Ja tere, erakordselt kaunis vananaistesuvi on alanud, kartulivõtt on täies hoos ja kui hästi läheb, siis ehk saab õhtul ka värskelt korjatud kartuleid võiga süüa. Rahva teenrid alustavad ja täna oleme koosseisus Evelyn Kaldoja, Postimehest, Peeter Helme ja Mirko ojakivi raadiost ehk siis rahvusringhäälingust. Tere, Peeter. Tere Evelin. Tere. Alustame ikka poliitikast. Valimised lähenevad, poliitikute veri vemmeldab ja süda põksub juba kiiremini. Iga teema puhul nähakse võimalust valijatele meeldida, kes püüab demokraatiat kaaperdada, kes püüab valede abil valijaid hullutada, osa on Eesti elu, aga ma arvan, et kõigest võiks rääkida järgemööda ja kui alustada lähemunevatest kohalike omavalitsuste volikogude valimistest, siis me oleme viimase nädala jooksul näinud vähemalt kolme arvamusküsitlust või nende tulemusi siis ja tundub, et üks asi on selge juba siin, enne valimisi. Oktoobris lõpeb Keskerakonna ainuvõimu ajajärk Tallinnas Taavi Aas. Kui soovib oma senises ametis jätkata, peab ta asuma koostööd tegema seda siis kas Edgar savisaarega või kellegi teisega ja kui see peaks realiseeruma, siis võib 16. oktoobri hommikul uudiseid alustada vist tõesti teatega, et nende valimiste kaotajaks on. Kuigi nad Tallinnas valimised suurelt võidavad, aga Marwan poliitik, kas on see ikkagi psühholoogiliselt väga suur šokk, kui sa ainuvõimu asemel pead hakkama kellelegiga läbi rääkima, olgu see siis Savisaare valimisliiduga, olgu see sotsiaaldemokraatidega või ka EKREga, et see on reaalsus. Või mis teie arvate? Eks ta ongi reaalsus, et mis sealt, mis neil üle jääb, aga ma arvan, et see on seda seal taustal on ka see, et Keskerakond on juba nagu riigi tasemel harjutanud koalitsiooni tegemist. Et see tuleb nagu teistsuguses kontekstis, et nad ei ole enam selles paaria staatuses, mida nad võib-olla varem olid ja sealt siis võib-olla On ka neil lihtsam edasi liikuda, et on huvitav, kuivõrd nagu hakkab see riigitaseme koalitsioon mängima Tallinna linnavalitsuse moodust tamise puhul on huvitav, mida need inimesed, kes on seal nüüd nii-öelda Keskerakond ju ikkagi teinud, on Tallinna linna struktuuris teinud väga parteilise impeeriumit, mis saab nendest inimestest, meil on linna televisioon, neil on linnameedia, neil on parteiliselt ametnik, linnapuud linnapood, täpselt, et kuivõrd nagu ütleme, et olgu, et IRL-il ja sotsidel, kes on praegu nendega riigi tasemel koalitsioonis, et neil on õnnestunud saada päris hea nagu kesktee, aga see on tulnud hoopis teistsugustele alustele. IRL ja sotsid olid seal enne kesktüli juurde too nagunii-öelda vanad olijad suutsid oma õigused päris hästi maksma panna. Aga antud juhul on siis Keskerakond vana olija. Ja. Ma usun, et kui praegu on tulnud ka koalitsioonipartneritele Keskerakonna tegemiste teemadel kriitikat siis Tallinna linnavalitsuse tasemel pead sa võtma üle palju rohkem igasuguseid selliseid omanäolisi ettevõtmisi, et mida sa teed, et sulle öeldakse, et sa oled koalitsioonis linnas, kus on siis linnapood ja Tallinna televisioon ja nii edasi. Ma ei tea, ma nii optimistlik nüüd siin mingisuguse demokraatia võidukäigu osas ei ole, mulle tundub, et pigem on meil Tallinna võimuvõitluses valimiskampaanias näha sellise mitmepäise lohe. Määri sündi Keskerakond ju tegelikult on muutunud mitmeks erinevaks nii-öelda rohkem või vähem keskerakondlikuks valimisliiduks. Meil on Keskerakonna sildi all välja mine ja meil on Savisaare nimekiri ja meil on ka tegus Tallinn, mis tegelikult, kui on mingi nurga alt vaadata, teatas ju kas Keskerakond või vähemalt siis keskerakondlikult mõtlevad ja tegutsevad isikud, nii et ma arvan, et lõpuks on meil nii, et Keskerakond võib-olla justkui nominaalselt kaotab, aga tegelikult Keskerakond võidab. Ja teeb iseendaga koalitsiooni, saab linna poodi edasi pidada. Jah, aga tähendab Keskerakond. Ühes mõttes on heas seisus, kui neid reitinguid vaadata, siis Kantar Emori Postimehe tellitud viimane uuring ütleb, et 39,5 protsenti valijatest annaks hääle Tallinnas. Kui homme toimuksid kohalike omavalitsuste volikogude valimised Keskerakonnale. Edgar Savisaare valimisliidu ja tegusa Tallinna poolt annaks 7,8 protsenti ja puht, et Eesti valimissüsteemi või, või Tallinna linnavolikogu valimissüsteemi arvestades sellest jaguks 70 üheksaliikmelises Tallinna volikogus enamuse saavutamiseks, aga omaette küsimus on nüüd see, et kas see esimene eelistus ikkagi on see Savisaare seltskond, et ma arvan, et väga raske on Taavi Aasale hakata koostööd tegema Sõõrumaa-Mõisa ja savisaarega, et võta sa nüüd kinni, et kellega seal tuleb läbi rääkida, aga teisest küljest jällegi pragmaatilised inimesed, ma arvan, et seal saab kompromisse teha inimesed, kes on harjunud tegelema suuri asju, mitte tegelema. Noh, teate küll, mille näppimisega. Ja sest, et kui tulevad võõrad majja, siis võõrad võivad avastused sahtlites veel asju, mida me ei ole siiamaani nagu lugenud. Jah, ma arvan ka, et pigem need inimesed, kes on tõesti harjunud, ütleme siis viisakalt pragmaatiliselt mõtlema ja tegutsema leiavad ühise keele, kui, et hakatakse mingisuguseid harjumuspärasest erinevaid lahendusi otsima. No mis on veel variandid, et kui siin tegeleda ennustamisega, mille kohta alati armastatakse öelda, et see on selline ebatänuväärne tegevus, et noh, puht matemaatiliselt on ju võimalik veel mõni koalitsioon, et noh, väheusutav on see, et, et Keskerakonna vastu, et Tallinna ajaloos on olnud etapp, kus seesama Jüri Mõis pani seitsme päkapikukoalitsiooni kokku, et koos Leonid singisseerija ja teiste vahvate inimestega koos prooviti linna juhtida Keskerakonna vastu tegutseda see ei tulnud välja, see ei olnud jätkusuutlik ja selle tulemuseks oligi see, kus me täna oleme, et Keskerakond saavutas Tallinnas ainuvõimu. Siis oleks ju veel ikkagi mingi sarnane koalitsioon, nagu on praegu Toompeale, kui mõtlen sarnane, siis ma pean seda silmas, et ma ei ole kindel, kas täpselt SD IRL ja Kesk-annaks hääled kokku, aga kui nad kellegi veel kampa võtaks, annaks, annaks ka see variant, annaks hääled kokku ja puht, et teoreetiliselt on seal ka vist ikkagi ainuüksi juba sotsid ja Keskerakond annaks juba hääled kokku. Aga üha rohkem ikkagi räägitakse siin sellisest tõelisest liberaalide koalitsioonist, ehk siis Reformierakond, Keskerakond, Keskerakond või Reformierakond loomulikult, et on taas selle vana tantsu lahti löönud, et et meie oleme siin kõige selle vastu, mida Keskerakond on teinud ja ja, ja kui vaadata jällegi No aga see tants tobi mõlemale paarilisele nagu head tulemust, publiku aplausi, publiku aplaus, nad on ju vanad nagu tantsupartnerid, et see medaleid too. Ja siis ongi eriti huvitav on kuulatas Yana Toomi väljaütlemisi, kus ta ütleb, et eelmisel aastal, kui üle riigi, siis koalitsiooni asuti muutma, siis Urmas Paet talle 100 korda helistas, kusjuures ma täitsa usun, isegi toomis ei pruukinud olla 100 korda, aga korra võis talle helistada küll. Vahet, nii et ma, ma ei usu, et lohus läinud. No sihukest asja välja mõelda selleks Yana Toomi valetamisega siiani pole nagu selles mõttes, et ta nagu otseselt sündmust välja mõtleks Ja pealegi, kas te olete tähele pannud, et Paet oleks seda ütlust kommenteerinud? Väga õige. Aga siis jah, täna hommikul ma ei ole seda pressiteadet veel näinud, aga siis. Mis puudutab veel Reformierakonna tegevus, siis mulle tundub, et see, et Eesti poliitiline maastik on mitmekülgsemaks muutnud seda vana head ikkagi vastandumist tantsu nii lihtsalt pidada ei lase. Kui Reformierakond soovib siis Keskerakonna nii-öelda vastu tegutseda või näidata seda oma suurima oponendina, siis ta peab valijale ju ka presenteerima oma tulevasi võitluskaaslasi ja Kristen Michal siin nädala alguses mulle tundub, et Ühena vähestest kordades poliitikas luges nagu mängu väga valesti, kui ta ütles, et selle nimel, et Tallinnas tulevikus valitseda, ei välistada ka koalitsiooni EKREga, mis valetan selles mõttes, et Reformierakonda katsunud ju ennast nüüd valimiskampaanias välja mängida väga rahvusliku jõuna. Ja, ja see lasteaedade küsimus näiteks nad on nagu jah, sellist nagu võtnud küll samasugust suunda võtnud on see, et nad võtavad nagu sotside tantsupartneri nagu endale. Reformierakonnas on küllalt kandidaate, kes näiteks kalamaja hipsteritest, kui nad soovivad meeldida, siis igasugune katse näidata koostööd EKREga võivad neelt mitte hääli tuua neile vaid neid hääli viia, et see on nagu selline puht poliit, tehnoloogiline kalkulatsioone, Kalama mahestaarid ei ole relevantne valijarühm. Aga nad on kasvav valier. No nendega tuleb, arvesta siiski kalamaja on ainult üks Tallinna sadadest asumiteste, sugugi mitte kõige suurem. Nad on lihtsalt kõige lärmakam, teevad kõige rohkem festivale tänavale. Jah, ja, ja mind üldse ei üllatuks, kui väga paljud neist valima ei lähe, nii et ma ei ole kindel, kas see on selline mängu valesti lugemine, võib-olla see on pigem oma piiride kompamine. Jah, täpselt tahtsin öelda, et proovis vett korra ja siis nagu seal kõrvaldada ja sain, proovisime ära, sai aru, et veidi külm ei lähe, teised ütlesid kohe. Ei, ei, see oli nüüd natukene läks valesti. Nojah, aga kui nende reitingutega siin jätkata, siis võiks ju jutujärje tuua ka Tartusse, et mulle tundub, et Urmas Klaas Tartus on saamas neljaks järgmiseks aastaks mandaat linnapeana ja Tartu puhul on seis väga igav, selles mõttes, et 41 protsenti valijatest annaks hääle. Kui homme toimuksid volikogu valimised Tartus Reformierakonnale, et see tähendaks sisuliselt Tartus ainuvõimu, sotsid, et saaks 19 protsenti, Keskerakond 10, EKRE 10, Tartu heaks valimisliit kaheksa, IRL seitse. No kui need numbrid peaks realiseeruma, siis ma jällegi, kui tegeleda selle tänamatu tegevusega. Tus sünniks sellise valimistulemuse pealt Keskerakonna ja Reformierakonna valimisvalitsuskoalitsioon. Et selle kohta võiks lihtsalt öelda ühe ühilauset. Veri on paksem kui vesi. Ainuke tartu valija meie seast Mis ei vasta tõele muidugi, aga siis teine või kolmas oluline aspekt muidugi on nende reitingute puhul see, et Keskerakond esimest korda on Tallinnas unikaalses positsioonis, kus tegelikult nad saavad reitingutele selles mõttes olla tänulikud, et ma tean, kui murelikud on keskerakondlased alati olnud enne valimisi, kui on näidanud küsitluse tulemused, sellist suurt ülekaalu. Et see uinutab justkui seda püsivalijad ja jätab nad koju, et praegu on nagu see hetk, kus Keskerakond saab oma valijatele öelda, et te peate valima tulema, sest muidu muidu nad panevadki selle ühistranspordi kinni ja venekeelsed koolid ja lasteaiad, mida muuseas ju tehakse, et ma ei tea, kuidas teie hindate seda kui minnaksegi valijate ette ja lihtsalt valesti jäetakse, selles mõttes, et Tallinnas, kui tõesti neli aastat tagasi leidus erakondi, kes ütlesid, et jah, et ühistral tasuta ühistranspordiga, noh, võib-olla see ei ole kõige parem, otsiti niimoodi sõnu, aga nendel valimistel minu meelest Tallinnas ei ole ühtegi erakonda, mis ütleks otseselt, et tasuta ühistransport lõpetatakse ära. Ma arvan, et sellest on saanud juba niisugune asi, mida enam ei muudeta, seda ka julgete ilmselt enam muuta. Aga räägime. Poliitiku vastutusest, et mis on see poliitiku vastutus, kui ta läheb, siis laseb endast teha klipi, kus ta ütleb, et et see kõik on 15. oktoobrini ja peale seda, kui meie jätka, siis pannakse kinni. No loomulikult son, hüsteeria õhutamine, aga poliitiku vastutus paraku ongi lihtsalt häältesaak, et me ei saa nagu millestki muust rääkida, kui me nüüd ei hakka rääkima päris kriminaalkuritegudest, mis nendel valimistel ka teatud rolli mängivad. Kui vaadata näiteks Eesti Päevalehes välja toodud seda tohutut hulka korjatakse, üllatas sind see kriminaalide bande selles mõttes, et kui sa tead, et Eesti ühiskonnas on erinevad kriminaalkuritegude paragrahvide alusel karistatud sadu tuhandeid inimesi, see on ikka märkimisväärne seltskond. Sellest on ju õigusteadlased ka rääkinud, et Eesti on nii-öelda üle kriminaliseeritud selles mõttes, et väga paljude asjade eest, mis mõnes teises riigis kvalifitseeruks väärkuriteoks saab meil kaela kohe kriminaalkaristuse, aga selles mõttes kindlasti ei üllata, et kui kõik erakonnad ja kõik valimisliidud lähevad sellise tohutu kandidaatide massiga peale siis peatse kandidaatide mass, läbilõige Eesti ühiskonnast. Just et siin ju tegelikult ajakirjandus on teinud tänuväärset, et tööd ka valimistevahelisel ajal, kus erakondade liikmed on siis karistusregistrist läbi lastud ja küll on seal selgunud, et vabaerakonnas on selliseid inimesi ja küll on seal IRL-is olnud ja küll on keskerakonnas olnud. Ma arvan, et arvestades jah, nende inimeste rohkust Eesti ühiskonnas. Aga teisest küljest jällegi tekib see vana hea filosoofiline diskussioon, et kui inimene on oma karistuse ära kandnud, et. Seda ei tohiks ju eluks ajaks jääda jääda seda karistust kandma, mis, mis on, kui me ütleme, et kui ta teeb väiksemat sorti või ka suuremat sorti inimene mõnikord parandab enda meelt, et meil on siin ju Pastor, kes on olnud endine vang ja nii edasi, et inimene, kes ongi tõestanud kümnendite vältel, et on korralik inimene, ta korra tegi nooruses lollused. Sest karistuse eesmärk on ju ära hoida uusi uusi kuritegusid, et see oleks. Töötaks ka preventsioonimeediana, et kui sa korra varastad ja sind karistatakse, et sul tekki ei tekiks tahtmist järgmine kord. On ennekõike ta peakski olema seda ja Me rehabiliteerime ja see inimene võib olla ideaalis, ta peaks õppima vanglast paremini käituma, mõni muidugi leiab sealt uued sõbrad ja nagu võrgustiku, aga, aga. Mis ei tähenda muidugi seda, et ma loodan, et ka Evelyn sinu jutu mõte ei olnud see, et kutsume üles kriminaale rohkem poliitikas osalema, aga pigem nagu sedapidi, et ikkagi sealt tuleks vahet teha, et mille raames on inimest karistatud, et siin oleks üldse individuaalselt vahet teha, et lugeda sedasama neljapäevast päevalehte, kus oti Eiland ja Mihkel Tamm on ka intervjueerinud mõnda nendest inimestest, siis kui siin on tegu näiteks Keskerakonna nimekirjas Lasnamäel kandideeriva Kriguurikazimirtsialist veeru seni vest Seniverstoviga, vabandust. Kes on korra purjuspäi autorooli istunud ja on tegelikult sügavalt usklik noormees kahetseb siiralt seda, noh siis ma ei näe nagu probleemi, aga kui on tegu näiteks Savisaare nimekirjas kandideeriva kunagise veterinaar- ja toiduamet juhi Vladimir Tazumovskiga, kes jäi korduva altkäemaksu võtmise pärast vahele ja ise ütleb, eks valija otsustab, kas see häirib või mitte. Ma ei leia, et oleksin midagi ebaeetilist teinud, noh siis selline inimene on minu jaoks küll ikkagi täiesti out ja sellisega, ma ei taha küll midagi tegemist. Ehk siis kriminaalkaristus ei peaks otseselt välistama inimese tulekut poliitikasse, aga kui inimene on tõestanud ennast täpselt nagu Peeter ütleb paadunud retsi tiivina, siis võiks võib-olla indiviidi suhtuda natuke teisiti. Aga see on ju ka seadusandja tahe olnud, et kriminaalkorras kriminaalkorras karistatud inimesed saavad kandideerida, et ainukesed, kes ei saa ju kohalike omavalitsuste volikogudel valimistel kandideerida, on siis kinnipidamiskohas vihkab kanna seda karjus, et nemad ei saa, aga kui isik on karistatud, siis meil on õigus teada ja selles mõttes, et Päevaleht teeb tänuväärset tööd, sest valijad peadki hariva ja teavitama, et kes on need inimesed, kes meie mandaati soovivad saada. Igasugust paturegistrit selles mõttes, et kui inimene on ikkagi käitunud kui sellega otseselt kriminaalne, aga ta on käitunud nagu niimoodi, et võib-olla enamik meist seda heaks ei kiidaks siis ongi õige, et me teame seda, me teame inimese seda moraalset palet memme otsustada, kas me arvame, et ta nagu, kas see, et ta on kunagi eksinud või midagi suure käki kokku keeranud ka tema mõjutaks, võiks mõjutada seda, kuidas ta toimetab meie esindajana esinduskogus. Just ka eile õhtul mulle meenub vist Delfi saatis mobiilse Bushep uudise, ma ei tea, kuidas seda eesti keeles üldse nimetataksegi hüpikuudise. Et keegi kandidaatidest on kunagi üritanud. Pillide stripparit, et noh, see kuulus, see võluv Jürgenstein. Ma ei saa küll aru, milles negatiivne. Probleem. Täpselt niimoodi, et ütleme, võib-olla sina valijana arvad, pole probleemi, mina valijana arvan, õudne lugu. Mina teda ei valiks, et me peamegi seda infot teadma, et inimeste, selliseid nagu võib-olla tavakeskmisest eristuvaid käitumisi Aga kui nüüd reitingutega jätkata, aga muuta teemat volikogu tasemel hoopis riigikogu valimiskonteksti, siis augustiga võrreldes on erakondade reitingutes kaks suuremat muutust, vabaerakond ei üle taks septembris valimiskünnist ja Isamaa ja Res Publica Liit seevastu pärast langusperioodi kindlalt künnise, et IRL on siis nendel valimistel. Tundub, et trammi alt välja tulemas, et need apostlid, kes siin veel kuu aja eest Well I osas musti stsenaariume, Monacid tundub Etoniksimas, aga siiski aega on veel ja IRL loomulikult võib pärituule kaotada ka Tallinnasse, kus ollakse siis selgelt üle künnisega riigikogu valimiste kontekstis. Lisaks on siis IRL näiteks võimsamalt muuseas KOV valimiste kontekstis suutnud valimisnimekirju Eestis välja panna näiteks sotsidest enam, mis on tegelikult poliitikas ütleme üpriski oluline tegelikult IRLiga olnud mitu korda, nii et kantakse justkui Tallinnas Tartus kohalikel valimistel maha, aga kuskil kohtadel väiksemates kohtades on ta üsna tugev, et see on asi, mida tihti peetakse väheoluliseks, aga samal ajal võib see jällegi riigikogu valimistel väga oluliseks osutuda. Nendel on vist ka valijaspetsiifika selline, nende valija võib olla väga kriitiline, aga kui ta lõpuks esiteks on nende valija väga olnud ajalooliselt see, kes tuleb väga kindlalt välja, mis tähendab seda kohe, tõstab nende osakaalu, et mõni teine inimene ütleb, et ta valiks seda teist või kolmandat parteidega, siis vaatab, et täna vihma sajab, ma ei viitsi või ma olen välismaal, ma ei viitsi, et IRL-i valija on alati olnud see, kes tuleb stabiilset välja ja teine asi on see, et ta on olnud, ta on kriitiline, et vahepeal kriitiline, siis ta vaatab nimekirjad üle, leiab, et keegi ei ole parem IRL talle kui IRL, siis ta läheb tagasi samale teele. Nii, aga kõige värskem uuring, siis see on rahvusringhäälingu uudistetoimetuse tellitud Turu-uuringud. Küsitluse tulemused riigikogu valimiste kontekstis ütlevad, Eesti kõige populaarsem erakond on Keskerakond 27 protsendiga, nende muutus viimase kuu jooksul on olnud miinus kaks, Reformierakond on 25 protsendi peal ja saanud protsendi juurde. Noh, see on selline vea piires. EKRE on populaarsuselt praegu kolmas Eesti erakond 14 protsenti pluss kaks võrreldes viimase kuuga, sotsid on muutust ei ole ja see on 12 protsenti ja IRL siis pluss kolm ja nende number on kaheksa, vabaerakonnal on neli ja see number on miinus kaks ja rohelised praegu valimiskünnist ka samuti ei ületaks, aga ma ei tea, ma tahaks vabaerakonnast rääkida, kas see, kui üks erakond otsustab, et nad jätavad valimised vahele. Et kas see tulemus ongi see, et lihtsalt valija kannab nad maha? Nojah, lühike vastus on jah, aga noh, on ka kindlasti teistsuguseid näiteid, aga üldiselt sa pead pildil olema, see on kahtlemata kõige olulisem ja kindlasti seletab see näiteks ka EKRE tõusu populaarsuselt kolmandaks erakonnaks. Sa pead olema pildil ja noh, muidugi ma ei taha öelda seda, et nagu igasugune reklaam reklaam, see on selline kulunud mantra, mis ei vasta üldse tõele. Aga selline üks asi on pildil olemine ja teine asi on ka selge sõnum ja sellega on ju vabaerakond kogu aeg maadelnud. Mis asi, see nende selge sõnum siis on? Nad võitsid ikkagi nad said eelmine kord parlamenti tänu sellele, et inimesed ei tahtnud valida näiteks sedasama IRL-i. Nad said protestina parlamenti, nad olid neid valiti kui seda, kes ei ole see, keda, kes ei meeldi, aga nad ei ole suutnud vahepeal parteiks konsolideerida, samal ajal kui EKRE puhul ta võib sulle mitte meeldida või meeldida, aga sõnum on selge. Ja ilmselgelt on meil nagu rahvastikus seda vaadet esindavaid inimesi nii palju. Ja kuna nad on noh, sõnum on selge. Vabaerakonna puhul sul on seal üks väga aktiivne inimene, kes tegutseb kui Michael Moore'i ja siis sul on seal teisi inimesi, kes ka justkui midagi teevad, aga nende nagu jutt ei ole nagu ühes suunas või selle platvormi. Et sealt ei kujune mingit, et justkui mõni inimene on pildil. Aga, aga sa ei näe neid. Teine muidugi ju vaadata ka mingisuguse laiemal, võiks isegi öelda globaalsel taustal. Eks eilses kultuurilehes sirp on onu Tootsilt artikkel, kas Eesti on pööranud vasakule, see pealkiri on iseenesest veidi eksitav, tegelikult arutleb valitsuse ideoloogia üle ja see artikkel lõppeb, vabandust, mitte ei lõpe, vaid algab ka üldisemalt kahtlusega selle üle, millised tendentsid praegu läänemaailma poliitikas on ja noh, see tendents on lihtsustatult öeldes selline, et servad tugevnevad, kese nõrgeneb ja servade tugevnemisest räägib meil näiteks konkreetselt EKRE näide. Ja vabaerakonna probleem ongi see, et ta on katsunud ennast sinna kuskile keskele mahutada, olla mõõdukalt rahvuslik, mõõduka kalt liberaalne selline mõõdukalt mõõdukalt. Ja tänapäeva valija ei otsi mõõdukust. Mis on vabaerakonna kalkulatsioonide kõige nõrgem koht on see, et loodeti, et valimisliidud teevad sügisel korraliku tulemuse ja selle valimisliitude edu saab siis valimiste järgselt kanda justkui erakonnale üle. Aga nüüd selgub, et valimisliite on mitmesuguseid, ka Edgar Savisaar kandideerib valimisliidus ja ma tahaks näha seda, Artur Talvik, kes tuleb, räägivad, et Edgar Savisaar siis aitas ka vabaerakonnal teha korraliku head tulemust, et palju õnne. Mind isegi üllatas, kui ta sellist asja räägib, ta on valmis kõike. Ei, no aga suurlinnade tasemel või suuremate linnade tasemel meil ikkagi need valimisliidud väga ei, väga ei lenda, et see on hea, et meie süsteemis on nad olemas eriti kohalikes omavalitsustes või vabandust väikestes omavalitsustes. Et aga suurte linnade tasemel ikkagi on, nagu eeldab ilmselt ka valijast stabiilsemat poliitik Praegu on volikogus kaks valimisliitu ja nendest küll valimiste järgselt tõenäoliselt volikokku jääb alles üks. Kuigi valimisliite Tartus on küll ja küll, aga seesama Postimehe tellitud Kantar Emori uuring, mis oli väga esindusliku valimiga läbi viidud 600 Tartu vastajat, mis on väga esinduslik valim. See näitas, et üks valimisliitudest Tartu volikokku peaks peaaegu et kindlasti saama, noh loomulikult siin jääb nüüd sellel valimisliidul loota, et valija tuleb ka välja ja annab oma hääle. Aga. Valimisliit sellisel tasemel ta peab ikkagi, kui ta on juba nagu Tartu-suuruse linna või Narva, ma arvan ka sellisel tasemel pakkuma parteid meenutama. Ta peab oma käitumiselt hakkama meenutama parteid sesse. Mastaap ei ole enam nii väike, et sa tead, et lasteaia juhataja ja ja mingi kohaliku puiduettevõtte juht on tublid inimesed, sa valid neid, sest nad on koos, et, et see on ikkagi, meil on natuke suuremates linnades on ikka natuke teine nagu see mehhanism. Aga selles mõttes vabaerakonnale võib nii öelda päästvaks osutada siiski see, kui ta suudab väikestes kohtades tugev olla, see võib aidata tal luua sellise tagala, millest me rääkisime enne IRLi puhul. Aga on neil selline võrgustik ma maapiirkond, ma ei tea, eks, eks siis valimised näita, kas, kas see võib ju ka valimiste käigus kujuneda. Et nad on ikkagi nagu need tublid tublid inimesed maapiirkondades partei istunud, need on ikkagi ka pigem nagu klassika peal, et nad ei ole, mulle tundub, et neil ei ole seda võrgustikku, mis muidugi kunagi omal ajal oli legendaarset tugev rahvaliidule, et aga seda, mis nüüd on EKRE l jah, mille nad pärisid, mis oli tõesti nagu ausõna müts maha, et see oli tõesti ehitatud väga-väga süstemaatiliselt. Nii, aga neljapäeval oli Toompeal demokraatia pidupäev. Marju Lauristin, ei, ma proovin need teemad, ma proovin petersell närve. Et sotsid korraldasid. See on siis riiklikult tähtsa küsimusena, iga erakond saab igal jooksval aastal ühe sellise päeva endale siis broneerida ja, ja seal koostöös riigikogu juhatusega, seal pannakse paika ajad ja, ja teemad ja sotsiaaldemokraadid otsustasid siis demokraatiast rääkida ja võib-olla kõige kõlavamalt eesti inimesteni jõudis näitleja Jaak printsi esitatud ja ma loodan ka koostatud tekst tema hirmudest ja kartustest ja võib-olla sealt kõige selline kõlavam number, see saal siin on võlgu pankadele seitse miljonit eurot. Ja sealt edasi läks kartmise peale jutt, aga ma võib-olla riigikogu liikmete võlgadest ei tahaks rääkida, kuigi siin on selline, ütleme jällegi filosoofiline debatti, et kuivõrd sõltumatud on inimesed, kes on pankadele seitse miljonit eurot võlgu? Jaa jaa. Selline ütleme, et kui mõelda veel nende teise ametiaja peale, siis palju siis veel on ja nii edasi, aga aga, aga see hirmude teksti võib-olla hirmude jutt ja, ja võib-olla üldse see demokraatia diskussioon seal, mis mulje teile Kusjuures mulle see, ma tuleksin tagasi selle pankadele võlgu olemise juurde, et, et ta on pigem hea, meil mõnikord inimesed kipuvad, oi miks riigikogulased teenivad nii palju palka. On hea, et meil on vähemalt selleks neljaks aastaks tagatud viisakas palk, mis ehk hoiab nad eemal, mis ongi põhjus, miks me maksame neile soliidset palku hoiame teema altkäemaksudest. Ja kui need on riigikogust väljas, siis noh, on juba nende enda probleem, meil ei ole enam seda nagu korruptiivset kiusatust võimalik nii hästi rakendada, et muidugi mingit pidi süüdimatut, kui sa arvestad selle nelja aasta tagant tagasi valitava palgaga kui millegagi, mille peale sa võid võtta 20-ks aastaks laenu, aga see on omaette jutt. BTW nüüd selle jutu peale vait ei kogud hoogu. Siin ma lõikasin kuidagi sisse teise teemaga, aga lihtsalt mulle kuidagi jäi, nagu mulle see riigikogulaste palga kallal vingumine absoluutselt ei meeldi. Täitsa nõus, mulle ka ei meeldi. Lihtsalt remargi korras ütlen, eks need riigikogu liikmed ole oma võlgadega oma otsustas saba sama vabad kui meie valijatena oma võlgadega olemas, et eks ilmselt paljud meist on ka pankadele võlgu. Mina näiteks küll. Aga rääkida sellest igast kuusse muudkui suureneb, praegu. Ilmselt Ta on see seal ka individuaalne, aga aga rääkides sellest neljapäevast, siis noh, minu meelest oli see lihtsalt piinlik. Iiveldama ajab, et ma ei ole veel, mul ei tule meelde, et ükski teine erakond oleks vähemalt enne kohal kõike valimistel kui nii armutult riigikogu saali enda kampaania jaoks ära kasutanud, et seal lihtsalt noh, tõesti iiveldama ajab. Ja, ja täiesti arusaamatuks jäi, kelle nimel rääkis seal näitleja kasutades kohati vist ka meie-vormi, et ma ei saanudki aru, kas sa pidid nüüd mingi rahva hääl olema või oli see lihtsalt sotsiaaldemokraatide hääl või? Noh, igatahes minu meelest tõesti õudne ja, ja veel kord iive mis Jaak Prints siis valesti ütles, minu meelest ta rääkis selles mõttes õigeid asju, et kutsutakse näitleja riigikogu saali rahvaesindajaid sema, kelle nimel saite taru, kelle nimedele. Tegelikult ei, meie veevorm oli selles mõttes adekvaatne, et ma saan aru, et selle kõne oli tegelikult kirjutanud autorite kollektiiv, et seal oligi ikkagi mitu inimest taga, et. Ta ei ole, aga me ei tea, kes need olime veel, veel veel jaburam, suhteliselt lihtsateks, piinlik klounaad, mis valimisüritus, muud ei olnudki. No ma arvan, et seal autorite kollektiivis oli ka Penersest mitmed näited, mida Jaak Prints oma kõnes kasutas, olid ka näri Postimehes ilmunud essees kirjas või tõesti, Eero Epner, Jaak Prints lihtsalt istuvad ühe lõkke ümber ja, ja lõkkel lõkke kujund oli nii-öelda mõlemas kõnes, aga võib-olla ma ka eksin, et kes see ei eksi, aga ma arvan, et kogu seda neljapäevast üritust seletab väga hästi meie eelmine teema, milleks olid erakondade viimaste kuude reitingud, kus sotsidel nii hästi ei lähe. Pigem ikkagi sotside soov leida see uus võitlustanner. Et saadakse aru, see Reformierakonna ja Keskerakonna vastandumine kestaks tõenäoliselt igavesti, et isegi kui nad lõpuks taas ühte heidavad ja koalitsiooni moodustavad, siis küll poliittehnoloogiliselt on ikka seal mingisuguseid võimalusi üksteisele vastanduda. Aga et kuna Eesti poliitikas tundub, et poliitikud on võtnud endale selliseks idee fiksiks, et peab olema selline kandev konflikt, mis kunagi Palati vaata Erdogani, Türgis ega rahvas ikka valib ka tänu sellele, et olen alati vaenlane olemas, ta leiab selle jälle uue. Aga kas meil selle demokraatia sildi järgi sildi all tahamegi siis endale sellist diskussiooni nagu Erdogani Türgis või ei seda? Küsida Ossinovskilt ja tema seltsimeestelt, et kas see ongi nende ettekujutus demokraatiast, Nad tulevad, serveerivad endale riigikogu saali, siis hakkavad seal räuskama ja seejuures ei lase veel näiteks endale kohale tellitud esinejale küsimusi ka esitada, et kas see on demokraatia, noh, minu meelest mitte minu meelest on see lihtsalt veel kord valimisi. No tegelikult noh, ideaalis peaksid tulema välja mingi mõttega mingisuguse uuendusega, mida sa tahad teha. No siin on järjekord järjekordselt sedasama palju kulunud mõte, et eestlased on natsid ja üldse kõik on nõme ja ainsad, kes suudavad See ei ole, see ei ole kindlasti mitte, no muidugi see kohalikel valimistel peaks olema kohaliku taseme mõte ka. Ja vot siin tasub meelde tuletada õiguskantsler Ülle Madiset, kes rääkis ka paari päeva eest Riigikogus ja muu hulgas ta juhtis tähelepanu sellele, et kohalik võim kohalikul tasandile teostate riigi võimuvaid, kohaliku võimu ja mulle tundub, et selles kohalikus omavalitsuste valimiskampaania tuhinas on see kõigil erakondadel meelest ära. See läheb minu meelest alati, et siin on eurovalimistel, räägitakse kohalikest teemadest, kohalikel valimistel räägitakse, räägitakse riigi teemadest üldiselt riigi riigi valimistel ei räägita külvist Euroopalistest teemadesse tehakse üldiselt väga harva, et välispoliitikat. Peeter, ma ei tea, kas sa oled minuga nõus, aga sotsiaaldemokraatidel on selles diskussioonis ütleme üks eelis roll, et nad on valinud endale justkui sellise ütleme siis politsei rolli, et nemad ütlevad, kuidas asjad on. Ma ei tea, kas eelis roll, sest et kellele meeldivad mendid. Nii, aga ma tahaks rääkida nüüd järgmisel teemal, kas oled proovinud, vähemalt mulle tundub, et see teema läks liigagi põnevaks ja me võiksime sellel teemal rääkida saate lõpuni, aga ma pean siiski aega jätma ka teistele teemadele, et üks maailmavaateline diskussioon on Eesti ühiskonnas taas, kelle nii-öelda tärkamas see on erakoolide rahastamise teema. Mõne aasta eest küttis siis koalitsioonis erimeelsusi erakoolide rahastamisel teema, siis tehti kompromiss, et erakoolide investeeringuid maksab riik kinni kuni 2019. aasta lõpuni. Mis siis saab, ei tea, aga nüüd on siis haridus ja teadusminister Mailis Reps tulnud välja omapoolse eelnõuga ja tulevikus peaks siis tegevustoetuse saamiseks erakoolidel. Olen olla kohustus täita tingimust eraüldhariduskoolipidaja peab omama siis tähtajad, tegevusluba, koolis ei tohi olla õppemaksu või ei tohi olla suurem kui 15 protsenti alampalgast praegu siis seal kusagil ligi seitse 70 eurot lisaks ei saaks siis uus erakool enne kohalikult omavalitsuselt tegevustoad toetust nõuda, kui nad on neli aastat tegutsenud ja samuti nõuab, nõuaks siis haridusministeerium edaspidi, et erakooli pidaja investeeriks kogu erakooli tegevusest saadud kasumi, erakooli õppe- ja kasvatustegevusse ning tagaks, et kooli eelarve ja hariduskulud oleks avalikud. Samuti ei tohiks kooli pidajal olla maksuvõlga riigi ees, et see on väga maailmavaateline teema. Mis teie arvate, kas Eesti haridussüsteemis erakoolidele üldse peaks olema rolli ja kohta ja kui on, siis kas see peab olema ühiskonna poolt kinni makstud või on see nende lapsevanemate lõbu, kelle ja kohustus, kelle lapsed käivad erakoolides? No meil on ikkagi, praegu on ju erakoolid tegutsenud juba suhteliselt ammusest ajast ja see ei ole tekitanud, ta ei ole tekitanud tegelikult ka mingisugust erilist kihistumist, et need on tihtipeale sellised nishikoolid, et elusõnal on oma kool ja näiteks on katoliku kool ja on on, et nad on pigem nagu siis on meil waldorfkoolid, et see on pigem nagu sellise erinäolise pedagoogi ka praktiseerimine, kuni see haridusministeerium suudab kontrollida, et nad ikkagi nagu lõpuks õpetavad lugemise ja kirjutamise ja ja teatud ajaloo ja kirjanduse ja matemaatika klassika selgeks, siis, No meil on isenesest sõnastatud ühtsuskooli põhimõte, aga minu teada on ka nendes riikides, kus väga selgelt seda ühtsuskooli erinevalt Eestist ikkagi au sees hoitakse, erakoolidel mingi roll olemas ja tundub, et kui Eestis on sellise asja jaoks nõudlus, siis miks hakata selle täielikult keelama? Lihtsalt küsimus ongi nüüd ju selles, et kuidas need riigikoolid ja erakoolid ühtses süsteemis toimima panna? No keegi ei hakka keelama, öeldakse, et kui tahate, siis makske, et ma tean, Eestis on koole, kus lapsevanematelt küsitakse 160 eurot kuus ja võib-olla isegi rohkem, kui öeldakse, et see on justkui selline lisaraha, mis aitab erakoolidel palgata paremaid õpetajaid, maksta neile rohkem tasu seeläbi justkui siis saabub nendele lastele parem haridus. Ehk siis jõukamad inimesed saavad oma lastele osta parema tuleviku. Nojah, aga. Teisest küljest, kui sul on ikka nende endama Esiteks esiteks sõda ja teiseks kui mul on raha, miks mul ei tohiks siis olla õigus selle raha eest osta seda, mida ma tahan. Niikuinii vaid eratundi ta kogu aeg, sa võid viia oma lapse eratundi ja maksta ikka juurde ja sa ei saa seda lõpmatuseni ära nagu nüsida. Peale selle meil on. Kuna meil on riiklik haridussüsteem suhteliselt tugev, ma arvan ja meil on nii-öelda eliitkoolid, ei ole ju erakoolid. Eliitkoolid on täiesti tavalised, et maksumaksja raha eest üleval peituvad koolid, kuhu saab igaüks oma lapse viia. Siis. Mina muudaks võib-olla selle vaidluse veel tegelikult laiemaks sedapidi, et milline üleüldse on lapsevanem õigusharidussüsteemis valida, otsustada ja valikuid teha, et mina lapsevanemana oleks sellise haridussüsteemi vastu kus kohalik omavalitsus ja riik otsustavad minu eest ära kõikvõimalikud asjad, et alates sellest, et kui ma elan ühel kindlal tänaval, ma ei tea aasa tänaval, siis minul siis peab minema sellesse piirkonnajärgsesse kooli ja kui ta sinna ei lähe, siis on jama Külsest teistesse koolidesse talle siis kohta ei leita. Siis põhimõtteliselt, kui minu laps ei suudaks saavutada põhikooli lõpuks mingisugust keskmist hinnet, siis ta saadetakse kutsekooli ja ma ei tea, kas kutsekoolis ka veel hakataks mingisuguseid valikuid tegema, et kes saadetakse mingisuguse numbri järgi mööblitisleriks ja kes õmblejaks, et vot see on nagu see haridussüsteem, mille vastu üks võidelda, no see oli hästi äärmuslik näide, oli see küsimus on seal õige, aga vaata, see küsimus, seda küsimust võivad endale esitada laias laastus ainult Tallinnas, Tartus ja Pärnus elavad inimesed, sest et väga paljudes kohtades ei ole lihtsalt valida, millist, millisesse kooli enda laps saata. No mina mäletan, minu jaoks oli küll lapsena traagika, kui mind taheti ühte teise kooli panna, sest minu vanem vend oli juba pääsenud ühte teise kooli. Kuna me vahepeal vahetasime elukohta, siis minu piirkonnakool pidanuks olema miski muu ja siis ma mõtlesin küll, et see on probleem, kui me vennaga ühte kooli isatusest ikkagi oma vanemat venda tahaks näha, aga, aga noh, see on selline isiklik. Sina kasvasid sellises suures linnas nagu Valga ajad kus oli valikuid. Just tänapäeval nii suuri valikuid enam tihti ei ole paljudes omavalitsustes. Nii et selles mõttes see küsimus taandubki sündiv Eestis ainult mõne linna peale. Ja peale selle haridusministeeriumi ja riik peavad suutma planeerida, tal peab olema mingisugune alus ikkagi, tema peab tagama sinu lastele koolikoha. Igal juhul. Laps on ikkagi ainult üks number. Kusagil. Lapsele peab olema see koht, et meil on ju tulnud ka välja, nüüd oli vist pärnus jälle juhtum, et tuldi, tulid eesti vanemad lapsega tagasi kodumaale ja siis selgus, et järsku pole ühtegi kooli kuhugi, kuhu seda last panna, et et ma arvan, et see natukene seotud ka ikkagi sellega. Aga kui ma vanemana tunnetan, et see klass ma räägin praegu täiesti filosoofiliselt, mitte jällegi praktikast lähtuvalt, et no mul minu lapsele see klass ja selles mõttes ei sobi, et võib-olla liiga helged pead või vastupidi, et tahaks kiiremat edasijõudmist või siis ei ole piisavalt kaasav haridus, et lapse arenguga ei arvestata, et ma tean, et kus hoian koolikiusamine, koolikiusamine, mis on ka väga sage, mis on kõige ilmselt nagu sellisem ma paneks lapse teise kooli, eks minul vanemana võiks selline vabadus olla või mitte. Ja, ja kui see teine kool on erakool, et kas see siis peaks põhimõtteliselt minu elatustaset oluliselt, et muutma, et need on need huvitav küsimus, sellepärast et teistpidi võiks näiteks küsida, kas siis teiste laste vanemad ehk ülejäänud maksumaksjad peavad sulle selle lõbu kinni maksma. Ja kusjuures selles diskussioonis on kõige naljakam see, et paremliberaalne reformierakond on asunud seisukohale, et ei peaks, et see on sellise Eesti poliitilise vaidluse mõtlen, selline üks ehedam. Selles ongi huvitav, et see on nagu ühest küljest parempoolne ja teisest küljest vasakpoolne seisukoht nagu Eestis tõesti väga sageli on, et erakonnad on ühest küljest ühtemoodi ja teisest küljest teistmoodi. No mulle tundub, et me keerlema siin ühe teema ümber, mille ümber ilmselgelt keerleb ka haridusministeeriumi, ideaalset lahendust ei ole ja nüüd on vähemalt mingi lahendus välja pakutud. Mulle tundub see lahendus üsna mõrvarlik ja kui ma loen näiteks 22. septembri ehk siis eilse Äripäevakommentaari, kus kirjutab Kristel Härma, kes on ise erakooli lõpetanud, siis tema nimetab seda haridusministeeriumi kava lihtsalt plaaniks erakoolid lükata, langusele, sulgeda. Ma arvan, seal kogu see vaidlus keskendub siis sellele 15-le protsendile, ehk siis kas see 15 protsenti tagab tulevikus erakoolidele selle piisava puhvri, sest ega kui omavalitsuse koolil siiski maksumaksja on neid kulusid maksab tegelikult ju oluliselt rohkem kinni, et ma tean, et nüüd tullakse statistikaga ja näidatakse jälle, et saatejuht seal tegeles demagoogiaga. Sellest on tehtud, et ma arvan, vikerraadios mitu reporteritundi ja pikki-pikki teemasaateid ja, ja seda tõde lõplikult ei olegi välja selgitatud. Selle eelmise kompromissi tulemus oli näiteks see, et Tartu katoliku kooli avanud keskkooli, kuigi ta oli hea kool, aga ta lihtsalt seesama raha, noh see näitab, kuivõrd see mõjutab, et neil ei olnud seda kindlust enam ja lükkab küll jah. Ma arvan, et elu pakub meile taas võimaluse selle erakoolide teema juurde tulla, sest ega see esimene kord ei ole, kui me siin rahva teenitesse erakoolide rahastamisest oleme rääkinud ja eks me rääkige tulevikus, aga Saksamaal on homme üldvalimised, kas Angela Merkel saab taas mandaadi panna kokku Saksamaa valitsus, see selgub siis õige pea, aga tundub, et see võimalus, kel häviks, on vist ikkagi kaduvväike. Ja tähendab ma olen täitsa kindel, et ta saab mandaadi hakata valitsust moodustama, aga tõeliselt põnev küsimus on, kellega. Küsimusena, et ma saan aru, ma saan aru, et see intriig on selles, et kas tuleb suur koalitsioon või tuleb see koalitsioon, mille nimi on Jamaica. Neid variante on seal veel, et see on nagu see põnev hetk, et kuna Angela Merkel ei kogu nii palju hääli, et ainuvõim Saksamaal ta siis ikkagi peab kellegagi koostööd tegema. Aga, aga ma saan aru, et see tõenäosus, et sotsidega koos jätkatakse, see on ikkagi vaat et kõige väiksem. No nagu Saksamaal öeldakse, et enne valimisi on enne valimisi, pärast valimisi on pärast valimisi, et ühest küljest näitavad seda protsendid ja teisest küljest mine tea, võib-olla ka sotsiaaldemokraatide juhi Martin Schultzi sellised jõulised avaldused, et tema niinimetatud suurt koalitsiooni ehk siis kristlike demokraatide sotsid oma ei taha on mõeldud enne valimisi ja võib-olla õhtul muudab ta meelt. Kui tal on valida, kas ta ei ole üldse koalitsioonis või ta on koalitsioonis kristlike demokraatidega, siis Ta ilmselt ikkagi kisub pigem koalitsiooni kui opositsiooni poole, et aga noh, ta peab, ta peab eristuma, sest et see on pass ka teistes kohtades, kus on sotsid ja konservatiivid nendes riikides, kus ongi olnud põhimõtteliselt kahe partei nagu vahel põhi, valijaskond, siis nende jaoks on see tihtipeale just vasaktsentrile probleemiks osutunud. Et nad lähevad koalitsiooni ja siis nende valija pettub ja hakkab valima, mingeid ma ei tea, züriisa või poneemase tüüpi kommuniste. No aga see, ütleme ikkagi sellise Tugalis näiteks tegid Portugalis olid sotsialistide ja kommunistide vahe oli väga, pikki aastaid väga printsipiaalne aga kuna täpselt see konservatiivide hakkasid liiga sarnaseks muutuma, sotsid, nüüd nad on kommunistidega. Aga tegelikult siin, Saksa valimistel võib siiski mõne intriigi veel leida, et ma vaatan, et ka Eesti ajakirjandus on üksmeelselt korrutanud, et kõik on igav ja ettearvatav, siis ei ole siin midagi. Tegelikult üks selline väga põnev küsimus ja ma viskan sellise spekulatsiooni nüüd õhku, ei ole minu enda välja mõeldud, vaid seda Saksa ajakirjanduses siin-seal esitatud on nimelt OF tee alternatiive Feucznanud. Keda küll muide eilne aktuaalne kaamera uljalt paremäärmuslikuks nimetatakse, aga ma oleksin siin veidi ettevaatlikum. Kuulasin just täna hommikul ühte intervjuukatked nende nende esikandidaat alis Waydeliga, kes ühe ajakirjaniku küsimuse peale, mis just selle ümber käis, ütles, et nad andsid ju Nad läksid kohtusse sellega, kui neid Matsusest süüdistati ja võitsid. Et seda erakonda kindlasti ei saa nagu mingisuguseks natsiparteiks nimetada, võib-olla mõned selle liikmed või osa sellest, aga tervikuna kindlasti mitte. Aga igatahes kuna see kuulsus nendega kaasas käib, siis levib Saksa ajakirjandus ka spekulatsioon, et paljud inimesed, kes kavatsevad homme anda oma hääle FD poolt on seda küsitlejate eest varjanud küsitlustes nimetanud näiteks hoopis sotsiaaldemokraat. Nii et see on päris huvitav mehhanism ja et natside juures, et noh, nagu me teame, ega sa teeni väga pingsalt ühest teiseni, ei olegi, et et tegelikult Lemiminaal, sotsialistid algselt. Et siin siin on selline huvitav huvitav vandenõuteooria siis peidus, et et äkki saab, aeti oluliselt rohkem hääli, kui senised küsitlused näidanud on, praegu opereeritakse sellega, et nad saavad kaheksa kuni 10 protsenti, eriküsitlused näitavad, seega erimehhanismide järgi tehtud ja näitavad natuke erinevaid tulemusi. See on täiesti, see on varasemate igasuguste samasuguste juhtumitega ka korduvalt olnud, kui on mingisugune selline äärmuseks loetav partei eriti just paremäärmus, keda siis ka avalikus sellises debatis stigmatiseeritud inimene ei taha öelda, et ma valin neid ja see, see ta varjabki. Et seda on prantsuse valimised kinnitanud ka Brexiti puhul, ma tean, et ikkagi ka seal sotsioloogid olid hädas, et inimesed pigem ütlesite ühte ja teist. Kui avalikus debatis öeldakse, et sa oled loll, et sa valitseda, siis sa mõtled edasi, noh, keegi meist ei muuda oma arvamust selle peale, et meile öeldakse täitsa loll, et sa arvad nii, nagu sa arvad. Ega see muuda, ma tean küll inimesi, kes muudavad. Päris väga selliseid inimesi ei tea, aga küll nad võivad hakata seda varjama oma nii-öelda lolli arvamust ja siis selle peale meie statistika lähebki jooksebki kokku. Aga mida see nüüd Euroopas muudab, kui Merkel saab neljandaks korraks? Kellega, et veel üks selline võiks öelda suur tundmatu on ju FTP saksa liberaaldemokraadid, keda juhib suhteliselt noor, 79. aastal sündinud karismaatiline Christian Lindneri ja kevadistel kahtedel kohalikel valimistel, ehk siis Lessing, Holst, Dainis ja Põhja-Rein-Vestfaali, siis läks ju FTP hästi, teadupärast liidupäeva nad praegu ei kuulunud, kukkusid sealt eelmine kord välja, aga on selge, et nad tulevad tagasi. Aga täiesti küsitav on, milliseks kujuneb nende koostöö ikkagi Berliinis, Tseedõuga. Sest kuigi nad on konstanisi Põhja-Rein-Vestfaali koalitsioonis CD jõuga esimeses neist siis nii-öelda Jamaica koalitsioonis ehk siis CD, rohelised ja FTP vastavalt parteide värvidele ja teises kahekesi, siis tegelikult on Lindner teinud selliseid väga Merkelit ärritavaid avaldusi, muuhulgas näiteks on nõudnud Venemaa-vastaste sanktsioonide lõpetamist ja ja üleüldse näidanud ennast sellise hästi iseseisva jõuna, aga noh, tõenäoliselt on see ka selline valimiseelne mäng. Igatahes see, mis ikkagi saab, sõltub sellest, kellega Merkel valitseda saab. Kui ta tõesti vabaneb sotsidest, siis ilmselt on tal vabamad käed üht-teist ära teha, muuhulgas maksupoliitikas, aga kindlasti olla jõulisem ka välis- ja kaitsepoliitikas, sest Merkel on öelnud, et tema sihiks ikkagi on täita seda kahe protsendi NATO kahe protsendi nõuet ja Martin Schultz on teatanud, et mitte mingil juhul, vaid et tema kavatseb selle raha, mille Merkel kavatseb relvastumise peale kulutada hoopis koolide saneerimisele ja igasugustele sotsiaalprojektidele kulutada. Aga ma usun siiski, et see vahe on põhiliselt sisepoliitikas, et see välispoliitiliselt see põhijoon jääb ikkagi samaks, et kui meil, Merkel edasi jääb Ma ei tea, see põhijoon on olnud ju selline hästi pehme, sest kui mõelda praegune välisminister nagu endine sotside esimees Sigmar Gabriel, et ja selle tõttu on, on natukene erinevad olnud need sõnumid, mis tulevad siis kantsleri kantseleist ja need, mis tulevad välisministeeriumist ja mida räägib kaitseminister ja et et ma arvan küll, et see on väga oluline, kui, kui ikkagi see suur koalitsioon lõpeks, sest tegelikult on ju mõlemad parteid sellest väsinud ja kindlasti see, et Martin Schultz läheb nüüd vastu ikkagi võimalik. Võimalik, et sotsiaaldemokraatliku partei ajaloo kõige hullemal kaotusele, see näitab ka seda, leian selle väiksema partneriga istunud aastaid ja aastaid seal nende Merkeli kõrval ja on selle väiksema partnerina enda näol lihtsalt kaotanud, et tegelikult oleks neil ka uut start, aga räägime nüüd natukene spordist ka, et juba mitmendat esmaspäeva on saanud lugejad ajalehtedest lugeda lugusid, kus justkui Eestis levib spordi rassism, kes ei anna kätte, kes ei soovi koos joosta. Selle käeandmise juhtumi puhul küll sai sportlane Andi noot oma seisukoha või selgitused välja öelda alles siis, kui see teine seisukoht oli maailmale juba 10 tiiru peale teinud, aga selles loos on selles mõttes teemat, et kasvõi ajakirjanduskriitika näol, et kui nüüd aga on ka seda ühiskonna kohta käivat mõtteainet, et ma vana spordimehena saan suurepäraselt aru, et ajab ikka närvi küll, et kui sa oled aastat aastaid treeninud ja oled oma küla parim ja siis kohalikule pargijooksule tuleb keegi võõras võtab sult peaaegu juba sinu tuba ehtima vedanud värviteleka või siis pisikese auhinnaraha ära, et teate, sellised kibestumisest on ikka varmad tulema, aga, aga mulle tundub, et õige spordimees peaks ikkagi trennis suutma selle kibestumise välja elada ja targemalt ja paremini treenima, aga, aga või siis noh jah, heidab Peep ahvi väljendeid kasutades tuleks lödipüksi järgmisel võistlusel paika panna. Seal on praegu on probleem selles, et inimene on tulnud Keeniast meie juurde jooksma, teoorias oleks ikka võimalik, näiteks eestlane lapsendab endale Keeniast lapse ja mis sa siis ütled, tegu põliseestlasega? Nagu see see ei ole, siis ikka selline spordimehelik hoiak, et sa neelad selle kaotus kibestuse alla ja annad ilusti käpa teisele ei tea. Sest eesmärk ei ole ju võit, vaid osavõtt, et aga, aga ma olen üsna kindel, et tegelikult paljudele spordimeestele tehakse ka liiga, et see probleem ei ole mitte rassistlik, vaid, vaid nagu ma ütlesin, et see soov oli pigem võita ja, ja ollakse pahased seal kas iseenda peale või ma ei tea võistluse korraldajat tihti kohtunik süüdi ja kohtunik on alati süüdi. See oli nali, kohtunikud jälle, andke andeks, aga, aga et Eesti ajakirjandus on miskipärast proovinud selle kõik panna sellisesse rassistlikus, mõtlesin, et ma ei tea, mis toimub ühe uudistetoimetuse peas, mis laseb oma päevaküsimuseks panna, et kas teid häirib Aafrika jooksja osalemine Eesti jooksuvõistlustel, noh, et see on kurb, ma ei tea, äkki TV3 jaoks on see SMS-idest saadav raha niivõrd oluline, et need päevaküsimused peavadki nii jaburad olema, et aga, aga ma loodan, et TV3 omanikfirma suur rahvusvaheline korporatsioon märkab ka selliseid küsimusi puu otsast alla ronida. Et aga eks me elamegi sellisel solvumise ajastul ja kõigest mingit solvumist välja otsida on ju ka omaette selliseks kultuurina. Ma ütlen, võib-olla seda ei peaks lihtsalt võimendama selliseid asju, et ikka leidub inimesi, kellel on igasuguseid arvamusi ja nagu lihtsalt nagu mitte, tõmmata seda rassismi veel suureks päeva teemaks, et siis veel võimendada poliitikut, kes teatab, et tema mustanahaliste niisuguseid käsi ei suruks, kuigi ta ise oli samal ajal nagu on kuulus mõni pisut kark kui sõjakäigu eest sõjakäigu pärast, et nagu noh lihtsalt võimendamise küsimus on. Et me võime selles ja see on idiootlik teema. Aga kas teil tuleks nagu mõttesse Et ma ei tea arutleda teemal, et kas norrakad, äkki peaks Tartu suusamaratonil saama õigus startida, sest tõenäoliselt nad võidaks, et noh, see on ju jabur, noh, et, et püstitada, ma ei tea, mingisugune diskussioon teemal, et kas kohalikel jooksuvõistlustel tohiks osaleda keegi Etioopiast Keeniast. Rääkisime meie ülikooli võtta inimesi, kes on mõnel rahvusel on legend, et nagu nad on targemad kui teised, et nad rikuvad ära meie võimalused. Lõpetame selle diskussiooni siinkohal ära, sest mulle tundub, et sellel diskussioonil ei ole ühiskonnale mitte midagi anda. Kuna ilm on ilus, siis esmalt minge välja mingi metsa või lihtsalt jalutama. Tartus on käimas rattamaratoni lasteüritused, aga kui on tarvis tubaseid tegevusi, siis ma innustaks kõiki noori ja lapsi kinni haarama unikaalsest võimalusest kujundada ise kahe euroline münt või õigemini selle tagumine külg. Nimelt annab Eesti pank siis 2019. aastal välja esimese laulupeo 150.-le aastapäevale pühendatud kaheeurose mündi, mille kujundus selgub just täna alanud lasteaia noorte joonistuskonkursil ja mündi kujunduse leidmiseks toimub lastele kuni 19 aastat ja kuni 19 aastastele noortele mõeldud joonistuskonkurss ja see kestab 22. novembrini ja vooru pääsenud tööde seast valitakse Silds üldvõitja rahvahääletusega internetis ja võidujoonistuste põhjal kujundab Eesti pank kaheeurose mündi esmakordselt. Ta on mul kurb meel, et ma ei ole noorem kui üheksateistaastane, ma ei saagi osaleda, saad variautoreid käsitleda võib-olla just. Aga rahva teenrid olid täna koosseisus Evelyn Kaldoja, Peeter Helme ja Mirko ojakivi. Uuel nädalal on siin stuudios lisaks minule ka Merilin Pärli ja Neeme Korv. Suur tänu ja kena päeva jätku. Vikerraadio.