Tall e-küla vana papp astus väsinud sammul vaevaliselt mööda külavahe teed metsa poole. Käia oli raske, tee oli umbe tuisanud. Lund oli viimastel päevadel sadanud ja sadanud, otsekui oleks kellegi nähtamatu käsi seda alla puistanud. Valge lumekate oli kasvanud paksuks kihiks. Vaata kuhu tahes, igal pool võimutses lumi. Küla madalate tarede taga kõrgusid valged hanged, mida tuul oli kokku puhunud. Öösiti etendasid nad kuuvalgel külma kristalsed läikega. Pakane pani lõdisemaia, kõrvetas tarest ära, mitte väljugi, kui pole just sundust. Tudikke. Papp oli aga sunnitud väljuma. Kaks talu peremeest, üks noor, teine juba raugajas olid astunud tema majja küsima. Mida teha võõra tundmatuga? Teab kust pärit, küllap vist vaene rändur lamab teine vaevalt hingitsedes metsateel musta Magdaleena tare lähedal. Näib, et tõbi on ta maha murdnud, jäi vist haigeks ja varises kokku keset tühja teed. Just küla taga metsa serval. Tuli siis minna ja õnnetud vaadata. Ehk näitavad mõned tunnused, kust ta pärit on, võib-olla hakata rääkimagi. Võib-olla jätkub tal veel jõudu tõusta ja edasi minna. Niisugune tundmatu on külale ainult tülinaks. Kui pole teada, kust ja Kesdowne sureb ta siis matta teda jumalamuidu, näe vaeva, mine tea, missuguste pattude eest. Papp ei armastanud ilma tasuta tööd teha. Oli ta ju vana ja mis kõige tähtsam, kasu polnud sellest midagi. Vaated, lähed veel halvastigi? Küll on kadi, kõõl on tee, issanda karistus saadab peal. Lausa nuhtlus. Pomises papp lõõtsutades ja raskelt toetudes oma Jänedale raudotsaga kepile. Tema pikk valge habe oli pakase käes üleni härmatunud. Aga issand, saadab ju püha lund, väitis noorem külamees vastu. Küllap see kevadel maale hüveks tuleb. Eks loll vea teete, pattu, joote, varrastate, rööviti, valetate üksteise peale kirikule midagigi, anneka ja pakane ning tuisk tulgu teile veeks ära ja jäi tuttu. Tema kaaslane, külavalvur ja suur jutumees pööritas korraks papi poole ning alustas. Mis me pidime siis tegema, isake külavanemad polnud kodus temaga nõu pidada. Oli linna sõitnud teiega elade kõigele emmel tulimegi siis teie juurde hea nõu järele. Pole see meie mehi, isake on võõras. Kuidagi ei või majja tassida, esimest vastu juhtunud tundmatut, pealegi veel haiget. Õnnetus on kärme tulema. Läksime kahekesi metsa puhul, et mina ja see poiss, äkki näeme musta materjalina aia ligidal. Läheme juurde vaatame. Ei ole meie külaoomi ega naaber külastki, tähendas noorem mees. Ega naaberkülast, kordas vana nahkmütsi asemel oli tal pea sõnnik kübar. Ja Kalevist kapteni või lambanahkse kasuka asemel lõuendis Türk. Kalytias tulnud, poetas noorem mees kuivalt, nagu asjagi. Liia, ütles, vana jäi, jutustas edasi. Ehk võttis künd Aeralt sõnapoi või jäi haigeks, ütlen mina jõvarises kima. Või jäi ennast täis, jäi täis küüdis paperritatult ja peadus hinge tagasi tõmbama, sest parajasti tõusis tee põldude vahel mäkke. Mõlemad talumehed hakkasid naerma. Ehk tahtis teine sooja saada, tähendas vanem mees. Kärakas, lõi jalgadesse ja sirutas ta pikali. Pärast pikemat vaikimist küsis pat, kas tema nii on veel palju maad. Ei ole. Mar Tallinna tare ligidal, tema kapsaaia kõrval otse piirid ravi juures. Missuguse mõõdoleena? Musta iso, musta Magdaleena. Dispapp venitades võimus, ta jäi vait. Ometi tundis papp mar Tallinnat väga hästi. 13 korda oli ta tema tares käinud, 13 last oli Magdaleena Ammatnud. Nüüd rühmata juba nii enda kui ka mehe eest sest mehel kisuvad käed-jalad krampi, jutustas vana valvur, miks siis? Küsis papp, mine tea, käis kuskil tööl ja, sest ajast, kui tagasi tulid, mihklipäeval saab kaks aastat aina lamab ja lamad, käed-jalad kisuvad krampi. On kas saatus sel naisel siin, Maarja, hoidku jumal, igaüht niisuguse eest. Lapsed surevad. Viimane tütar paneb veel vastu, kuid tedagi, nagu poleks enam elavate kirjas. Üksnes silmad hiilgavad peas, kõhn, teine kollane, ööd-päevad läbi, köhib ja köhib. Häda. Oya hüüdis papia, seisatas jälle hetkeks. Hinge tagasi tõmmanud, lisas ta. Juur. Kas jääb veel palju maad? On ka inimesed elama asunud külast kaugele nagu vaenlasest. Sa siis räägid, et tütar, tal põeb. Õed, mida emaga tehku kusta talle rohtu käigu toomas. Nikovli ikka teistsugune kui teised. Viididega palverännaku legi püha imetegeva Ivani juurde. Vaevalt seegi tüterdal suureks kasvanud. Kui asi nõnda siis vist ei kasva, küll aga poleen midagi ütelda, nai nunnu jumala karblide jagab almuseid, ohverdab kiriku heaks ja töötama, on ta duubli. Lase teda kutsuda ükskõik millal Alladjundan nobe tulema, õigeks leiama, õelam. Jumalakartlik naine, see on tõsi, mis tõsi, nõustusid talumehed. Ainult õnn talle, jooli vaevalt kasvavad lapsed suuremaks vajad, hakkavad kaela kandma. Kui keegi nagu vilisteks neile ja läinud nad ongi. Mured ja südamevalu on naise sedavõrd ära vaevanud. Teie nõust üha mustemaks. Egas teda asjata mustaks ei nimetata. Aina realistip, teine jama tähendab risti ja ma ei tea, kuidas ma teda kandnud. Missugune küll ta hin murest, võib-olla ka tema sõrmed kisuvad konksu nagu mehelgi, aga temal tuleb see tööst. Surm ja haigused on majas kõik naka pannud. Kui poleks lapsi silmimistele tares vastu säravad, oleksid teise ka mulla alla läinud. Laps ja tüll hoiavad teda jalul. On juba selline saatus tal siin maa peal. On kas ootus venitas laulvaltema noor kaaslane? Järgnes jälle minut vaikimist, mille kestel oli kuuldavaid pappi, lõõtsutamist ja raudotsaga keppi kopsatusi vastu jäätunud teed. Kas mul Tallinna tõrjet pole ikka veel näha, kostis selja tagant Pihel, kes oli teekonnast tüdinenud. Paistab, juba paistab. Ruttasid talupojad teatama. Ja tõepoolest ilmus metsa serval seenikesena nähtavale pooleldi lumme tuisanud väikese tare õlgkatus. Jõudsime siiski kohale. Sellepärast, et taoline vihane selja taga varitseb võõras küla vastas vanem. Deva aiakese taga ongi piir. Seal laiub naabrite karjana. Mar Tallinna tare seisab otse piiri, joonil. Kuulab, kuidas hundid metsas uluvad ja tuisk öösiti möllab. Kui teada tahate, lisas mees selgituseks juurde. Sellepärast tal nii palju hädasidki on. Räägitakse, et õnn läheb sellest mööda, kes piiril istub. Õnn kaldub kas ühele või teisele poole, aga see, kes piirile peatuma jääda, ei saa midagi. Kuid vaadake seal see õnne tulla, matki. Jumal tänatud, jõudsime kohale. Isake, poleks tahtnud kaugemale minna. Mehed peatasid. Ümberringi on vaikus, ainult mets mühiseb pilkas, pimehiiglane seisab nöörina liikumatult. Tema veereb mööda, kulgeb kitsas külatee. Aga tee ääres näoga metsahiiglase poole köidab Magdaleena tari. Kidur aiake maja taga lõpeb juba võõral karjamaal. Kuid praegu ei huvita kedagi. Magdaleena maja. Kolmeränduri juurest on selleni veel tublisti paarsada sanmeeste kogu tähelepanu naelutatud tundmatule, kes valges lõuendist ürgis lebab metsa serval tee ääres. Tema koltunud nägu on valulisse grimassi tardunud. Sõrmed on kokku tõmbunud. Kurb vaatepilt. Issand Jeesus Kristus, hüüdis noormees risti ette lüües. Vaevalt hingad, lisas teine säästsikute diabeedi teada saaksime, kas ta on elus. Viboli käskis papp kannatamatult. Teekäijat silmitsenud oli talle korraga kõik selge. Wayne külaneez, rändaja olidee järsku haigestunud ja siiasamasse maha kukkunud. Armetu riietus, tühi kott vöö küljes ja kõhn, kollane vaha ja nägu, seletasid kõik. Kas liigutab. Kõhkleval näoga pumpas vanem külamees tundmatut, jäi teda teraselt silmitsema. Ellaad küüdista, liigutav hetk pingelist vaikust. Papp jäi mõttesse. Talumehed aga vaikisid uudishimulikult, vaadates õnnetud, kes nende ees laman ja vaevalt kuuldavalt oigas. Meestel oli kõhi. Gustatuli kestagun pole vana ega noor. Ehk rändas kuskilt töölt tagasi kodu poole. Käed on tal tõhkaadida koos, nagu oleks ta khatiga kaubelnud. Aga näe, mis vaesekese teel tabas. Mis teha? Küünal, tuua ta ilma küünla ta hinge ei heidaks, ütles noorem mees tõsiselt. Hool viriledas papp põlglikult oma rauga, suud kaamerdavad ka ringi, igasugused sisestas ta läbi hammaste blongimat mööda maailma, kukuvad asja ees teist taga ja langevat lõpuks inimestele koormaks kaela. Kes võtab täienda hoolde, kes korraldab matused, kes kannab kõik kulud. Ehmatusest ajasid külamehed silmad pärani ja vaikisid. Papi silmis süttisid õelad tulukesed, tema pikk valge habe võbises. Ta tõmbus rohkem küüru kui tavaliselt ja osutas kätt, tõstes oma pika kepiga naaberküla tühjale lund täis tuisanud karjamaale. Piiri taha, sosistas ta jäise häälega täis kavalust, lohistage tapi hiilida. Las naaberküla murrab ta pärast pead. Ja vihaselt ümber pöördudes hakkas ta kiirel sammul mööda lumist teed tagasi sibada. Talumehed ei liikunud kohalt. Sõna lausumata seisid nad tüki aega kõheldes paigal. Siis ärkas vanem mees mõtteist. Kas viime? Püsis ta? Ei, vastas noored minu maadel ta eilama. Minu maa peal ka, mitte seda esiteks ja teiseks, kes teab, mis mees ta on. Samal ajal istub must Magdaleena mad arekeses ja ketrab. Vahetevahel peatub tema suured kurvad silmad 13 aastaselt drell, kes särgi väel istub ahju peal ja nopib sulgi aeg-ajalt kauakestva köhaga sügavat vaikust katkestades. Mees lebab sängis, nägu seina poole ja vaikid. Juba ammu ulub koer oma kuudis tillukese lauda juures, kus asub nende ainus vara lehm. Koer ei suuda rahuneda. Ulub nagu oleks ta hunte paistnud. Sõnad haige oma voodist katkestades sügavat vaikust niisuguse häälega nagu valdaks teiste hinge sama mis temagi oma. Mine naine ja vaatad, kuidas ta ulub. Kui koon on õieli, siis huntide peale haistab neid kuskilt. Aga kui kool on norgus, siis surnu peale. Naine heitis pilgu mehele, siis tütrele. Ta ei oota kellegi surma. Tõsi küll, tütar on haige, tõsi küll, ta köhib ööd kui päevad, kuid surma ema ei oota. Issand Jeesus Kristus, mis siis saab, kui tütar neilt sureb? Tööd kõrvale pannes tõusis Magdaleena pikk, must kõhn kuidagi alandlikult paindunud, otsekui tunneks ta enda turjal terve sugupõlvede reasyyd ja paluks halastust. Kunagi oli ta ilus olnud. Kunagi voolasid tema mustad siidised, juuksed mööda nooruslik õlgu ja rinda alla. Tõmmu nägu säras noorusest. Silmad aga võluvad, kaunid nagu mustad tähed põlesid jõu ja lootuse tulega. Neidki põlesid nad, kuid kustumatu kurbusetulega. Ta heitis õlgadele pikka musta kapteni Mcis pea ja tõmmu näoga, hoolikalt valgesse linikusse ja väljustarest. Lauda juures heitis ta pilgu koerale, kes teda nähes rahunes. Seejärel hakkas ta mööda metsaäärset teed küla poole, tema jooksnud paarsada sammu tarest eemale peatuste äkki. Ta oli õnnetu võõra peale sattunud ja karjatas kohkumusest valjusti. Kuid kohe võttis end kokku. Esimesest pilgust, riietele ja kõhnale kollasele näole taipas ta, millises seisukorras teekäija oli. Mitmesugused mõtted keerlesid parvveena, tema ajus, kesta und, kust ta tuli, mis temaga oli juhtunud. Varises ta näljast kokku või haigestus, oli ta surnud, päris surnud. Äkki haaras naist üksainus tunne, mis võimsa lainena hingetulvas ja käskivalt nõudis ainult üht õnnetu oma majja viia võimalikult kiiresti majja. Mis edasi saab, sellele ta ei mõtelnud. Ta kummardus madalale õnnetu kohale ja uuris teda hinge kinni pidades suurte kurbust täis silmadega. Ei veel surnud. Kõigevägevam issand. Kas ilma ainustki elavat Hinn, kas ei tule keegi appi? Naine tahtis haige võimalikult ruttu taresse viia. Juba lähenes õhtu külm kõvenes, haige aga kustus juba hakkas kangestuma. Mitte kedagi. Ümberringi oli vaikus, ühel pool tume sünge mets, teisel pool lumme tuisanud põllud ja karjamaa. Oh issand, aita. Onu Kullo iso palus ta väljendamatu südamlikkusega, tõusime üles taandeid majja viie sooja tuppa, iso, annan teile midagi sooja süüa kergitas end ainult natuke, ainult natuke. Kallis. Ta püüdis haiget tõsta, üksi ära kanda. Kuid jõudu ei jätkunud. Raske pakuna rippus haige tema kätel ja otsekui naelutas ta paigale. Jälle vaates naine ringi. Tema suured mustad silmad puurisid kaugusse kaduvat külavahe teed ja anusid meele hektes. Rutabki, inimesed õnnetu, hukkub, tulge päästma, tulge jumalat. Ainult veel tilgake kellegi teise jõudu ja ta kannaks haige taresse. Ta võtaks meie selja tagant kaenla alt kinni, keegi teine võtaks jalgadest ja nad tantsiksid ta tareni. Ainult raasuke jõudu juurde. Haige ärkab ellu, hakkab rääkima ja kõik on hea, ruutake, tulge, head inimesed. Uuesti vaatab ta ringi. Ei jaksanud kuidagi. Paatu asi, ta on küllalt hädasid näinud. Kas tõesti peata võõrana Surjemateeris nagu metsloom? ÄKKI vilksatas Tarja lähedal lumel midagi valget, välgatas lahutas käe keset laiali otsekui lennates ja tormas otsejoones tema juurde. Ema Kemagi, ma tulin sulle järele. Ema jahmus, tema laps lendas ta puhul nagu hinge. Siis aga naine otsekui kinnistus, niisugune hirm hakkas talv. Tüdrukud, pall, särgi, näed, ainult räti Jun tõmmanud ümber piha. Laps on ju tan ainus juuksiku tuppa tagasi ja võta midagi hünder. Hüüdis ta. Kuid väike ei kuulanud, jooksis otse tema juurde, oligi juba ta kõrval. Lapseeabiga kandis ta haiget taresse. Kolm päeva hiljem läks salk naaberkülaelanikke üle kauge tühja karjamal laadale. Mee sees ütles üks neist, kunagi juba lähenesid küla piirile Magdaleena tare lähedal. Mardaleenal olid jälle matused. Mis te räägite, iiso Maattuvused? Küsis üks naistest. Mattis lapsee? Ei, seekord ei matnud last. Kas tõesti mattis mehi ja issand Jeesus Kristus siis perremme Mesperene võõra mehe matis, kas te pole siis kuulnud? No kui te kuulnud pole, siis süüdistage iseennast. Järgnes rahulik vastus. Räägitakse naine läinud vaatama koera, kes õues üha ulgunud, läinud vaatama, kas koeral koon õieli, Winurgus koer pugenud teda nähes oma kuuti, peitub, nagu poleks. Ta tahtnud perenaisele näidata, et ta tema majale matuseid ette kuuletud. Siis hakanud Magna lina külase minema, õli ja soolatuumalambiõli ja sool olevat neil sootuks otsas olnud. Tare lähedal teel sattunud ta haige võõra mehe peale. See olnud hinge Heidmas. Naine võtnudki õnnetukese oma majja hoolitsenud tema eest, nii nagu oleks tema lihane isa olnud põetanud teda soojendanud, söötnud haige suust ei tulnud ainsatki sõna. Aina oigas ja oigas teine. Kolmandal ööl räägitakse, et pärast keskööd uinus ega ärganud Ena sõitis Dennis maalima. Uhi Juumaanok võin, tähendab ega ütelnudki, mis ta nimi on ei, ega seda, kust ta tuli ei või kuhu läks, mitte midagi, ta ei ütelnud nimetuna surigi, jätnud endast jälg ega märki järele. Mõistatage nüüd. Naine apetas imestusest. Siis ohkas ta ja lõi risti ette. Kooli sihukest inimest majja võtta, lisas ta ehmunult. Jumal hoidku, mina oleksin hirmukate surnud, kes teab, mis inimene ta oli, mis tal hinge peal oli? Mööda ilma kolab mitmesuguseid küll, häid küll. Albub ei lisa seda kärmesti, nina poleks seda majja võtnud. Kuidas siis nõnda, võõras inimene, tee peal. Piisab sellestki, et tee peal. Vastas talumis temaga võttis, pidas talle matused ja peied pidas ka tellis hingepalvuse võõra hinge eest ja isee maksis papile. Vaene küll, aga maksis. Räägitakse, ta olevat viimase seeliku juunile viinud EPabile matusetalituse eest maksta. Räägitakse, et pärast neid matuseid on ta majas tühjus nagu välja surnud mesipuus. Ennegi oli sinna või ei jäänud, aga nüüd läks kõik, mis oli.