Tere hommikust. Tere hommikust. Minu nimi on Mart Kampus. Minu nimi on Aita Vaher. Ja täna hommikul. Kurikuulettide ühti muistendid. Täna hommikul kuulete te muistendid jalgsema järvest. Nii kirjeldamata kaunis mee puutumata püha, et teda kaugele ümberkaudu kõigist teistest kaunimaks ja ausamaks arvatud. Järve sügavust ei suudetud sulgedega mõõta. Seda ei püütud ega tohtinudgi teha. Tuhandeaastased tammed, puna, kobaralised, pihlakad, kõrged kuused, taevani tõusvad Mähakad, kahupea männid, kauni valge rüükandjad, kased ja palju palju muid puid kogunenud sagedasti salkadest selle järve kallastele kokku. Ja püüdnud üksteise õlgade jõleda, tehase peeglisse pilku heita, paksudele, peesi, pajupõõsastel jullaga eemalt silmitsemisest küll saanud nad poetanud endid iste vahelt läbi üsna kaldu nõlvadele astunud veel kaldalt allagi, et seal aupaklikult kummardades järve äärele suudan. Ta linnud leidnud järve ümbruse kõige kohasena kõlakoja olevat jäleelutanud seal pühale veele. Ühed öösiti, teised päeviti oma laulutagavara parimaid lugusid. Kõrge taevakume Ruski ei olla oma iha järvekesi, selge, sileda pinna üle paindumust temasse nagu tühine tütarlaps peeglisse vahtimist täis saanud. Ta teinud seda alalõpmata nii hästi oma selge kui ka pilvise tujus. Päike ja kuu käinud kordamissi. Ekstähena teine öö ajal mööda avarat taevaalust, et pühajärve vaatlemiseks enesele paremat paika tähi peiud, sõitnud terved ööd läbi mööda kulg liivast linnuteed ringi. Ühed valades vankrite selget toredatest õlgadest ning pilgutanud pühale pinnale oma säravaid silmakkisi. Nii olnud asjaolud aga ainult siis, kui head tuju järvekest juhtinud. Sel korral kandnud ta tõesti kõigi austajate tujusid armuga oma otsatu sügavas südames ja sallinud neid oma kristallselgetes silmades, kuna need vaikselt ja vaimustuses teda vaadelnud Ta ümber ilusamat pärga Poludes. Taevas päike, kuu ja tähed krooli kujutades. Hoopis vastuoksa olnud lugu siis, kui pühale järvele paha tuju ehk tusk tulnud puude keskel tõusnud tollel korral kihile kahi voogude välju põhineda kohutavat kohinat kuuldes asunud argus, karanud kartus kolinud kohkumus nende bulistesse südametesse pannud kõik nende keha kõikuma ja nahku valusaks. Full langetades okste õõtsetega ohates sosistasid nad soojemaid palavamaid palvesõnu järvele oma tuska taltsutaks, viha tuju ära viskaks. Ei aidanud aga talved puistanud nendest iga puu oma tõuvilja vihasele, veele anniks. Et temaga lepitust leida, ei suhkrut seegi veel veeviha sulgeda ega tuska taltsutada. Heitnud endist Leinud läheks kõikuma, leht, osalt kookosehted, linnud jätnud laulude, lennanud kallilt järvelt kohkunult kaugele kõrget taevakumerust tabanud nagu tartus. Ta armas helesina, tõmmanud ennast kortsudesse, muutunud mustjashalliks, valanud vabalt ja pidamatult voolavaid pisaraid, kõike ümbrust, nendega üleni niisutades Päikese armu pilgud hakanud hanguma reise astunud aralt ikka enam ja enam alamale taeva järele. Kuhugi tähed peitnud end pilvede taha. Lõpuks tõmmanud järveke endale jäävaiba üle. Ja heitnud mõneks ajaks ole. Leinatäheks endale valget vatti ümber tõmmates oodanud ümbrus, norgus, langus, aitia vagusid ärkamist. Hakanud ärkamise aeg liginema uni Ui innunu laugudelt lahkuma, siis leinarüüd ära heitis. Ehkki need puud ja kallasid, pidu, ehkesse. Linnud lennanud oma ootamate helitoodetega tagasi tahku taevas hakanud hingisti Heikima päikesepale, löönud jällegi palavale lõkkele. Ta kerkinud kord-korralt ikka kõrgemale ja kõrgemale. Puhkevate pungade lill, kärite, lõbus ja ärritav. Hingeülendavat lindude lauluhelinat, ojakiste allikate unistav nirin. Kõik tervitanud, ärkavad püha järvekest seda tundes. Kuuldes uniste silmadega näes heitnud, ärkab järveti oma päält jääkoiba pikkamisi ära. Ta silmad laenud uuesti kristallselgelt välkuma ja ta naeratanud jälle hellalt oma ümbrusele. Ja ja teha olnud see järv Jädalisi pühad olnud kadavee-elanikud, kalakesed. Ükski polnud tohtinud neid noodaga peida. Mõtelda mõrraga, püüda võrguga võtta pühaks peetud neid galakesi. Ainult üksainus kord katsunud neid keegi üleannetu noormees kõigi keelu vastu. Ühel suvisel ööl õngitseda juba oldud koidu ajal oma saagiga kodu poole sõudmas. Korraga järve põhjast hõbe hele, magus maheneiuhääl kõlanud. Mõttega mõõtmatu mõju olnud neiu hääleiline. Meie peale sundinud meest üle paadiääre vette vahtima oma uudishimust ja ahnusest kummardunud noormees ikka enam ja enam üle lootsiku äre. Lootsid kaotanud tasakaalu kaldunud ümber ja Loormes vajunud veed telling kadunud ühes oma ühises. Ikka pühajärve põhja Ja see, et üks üleannetu noormees julges pühadust puutuda kadus järveke jalgse maalt. Lõpmata leinaja kustutamata kurbust jättis järveke järele. Uhked tammed taganesid kaugele ja kadusid kallasteltkogul. Ja palju muid puid soikus seal sootuks. Surmale järele jäid mõned kahvatunud kased. Ja kössis kuusid. Kurbus on nendegi hiiglakasvu katkestanud. Lei. Kui me ei oska hoida