Tõenäoliselt soov on ütelnud tema kunsti võimas raevukus, mille ta nii vaikseks võis muuta. Tihti aga vaikseks muuta ei tahtnudki. Ning tema rõõmu rajuhood ületavad kõik selle, mis teiste heliloojate taolises laadist. Töödes võib leida. Tema armastus oli alati suur ja puhas. Ei mingit ühendust armastuse ja naudingute vahel. Beethoveni hinges valitses mingi puritaanlikus. Rõvedad jutud ja mõtted tundusid talle jõledusena. Armastuse pühadus oli talle vaieldamatu tõde. Tema lähedane sõber kinnitab, et ta läks elust läbi, ilma et oleks tarvitsenud endale ette heita ühtegi nõrkust. Vahetpidamata unistas ta enneolematust õnnest, mis aga varsti tühja jooksis. Kolmekümneaastase mehena oli tema armastuse objektiks oletatavasti Juliette Kitsjardi kellega tegi surematuks pühendades talle oma kuupaiste sonaadi. Sületa oli edev, lapsik ja egoistlik, iseloomustab teda arman Rolaan. Ta eelistas kehvale muusikule abielu krahviga. Kuid ebaõnn armastuses polnud. Peamine. Jõudis hetk Beethoveni elus, mil ta pidi peaaegu alla andma eluga lõpu tegema, nagu selgub ta kirjast vendadele niinimetatud halligenstati testamendist. Teised kuulevad kaugeidki helisid. Tema ei kuule midagi. Kurtus oli alanud. Pole kerge nii noorelt endasse tõmbunud filosoofiks hakata tunnistab täie. Jääb ainult. Ma tahan, kuis võimalik oma saatust trotsida looduse hääli aga tajuda, nii nagu mäletan neid lapsepõlvest. Polnud palju, mida Beethoven oli enne seda loonud. Niisiis võib öelda, et kogu Beethoveni looming on pärit kurdilt Beethovenit, ütleb Romero Laan oma kirglikult kaasatundva Beethoveni raamatus. Iga päevaga jõuan ma lähemale sihile, mida ma küll tunnen, aga ei saa sõnastada, tunnistab helilooja. Ei mingit rahu. Teine sümfoonia pärit 1803.-st aastast kajastab Velda nooruslikku armastust. Selles tundub, et tahtekindlus on võitjaks jäänud. Ta loobub uskumast ebaon, ta ihkab tervenemist, ihkab armastust ning ta lootused on üle Keemas. Teise sümfoonia finaalis avaldab end kääriv elu. Paljudes järgnevates helilooja teostes üllatab Marsi võitlusrütmide hoogia energia. Kõik tema sümpaatiad viisid teda revolutsiooniliste ideede juurde. Ta armastas vabariiklikke põhimõtteid. Ta oli piiramata vabaduse ja rahvusliku iseseisvuse pooldaja. Ta tahtis, et kõik võtaksid osa riigivalitsemisest, tsiteerib Rolaan Beethoveni tolle aja sõprade väljendusi. Nii on see avamängus Coriolanus, kus lõõtsuvad maruhood apassionatas avamängus Egmont samuti klaverikontsertidest. Vabadus, jumalat ja revolutsioonilist võitlejat kehastav Prometheus ilmutab end Eroika lõpuosas. Helilooja elu tõsidus ei avaldu noil aegadel, mil kuulmismeel nõrgeneb ometi aina ta tööd kajastavad, tihti nooruslikku muretust. Hinges on rõõmutarve ja kui rõõmu pole, siis ta loob selle õnnelikku päeva. Kirkus elab veel kaua pärast selle möödumist. Ja muusikaajalugu märgib Beethoven, paged mälestustesse. C-duur sümfoonia on Reinimaalaks oma unistustele vastu naeratava nurgas Ki luule täis rõõmu ja igatsust, kus ainult mõneti võib märgata varjude sissetungi. Roman Rolaan, kellel on nii palju ning kaasahaaravalt öelda just helilooja elust ja ellusuhtumisest ei kõnele pikemalt tema ooperist fileelio. Küllap olidki selle valmimisel valdavamalt esile pääsenud seigad ooperi mitmekordsest ümbertegemisest kui teosesse kätketud kodanlik revolutsiooniliste ideede, mõjukas ilmnemine. Ka france grill, Barceri Libretoga muinasjutuline melu. Siine ei olnud kantud helilooja tugevast loomehuvist. Ta mõtted on liikunud jõuliste kujude nagu pruutus Faust ja Odüsseus ringis. Sündis nii, et fileelio selle nimega varjab end ooperis vabadusvõitlejana vangi sattunud meest. Päästev leonoore on muusikas tuntud peamiselt leonoore nimega seotud. Oli saabunud õnn. Mais 1806 kihlus ta Therese fon Bruns Rickiga. Therese oli Beethovenit armunud juba väikese tütarlapsena klaveriõpilasena kuid kihluseks oli neiul ainult oma venna Beethoveni sõbra nõusolek. Beethoven on nüüd nagu jutustab kirjanik ril Barcer rõõmus ja vaimukas pealetükkivate külaliste suhtes kannatlik ja väga hoolikalt rõivastatud. Seda ajajärku tema elus võib pidada nelja aasta pikkuseks. Nüüd sünnivad helilooja klassikaline tragöödia c-moll sümfoonia ja suvepäevaliselt helge pastoraalne sümfoonia. Samuti apassionaata, mida helilooja ise luges oma kõige tugevamaks sonaadiks. Milline salapärane põhjust takistas kahe armastaja õnne? Küsib Roman Rolaan võimalikest teatmeallika eest kokkuvõtet tehes. Ja vastab. Võib-olla varanduse puudus elutingimuste erinevus. Võib-olla pani Beethovenit nördima pik sunnitud ooteaeg ja alandustunne sellest, et pidi oma armastust salajas hoidma. Võib ka olla, et äge haiglane loomus pani armastatu enda tahtmatult kannatama. Oma viimase elupäevani kõrges vanuses armastas Therese Beethovenit. Viimasel jääb aga üle enda kohta lausuda. Vaene Beethoven. Sinu jaoks pole õnne väljaspool. Sina pead kõik eneses looma. Ainult ideaalses maailmas leiad sa sõpru. Neist rõõmu kaotuspäevadest on pärit kuus laulu kaugele armsamale. Tema viimane ning kaunim laululoomingu uppus. Kolmekümneaastane Beethoven võib aga ka kirjutada, minu helitööd toovad mulle palju sisse ja ma võin öelda, et mul on rohkem tellimusi kui võimalik täita. Ka on mul iga asja jaoks kuus, seitse kirjastajad ja oleks veel enamgi, kui ainult vaeva näeksin. See on tore asi, kui näiteks mõnel mu sõbral on kitsas käes ja kur ei luba mul kohe teda aidata, sest tarvitseb mul ainult tööle hakata. Ja varsti on ta hädast väljas. Ainult kade deemon, mu paha tervis on mulle tembu teinud. Kuulmine nimelt on viimase kolme aasta jooksul järjest nõrgenenud. Teatris pean ma üsna orkestri lähedal olema, ei kuulema pillide ega lauluhäälte kõrgemaid toone. Austria kirjanik Frans grill Barcer, kes aastaid hiljem kirjutas Beethovenit kauni järelehüüde jutustab oma poisikesepõlve mälestusena. Elasime suviti hailigenstatišivini lähedal samas kõrval Elaska Beethoven, kellega kasutasime ühist aiateed? Mulle vennaga ei läinud too aegunud ülikonna sisevärki mees põrmugi korda, kui ta vahel ümiseda meist möödus. Kuid ema oli meil kirglik muusikaarmastaja. Kui ta naabrusest klaverimängu kuulis peatuste meie ühisel jalgrajal ja kuulas süvenenult. Nii oli sündinud mitmeid kordi, kui äkki Beethoveni uks vallabrahvatas mängija välja astus, pilgu kuulajale heitis ja seejärel kübar peas, trepist alla ja oma tee tormas. Sellest hetkest peale ei puudutanud ta klaverit enam kordagi. Asjata püüdis ema talle teenri kaudu selgeks teha, et edaspidi muusikut enam ei häirita. Et meie uks tema suunas jääb suletuks. Kuid klaver vaikis endiselt, kuni meie hilissügisese lahkumiseni. Ei ma viisi mul ka saada, aga. Ehk ta. Molga. Mina olen, on Beethoveni enese kohta öelnud see Pakos, kes valmistab inimsoole hõrku veini. Ma teen inimesed vaimselt joobnuks ja tõesti, eks ole tema seitsmenda sümfoonia finaal tähelepanelik kuulajate kõrvus, tõeline Dionysose pidu. Beethoveni muusika üle mõtisklejad näevad selles hoogsas kirmeses helilooja vaba eneseväljendamist. Otseüleinimliku energia meeletute vallapääsu üle kallaste tõusnud jõge. Kaheksandast sümfooniast võib täheldada huumorivõidulepääsu. Kümmekond aastat enne surma oli helilooja kurtus sedavõrd valdav, et tuli tarvitada mõttevahetuse ülesmärkimist kirjalikku kõnet. Üldiselt on tuntud mõned juhtumid, kus ta oma heast tahtest asus dirigendipulti lauljate orkestri ette kuid oli sunnitud sealt vaimselt lööduna lahkuma oma. Kuna kuulmine ei võimaldanud ettekannet kooskõlas hoida kõigi kaastundlikest püüdeist hoolimata kirjeldama tegi, on selge, millist mõju see meistri tundeile avaldas. Ei märganud ta ka enam publiku neid aplause, mis puhkesid tema selja taga. Ja kui ta tahtis mängida klaveril piano, ei suutnud ta enam tõdeda, kas heli üldse tekkis. Richard Wagneri on kirjapanekuid sellest, kuidas ta noormehena külastas elatanud Beethovenit. Neis annab ta edasi meistri arvamusi vokaalloomingust. Miks ei või vokaalmuusika sama hästi kui pillimuusika suurt tõsist laadi helimaalingute esile tuua, nõnda öelnud? Inimhääl on selleks võimeline? Jah, on isegi veel ilusam ja ülevam helitekitaja kui mistahes orkestri instrument. Juba oma loomult on inimhäälel mitmeid eeliseid, mis lubavad end mitmetes kombinatsioonides ilmutada. Et laulda, vajame sõnu kuid kes oleks võimeline poeesiat nii sõnadesse sulatama, et annaks edasi kõigi elementide ühtsuse. Selles ülesandes jääb sõna üksi nõrgaks. Peagi tutvute ühe minu uue heliteosega, mis teile meenutab, millest praegu kõnelen. See on sümfooniakooridega. Märgin teile siinjuures, kui raskeks mul osutus vastava abistava poeetilise sõna leidmine. Lõpuks otsustasin meie Schilleri kaunist hümni rõõmule kasutada Oniuse kõigiti õilis ja hingeülendav luuleteos. Tulgem tänapäeva 1950. aasta Kesk-Aasia stepp, Mongoolia karjuste telgid. Esimesel pilgul palju palju algelist, kui kõrvale jätta autod, missid, villa ja muid karjasaadusi viivad hädavajaliku majapidamiseks, toovad siinseid elanikke, külastab Saksa demokraatliku vabariigikirjanik. David ja kohalik loomaarst kutsub ta endale külla teejoomine ja sinna juurde kõnelused kohalikust olmest. Kus te õppisite, küsib külaline. Moskvas vastav veterinaar. Seal toob võõrustaja naine äkki kohale siit patjade vahel hoitud heliplaadid. Ja grammofoni saksa külalisele saksa muusikat teeb ta tõlgi vahendusel teatavaks. Juba selle heliplaadi pealkiri meeldis mulle, kui seda Moskvas kaupluses nägin, lisab loomaarst ise. Orkestripala küsib külaline. Ei, klaver, vastad, küsitav ja liigutatud. Kirjanik loeb plaadilt Beethoven viha kaotsi läinud krossi pärast välja märatsetud ühes kapridžas. Muusika kõlas muudki suure meistri loomingust oli siia jõudnud ja omaks võetud. Helid väljusid ülaltelgiavast ning levisid Sinavas kuuvalguses. Taas ning taas ulatub ka Beethoveni muusika meie aegadesse. Küll hõiskavategooridena külgerestikuliselt kohisevate pilli heli täna tuleb vahel ka kerge naljatusena külalugude kajastusena. Kõike seda me armastame ka tänapäeval. See kandub meisse üle ilusa hindamisena mõistva heatahtlikkuse õhutusena, pahelisuse ja vägivalla ehitamisena. Meeli ja tundeid valdab tema Eliisele. Mis kõlas meie saate alguses ja millega lõpetamegi? Nii nagu mitmeid teisi suurte meistrite haaravaid meloodiaid on meie aeka Beethoveni heli mõtisklustele vahel selliselt kaasa läinud, et lubanud endal nende endise rüü lõikejoont pisut uuendada. Ja sealjuures, kui tekib lahkarvamusi uus kujunduse suhtes, jõuame veendumusele, et mis on suur põhiliselt see jääb aja katsumustes püsima põliselt.