Ivo, enne kui me saatega alustama ja ma tahaksin sind tänada lihtsalt selle jõulukaardi eest mille ma sain nüüd kätte ja kui ma ütlen nüüd, siis ma ütlen, et praegu on esimene veebruar. Nii et ainult nii palju läkski aega, et saada kätte su jõulukaart, mis oli mõeldud ilmselt kohale jõudmiseks. Jõuluajal. No kui ma päris aus olen, siis me panime need jõulukaardid posti pärast, ei ole, sest ma mõtlesin, et siis nad jõuavad kuidagi mõistlikum ajaga kohale, näed kohe siin veebruari alguses on nagu naksti kohal nagu naksti. Tere, minu nimi on Ivo krostak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet. Te kuulate saadet just nimelt, te kuulate saadet. Imetabane lugu, et pärast viitekümmend saadet me ikka veel ei suuda meil vahepeal nagu see kloun, nagu toimis see saate alguse värk, et me ütleme, mina olen see see ja, ja ikka nüüd on kuidagi jama. Eino, ma tegin meelega seda, et oleks huvitav, et oleks vaheldus, aga teeme uuesti. Tere, mina olen Jim Ashilevi. Tere, mina olen jogrostak ja te kuulate saadet popkulturistid just nimelt, väga hea, et nüüd nüüd on midagi, mida jõulude ajaks välja võtta jälle, et on selline äge autekstik. Kuigi me ei ole seda teinud vist. Millest me täna räägime? Me räägime täna filmidest väga hea, tead, filmis räägi. Ma aeg-ajalt ikka mõtlen, et mis on filminduse tulevik, et mis ikkagi saab? Kas inimesed lõpetavad kinos käimise üldse ära, kas Hollywoodi sihuke koomiksifilmide maania on filmi suure filmikunsti lõppvaatus, mida see kõik tähendab? Ja tegelikult ma hiljuti sattusin olema ühes noorte koolinoorte filmifestivali žüriis mille tõttu mul tuli vaadata läbi täitsa mitu uut Eesti lühifilmi. Ja jällegi läksid mõtted loomulikult filmikunsti peale üleüldiselt või, või filmifilmide vaatamise peale üldiselt. Sest et on ju juba sihuke täitsa kaua kestnud diskussioon olemas teemal, mida teevad sarjad filmidega tänapäeval ehk siis et tänapäeval me oleme ikkagi igapäevaselt palju rohkem harjunud vaatama sarju või filme, ma arvan, et võib küll niimodi julgelt üldistada. Et kogu see sihuke striimimise harjumus on juba nii omaks saanud neile. Ja, ja see on muutnud ka meie hoiakuid ja ootusi meelelahutusele, audiovisuaalsele meelelahutusele, et me oleme nüüdseks kuidagi juba nagu ära harjunud sellega, et üks lugu, üks korralik lugu, kus on karaktereid, kellele ma tahaksin kaasa elada, see peabki kestma ikka noh, minimaalselt 12 tundi. Aga paremal juhul võib-olla siis ongi, et kui võtame, et üks osa on võib-olla tunniajane on ju, et siis võiks ikka olla korralikult ikka 30 tundi või isegi rohkem, et võib-olla mingi viis, kuus-seitse hooaega järjest võiks olla seda head asja ikkagi ja ja kui sa lõpuks need tunnid kõik kokku lööd, siis sealt tulebki ikka siuke gigantne kogus lugu kokku. Ja selle kõrval ongi juhtunud see huvitav nihe, et film, mis varem oli nii-öelda see pikk loo jutustamise meedium, pika loo jutustamise meedium mida võrreldi romaaniga, et kui lühifilm oli midagi sellist, mis on kirjandusmaailmas novell siis täispikk mängufilm oli midagi sellist, mis kirjandusmaailmas on romaan, onju. Aga nüüd tundub, et hoopis sari on see, mis meenutab rohkem romaani ja, ja film on pigem justkui üks peatükk lihtsalt mingisugusest romaanis, niiet täispikast mängufilmist on saanud justnagu lühivorm ühtäkki, et meie taju tajumises ja, ja, ja vastuvõtmisviisis on toimunud mingi selline üllatav nihe. Aga kuhu ma selle kõigega tahtsin jõuda, oligi see, et ma tahtsin sinuga arutleda, Ivo, kuidas sulle tundub, et nüüd tänasel päeval vaadates seda hetkeolukorda, et kuidas sulle tundub, kas, kas filmikunst et mis, mis kohta omab filmikunst üldse meie tänapäeva sellises meelelahutuse tarbimise harjumuses või rutiinis. Kas filmide vaatamine on muutunud sinu jaoks sinu eluaja jooksul, kas on toimunud mingisugune fundamentaalne muutus selles, mismoodi sa filme tarbid või mismoodi sa neisse üldse suhtud? No kindlasti olen ma hakanud vähem filme tarbima, noh see on see elu jooksul, muutus, aga see, ma ei, ma ei ütleks, et see on kuidagi seotud seotud nende muutustega, millest täna siin räägid. Ma lihtsalt olen kuidagi inimesena muutunud selliseks, kes, kes mingil perioodil oma elus nüüd kuidagi vähem armastan neid filme või sarju tegelikult vaadata, aga jällegi ma tunnen, et see on muutumas. See, kuidas me tänapäeval pikka aega oleme Sarri vaadanud, keegi tegi hea nalja, et kui esimesed telekad tulid, need olid sihuksed, pisikesed ekraanid, eks ole, kogu pere kogunes ümber siukseid, osadel telekatele isegi luubid pandi ette, et saaks nagu natuke suuremat pilti vaadata. Ja täna me tegelikult oleme tagasi selles olukorras, kus me istume ümber pisikese nutitelefoni ekraani tihtilugu ja vaatame neid sarju ja filme. Või siis kellel on tahvelarvuti või kellel on sülearvuti, kust iganes seda vaadatakse, aga tavaliselt me ei ole nagu tehnika mõttes. Meie see kogemus filmi vaatamisele on, on viimasel ajal ikkagi pigem nagu läinud kehvemaks noh, samas on võimalusi ju ju üllatavalt palju. Sa võid oma lasta täna. Noh, ütleme enamus keskklassi inimesi võivad omale osta väga korraliku kodukinosüsteemi, kas ta sisestab mingi projektari või, või suurema teleka, paneb mingi helisüsteemi ja siis vaatab film, aga tegelikult ma ütleksin, et meie põlvkonnas järjest vähem inimesi isegi mõtlevad selle peale. Kui me ütleme, et meie põlvkond, siis me mõtleme inimesi, kes on sündinud kaheksakümnendatel. Ja, ja samas Ma tundsin, et noh, nagu ma olin ise täpselt selline inimene, kes pigem siis vaataski kas kuskilt läpakas arvutiekraanilt või tapliste telerist või sellest telefonist. Et lihvid naljakal kombel, kus ma olen ostnud omale teleka, mille ma sain ühendada hea helisüsteemiga. Vaatan filme ja sarju palju rohkem ja palju parema meelega, et seal seal on ikkagi minu jaoks oli raske neid asju vaadata nendes tingimustes, et noh, see pilt on väike või või ta on heli noh, tavaliselt nendele toppidele, millel iganes, seal eriti telefonil on väga kehv. Ja seetõttu see, see kogemus muutus ajapikku tüütumaks ja nüüd, kui ma olen omale selle otsese teinud, et ma tahan, et mul ikkagi oleks kodus telekas, siis. Ma naudin neid filme palju rohkem. Jälle tunnen, et ma hakkan rohkem neid vaatama. Ja isegi sellega on muutunud ka see, kui me siin kunagi ma ei tea, mis osas rääkisime, et mina ei armasta kinos käia, siis nüüd ma nagu mõtlen sellele järjest rohkem jällegi et siukseid, kui tuleb mingi tore film kinno. Ja siis isegi kui varem see oli niimoodi, et ma tahan minna ind Star Warsi või Star Treki või Marveli filmi vaatama, siis nüüd ma järjest rohkem mõtlen, et tahet et kino on nagu niisugune tore ajaveetmisviis. Huvitav on see, et sa räägid, et kui sa teleka said, sa hakkasid justkui rohkem jälle tahtma vaadata asja suuremal ekraanil, et me harjumegi ära, et noh, lõppkokkuvõttes mugavus kipub ikkagi olema tähtsam kui kvaliteet. Me oleme seda rääkinud ka muusika valdkonnast. Lähemalt rääkides, et MP3 versus vabid versus CD plaadiliidu väiksed kõrvaklapid versus suur süsteem 50 kõlariga. Et mugavus ja on ülimalt oluline tegur, mille järgi me otsustame, kuidas mingit asja vastu võtame või tarbime või kasutame. Ja mina isiklikult ka olen väga palju ikkagi olnud liikvel oma teisme-east peale, et ma kogu aeg nagu sõidan ühest kohast teise või ühesõnaga, mul ei ole olnud nagu nii kindlad kohta kunagi, kuhu ma saaksin, ega ka vahendeid selleks, et ehitada üles mingi tohutu kodukinosüsteem või et ehitad üles mingi tohutu muusika nautimise stuudia. Alati on kõik tulnud leiutada kuidagi põlve otsas. Ja seetõttu ma ütlengi, et mu üks viimatisi suuri filmielamusi tuligi põhimõtteliselt nagu kõige kehvemates tingimustes, ehk siis et ma sõitsin ühest linnast teise Eestis vaatasin bussi, bussiistme seljatoe küljes olevast tahvelarvutist, vaatasin Mäks Diori Roadi ja see on ju tohutult ambitsioonikas film visuaalselt. See film on tehtud selleks, et sa seda naudiksid nii suurelt ekraanilt kui üldse võimalik ja nii hea helisüsteemiga, kui üldse võimalik, et sa saaksid täielikult nagu läbi raputatud sellest visuaalsest. Visuaalses ma ei teagi, kuidas seda kirjeldada, sa käid tsentrifuugi läbi põhimõtteliselt on ju, et see see visuaal ja heli, et see kõik nagu põhimõtteliselt raputab ja solgutab sund niimoodi läbi, et sa lihtsalt roomad välja sealt andsid lõpuks, ja mina vaatasin seda mingitest kehvadest kõrval pidest kuulates sealt tahvli pealt, et mis vahepeal päike siis aknast paistis päike põhimõtteliselt otse sinna ekraani peale tõmbasin kardina ette, aga see nagu väga palju ei aidanud. Aga ometi see film oli nii kaasahaarav, nii vägev ja nii hoogne, et ma reaalselt lõpuks jõudsin oma sihtpunkti kohale ja väljusin bussist ja film oli nähtud ja ma olin suure elamuse saanud. Ja ongi huvitav, et kas ma siis olen kuidagi harjutanud ennast niimoodi ära, et ma suudan kuidagi vaadata nendest ebamugavustest või või nendest olude kehvadest oludest vaadata mööda, et mõnuga oma fantaasiaga kuidagi kompenseerimisele umbes samamoodi nagu mingit head muusikat kuulates. Kui sa, kui sa seda muusikat hästi tunned, siis sa võid seda mingitel hetkedel kuulata kuidagi kehvemates, kõlaritest või kehvemates klappidest, sest sa oma mälu abil kuidagi korvad need kvaliteedi. Luka. Hea nii, nii meeldiv, et see kvaliteet, nii-öelda see tehniline pool pole üldse oluline, eks ole. Jah, et kumb see siis on ja siit ringiga filmide juurde tagasi jõudes mulle meenudki, kuidas David Lynchi mingid aastad tagasi kritiseeris seda nutitelefonide tõusu just filmi vaatamise koha pealt, tema hinnangul ei kõlba ikkagi vaadata sellist suurt linateost nii pisike sealt ekraanilt, et sa lihtsalt ei suuda, noh, sul on vaja nagu Sul on vaja ikkagi minna sinna maailma sisse ja kinosaal pakub selleks parima võimaluse, et sa oled isoleeritud. Sul ei ole mingeid segajaid ümber. Sa see hiiglaslik ekraan põhimõtteliselt, et tuleb selle peale nagu mingi hiidlaine, eks ole, ja siis sa lihtsalt matud selle alla, et telefonist vaatamine kuskil bussis on justkui nagu risti vastupidine kogemus. Aga jällegi mina ei tundnud siis, et Lintsil on õigus ja ma ei tunne seda ka nüüd, sest et ka neid noortefilme, millest ma alustasin, vaatasin ma tegelikult üsna pisikesel ekraanil ja ma arvan, et kui olud oleksid seda sundinud, oleksin ma vabalt vaadanud neid filme ka lõpuks telefonist. Mul oli see võimalus isenesest. Ja, ja vot siit nagu me jõuamegi sinna, et, et kas see reaalselt, kas see päriselt ka nagu tapab filmikunsti või tapab selle kunsti ilu, kui inimesed tarbivad seda sisu mikroskoopiliselt ekraanilt ja, ja suvalistes oludes või, või on see ikkagi sihuke autori perfektsianism, et ta alati tahab, et inimesed saaksid selle maksimaalse laksu kätte ja see on lihtsalt valus talle mõelda. Et keegi võiks midagi nii detailirohkete midagi nii suurejoonelist tarbida, lihtsalt noh, põhimõtteliselt süüa mingit suurt gurmee einet, et niimoodi, et ma tea, laseb selle blenderisse ja siis päeva jooksul kuidagi hinnad kõrrestada, saad aru, mis ma mõtlen ja selle asemel, et istuda küünlavalgel mingisuguses fantastilisest keskkonnas ja nautida seda rooga väikeste ampsud haaval. Kolm tundi. Noh, me oleme rääkinud ka siin sellest Quentin Tarantino-st ja tema, eks ole nõudlusest jääda täielikult filmilindile salvestamise juurde ja, ja ainult nende kinode juurde, kes on võimelised siis lindi pealt seda näitama ja võimalikult suurelt ekraanilt, noh see on tegelikult lõppkokkuvõttes on artistiga priis ja noh, see, see, ma ei ütle seda nagu halvas, kuidas ma ütlen, et tal ei ole õigust seda nagu soovida või nõuda või tahta, see on see, kuidas tema neid asju näeb ja teeb ja tahab. Ja noh, ütleme meie kontekstis pole siin nagu midagi öelda selle peale, et tema tahab, tema on kunstnik, tema on seda nii ette kujutanud. Kapriissed, artiste on ju igasuguseid. Ma läheks siit niimoodi sujuvalt üle printsi juurde, kes on muusika tekstis noh, oli oma eluajal väga selline inimene, kes ühest küljest oli väga suur uuendaja, ta võttis ühest küljest vastu tehnoloogiaid väga kiiresti ja, ja arenes nende kontekstis, aga teisest küljest kogu sellel internetiajastul kui ta tundis ikkagi tema, tema jääb selles loomingu jaotusprotsessis välja siis ta ikkagi väga tugevalt reageeris sellele ja, ja ikkagi tahtist oluliselt tugevamat kontrolli sellele omandad, kuidas siis tema muusikat õieti kuulatakse, kuidas ta kättegi saadakse, kuidas jaotatakse kuni selleni välja, et üks, üks plaatemalt millegipärast mul ei tule kohe selle nimi meelde, kas see oli üks viimaseid hilisemaid plaate mida, mida mul oligi väga raske saada, mulle väga meeldis plaatega, seda müüdi ainult mingis ühes ameerika poes mingi piiratud aeg ja hiljem alles mitu aastat hiljem ma leidsin selle müügilt ühest Stockholmi muusikapoest nagu mingi lisaväljaandele, nii et noh, see ongi lõpuks on ju keeruline, aga tänavu seda plaati mängima mängin küll printsi, aga albumit Sainata Times või sain õude Times mis on kindlasti üks minu lemmikplaate temalt aastat 1997, mina sündisin, andis prints sellise plaadi välja, mis oli ütleme, võrreldes siin nüüd minu sündi ja tema albumis sündinud ikkagi temal oli õnnestunum kogu see projekt, kui minu väike elu Ja selle positiivse noodi pealt olekski hea minna siis murda peale mõnusat hästi õnnestunud muusikat kuulama. See oli prints Sainodedsaims albumilt lugu strueynsraelation Shep mulle mulle ääretult meeldib kogu see saund selle plaadi ümber, see, kuidas asi on üles ehitatud ma prints välja andnud väga palju legendaarseid plaatena sellesama päeva õhtul, Rein, mis kogu tema karjääri kuidagi ma ei tea, kas kokku võtta või noh, ütleme tema selline tipphetk, kuigi jällegi neid hetkel nii palju olnud, me oleme rääkinud hästi palju, eks David põuest varem, et kui palju ta on muutunud või kui palju ta muutus oma karjääri jooksul, prints tegelikult ei ole ju üldse kehvem mees selles kontekstis ka jällegi väga palju muutunud. Aga see, tema, tema 80.-te tema 80.-te saundi ja tema 80.-tesse feel, kuidas see kõik nagu kokku tuli ja kui kui aktiivne, kui tootlik ta kaheksakümnendatel oli, on, on tegelikult võrratu ja, ja minu minu jaoks see plaat on nagu secret defineeriv, printsi plaate, see sellised noh jällegi tolle aja kohta, nagu me siin rääkisime, tali, suurina vaator, ta kasutas kõiki neid uusi digitaalseid sämplimis meetodeid ja, ja trummimasin on siin väga väga olulisel kohal. Kogu see plaat on tehtud linn Ellemmiks legendaarse trummimasinaga ütleme ka selle plaadi kontekstis seda peetakse hästi oluliseks, et minu jaoks ääretult ääretult mõnus plaat. Aga noh, jällegi selle innovaatorluse kõrval, tema oli ka pigem selline tehnoloogia skeptik just selles osas, et kui hakkasid need voogedastusteenused tulema, millest me siin rääkinud oleme, noh, tema tegelikult nägi selles suurt ohtu nii tööstusele kui temale kui artistile, noh, et kuidas inimesed üldse kujutavad siis ette, et nad nüüd tasuta justkui kuulavad muusikat, naudivad sisu, naudivad meediat ja artistid peavad siis samal ajal ellu jääma ja ikkagi arenema ja, ja muusika või ütleme, meedium kui selline peab arenema eksanda filmide sarjadega. Tihtilugu. Need asjad kippusid vahepeal nagu sarnast teed pidi minema, kuigi täna on hoopis teine elu ju. Me vaatame siukseid asju nagu Netflix, kes teeb ise, Harri, toodab ise sarja täiesti uued ärimudelid sarjade ümber loodud veebis. Miks mitte ka arvestada sinna juurde ja kogu see asi, mis Youtube'is tehakse. Et samamoodi küllaltki väikese eelarvega vahel tehakse väga võimsaid asju. Et see kogu meediumi maastiku muutuma. Ja see paratamatult muudab ka kunsti sisu ja, või see muudab seda vormistust vähemalt kui mitte sisu. Nii et jällegi jõudes tagasi selle juba mainisid Netflixi ja mainides Netflixi sa põhimõtteliselt ju alltekstina räägid peamiselt sarjadest ise ju on. Netflixi suurim müügiartikkel on ikkagi sarjad, kui ma võimlesin puusse panna, aga see on see, mismoodi tundub, või siis on see vähemalt mille põhjal täna just et see põhiline müügiargument justkui on ju, mille pärast üldse inimesed liituvad. Vabandust Netflixi või sarnaste voogedastusteenustega. Ma mäletan, et kunagi, kui Netflix ei olnud Eestis kui, kui ma lugesin sellest ainult internetist siis. Või vähem, tegelikult Netflix tõstis kaks aastat tagasi. Mis tundub uskumatu? Et ühesõnaga NULL nullindatel umbes võib-olla oli siis Netflixi näol tegu põhimõtteliselt video video laenutusega ja noh, videolaenutused olid meil olemas ka siinsamas Eestis, saidki minna kuskile nurgapealsesse videolaenutusse, laenata endale videokasseti või paar lootuses, et eelmine vaataja ilusti algusesse kerinud selle kasseti läksid, vaatasid ja loomulikult siis laenutati ikkagi peamiselt ju filme. Ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi läinud videolaenutusse laiutanud mõne sarja sarja vaadeldakse telekast, sarjad tulid televiisorist ja filme sõid videolaenutusest või siis kinost ja see on sellega seoses, mulle meenub, kuidas kuidas üleüldse filmilindi ja digiühesõnaga, et mis, mis oli see muutus, mis toimus näiteks siis, kui mindi üle filmilinkidelt filmide näitamisel. Digiläbi peale. Muutus ju see, et kui filmid olid filmilintidel neil lindirullidel, siis iga levitaja pidi endale ostma põhimõtteliselt selle filmi näitamise õigused, seda nii, see käib ka tänapäeval levitamise ja, ja, ja siis lõpuks pidi ju sinna konkreetsesse kinomajja jõudma kohale kulleriga see, see filmirull või need filmirullid, mis siis kokku liimiti, eks ole, ühe üheks suureks rulliks. Ja, või isegi mitmeks rulliks olenes nagu kinost on, ju, oli kaks projektisaks, sageli kasutati kahte projektorit kus siis oli vaja kuidagi, kes on Faid klaasmi näinud, siis Tyler teeb ka seda. Selleni, eks, et ühesõnaga, et kirjeldab, kuidas on vaja seal ühesõnaga kuidas on vajalik kokku neid linde liimida ja nii edasi. Aga et oli tegu, oli siukseid defitsiidiolukorraga selles mõttes, et ainult mõned kinod said endale need filmi koopiad, eks ole. Ja see tähendab ka seda, et kuna oli vähem kinosid, kuhu sai mingit filmi vaatama minna, siis ka vaatajaid oli, vaatajate kontsentratsioon oli suurem. Ehk siis kui mitte Eestis, siis vähemalt USAs tuli ette ikkagi olukordi, kus kino kino ees oli pikk looklev järjekord inimestest, kes tahtsid mingit tol hetkel olulist filmi kindlasti vaatama minna ja siis võis juhtuda, et ei mahtunud enam saali ja noh, et oli sihuke nagu sihuke elevus oli õhus nagu tänapäeval on veel võib-olla mida, võib-olla suudab ainult Apple tekitada veel kuskil? Ole nüüd kuule, mingeid järjekordasid natuke näidata, piltidel vahepeal teevad selle tähendus selles poes, kus parasjagu üks päev on ja ma olen näinud. Nintendo poe ees nagu sihuksed promo pilte, kuidas inimesed ootavad, et kunagist World Four Krafti mingid lisad välja tulid, see tõi kaanega. No vot, et siis filmid suutsid ka midagi sarnast kunagi tekitada, aga see oli mõnes mõttes siuke. Noh, see see oli siuke aidatud, aidatud menu või aidatud sihuke elevus just sellepärast, et oli, ainult oli vähem kohti, kuhu saaks minna, vahetame, konkurents oli suurem nendele istekohtadele. Nüüd kus on olemas digilevi, siis mingit sihukest Selledefitsiitsus olukorda ei teki enam nendel põhjustel, eks ole, et kui mingi film on kuskile serverisse üles pandud, siis see on juba üle maailma igal pool, iga igal kinol on teoreetiliselt juba olemas olemas see film. Ja, ja see võimaldab jällegi hajutada vaatajaid. Selles mõttes saalid ei ole enam nii täis pakitud, eks ole, et neid looklevaid järjekord ei pea enam tekkima, et saab näidata lihtsalt erinevates saalides sedasama filmi. See üks sama fail on igal pool korraga olemas. Ja jällegi, et mida sa nagu muutnud, onju, et mõnes mõttes on ju, see on täpselt see, mida ju tahakski, tahaks, et võimalikult paljudel inimestel oleks ligipääs heale loomingule. Aga samas mida tekitab see, see defitsiitne olukord on ja see tekitabki seda just nimelt seda elevust, mida ei ole enam võimalik nagu tunda. Et sul ei ole enam seda hasart, debatt, et kas ma saan mingit asja vaatama minna või mitte, NASA ohkasin sügavalt, et sul on, tundub, et see ei ole mingisugune hasart, mida sa oled elult kunagi üldse oodanud, onju, aga see on jällegi üks tahk sellest, mismoodi see Digila üleminek on üleüldse seda siukest filmitarbimisega tuuri mõjutanud ja muutnud, et reaalselt inimeste nagu noh ta on nagu igakülgselt muutunud, saad aru, mul on küsimus. Lihtsalt selles, et mis on need filmid meie põlvkonnas, mis üldse võiksid seda elevust tekitada, sest see, mis meil tänapäeval on, ma ei ütle, et see halb on. Noh, mul ma naudin väga Marveli filme, näiteks kui need välja tulevad iga aasta kolm, neli rikki ja ma väga ootan järgmist Marveli 100 Black Panther filmi ja see kõik on nagu väga äge, viimane soov oli väga äge ja kõik, kõik see ütleme ma räägin siin nendest meinsti fil, viimane Star Wars minu meelest oli väga äge, kuni kuigi tuleb välja, et paljudele ei meeldinud, aga, aga noh, see ei olegi nagu oluline, sest et mis need nagu praegu täna või, või mis, mis need asjad võiks olla, sest Star Wars ei ole enam see meie põlvkonna, see suur film, see oli seitsmekümnendatel sõsurfil, see, mis tuli ja lõi ja samamoodi Indiana Jones ja pätside Fletcher ja need, mida mina nagu pean kõige ägedamat eksfilmideks ja, ja võib-olla kõige lähedasemalt, mida ma tean, Harry Potter on ka, eks ole, minu nooruspõlves tulija tekitas nüüd järjekordade kõik, tahtsid näha kõiki film, aga noh, mitte et need filmid oleks kuidagi halvemaks läinud, ajapikku nad ei läinud, läksid isegi võib-olla paremaks, aga kuna neid oli nii palju, siis nad muutusid järsku nagunii tavaliseks Sõrmuste isand, samamoodi kui need, kui need esimesed kolm Sõrmuste isanda filmi välja tulid, siis see oli nagu ülioluline ja tõesti mindigi kinno perede kaupa ja, ja siis tulid need kääbiku filmid, mis tegelikult noh, jällegi kellelegi väga enam korda ei läinud. Aga siin me räägime suurest ikka vanadest ideedest. Tänagi need Star Treki filmid, need Marveli filmid, need Sõrmuste isanda, filmi Star Warsi filmid, Star Treki filmi, need on kõik vanad ideed, tegelikult siin ei ole seda uut asja viimane väga noh, jällegi. Ma olen siin võib-olla natukene teadmatu selle kohta, mis sind filmikultuuris nagu kõige olulisem on olnud, aga Meidriks noh, et kui me räägime popkultuurist ja sellest nagu kui, kui palju inimeste meelsusesse üks nagu fiktiivne film tunginud on, siis võib-olla neitsiks oli viimane selline täiesti uus idee, mida mina mäletan, et oh vot seda ma mäletan, et see tegi mingi muudatuse ja kahjuks selle teine kolmas osana olid jällegi enamuste jaoks täiesti suvalised. No kui sa niimoodi räägid, siis ka mina pean kuidagi õnnetult nõustuma isegi vastumeelselt nõustume praegu üritan leida oma ajukurdude vahelt mingisugustki mälestust mingist filmist, mis oleks samasugune. Noh, et ma üritan aru saada, et mida sa mõtled suure filmi ajal, raputan ju. Et ühest küljest võib öelda, et kui suur film, et see on mingisugune filmis nagu kunstiliselt väga kõrgel tasemel on niisugune noh, et sa tunned, et see on mingi ajatu klassik. Aga teine filmivariant. Tähendab, meil järjest paremaks. Me õpime iga aasta midagi filmikunsti kohta juurde, seda selles mõttes ei kahtlegi. Ei, ma mõtlen, et kas tehniliselt jää sellelt teostuse, need vahendid lähevad tõhusamaks, aga aga teine võimalus jälle tagasi hüpates, mis, mida sa pead silmas suure filmi all, et kas kunstiliselt väga kõrgel tasemel või siis et ta on mingisugune selline suurem popkultuuriline fenomen lihtsalt, et kui mõtlesin seda feno fenomenaalselt, selles mõttes on ju. Et et kunagi oli staagorz, kunagi oli see hetk, kus esimest korda maailmas ilmus ekraanile niisugune asi nagu Star Wars ja siis ta lihtsalt plahvatas selleks, mis ta praegu on, eks ole, põhimõtteliselt plahvatus religiooniks peaaegu Star Trek on ju samamoodi, et ja kui sa niimoodi küsid, siis ka mul vist oligi. No üks asi on nagu ealine iseärasus, meistriks tuli aastal 99, ma olin siis 15 või 16 aastane. Kui ma seda nägin. Ja see tõesti oli veel selline vanus, kus mingi film võis muuta. Ta on mu elu nii-öelda või kuidagi muuta seda, kuidas ma maailma näen või kuidas ma üldse oskan mõelda elust ja maailmast. Meetriks tegi seda, midagi oli totaalselt muutunud, kui ma olin selle filmi ära näinud, et mõnes mõttes nagu vanuse pärast ka ei saa enam, on ju midagi sellist kogeda, et mingi piir on nagu ületatud. Aga, aga siiski suudan hinnata ka meetriksid kuidagi ka väljaspool seda siukest noh, väljaspool seda aspekti, kus, kus ta nagu noorele inimesele mõjub, et ma saan seda ka vaadata seda, et mida ta üleüldse nagu tähendas popkultuuris või mida ta üldse muutis või mis, mis mis meenid sealt nagu välja kasvasid, mis põhimõtteliselt nagu mis on nagu jäänud alles on ja kuni selleni välja, et ilmselt mingeid meetriksi nalju nagu mingil määral tegelikult juba teavad ka inimesed, kes ei ole võib-olla meitriksid näinud või et see on nagu oma allikast juba ka nagu eemale läinud on ju, et mingisugune kas võtad sinise tableti punase tableti, on ju, et noh, et kuidagi ühesõnaga, neid on palju, nagu neid nüansse, efekte, mis on kuidagi sealt edasi tulnud mingid oma elu hakanud elama. Ja ka, võib-olla seal ka nagu ainult meie põlvkonna jaoks, et nooremad enam üldse ei teagi. Nojah, võib-olla, aga ma tahtsin jõuda selleni, et et tõesti, kui sa nii ütled, siis pärast kõiki neid raputusi, mida mingid filmid pakkusid, muutusidki sarjad, lihtsalt huvitavamaks, järk-järgult järk-järgult sarjad küll olid visuaalselt justkui noh, odavamad või kuidagi nagu rohkem kuidagi nad seal seal oli nagu väljanägemise koha pealt. Ta oli ressursse vähem. Aga samas anti aega, et jutustada lugusid ja ühtlasi leiti mingisugune niisugune vabadus, mida võib-olla filmides või vähemalt suurtes Hollywoodi filmides ei saadud kasutada, mida, mida nendel autoritel ei olnud. Ehk siis saadigi nagu tuua mängu mingeid karakteri tüüp, keda sa muidu ei näeks mingis suures block, pastor filmis. Kuidagi mindi nagu julgemaks on ju loo jutustamiseks kuni selleni välja, et et kui ma mõtlen, et mis vahe on näiteks sarjal Seksandast, Siri mis oli niisugune nagu jällegi 90.-te lõppu ja null nullindatel siuke põhimõtteliselt kõige nagu julgem, mingisugune nagu meelelahutus, tus, sari on ju. Et siis põhimõtteliselt nagu see meie põlvkonna vaste sellele kõõls mis on jällegi nagu palju madalaeelarvelise on aga samas sisuliselt jällegi nagu nii palju julgem või kuidagi nagu veidram aga mitte veider nagu sellepärast, et lihtsalt olla veel veidram, huvitavam vaid kuidagi nagu kuidas täna loomulik, vähem poleeritud ja nagu jah, ta kuidagi nagu rohkem alasti ütlema, et kui seitsmendas Siri oli nagu niisugune glamuuri põhineda nautisid siukest noh, mingeid nagu seksilugusid nautisid selle glamuuri pärast või nagu ütles ta, noh, lõpuks ikkagi mõtteta New York nagu. Rikkad sõbrad ja ühesõnaga mingisugune kättesaamatu asi, et siis öeldes lajatas nagu siukse nagu hästi toore siukse nagu väga nagu väheglamuurse, nagu siukse, nagu tänapäeva ma tean millennelit, suhte elu või siukseid nagu kohtingu kultuuri, nagu õudusega lajatas lihtsalt ja see kõik oligi nagunii jahmatamapanev ja samas nii usutav ja kokkuvõttes nii palju nagu ausam, justkui kui, kui see mitte üksnes ei peaks olema kuidagi aus, et ma oleks kuidagi pettunud, et see ei olnud aus seal ju noh, seal on fantaasia. Me vaatamegi lugusid selleks, et sa saad minna mingisse maailma sisse ja, ja selles mõttes on see, eks me ikkagi nagu eriline asi, aga aga jah, et, et mis oleks need filmid, mis vastaksid sellele kogemusele või mis või mis selle julgusega suudaks nagu midagi muuta ja jääda nagu kuidagi saaks meie põlvkonna embleemiks? Ma ei tea. Teised fraas seksi lugu kummitama, nii et ma panen siia peale kohe printsi mängima ja lugu Slovlav. Siin stuudios läks kuumaks, ma saan oma raadiohäält nüüd teha. See oli provints. Laula. Kas tahad, ma jätan selle toa sulle ainult mulle. Ja ma lasen tuled ära ja palun küünlaid tuua. Ja massaažiõlimassaaži. Mina vaatasin sarjas, eks endast City omal ajal väga suure huviga mulle meeldis see sari. Kas sa oled vaadanud sarja köros, kas on hea, mina ei tea sellest asjast mitte midagi peale selle, et tõesti, ma olen ka kuulnud, et see on nagu võib-olla modernne, siis nagu seik sellest samast teemast ja sellest samast sisust. Ja neid kahte sarja võrreldi ju väga palju ja põhjusega, sest et mõlemas sarjas on selline üks pisike sõpruskond kes koosneb peaasjalikult naistest, niisugused nagu noored naised, kes üritavad leida oma kohta siin maailmas, kes üritavad teha karjääri, üritavad leida täiuslikku kaaslast endale ja kõik läheb kogu aeg nässu. Aga see vahe ongi selles, et kui Seksandast tohutult glamuurne, siis ka öeldes oli selline nagu vastas rohkem sellele reaalsusele, mis on ka meile kuidagi tuttav, et ja, ja see ongi, see on ka niisugune nagu ajastu märgi vahe, eks ole, et Köls on ikkagi selgelt sihuke majanduslanguseaegne lugu mis kõnetab palju rohkem meiesuguseid, kes me teame, et need rahalised väljavaated ei ole enam päris need, mis nad võib-olla tundusid, et üheksal liivadel võisid olla lisaks kallile korterile New Yorgis ja just ongi kasvõi see kase, New Yorgi reaalsused. Et New Yorgi kinnisvarahinnad on ju viimase, ütleme nagu paarina 80.-test saadik on toimunud nagu meeletu muutus meeletu muutus ja reaalselt ju veel seitsmekümnendatel 80.-te alguses. New York oli koht, kuhu noored kirjanikud, noored kunstnikud, läksid õnne otsima, sest et seal oli võimalik reaalselt leida endale näiteks mingi koht, kus elada kas siis üürikorteri või siis mõned edukamad, osta endale sinna kodu ja praeguseks on täiesti välistatud New Yorgis. New York on väga kallis linn. Tänapäeval jaa. Ma ei kujuta ette, kes sa peaksid olema, et sa saaksid nii-öelda nagu mingi kunstiinimesena nagu väga linna ja ja lihtsalt jah kuidagi, et ah, ma lähen nüüd kaks kätt taskus ja hakkan mingit elu endale ehitama. Selle sellest on ka räägitud erinevates erinevates ajakirjanduslikes väljaannetes. Kuidas spekuleeritakse, et kus on see uus New York tänapäeval, eks ole, et et mingi aeg näiteks Portland, see, kuhu, kuhu siis ikkagi kultuuriinimesed kuidagi emigreerusid jakku, kuhu hipsterid siis nagu läksid ühise rongkäiguga maleva portlandi külastades. Mina keera minagi, portlandist on pärit nii mõnedki minu lemmik, lemmik lemmikautoreid eino näiteks tšakvoolanik, minu elu lemmikkirjanik, kelle pärast me üldse kirjandusest hakkasin hoolima, kes nendes Faid klappi autor, eks ole, et tema on portlandi, au ja uhkus ja ja palju mõnusaid bänd. Portlandist näiteks selline selline muusik nagu kes esineb artistinime all. Näiteks portlandi artist ja no neid artiste on nagu väga palju kasvanud. Neid ei jõua kõiki isegi üles lugeda, aga kuhu ma tahtsin jõuda välja, ma tahtsin jõuda välja meie saate põhiteema oli ikkagi, ehk siis, et filmikunst ja see ja see kõik ja see asjade seis, eks ole, et meenutuseks saate alguses ma rääkisin, ma nägin nagu noorte eesti režissööride filme, siukseid, üllitisi, mis on tõesti peaks olema nagu sihukesed kõige värskemad, kõik kõige nooremad õiekesed, eks ole, sellele Eesti filmipeenral. Et millele need kõik nagu viitasid need filmid või kui üldse tohib teha nii väikse valimi pealt mingeid üldistusi. Aga noh, me teame, et Eesti suuruses riigis niikuinii filme tehakse ülivähe ja neid noori, kes päriselt võtavad pähe, et teha mingi film, mis on vähemalt nagu ambitsiooni poolest tehtud nagu tõsimeelselt kuidagi. Et ma teen nüüd filmi, et neid ongi ju väga vähe, nii et mõnes mõttes jällegi valimik võis olla täitsa siuke hea noh, täitsa esinduslik on ju kuidagi anda mingisuguse, mida noored mõtlevad jah, et anda mingi materjali ette sööta ette mingi materjal, millest mismoodi üldse tehakse filme praegu või mismoodi filmidest mõeldakse. Ja Ma ei jõudnudki mingisuguse järelduseni, tahtsin öelda seda, et pigem. Pigem ma lihtsalt hakkasin mõtlema, et mis mõte siis ikkagi on filmidel nagu tänapäeval või miks me miks me teeme veel filme, et miks, miks see formaat on hea sest, et alati ju ütleme, mingi meedium ise ei, ei, ei, Evi ju väärtust iseeneses, ütleme nii, et kui, kui näiteks noh, oletame, et muusika areneks sinna kohta, kus laulusõnu, kus laulusõnad ei ole enam moes, laulmine ei ole enam moes, on ju lihtsalt instrument, lihtsalt tuleb sihuke ajastu järsku, kus kõik tahavad teha instrumentaalmuusikat sisu ei ole mõtet jõuga teha, juurde, kirjutada laulusõnu kuidagi põhimõtte pärast, et ei, hoiame seda nii, on tehtud, et nii on kogu aeg tehtud ja hoiame seda traditsiooni ka elus. Ja filminduse juures oleks ka huvitav mõtteharjutus lihtsalt mõelda, et mida see formaat meile pakub üldse, mis on filmis veel see, mis kuidagi põhjendab ära, et miks me teeme filmi konkreetset ja miks me ei tee ükskõik mida muud teatri, lavastust või sarja või miks me mingit performance it kuskil muuseumis või, või kuskil mujal, onju, et mis filmi kas oskad niimoodi kokkuvõtet, et mida sa nagu mis ootusega sa lähed filmi vaatama? Sellega on see teema, et mina ütleks täna, et film on ägedam kui sari minu jaoks, see on hästi isiklik asi, sellepärast et need sarjad, mis tänapäeval on ägedad, need, mida kõige rohkem kiidetakse nüüd ääretult pretensioonikas, need, need kriitikute ja kõikide vaatajate lemmikud. Tihtilugu need on sellised sarjad, kus ühte teemat kantakse läbi mitme osa terved hooajad, vahel terve terve sari nagu kõik hooajad räägivad ühte pikka lugu. Mulle ei meeldi nad tihtilugu, seal on nii palju Phillerit, ma mäletan minu meelest, kui meil kunagi Henrik Roonemaa, kes külas siis ta rääkis sellest, et et teema näge point on äge, aga seal on lihtsalt liiga palju Phillerit ja, ja minu jaoks sama moodi, et et selleks, et seda sarja arendada läbi nelja hooaja, seda ühte Ühte jutuvoogu, sa pead nii palju staffi sinna sisse panema ja tihtilugu võib-olla sellesama loo jutustamiseks oleks palju parem see nüüd vaata, kui sa alustasid, et see pikk pikk formaat oli kunagi film ja lühike formaat oli see sari, mis kestis võib-olla 30 40 minutit, siis täna see, see lühem formaat ongi, sest see film, see, mis sa teedki poolteist tundi ja filmid on ka jube pikaks läinud. Tegelikult nad on siin kaks, kaks pool, mõni isegi pikem. Tegelikult. Sest ma lihtsalt ütlen, niisuguseid filme on alati tehtud ja, ja kõige esimesena Filmid olid ääretult pikad, ma mäletan kunagi ma käisin mingi ameerika filmiajaloo kursust ega midagi aga, aga noh, nagu minu jaoks see nagu mõte, et sa võtad selle loo ja panete pooleteise tunni sisse selle aega pead seal sa pead tegema hästi palju valikuid selles osas, et kui palju sa tegelasi sisse tood, kuidas sa jõuad neid tutvustada, kuidas sa jõuad nende lood ära rääkida, kuidas sa selle pointini jõuad, see paneb sind välja lõikama väga palju asju, mis võib olla noh, muidu ei olekski head, aga sarjasse saad salongi vaja, seal on vaja kasutada seda aega ära kuidagi sa saad väga palju rääkida karakteri, et ajalugu, nende motivatsioone selliseid hästi palju karaktereid juurde tuua, selleks, et see sari kuidagi värskena püsiks. Ja seetõttu Need sarjad, mis on minu lemmikud olnud läbi aegade, pigem ongi sellised, kus sul on nagu mingi grupp inimesi, Sa räägid siukseid, pooletunniseid, lugusid nendega vahel nad lähevad vahel vahepeal toimub mingi areng, vahel nagu ei toimu ka õieti mitte midagi ja need on kihvtid olnud ja need alati vajuvad ära mingiks hetkeks. Aga seal ei ole nagu nii palju, vähemalt esialgu kunagiste forsseeritust, et nüüd me peame mingeid hulle asju siia, et see lugu kuidagi hästi loogiliselt veereks. Aga nendes sarjades nendes pikkades suurtes sarjades täna? Ma ei tea, minul on raske neid vaadata, vahel lihtsalt, et seal on nagu liiga palju seda, seda lugu. Ma tahaks nagu kompaktsemalt. Jah, kui sa niimoodi räägid, siis mul jällegi ma enne võrdlesin ka söögikained, kas naudid gurmee einet või mis iganes, et, et võib-olla filmi puhul ongi siis see laks, mis sa sealt saada nagu kontsentreeritum, eks ole, kõige paremal juhul. Ja kokkuvõttes siis ongi justkui see vahe, et et kui sarja puhul sa käid nagu iga päev kuskil sööklas söömas mingit toitu ja seal on väga palju valikuid ja iga päev saad mingeid uusi elamusi ja vahepeal on mingid kehvad elama seda, nii et siis film on see nii-öelda praeguses hetkes või tänapäeva mõistes ongi see ulmeline kosmosetoit nii-öelda, kus sa noh, räägitakse kosmoses, eks ole, selline toit, et sul on mingi üks kapsel, kus on kõik toitained sees, võtad selle sisse, juba saadki kõik. Et mõnes mõttes see ongi nagu tohutult tihedalt kokku pakitud, mingisugune selline totaalne elamus, mis ei ole kuidagi laialivalguv, ma räägingi nagu ideaalsest juhust, onju, aga kokkuvõttes see ongi nagu see on niisugune, nagu et sa lähed mingi ühe väga hea autoriga ja väga hea kunstnikuga sulged ennast mingisse ühte ruumi ja ta annab sulle mingisuguse totaalse litaka. Ja siis sa tuled sealt toast välja ja, ja ongi ja ongi käes. Et see on see, mis parimal juhul juhtub, et ta ongi selline nagu üks jõuline löök, mis samas võib sind nagu jääda saatma sama pikaks ajaks, kui meid on jäänud saatma meetriks, mis on nagu peaaegu 20 aastat nüüd praeguseks, onju. Ja ma olen nõus, on nagu niisugune ühe autori tugev visioon, ma arvan, et see ikkagi filmis saab realiseeruda paremini, sest tal on seal rohkem võimu ja see materjali hulk on hallatavam, ta saab, peab tegema valikuid ja kokkuvõttes ongi sihuke et lootust on, me loodame. Me tahame aju, antsu, Piliiv ma tahan uskuda. Kirjutage meile, kui te arvate, et me eksisime meitryksiga või sarjadega või filmidega üleüldiselt sellepärast et mina kindlasti ei tundnud ennast täna, nagu ma õudselt palju teaks, ma tundsin, et ma mingi hetk armastasin sarja siis filme ja siis vastupidi, et noh raske. Ja kirjutage meile, mis filmid on praegu tegelikult need paradigma muutjad ja meie põlvkonna suurteosed, millest me võib-olla ei tea midagi ja kui keegi ei kirjuta enam-vähem üks võib-olla selle Ironman üks, ma ei tea. Me peame küsima kinovärgiga apelsini, inimeste. Kuulame parem printsi printsi, ma tean, ma tunnen ja armastan seal lugude Kross, aitäh, et te meid täna kuulasite, vaadake meid, popkulturistid, pom, kui te tahate veel sisutuid vestlusi kuulata. Oi kui hea reklaam, kõik lähevad tormijooks ummisjalu internetti. Popkulturistid punkt com aadresse oh väga lahe, ma lähen ka.