled suutnud ette valmistada, kui sa ikka sellega ainult sellega tegeled ka, siis, siis ma arvan, ei ole see probleem ka siis. Aga noh, elu on olnud selline, et pidevalt on vaja joosta. Loodan, et nüüd saab ka süveneda rohkem noh, juba pisitasa läheb sedamoodi asi. Igatahes väga meeldiv oli teiega vestelda ja soovin teile ikka edu tulevikuks uute plaatide tegemisel. Aitäh. Eks mul leid, plaanen olnud asi, mida oma muusikaga teha, loodan, et see nüüd ikkagi saab ka teoks, aga noh, nii see elu on natuke dikteerinud oma rada, aga ma pean need ära jõudma ikka teha.