Tere hommikust, head raadiokuulajad, kell on saanud 11 ja viis minutit ja nagu ikka laupäeviti vikerraadiost, sel ajal on teie kuuldekaugusel rahva teenrid, et rääkida teemadel, mis lõppeval nädalal palju kõneainet pakkunud. Täna oleme teie kuuldekaugusel, siis koosseisus Aivar Hundimägi äripäevast. Tere. Tervist. Mina olen Taavi Eilat, Eesti rahvusringhäälingust ja tartust peaks meiega ühenduma. Krister Paris, Eesti päevalehest oled sa kuuldel? Täitsa olemas. Väga hea, meie saade keskendub sel korral ja nagu ikka olulistele teemadele alustame riigi rahakotiga ehk sellega, et valitsus leppis neljapäeval, kui riigieelarves magusamaks ja esialgu ära aga tuleb ilmselt tulevikus. Veel räägime saates sellest, kuidas imelikel asjaoludel tekkis inimestel lühiajaliselt mulje, et poliitilise välireklaami keeld võib hakata rakenduma ka siis sotsiaalmeediale, aga, aga õnneks järgmisel päeval selgus, et see siiski päris nii ei ole. Lisaks tehti vähemalt kahes suures erakonnas sügisene puhastus visati välja need liikmed, kes ei kandideeri partei nimekirjas kohalikel valimistel. Ja seejärel katsume olla oma saates ka eriti lahedad, ehk siis räägime rulatamisest, grafitist ehk keeldudest ja linnahalli siis sodimisest ja pesemisest ning loodame aega jääb ka välisteemadeks, mille, milles tahaks keskenduda Venemaa ja Valgevene suurõppusele Zapad. Ja lähen tahad ka Saksamaa valimised kõigest järgemööda ja alustame siis neljapäeva õhtust, kui, kui valitsus teatas küllalt kiiresti, et on jõutud kokkuleppele uue riigieelarve osas, kui palju on ajakirjandusse jõudnud rääkida sellest 15-st miljonist eurost, mis puudutab suhkrumaksu või või vähemalt ja mis nüüd ära jääb või vähemalt järgmisel aastal siis ei rakendu, võib-olla siis tulevikus, aga, aga kogu eelarve maht tegelikult oli ju 10 miljardit eurot, et see on palju suurem kui see 15 miljonit ja, ja kolleegid, kas võib öelda nii, et kui Jüri Ratas jõudis siis valitsusse eelarvet arutama, et selleks ajaks oli majanduskasv nii hea, et temal oli ainult lust seda teha? Jah, nii võib öelda, sellepärast et majandusel läheb tõesti paremini, kui on siin viimastel aastatel läinud ja ja see tähendab paremat maksule pakkumist ja seeläbi on kergem ka riigile tuluridasid täita ja kulusid teha. Et mis noh, ma arvan, et valitsus tahtiski, et see eelarve saaks nii-öelda kiiresti lukku, et tõenäoliselt just Jüri Ratas peaministrina ma arvan, üritas vältida seda, et siin enne kohalikke valimisi tekiksid mingid debatid Nonii siseselt, et üritatakse selliseid punkte noppida, noh IRL sai oma, et magusamaks ära jääb, aga, aga pigem jah, ma arvan, et see Keskerakonna soov oli, et saaks ilma suuremate vaidlusteta asjad ära. Et kui vaadata seda kas või suhkrumaksust laekuma, pidanud viitteist miljonit, sest sellele on kate juba leitud, kui me pärast tuleme teise teema juurde ehk linnahalli, siis kuna tallinn pole riigiabi taotlust esitanud, siis siis nad ka linnahall renoveerida ei saa, järjekord pole ka eelarvest sinna vaja kahtekümmet kahtekümmet miljonit eraldada, ehk siis see nagu on, on juba kaetud. Aga tõsi on see, et sellises majandusolukorras on eelarvet ühest küljest lust rõõm teha. Teisest küljest noh, nii palju jääb mulle küll mulje, et et antud koalitsioon alustas eelarve koostamist. Ma mõtetest, et mida me kõike tahame teha ja siis alles pärast hakkame, vaatame, kust sinna täpsemalt täpsemalt raha tuleb ja siis nagu näha, jätkuvalt vaatamata suurele majanduskasvule on on eelarve miinuses, mis nagu harilikult majandusse tsüklite tõusu poolel ei tehta, et kulutatakse riigi reserve veelgi nii-öelda majanduse kiirendamiseks. Aga kui varem räägiti selle riigieelarve defitsiidist siin 0,5 protsenti, siis nagu ma aru saan, on praegu see langenud siis veerandi peale, ehk siis veerandi protsendi peale tsirka 61 miljonit eurot, et nagu tänane Postimees siin kirjutab, et et, et ütleme, et valitsus suutis panna vastu kiusatusele siis veel rohkem kulutada? Jah, et selles mõttes on mõistlik. Et nad liiale ei läinud, nad oleksid võinud muidugi teha rohkem ja oli ju jooksis uudistas sellel nädalal läbi näiteks OECD soovitus Eestile võtke julgemalt laenu investeerida, et ei ole oma seda majanduskasvu potentsiaali ära kasutanud, Ardo Hansson sellele kohe ka Eesti panga siis juht Ta vastas, et, et see ei ole mõistlik ja oli, aga kas möödunud nädalal Päevalehes rahandusminister Tõniste intervjuu kus ta ka tegelikult viitas, et ei peaks tegema nii aktiivselt imest teeringuid, sest majandusel läheb niigi hästi ja see, et linnahall venib Linnahalli kordategemine. Et minu arvates on ka positiivne, et võiks selliste suurte investeeringutega üheksa korda mõõta ja siis siis nii-öelda otsustada, et ei ole mõistlik kiirend kiire kiirkorras neid teha, kui ei tea, et mis see tulemus täpselt ikkagi võib olla. Mulle ka väga impuleeris maris Lauri poolt välja öeldut. Ei, Anatoli, vabandust. See oli peaministri endine majandusnõunik Ruta Arumäe, kes, kes ütles, et et iga samm, mida astutakse eelarvest tehtud investeeringute puhul, peaks lähtuma põhimõttest, kas see aitab kaasa majanduskasvule või mitte ja kui mitte, siis pigem pigem ära jätta. Sellepärast et kokkuvõttes me võime praegu raha ümber jagada, aga see misse tule tulevikus hakkab rohkem raha, mida ümber jagada on ikkagi majanduskasv. Aga see raha külvamine, ega see justkui noh, linnahall küll jäi ära ka Rail Balticu projektist, räägime, me räägime siin kultuuriministeeriumile näiteks antakse kaks miljonit, et saaks teha erinevaid selliseid suurprojekte, mis siis mis nagu peaks oma võrgustikuga tulema kirjutati siin WRC ralli ja erinevad koorifestivalid, et no see on see raha külvamine ikkagi või? No mina ei oska nagu hinnata seda, et kas on raha küll, on tal ikkagi nii-öelda mingi mingi kasu, ma arvan, pigem peaks olema ettevaatlik selliste investeeringutega, mis võivad tekitada meile tulevikus suuri püsikulusid, noh, seesama linnahall, võib-olla selline riskikoht, et, et me võime küll analüüsides exceli tabelites joonistada, kuidas tuleb suur hulk turiste, kes hakkab meie majandust kasvatama ja linnahall muutub isemajandavaks, aga selles ei ole mingit garantiid, et see nii läheb või, või needsamad asjad, Pärnu lennujaama investeerimine, et kas sa ikkagi toob nii palju tagasi, seesama Haapsalu Haapsaluni rongiliin, eks, et mis. Oleks oleks, oleksid nad haapsalu turbani praegu. Bigaape ja pole ka pikaajaliste otsuste, teeme siis lõpuni, eks, et vot sellised need on võib-olla sellised natukene läbimõtlemata investeerimisplaanid. Aga siia kõrvale näiteks mingi Tallinn-Tartu maanteel, ütleme siis koseni välja kosest päevani väljaehitamine, see kõik on nagu mõistlik, sellepärast et ta infrastruktuur on asi, mis võib aidata kaasa kindlasti ka kasvule, kuna ta tõmbab nii-öelda riiki kokku ja muudab võimalikuks töötamisele Tallinnast veel märksa kaugemal. Ühesõnaga noh, see oli sellise asja, kus on selgelt näha, et nad on ikkagi kasu inimeste liikumisvõimaluste parandamiseks. Noh, see on, see on päris hea, noh. Üks huvitav, huvitav vaidluskoht on nende kortermajade ehitamine, ühest küljest tundub küll, et on praeguses olukorras ehitussektorisse veel raha sisse pumbata suhteliselt nii-öelda üle kuumendamine. Aga teisest küljest, kui Urve Palo ütleb, et mõte on selles, et Need ettevõtted, kuhu praegu inimesed ei tule enam tööle sellepärast et neil pole lihtsalt kuskil elada. Kui, kui see väide nii-öelda kannatab kriitikat, siis on ta jällegi meede, mis võib olla suunatud õigele asjale. Aga mulle tundub kolleegid, et Me oleme positiivsemad, kui me olime novembris või detsembris aasta tagasi, kui me saime teada, enam-vähem valitsus tahab tegema hakata uus valitsus, siis toona seal oli automaksus paks pakendiaktsiisist ja, ja suhkrumaksust juttu, et need on nüüd praegu laualt maas ja, ja noh, erinevatel põhjustel, et see suhkrumaksu puhul, et tõesti presidendi see tagasi saatmine ja siis noh, ühesõnaga, et need on laualt maas 15 miljonit on, on loobutud ja nüüd IRL vähemalt on selle keeranud ka poliitiliseks, et ma kuulsin jutte, et väidetavalt olla kokku lepitud, et keegi ei lähe ütlema, et see on meie töövõitja ja 15 minutit hiljem oli Helir-Valdor Seeder juba eetris igal pool ja ütles, et näed, IRL säästist Meid ja mina muidugi üldse ei ütleks, et seal nüüd hirmus positiivne, kui tarbimismaksudest loobutakse, sellepärast et ikkagi suund sellele, et maksustada võimalikult öelda tarbimist võib-olla kapitali, see on teine koht, kus praegu need, kes oma IRL ju omalajal torpedeerivat suhteliselt mõistliku raha laekumist riigieelarvesse, ehk siis ehk siis maamaksu koduluse maalt ja võimalikult vähem siis tulu teenimist ja töö tegemist, et isenesest tarbimisharjumuste eriti kahjulike tarbimisharjumuste maksustamine on, on igati igati positiivne, nii ja nii automaks kui suhkrumaks kui ka pakendiaktsiis kõike oli iseenesest mõistlikud suunata, kus vähendada nii pakendeid vähendada, võimalik, et autosid ja vähendada suhkru tarbimist. Jah, aga valitsus, noh, mis on ikkagi praegune valitsus, kõige suurem muutus maksude osas on on see nii-öelda madalapalgaliste maksusoodustus või järsk tulumaksuvaba miinimumi tõstmine ja vot selle mõju noh, praegu hinnata on, on keeruline, et võib arvata, et tekitab sellist inflatsioonilist survet, hinnad, hinnad tõusevad, võimalik, et ettevõtjad muutuvad laisemaks just, kes praegu madalam mad palka maksavad, et riik tuleb nagu appi tõstab töötajate reaalsissetulekut ja see ei sunniettevõtjaid oma tööd ümber korraldama. Et ja, ja võib tekkida suururg segadust, et näiteks kui hakatakse tuludeklaratsiooni täitmist praegu on olnud selline rõõmupäev, et inimesed saavad paljud tulumaksu tagasi. Aga tulevikus võib juhtuda, et saate aastalõpupreemia ja siis kevadel aval avastate, et et kuna teie olete sellest tulumaksuvaba miinimumi rea pealt väljas, peate hoopis hakkama juurde maksma, et, et see on selline noh ikkagi väga oluline põhimõtteline muudatus, mille uus koalitsioon tegi, aga mille kasutegur ei pruugi olla üldse nii, nii suur. Aga 4,5 protsenti. Ma siis sisejulgeoleku töötajate palga kasv, et kui ma õigesti aru saan, siis see palgakasv on nüüd eelkõige suunatud siis politseile ja mitte näiteks päästjatele, et ma eile juhtusin rääkima siin ühe Lõuna-Eesti tuletõrjuja, kes ütles, et tema saab palgana kätte 550 eurot ja mitte kopikatki rohkem ja, ja, ja selle rahaga ausalt öeldes on küll äärmiselt keeruline ära elada ning arvestades seda, et siin hiljuti oli juttu sellest 2,1 protsendisest, siis päästjate palgatõusust, siis see üldsegi sellise mitte nii kõrge kvalifikatsiooniga töötajatele ei jõudnud, et tema sõnum oli see, et selle, kui ta ideeks kõrvale teist täiskohaga tööd ehk siis inimesel on kaks täiskohaga tööd, siis ei olekski tal nagu võimalik mõtteliselt hakkama saada. Nojah, mis siin tõesti see, see tase on madal ja, ja üldse võib olla mis, mis on Eesti riigi selline probleem, millega väga ei taheta tegeleda, on ikkagi siis riigisektori efektiivsuse praegu ka meil majandus kasvab aga samas me teeme järgmise aasta eelarvet, nii et me tõstame ka maksukoormustest, mis ei ole võib-olla kõige mõistlikum tegu, et et see hea majanduskeskkond muudab valitsejat ka ka laisaks ja see on, on halb. Ja teine asi, mis on olemuselt halb, et pikas perspektiivis on see, kui, kui valitsus võtab endale just nimelt täna maksukoormuse tõusule järjest suurema osa raha ümbersuunamisel, et kõik need kõikvõimalikud soodustused, toetused ja muud, mis sisse kirjutatakse, need on pärast hirmus raske kellelgi teisel tagasi võtta ja, ja, ja seepärast noh suurem osa eelarves pannaksegi nii-öelda pikaks ajaks juba de facto lukku ehk siis see muudab ka nii-öelda majanduse juhtimise järjest vähem paindlikumaks. Aga ilmselt me vist kõik oleme nõus, et see riigieelarve tegemine kuidagi teistmoodi teistsugust sellist meelsust oli tunda selle uue valitsuse majandus nelja majanduskasv oli hea, et see oli see peamine, aga on see vastutustundlik ja siis hea eelarvekokkuvõttes. Ma ei ole isegi niimoodi mõelnud, et mida nad enda nende agenda, valitsuse agenda, et see vastutustundlik rahanduspoliitika ja see on alati olnud niimoodi. Aga noh, mina väidan, et see, kui ma üks detail, seesama, mis ma ütlesin, et maksukoormus kerkib, siis a priori on see minu arvates halb. Eelarve ja mina olen olekust taas kord kordan, et ikkagi puhtalt, kas kasvõi psühholoogiliselt see eelarve real summa tulemuseks olla null vähemalt, aga pigem pluss siis praeguses majandusolukorras. Aga niipalju siis raha juttu esialgu ja vahetame teemat ja räägime siis edasi valimistest puhku räägime seda selle kandi pealt, et kuidas kandidaadid oma reklaami teha tohivad või ei tohi seda teha. Ja kolmapäevases aktuaalses kaameras väitis politseiametnik, et, et politsei on hakanud tõlgendama välireklaamina ka siis sotsiaalmeedias esitatavat reklaami, mis tähendaks seda, et sisuliselt politsei edaspidi peaks justkui kontrollima ka sotsiaalmeedias levivat siis reklaami, et kas see on kandidaadi lehel avaliku sellise kuvaga või on see siis privaatselt ainult sõpradele suunatud. Tõsi, et järgmine päev politsei siiski taganes oma oma seisukohast ja see vist oli ühe ametniku nagu tormakas väljaütlemine. Asi on selles, et ka politsei on pandud ju natukene tundmatusse vette ujuma selle koha pealt, et tõesti see sotsiaalmeedia ja areng on tõendanute taas kord, kuivõrd on välireklaamiseadus üldse ajale jalgu jäänud. Täiesti olen nõus õiguskantsler Ülle Madisega, kes soovitaks seda tungivalt üle vaadata, et kõik need argumendid, mis kehtisid, võib olla tollal kui, kui see välireklaami keeld kehtestati, on tänaseks paljuski enda enda jõu minetanud ja noh, täpselt, et praegusel hetkel tekib küsimus, kus politseipäevaga võib-olla mõtlema, et mis asi see välireklaamis on, kui, kui lisaks Teintena tekkinud inimestele veel palju muid seinu. Ühesõnaga nagu laiem teema, ma täiesti olen nõus. Et see nii-öelda valijate alahindamine arvata, et valijad on võimalik suurte plakatitega nii palju. Ta ta, see esiteks on täpselt valijat alandamine, teiseks, ta ei reeda enam oma eesmärki, kuna need kanalid on tulnud rohkem juurde ja kolmandaks kolmandaks, nagu ka Ülle madise tõi välja, et, et tõsiselt seab vaesemad kandidaadid ebavõrdsesse olukorda, et ta ei lähe just raadios. Tõi väga hea näite, et kui kuskil mingi vallas üksikkandidaat näiteks tahad tutvustada enda programmi, siis sa ei tohi isegi panna poe juurde stendi peale isegi selliste väikeste enda programm, plakatit A4 formaadis, kuna see läheb juba välireklaami alla ja tegelikult tal enam mingit muud varianti sisuliselt endast ja teid tutvustada ei olegi nagu selles mõttes laiem teema ja hea, et see Facebooki teema selle olukorra absuhtluse jällegi eeldada potentsiaalse absurdse välja tõi. No see on jälle hea näide sellest riigi ebaefektiivsusest, eks politsei ei peaks üldse selliste küsimustega tegelema, et on, on palju olulisemaid asju, kuhu ta peaks oma tähelepanu suunama ja ja see keeld, kui ta tuli, oli ju puhas, selline populism tegelikult et erakonnad üritasid kunagi inimesi, häiris see, et on suured plakatid, siis siis üritati nagu nii-öelda valija soovile vastu tulla ja ja see on selline keeldude-käskude põhimõtet, et keel on midagi ära ja siis usume, et inimestele see meeldib, tegelikult? Keeldun on tõesti absurdne ja noh, võiks üldse loobuda, laseme vabaks, reklaamime nii palju, kuid kui tahame, valimised on viidud ka pika ajaperioodi peale, on eelvalimised, elektroonilised valimised, seesama sotsiaalmeedianüanss. Et ei ole mõtet nii palju piiranguid ühiskonnas üldse seada ja elu läheb ise lihtsamaks ja noh, meil muidugi võib-olla on teemasid vähem, aga, aga. Aga ma arvan, et kui tahta näiteks piirata seda välireklaami hulka, siis ujume hoopis kolmanda teemani, milleks on erakondade rahastamine ja kas see peab nii suur olema, et võib ka lihtsalt neid liialda ekraan, et mille arvelt neid suuri plakateid tehakse nagu vähemaks tõmmata, praegusel hetkel on, mul veel ei ole jõudnud olukorrani, kus siis kui erakonnad lõpuks Mu enda programmid, kandidaatide nimekirjad, kus kõik on nagu valimiskampaaniaks päriselt valmis siis nad enam ennast väljas reklaamid ei tohi, et need plakatid on enne, kui, kui neile kõik see nii-öelda paigas on, kes tulevad sellised kummalised üldsõnalised loosungid, millest on veel eriti raske midagi välja lugeda ja pigem tekitavad inimestes tülgastust poliitika kui sellise vastu võõrandumist ja see kokkuvõttes on, ta toimib, on ainult demokraatiale kahjuks. Kusjuures see tänavapildist on välireklaamid siis nüüdseks kadunud, tekitab natuke mulje, et valimised kas on läbi saanud juba või, või ei teagi, millal tulevad, et ma eile juhtusin rongis sõitma ja kuulsin pealt vestlus, kus üks inimene täiesti oli üllatunud, et meil on tulemas mingisugused valimised, et, et see valimisplakat, mida siis ma ei tea, kas valimisteenistused tellivad, kus kutsutakse inimesi valima. Hästi lakooniline, selline halli taustaga reklaame, et tule lihtsalt valima, et et mulle tundub, no see küll nüüd inimesteni ei jõua, et et kui sul on ikkagi näod järjest vastas, siis see on teine asi ja tõesti see, mida Krister, sa viitasid, et väikses kohas, et on see kampaania tegemine ju eriti keeruline, arvestades praegu olukorda, kus haldusreformi järel, et väikese omavalitsuse inimene, kes on olnud võib-olla volikogus oma külas vallas tuntud ta peab nüüd käima ju tegelikult ka suuremas vallas ringi ja jagama oma flaiereid ja, ja näitama ennast seal Oot, ei, see on koht, kuhu ma tahtsin just jõuda. Et siis see kampaania lähebki nii-öelda võib-olla otse tänavale, kus noh, iseenesest nagu kontakt suuremat olevat mingisuguseid näitas kenad tütarlapsed ja noormehed jagavad teile partei voldikuid ja puha olemas, et on minu meelest tegemist päris inetu keskkonnaalases mõttes käitumisega, kus taas läheb siis see sõnum, mis oleks võinud olla plakati peal, kutsunud lugema näiteks partei kodulehekülge läheb siis sellise puhtalt makulatuuri tootmise peale. See keeldist omal üks argument, miks plakatite keeld ka omal ajal tehti, oligi see, et loodeti, et, et niimoodi siis erakonnad kulutavad vähem raha rahakotis tegelikult lihtsalt televisiooni tol hetkel ja nüüdseks siis sotsiaalmeediasse jah, et tegelikult seda efekti ei, ei olnud ja üldse kogu see erakondade rahastamine on ka teema, mille võiks, võiks üle vaadata ja ja mitte võib-olla seal maksumaksja abil toetada eelarvest parteisid, kes on riigikogus või kes nüüd on see muudatus ka tehtud, et saavad ka teised väikse toetuse see tekitab ka sellist ebavõrdset, et konkurentsi ja, ja võib-olla on ka koht, kus hoopis maksumaksja raha kokkuhoid elas siis parteide või valimisliitude liikmed ise ise finantseerivad oma poliitilise esindaja tegevus kas on siis erakondade valimisliit? Seda enam, et pärast ammuseid skandaale tundub, et ka nii-öelda siiski on erakondade rahastamine muutunud. Kas läbipaistvamaks vähemalt pole enam selliseid skandaale päevavalgele tulnud, et, et on, on ikkagi näha, et kus, kus see raha niimoodi liigub, et üks argument oli omal ajal parteide selle rahastamise puhul just see, et nad oleksid siseneda sõltumatud oma sponsoritest sõltumatu maad. Ja siis nagu riik sele toet toetaks demokraat, et läbi selle parteidele antakse, et noh, päris korralikus korralikke summasid oma tegevuse harrastamiseks. Aga mingit sellist efekti tegelikult ei tulnud, seda me näeme Savisaare protsessis, seda me oleme näinud Reformierakonna skandaalidest. Et see, et riik annab raha, ei muuda partei peasekretär kuidagi ausamaks, vaid noh, kui on raha, siis ma tahan rohkem ja, ja noh, selles mõttes, et et seal on hoopis teised piirangud, takistused, mis võiks seda musta raha osakaalu vähendada, et mitte see, et me anname riigieelarvest maksumaksja raha. Selle välireklaamiteemale viitas sel nädalal ka president Kersti Kaljulaid, kes ütles, et avaldas sotsiaalmeedias hämmastust, et miks demoniseeritakse ja sama neid samasid välireklaami ja jõudsin oma mõttega sinna, et ega paljud neist sellel sügisesel ja kevadisel ajal, kui meil enamasti need valimised on, ega me nii palju seal õues näiteks ei veedaks aega, et neid plakateid vaadata, et see, et nad on lubatud. Mul näiteks arvuti taga, kus onlain-lehekülgedel seal tulevad järjest ja järjest ette erinevad reklaamid ja et, et see on palju rohkem inimestele lähedal ja miks siis ühte lubatakse ja seesama õhupallid on lubatud, aga siis mis siis lubatud jälle ei ole, et see piir on nii ähmane, et, et selles mõttes ma nõustun siin Aivariga, et vabaks laskmine oleks igal juhul see lahendus, sest on näha, et see ammu tehtud otsus ei ole, ei ole olnud edukas, aga välireklaami juurest valimistega natuke küll jätkame veel, ehk siis siin kaks suuremat erakonda Keskerakond ja Reformierakond tegid see nädal kerge sellise sügisese puhastuse ja viskasid välja mõned mõned oma liikmed, kes on otsustanud kandideerida mujale, Urmas Sukles Haapsalust koos oma kaaslastega sealt Reformierakonna nimekirjas siis jaa, ka Tallinnas siin Keskerakond tegi puhastust visates Olga Ivanova ja näiteks Urmi, Reinde ja mõned mõned tegelased veel, kes on läinud siis Savisaare valimisliitu kandideerima, kusjuures Ivanova puhul on ju hämmastav see, et ta visati küll parteist välja ka erakonna juhatusse. Mingisugusel juriidilisel põhjusel võib ta siiski edasi. Ja samuti riigikogus Keskerakonna fraktsiooni, nii et need selle taga, et ühe jalaga sõltumatu, teise, teise jalaga nagu ikkagi veel kuidagi seotud. Aga siin on tegemist ikkagi sellise näidis poomisega, sest ega siin tegelikult ei ole ju kõiki neid liikmeid, kes kandideerivad Reformierakonna poolt mõnes teises väiksemas omavalitsuses või keskerakonnas mõnes teises väiksemas valimisliidus. Ega neid kõiki välja ei visatud, ainult et see piirkonna juhatus peab esitama siis nii-öelda avaldusele suurele juhatusele ja suur juhatus siis viskab välja, et praegu tehti näidiseks ära haapsalu juhtum ja keskis siis Tallinna juhtub. Keskerakonna puhul nii-öelda konkureeriva nimekirja põhifiguuri ju ka välja visatud ja see on veel veel päris huvitav kaasus, aga ma saan aru, et konkreetselt mindi Haapsalus selle peale, kuna kuna Urmas Sukles tõesti konkureerib seal Reformierakonnaga paljudes kohtades, kus on noh, nii-öelda oma väiksemad valimisliidud seal, see konkurents ei pruugi üldse nii nähtav olla ja seal võib vaadata nii-öelda kokkuvõttes tulemuse pärast läheb läbi läbi sõrmede, aga need on väga avalik, kui mässu ei saa üks väärikas erakond taluda. Täpselt see keppinud Reformierakonna kohta, Keskerakonna lahendus on, oli igatipidi kummaline. Jah, aga mõlemad erakonnad on, on ikkagi nii suured ja võimsad, nad võivad endale seda lubada, et mõned tuntud näod välja visata, kui, kui nad nii-öelda parteile kuulekalt ei kandideeri meheks ongi erakondade õigus. Aga võib-olla see näitab ka seda, mõtlen seda Reformierakonna juhtumit. Et ega see erakond või erakonnaga liitumine on olnud ka selline, et, et võib-olla ei olegi väga sellist maailmavaatelist, nad otsivad kohtades tuntud nägusid, tuntud nimesid meelitavad nad noh, mingi porgandiga erakonda ja, ja pärast ongi probleemi ees, et, et need inimesed ei astu nagu seda, seda ühte jalga ei jaga, neid võib-olla siis põhiväärtlaga, millisesse parteisse nii ei oleks jah, täpselt, et et see on, et jällegi, et võib-olla kui on, oleks hea, kui see sideliikmete ja erakonna vahel oleks tihedam ja kas või siis tõesti läbi liikmemaksude ja, ja nii-öelda rahalise panuse. Et see võib-olla aitab sõeluda välja ja kaotada ära ka sellise eksliku pildi, et meil on väga suured erakonnad, kellel on siin tuhandeid liikmeid, aga tegelikult, et suur osa nendest liikmetest üldse selle erakonna tegemiste vastu huvi ei tunne, ei osale juhtkonna valimistel ja nii edasi ja nii edasi, et ta on selline suur hulk surnud ringi, kes on just valimiste eel kuidagi siis endaga kaasa tõmmatud. Võib vabalt olla ka, ütleme need kohalikul tasandil ja riiklikul tasandil tekivad ka inimese enda sees sellised lojaalsus, käärikäärid. Urmas Sukles, kui ma õigesti mäletan, põhjendas ka umbes nii, et talle ei meeldinud Reformierakonna suhtumine piirkondlik, kus arengusse ja, ja seepärast otsustaski minna välja nii-öelda enda meeskonnaga, kuna ta arvas, et vähemalt seal konkreetselt Haapsalu kandis suudab ta siis oda parem visioon kui see, mis on kokku lepitud partei peakontoris, et näiteks võib-olla riiklikul tasandil üldise poliitikaid võiks toetada, et seal võib vabalt tulla sellise kohaliku ja üldise käärid sisse sisse. Ja ma arvan, et võib-olla seal isegi Haapsalus oli, et tundub, et Sukles arvas, et Reformierakond oma kaubamärgina ei tule talle kasuks, kui ta nii-öelda tema nime taga on või need värvid, et nende värvidega ei ole mõtet platsile minna, et, et see on nagu kaotus ja lootis, et tema nimi on siis seal Haapsalu piirkonnas tugevam, kui on, on see Reformierakonna kaugemal, aga nad ise siiski ei läinud, et erakond pidi langetama lõpuks selle otsuse, et me viskame need välja, et meenub lauluviis, et kaua sa kannatad kurbade naeruonju, et et Olga Ivanova puhul võiks võib-olla öelda, et ega tema enne olles peaministripartei siseopositsionäär, siis nüüdseks, kes ta on riigikogu liige, kes kandid valimisliidus ja see ongi kõik, et ma arvan, et tema kaotas sellest erakonnast väljaheitmise isegi rohkem? Jah, aga samas on, on kuna ta on riigikogus, siis, siis on võib-olla see Ivanova puudutav kindlasti olulisem kui see, mis toimub nagu Haapsalus Eestis laiemal tasandil. Et küsimus on ikkagi see, et palju nii-öelda päeva lõpuks on, on koalitsioonil hääli, mida ta kontrollib ja mis kompromisse nad peavad, ütleme, Jüri Ratas peab seal tegema, et ikkagi jätkuvalt edasi valitseda. Enamusvalitsus. Et ilmselt peab seda vaatama just ka Ivanova keskfraktsiooni jätmise puhul, et kui, kui see otsus tuli, siis mitte keskfraktsiooni liikmed põhjendasid ka oma seisukohti üsna üsna ümarad. Lõpuks tunnistasid, et sündis ikkagi läbi siseheitluste, mitte üksmeelset, vaid enamushääletusega ka kuidagi mingid argumendid jäid peale, et Ivanov vaatan parem ikkagi nii-öelda mitte väga kaugele eemale tõugata. Aga soovime poliitikutele jõudu valimiskampaaniaks, veel viimane lõpusirge paistab, üks kuu on jäänud. Ja räägime edasi ühiskonna keeldudest, millest me sageli siin saates saame rääkida. Tänasel juhul räägime Tallinnast ja sellest, kuidas on keelatud ära rulatajad või rulatajad. Elu on keeruliseks tehtud, ütleme, Vabaduse väljakul püütakse rullatamisele piiri tõmmata ja lisaks on kummalistel asjaoludel ilmnenud ka uue superministeeriumi ette sellised liiklusmärgid mida küll liiklusseaduses üldse olemas ei ole, aga mida võiks tõlgendada siis sellena, et, et need rulatajad ei tohiks nüüd siis seal ees olla, et head kolleegid, et kas te saate aru, miks just see rula on jäänud ette, mitte näiteks? Ma ei tea, trikiratturid. Potentsiaalselt raskesti juhitav on kats katsuda nii-öelda nende keelu pooldajate argument sõnastada siis ma usun, et nagu, nagu see toodi välja ka müra ühe linnavalitsuse ametniku poolt, et eks tõesti natuke mürisevad ja, ja noh, võib ette kujutada vähem oskav trikki, rulataja ei suuda võib-olla õigel hetkel täiteks kõrvale põikama lapse ees seisma jääda, et noh, see on see argument, millele ilmselt tugineti Mina ei, ma ei saa, mina ei saa aru sellest, et nagu sellest probleemist et see on jällegi selline keeld või piirang, et mis, mis ei hakka tööle või mida, mida tõenäoliselt ei järgita või et seda hakatakse järgima, siis me peame selleks kulutama ressurssi, vaeva, et noh, ma ei, ma arvan, et need noored inimesed, kes enamjagu noored, kes rulaga sõidavad, kindlasti on ka mõni vanem inimene, selline enda kogemus on rulaga. Ei ole väga head head head kogemust võib-olla mõnikord paar korda proovinud, aga ei ole üldse rulataja, aga aga keegi tahab sellega sõita, siis palun sõitku, et ei näe selles suurt probleemi. Vaata ka selline noh, ütleme Vabaduse väljakul või või seal superministeeriumi ees, et isegi väga selgelt nii-öelda liiklust ei tohi. Segada, kui on need plastid täiesti imeline, tegelikult on need ühelt vaatelt kõige ohutumad kohad. Esiteks näitab linna keskväljak, mida, mida inimesed rõõmuga kasutavad sportlike eesmärkidel ikkagi seda leiba, ühiskonna tervistate, igati positiivne, julgustama seda, et just see valdavalt noored siis pigem lähevad rula peale, kui, kui lähevad ula peale. See saadab välja sõnumi, justkui need rulatajad oleksid mingid hirmsad paharetid, kes leevendavad ja ma ei tea, mida kõike teevad, et et noh, võib-olla esineb ka nende seas selliseid, aga, aga eeldus on ikkagi ju see, et enamasti inimeste heaks Siis on argument, et aga minge siis ometi nendesse rulaparkidesse puhas ja see on jällegi üks koht, kus ilmselgelt üritab võim enda enda pädevust ületada, kus hakkab inimese suruma mingites kindlates lahtrites järgmise rea võime öelda, et mingu siis lapsevankritega inimesed oma parkides, kus nende koht ja ärgu viri segu, sellepärast mõned kohad Tallinnas on lapsevankriga te peaaegu täiesti läbimatud või sa ei taha sinna liikluskeerisesse üldse sukelduda. Järgmisena sedasama ratturite kohta, mis te sõidate siin, et rattaga saab kuskil sõita ka staadionil ja maailma trenni teha. Ehk siis selle asemel, et tegeleda nii-öelda linnaruumi muutmisega kõigile meeldivaks ohutuks kohaks üritatakse läbi mingisugused piirangud luua kunstlik illusioon, et kõik on kena ja tore. Vabaduse väljak on selline mõnus, tühi, steriilne ja saavad turistid teha pilte nagu, nagu kinnimoos elumees. Aga superministeeriumi juhtub, on ka selles mõttes koomiline, et sinna tekkinud märkide eest ei võta mitte keegi vastutust, kõik ütlevad. Ta ütles nii RK-s, kes selle hoone sinna ehitas ja seda haldab, et nemad ei ole seda märki pannud. Linnavalitsus ütleb, et nemad ei ole seda märki pannud. No mitte keegi ei olegi seda värki pannud, aga ometi need neli märki seal erinevates nurkades on üleval ja ja viitavad sellele, et rulaga sõita ei saa, et iseenesest kui kui keegi ei ole seda märki pannud, siis andke mutrivõti ja Tredel ja lähme võtame maha need märgid siis sealt, see on sihuke fant, fantoom, fantoom, fantoomi tegutseval, me hakkame rääkima sellest linnahallist ja seal oli ka järsku tuli raha kuskilt, et keegi nagu pole küsinud ja andnud aga aga raha tulijat. Koomiline. Seal lähedal, kusjuures võiks superministeeriumi puhul võiks ju veel muidugi öelda, et teatele, et et nii-öelda maaomanikul on kahtlemata õigus kehtestada enda enda territooriumil piiranguid, aga lihtsalt, et maaomanik kuidagi ütlete, nemad midagi teinud on, et et jah, kunagi tekkis tore vaadata, kui oli see diskussioon avalikus kohas, alkoholi tarbimisele, siis ka hakkasid tekkima igasugused märgid kõigepealt küll umbes, et siin on lubatud, siin on keelatud ja sellised graphant noh, tollal vist päris palju lõpuks läks ikkagi linnavalitsus enda kapsaaeda, aga ka selline naljakas märkidega mängimine käis. Linnahallile oleme korduvalt juba saate jooksul vihjanud justkui väga põnevale teemale, mis meid ees ootab ja nüüd jõuame selleni. Ehk siis rääkisime küll eelmine nädal ka sellest linnahalli saagas siin saates, aga arenguid on vahepeal olnud hulgaliselt, et näiteks on selgunud tõsiasi, et sugugi mitte ei tulnud Märt Sultsi ja kunstnike enda rahast see suur maaling, siis mis linnahallile ilma igasuguse loata tehti, vaid selle eest maksis 15000 eurot. Linnavolikogu siis otsusega eelarvest ja, ja lisaks selgus veel ka täna lugesin mina seda, et linnahalli aktsiaselts omakorda andis 10000 eurot, et veel selleks projektiks, millel siis tol hetkel, kui see raha juba eraldati, veel mingisuguseid lubasid ei olnud. Kui Taavi Aas esialgu veel eelmisel laupäeval ütles, et tema küll ei näe põhjust, et Märt Sults näiteks linnahalli nõukogust ise peaks tagasi astuma, siis täna hommikul tuli ka seotus ära, et Märt Sults sealt lahkus, et, et ma ei tea, jätkame seda juttu ja teeme Märt Sultsi kampaaniat edasi või kuidas? Ja eks see mulle ka tundub, et kogu see linnahalli nii-öelda täis joonistamine või Seenades joonistamine, et see, eks ta ikka valimiskampaania sisu alguses oli või plaan, aga, aga see pööre tõenäoliselt tuli selline või see reaktsioon, mis sundiski asjaosalisi nagu erinevaid asju väitma ja erinevaid põhjendusi tooma ja seisukohti hiljem muutma. Jah, päriselt päris huvitav on mõelda Linnahalli AS, kus linnahall on see suur koloss, mis, kuid kui siis saad teenida üksnes kahjumit ja leiab veel raha eraldamise raha, et teha selline kahtlane projekte, kujutan isegi ette seal mingisugust ametnikud, kes kes seda raha eraldasid mitte sedasama ilusa plaani, mis olid mingid eskiisid, mida, mida nagu me lugesime, Märt Sults näiteks linnavalitsuse kaasa võttis, aga mitte kellelegi seal ei näidanud jutu alguses võib olla hoopiski mingitest muudest lahendustest ja noh, olemuselt vaatasin ette, miks mitte huvitav projekte, kui kõik kooskõlastuse saadakse, et jumala esideks pikslit edasi minna, saab see hall klass ametki natukene närvilisemaks, aga praegusel hetkel ikkagi kuna kuna Eesti on õigusriik ja mitte selline nii-öelda vürstiriik, nagu Päevaleht oma tänases juhtkirjas kirjas väidab, siis konkreetselt raha eraldamine lõpule viidud, seaduserikkumise tarbis, on, on asi, mida ma loodan, et põhjalikult uuritakse ja ma loodan, et, et need, kes seda tegid avaliku raha peavad tagastama, sest et selleks seadusrikkumise jaoks ja äkki see paneb natukene tulevikus selliseid avantürist mõtlema. Ja arusaamatu on tõesti see linna otsus, siis maksta see raha enne ära, kui üldse mingisugused load olemas on, et me maksame juba kontole raha ära, et hakake, siis lubasid taotlema, et kas see, kas see käib kõikide projektide puhul, siis nõnda, et kõigepealt küsime raha, siis saame raha ja siis vaatame, kas saame üldse teha seda asja. Ta polekski väga hullu, kui ütleme, et tuleb välja, et ei saa, siis kantakse raha tagasi, et noh, iseenesest midagi katastroofilist ei oleks, kui see oleks käinud kõik vastavalt seadustele. Ja see tulemus iseenesest ei olnud ka midagi väga koledat, halba aegsed, küsimus on lihtsalt, kuidas, kuidas sa maaling sinna nende seinte peale sai. Aga mis siin mind on, nagu selle teema puhul ka häirinud on see, et, et linna poolt oli vist isegi siis linnapea kohusetäitja aas öeldud kuidagi on, sellised positsioon on võetud, et et need nõuded on liiga karmid muinsuskaitsenõuded, et hoopis näitaks kuidagi leevendama. Et, et jah, see võib olla nagu debati koht, aga see ongi siis nendesamade valitsejate teha, et ei saa tekitada selliseid Hitleri, lehma olukorda, kus väga paljude eraettevõtjatele esitatakse väga karme nõudmisi ja nõutakse erinevaid kooskõlastusi. Kui sa siin Tallinnas tegutsetud tahad. Mis puudutab muinsuskaitsjatest nagu linnaobjektid, siis me ühel hetkel ütleme, et aga seal võime teha erandi, et, et mis siis, et need nõuded sellised on, aga rahunege mahaaegset ja võib-olla jah, seda, seda üle, millele sa viitasid, et kunstilises väärtuses ma ei hakka enne üldse mitte rääkimagi, kui need asjad on tehtud selles mõttes korrektselt, et ei saa ju olla nii, et me, Aivar, otsustame siin, et, et lähme nüüd Tartusse ja joonistame raekoja hoonele mingisuguse pildi. Proovime küll alguseks taotleda luba selleks, kui seda ei anta. Lähme teeme ära. On ju, et see ei käi, kusjuures see käib ka kahjuks väga sageli juhtub niimoodi, et aga samas Tartu raekoja taga on üks uhke hotell, mis kerkis hoopis suuremaks ja hoopis teistmoodi kui algselt plaanitud. Ja siis mingi hetk oli ta tehtud ja seati linnavalitsus fakti ette ja siis sai kooskõlastuse tagantjärele, et käivad küll, paraku ei tohiks käia. Tallinnasse sama nimetatud Kofkini vorsti putkadega, sama küsimus praegu selle kohtuprotsessi puhul üleval, et ikkagi on keegi, kes, kes on mingitel põhjustel olnud eelisseisus, et noh, elu jah, selline on. Aga mis puudutab konkreetselt seda veel Linnahalli raha, siis ta igatipidi haiseb jätta konkreetselt siis 15000 linna raha läks läbi Tallinna kunstigümnaasiumi, mille direktor Mari-Liis Sults, kes on siis Märdi tütar. Töötled ütles, et ei tea, kus ära tulid, järsku oli arve peale, et meie küll ei taotlenud, pärast tuleb välja, ta lihtlabaselt valetas, et taotles küll, et seal on veel puhast, avalikku valet veel liiga palju juures, et sa kuidagi öelda, et seal oleks midagigi positiivset. Ja lisaks veel selgus, et ka sellest 15-st 1000-st, mis väidetavalt kõik olla konto peal alles oli ikkagi 7000 läinud ka värvide peale, vähemalt nii näitas Taavi Aas ajakirjanikele mingisuguseid pabereid, kus värvi siis ostmise tšekid või arved on olemas ja see läheb kõik siis kunstigümnaasiumi, sellest rahapotist ma saan. Aga kokkuvõttes kogu Märt Sultsi kampaania on tema jaoks väga võimas olnud. Just jaa. Ilmselt sellega on mõistlik ka see teema lõpetada, räägime nüüd välisteemadest ja, ja see nädal algasid neljapäeval, siis täpsemalt Venemaa ja Valgevene suurõppus. Zapad. Organiseerijate sõnul on seal siis tegemas sellise katseharjutustega. Erinevad analüütikud hindavad seda hirmutamiseks ja, ja ka osalejate arv on väga erinev. Et korraldajad ütlevad, et kuskil 13000 soldatid seal treenib, aga harjutab, aga teised vaatlevad ja ütlevad, et ligemale 100000. Isegi rohkem küsimus on selles, et jah, tõesti ei tohigi olla õppustel üle 13000 sõduri, kui sa ei taha kutsuda vaatlejaid, et see on rahvusvaheliste kokkulepetega paika pandud just selleks, et oleks neile pingile tähenduse mõttes, et et lisaks teine pool üllatada pahade kavatsustega, aga Venemaa järgib seda lepingute punkt-punktilt mitte mingisugust rikkumist üle, näiteks konkreetselt Valgevenes, kus õppuste põhiosa läbi viiakse, seal ongi siis noh, umbes 2000 12700 sõdurit osaleb. Aga mida Venemaa teeb, on täpselt samaaegselt, viiakse juhtumisi kogemata läbi veel palju palju õppusi erinevatesse sõjaväeosa osades ehk siis kokkuvõttes näidatakse kobarõppuse, mahte või Duda kõige tagasihoidlikumate hinnangute 70000 aga räägitakse ka 140-st 1000-st, et ega nagu näha, on see ka välismaiste analüütikute hinnang ikkagi ikkagi veel hästi lahkumine. Vaga jah, kui räägime laias laastus suurusjärgust, umbes sadatuhat, sõdureid, mis on suurim kokkuvõttes siis külma sõjajärgne pus Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa juures üldse, ehk siis noh, see on üks põhjus, mispärast lääs ka nende suhteliselt ärevusega selle peale vaatab. Kas peamine probleem on ja seal ikkagi see, et kui, kui läbipaistev kogu see asi on, et et kas me saame uskuda seda, mida Venemaa räägib? Tõenäoliselt ju ei saa, nagu sa Kristeriga väga hästi välja tõid. Ja selle vaatlemise küsimus, et kas kas ja kuidas lastakse vaatlejaid üldse ligi, et see, mille pealt need meie nii-öelda eksperdid siin ütlevad, ega see on ju selline kaudne vaade, nagu mina aru saan? Ja ligi lastaksegi sellele põhiõppusele, ehk siis Valgevene, kes on teatavatel põhjustel üsna mures selle pärast, et niivõrd märkimisväärne Venemaa kontingente tema territooriumile saabub. Isegi küsimus on täpselt, kui palju nendest ka pärast tagasi läheb, seal on omad omad huvid Venemaal luua suurt suuremat alalist esindust. Siis Valgevene on kutsunud sinna palju vaatlejaid, muuhulgas ka ka Eestist, on vähemalt üks inimene kaitseministeeriumist, seal ta on kutsunud sinna välismaalt ajakirjanikke nii palju kui vähegi tahab, tahab tulla, ehk siis Valgevene, kes on ise natukene mures või võiks öelda isegi võib-olla rohkem kui natukene mures on nii läbipaistev kui võimalik ja ilmselt siis seal saab kõike seda vaadelda, aga kogu see ülejäänud kobarpuste osa see, see pole jah, seal sa pole mitte mingisugust sellist otsest läbipaistvust ja, ja see on ka üks põhjus, mispärast muuhulgas NATO on ka selleks ajaks just ajastanud ka siinsete nii-öelda roteeruvate üksuste nii-öelda viimase 12 kuu sees ja puha, et, et siis on nagu anda mõista, et, et oleme igasugusteks ootamatusteks valmis. Pole muidugi ka Venemaalt esimene taoline, et Venemaa korraldanud, et viimaste aastate jooksul kas või 20 neli-viis sellist nii-öelda äkkvalmiduse kontrolli ka tohutu suuri märja mastaapseid ja ka nende kohta. Tavarelvastuses mitte moodustajad on aga nende kohta, need kokkulepped ütlevad, et kui on selline kontroll, kus isegi väeosa ise ei tea, et õppuse läbi viiakse, siis sellest vaatleja võidelda, siis sellest partner ja teavitama ei pea vaatajaid kutsuma, ei pea neid läbi viidud jah, vist 24 korda, NATO on läbi viinud sama aja jooksul null ehk siis see näitab, et selliseid nii-öelda õppusi, kus teadlikult jäetakse läänevaatleja kõrvale, on läbi viidud palju ja see on muutunud pigem pigem normiks. Ja see, miks lääneriigid sind natukene ärevad, on ilmselt ka varasemates õppustega seotud, just seesama Gruusia sõja ja Ukraina sõja eelmänguna toimusid ju sarnased õppused ja, ja see on põhjus, miks väga pingsalt neid õppuseid ka seaste jälgitakse. Kuidagi läks jah niimoodi, et ma ei saa kindlalt väita, et neil oli plaanipäraselt Ukraina sündmused ei saanud olla Kremli jaoks plaanipärased, et nii-öelda maidani võit, aga need õppused olid ammu ette planeeritud. Neid õppusi peetakse iga nelja aasta tagant, noh tegelikult peetakse iga aastaga erinevates sõjaväeringkondades. Ja siis iga nelja aasta tagant on siis kord Lääne sõjaväeringkonna käes gruusia puhul kindlasti nihkes sviidid, tollal provotseerid aga esimese sammu ikkagi astuse astust oleval Saakašvili ise, aga jah, tõesti oli, oli valmisolek ja võimalus viia ütleme siis õppused sujuvalt, üle üle muuks operatsiooniks. Eelmised õppused lõppesid lihtsalt sellise läände ärritava virtuaalse tuumale löögiga Varssavi pihta, et seal kaugemale õppust edasi ei läinud, ehkki jällegi taas õppuste mõte oli kaitseotstarbeline. Ja vahetame teemat, lähme teise suurriigi juurde, läheme Saksamaa juurde, kus järgmisel nädalavahetusel toimuvad siis valimised ja peamised konkurendid siis liidukantsleri ametikohale on praegune liidukantsler Angela Merkel, kes esindab kristlikke demokraate ja ja on võimul olnud juba viimased 12 aastat ja sotside liider Martin Schultz, ET ega ilmselt poleks põhjust nendest valimistest väga palju rääkida, kui, kui meie arvestaks Merkeliga kui Euroopa sellise peamise liidri ja peamise Euroopa poliitikanäitajana ja arvestades varasemat kogemust siin lähi lähiajast, kus on olnud ärevad valimised, no näiteks Hollandis Prantsusmaal Emmanuel Macron küll võitis, aga leppenn oli tema tema selline peamine konkurente. Et sellise Euroopa liidrihoidmine on ilmselt oluline, kuigi mulle tundub, et ega Merkeli ja Sultsi poliitika väga palju üksteisest ei erine. Jah, et need on igavad valimised kaugelt vaadates ja mitte olles sakslanna, vähemalt minule tundub, et Kristjan on võib-olla teiselt teisel arvamusel. Aga, aga ega vist väga suuri muutusi noh, ütleme nagu Euroopa Liidu tasandil ei, ei tuleks, kui ka Merkel asemel oleks edukas Sults, aga, aga kõik märgid viitavad sellele ikkagi, et valimised võidab, võidavad kristlikud demokraadid. Üldiselt küll, et üks viimaseid võimalusi muuta Ta võib olla valijate eelistust, oli nende ainukene debattides, mida nad pidasid, mis oli selline väga vaoshoitud, igav ja mida kokkuvõttes ikkagi enamiku vaatlejate hinnangul Merkel selgelt selgelt võitis, ehk siis pigem kasvatas enda edumaad. Ja nüüd hiljuti oli veel üks teledebatt, mida nad pidasid, kus, kus said vaatajad televaatajad esitada küsimusi läbileid või moderaatorite, kus ka tegelikult, ega need Merkeli ja ja Sultsi vastusetud väga suurt erinevad, eks sellised nagu suur, et kokkupõrget ei tulnud ja on ongi natuke mõlema partei jaoks pisut pisut raske, et kui sa oled olnud suures koalitsioonis ja võib-olla täitsa võimalik, et sa jätkad sellest, see on muidugi huvitav küsimus, et kuidas üldse koalitsiooni moodustamine läheb, kui kui Bundestagi võib pääseda praeguse nelja partei asemel siis hoopiski kuus parteid seas on täiesti täiesti selline realistlik, et päris kindlasti saab, siis mina nimetan paremäärmuslikuks võib-olla parempopulistlike Aaefftee alternatiiv Saksamaale ja, ja siis ilmselt ehk tulevad tagasi ka siis liberaaldemokraadid, kes olid pikalt ju valitsuskoalitsioon liikmeteks, aga eelmistel valimistel välja jäidet kas siis suur koalitsioon jätkab või mitte, et eks siis sellepärast, et aga noh, näha, et koalitsioonis olles on muutunud mõttede kaunikesti oleksite sarnaseks ja ja ilmselt võib ju arvata. Sults tajub seda, et tal pole mõtet väga teravalt rünnata ilmselgelt Võitjat, kui võimalik, et sa pärast pead hakkama liiga palju oma oma sõnu sööma kajatesti. Angela Merkel üsnagi teenitult, tal on ka palju olnud, võib-olla selliseid häid häid tingimusi, aga üsnagi teenitult saab siis oma neljanda ametiaja, aga tõesti, ütleme Merkeli valitsusaeg on olnud Saksamaale hea, et tööpuudus on kukkunud, kui ta võttis ametiposti üle, näiteks oli pigem, on 12 protsenti, praegu on midagi üle üle kolme või ütleme ka hetkel lihtsalt Saksamaa majandus seal sellises tsüklis, kus tal läheb väga hästi, et osaleb Merkeli teene, võib olla hoopiski rakendame, on Maud oma eelkäija Gerhard Schröderi läbi viidud üsna valusatele reformidele, mis nüüdseks hakanud ennast ära tasuma, aga noh, hetkel sakslased temaga rahul. Ja et eks see ainus kõigutajamis Merkeli sellist avalikku kuvandit tugevalt mõjutas, oli see põgenikekriis ja nii-öelda avatud uste poliitikaga aga praeguseks vist on ka sellest tasapisi hakatud üle saama ja võib vist eeldada tõesti, et Merkel võidab, kuigi ja ma ütleksin isegi, et on tore, et meil on vahelduseks ka sellised rahulikud valimised kõigile neile Talle valimistele, mis siin viimasel ajal on olnud, seal vist Merkel tunneb ennast nii kindlalt, et ka ei osale nendel debattidel vist kas ta ühe ühes või üks debatt oli käes just täpselt, et kui me brittide puhul vaatsemaks, et öeldi, et Theresa May ei osalenud, et siis sellepärast, et disvõib-olla või, või noh, ei julgenud nagu välja tulla, lootes, et et kartselt tema esinemine tema populaarsust kahandab, siis Merkeli puhul tundub, et on vastupidi, et on nii kindel endas, et. Ja ta selle hetkelise tegelikult kõikide jaoks tohutut ootamatu rändekriisi on üsna kenasti Neudele ohjasse saanud hetkel, et tema praegune juht ei ole enam üldse see, et kõik kõik on teretulnud, vaid vaid ütleb, et me ikkagi peame vaatama, et kõigepealt piirame, taotleme süürlaste puhul vaatama siis kahe aasta pärast uuesti ülejäänud staatuse ja nii edasi, ühesõnaga et et selline avatud uste poliitika on muutunud üsna selliseks kontrollitud pöördväravaga uksepoliitikaks. Paar minutit on saate lõpuni ja head kolleegid, et kuidas me siis ikkagi Eestis siin selle võileiva peale saame, palun tehke mulle selgeks, mis asi see õige on, et miks ta ikkagi poest otsas. Ilma vähe ostetakse palju, rääkis üks väga, keegi kirjeldas päris hästi, et põhi põhjus on, on Norras, kus omal ajal kehtestati kodumaise piimatööstuse kaitseks kõikvõimalikke erinevaid meetmeid ja selle tulemusena pesa Norras juba ammu ja seal oli mingid naljakad juhtumid, kus Norra toll konfiskeeris salakaubana sisse toodud võid ma maanteede peal umbes noh, nagu nagu võib-olla meil käiakse sala salasigarette püüdmas ja puha ja nüüd on see kõik lahti lastud, et on aru saadud, et kodumaine tööstus ei vaja mitte niivõrd tugevaid, kuivõrd nad on inimestel tekkinud kriis. Ja üks põhjus on aste, jätame Norra imeda siinses piirkonnas kõvasti seda või põhikomponenti endale sisse. Teiseks on üldse maailmas tekkinud muutuseta, kui vahepeal võib-olla oli läänemaailma seisatas Ameerika, aga üsna levinud arusaam, et piimarasvad on kahjulikud ja pahad, siis nüüdseks on palju uuringuid välja ja kuidagi Anacans avalike kuvand muutuma ja sellega koos ka siis või tarbimine pluss kui konkreetset Eestis on see, et kui viimastel aastatel oli hiljuti veel piima Hinny madal, siis see tootmisvõimsus kahanes niivõrd, et ega see selle tõstmine niimoodi hobu hoobilt päevapealt ei käi. Aga selles mõttes on väga hea, et nüüd on siin viimased hinnad. Statistika näitas, et või oli kõige kallim kõige kiiremini kallinenud toode ja teine oli vist eks piim. Et läheb jälle piimatööstustel hästi, nemad on ainult siis, kui sees ja ja selle üle on ainult hea meel olla. Suur aitäh. Head saatekülalised Krister Paris Tartust, Aivar Hundimägi Tallinnast ja mina samuti Taavi Eilat olin Tallinnas, nii nagu ikka järgmisel laupäeval on jälle rahva teenrid teie ees algusajaks 11 null viis ja siis on stuudios Mirko ojakivi koos Evelyn Kaldoja ja Peeter Helmega. Aitüma kuulamast. Kaunist laupäeva kuulmiseni.