Stuudios on Kulno Tamra, mis sul tuleb meelde muusikast lapsepõlve ajal. Minu esimesed mälestused viivad Saaremaale. Minu vanaema on Saaremaalt pärit, et tema oli kirikuinimene Saaremaakirikus, organist ja mina käisin temaga kaasas ja esimesed mälestused ongi sellest, kuidas ma laulsin seal kõiki laule kaasa, mida kirikus lauldakse. Ja vanaema õpetas mulle ka toredaid piiblilugusid. Et see on nagu esimene mälestus. Vahepeal oli tükk tühja maad, siis järgmisena meenub mulle, ühel päeval olin Viljandi muusikakoolis. Olin juba eelkooli klassitunnis. Mul on ettekujutus, et sina ja vennad, et elasitegi põhilised muusikakoolimajas, no ma nii karmiks ei ütleks muidugi, aga jah, väga palju aega, eriti nädalalõppe sai veedetud tuttmuusikakoolis, kuna me olime korter tervisemeil nagu maakodu või mingit alternatiivi ei olnud. Talvel küll, aga suvel olime vanaema vanaisa juures. Ja seetõttu siis võeti kaasa ja kuna me lasteaias oma vanema vennaga ei käinud, kuna ei olnud lasteaiakohti, siis ei tahetud kogu aeg koju jätta. Ta, ju me siis teeme liiga palju tramburai ja, ja seetõttu üks üks põhjustest, miks meid kaasa võeti muusikakooli, oli see see põhjus mis pilli tandisinud õppima. Pilliga on niiviisi selles eas, kuni laps on seitsmeaastane. Võib-olla üksikud lapsed on, kes teavad täpselt, ma tahan klaverit mängida. Ma tahan viiulit mängida. Mina ei teadnud, et ma tahan klarnetit mängida, vaid mind pandi ja need õpingud kestsid Laanetiga kolm aastat. Siis isa ema arvasid, et ei. Et Kulvo pilliks ikka klarend vist hästi ei sobi. Aga ühel päeval tõi isa Koju fagoti. Fagot oli tollal Eestis väga haruldane pill. Mullakse pill kohe meeldima, et see on keeruline, suur nägi välja nagu püssi, kokkupandav snaiper, misiganes ja äge pill, kaks päeva õppisin selle kokkupanekut. Ja huvitav oli see. Kuigi ei olnud fagotiõpetajat Viljandis. Siis anti see ülesandeks õpetaja ansamblile, kes ta õpetas just vask, Pilleriti trompetit. Et äkki sina proovid fagoti õpetajaametit siin Viljandi muusikakoolis ja uskumatul kombel. Ta võttis tõrjohhini õpiku? Jaa, perfektselt mitte midagi valesti õpetanud, kõik oli õige, kuigi ta ise mitte kunagi pilli suhu ei võtnud ja ei aidanud mureta, aga kõik, mis ta õpetas, oli õige. Ja kuhu sa edasi läksid, selle pagasiga vend oli Tallinnasse muusikakeskkooli läinud. Ja kuna mul fagoti meeldisse istus, siis, siis ma läksin ka muusikakeskkooli katsetele ja sain sisse. Aga enne seda ma mängisin erinevates orkestrites üksureid, noorte puhkpillimängijate orkester, miks ma seda räägin, on see, et käisime Moskvas selle orkestriga, mida juhatas Ilmar Tõnisson. Käisime konkursil, saavutasime üleliidulisel konkursil esikoha ja siis meile Briti peapreemia tuusik pioneerilaagrisse Artekki kuuks ajaks. Ja Artekis oli selline tore asi, et me pidime ka koolis käima, kuna see langes septembris periood sisse siis kõik see õppetöö käis vene keeles ja, ja see oli üsna keeruline kirjandust vastata ja matemaatikat vene keeles ja ma pidin need hinded tooma muusikakeskkooli, mis Artekist sain üle. Ja loomulikult need ei olnud kõige paremad ja ütlesin muusikakeskkoolis, et, et mul kadus see hinnetelehte ära. Ja siis ma esimese kuu lõpus siis alles saabusid muusikakeskkooli õppima. Muusikakeskkoolis oli tõeliselt raske, esimene aasta solfeedžoga olid mul väga suured raskused. Ma ei olnud harjunud kolmehäälse diktaati kirjutama. Ma ei olnud harjunud kolme aalseid laule laulma, ühte klaverile ühte laulda, nii pidevalt vahetada. Ma tegelikult tegelesin terve esimese aasta solfi õppimisega ja sinna mul läks väga palju aega, aga tulemus oli muidugi see, et kui ma 11. klassi lõpetasin siis mul oli. Nagu kõik muusikakeskkooli lõpetajad enamuses loomulik käik Tallinna konservatooriumisse ja seal sai mul õpetajaks sama õpetaja, kes oli ka muusikakeskkoolis. Rein Ots, Bert kui ma 81. aastal siis konservatooriumisse astusin, siis ma paralleelselt õpingutega asusin tööl ka Estonia teatris orkestris, fagotirühmas. Kuidas sattusite pillimängude pealt administratiivse teedele? Siinkohal peaks ütlema, et nii kui ma Tallinnasse tulin muusikakeskkooli õppima, nii ma osalesin ka puhkpilliorkester Tallinna töös ja, ja see jäi külge, et ma pean kogu aeg mitmel rindel tegutsema. Kas on see püsimatu hing või mis iganes. Ma olen väga paljusid elukutseid pidanud ja seda ka ilmselt seetõttu, et orkestrandi palk ei olnud just väga kiita. Et pere nagu leival lauale toomiseks oli vaja võib-olla natuke rohkem pingutada, aga see siis külge. Ja vahepeal, konservatooriumi päevil peale lõpetamist olen ma isegi katlakütja olnud siis ma olen ERSO-s töötanud kolm-neli aastat, siis estraadiorkestris mitte töötanud, aga pidevalt asendamas käinud ja kus ka vaja oli, et kõige raskemad ajad olidki kaheksanda aastani just siis väga paljud pillimängijad läksid Soome laia maailmatööle ja sind kis fagotimängijat defitsiit, siis seetõttu ma sattusin Ersosse, systeksid projektorkestrid jälle Soomes, Skandinaavias igale poole, et see oli väga huvitav. Ta on väga, väga, väga kiire ja kuskilt maalt ka väsitav aeg, kuni aastani 93. Ja otsustasime Tallinna tolmu jalgelt pühkida ja liikuda Tartu suunas. Oled sa mõnikord mõelnud, mida sa oled isalt pärinud? No mõningad asjad on kindlasti geenides juba. Ilmselt see püsimatu hing kindlasti meil Tamratel on see omadus ilmselt, et kuigi ma olen kuulnud, et tööd tuleb teha mõistusega ja süda tuleb hoida oma pere oma lähedaste jaoks aga kaameratel vist läheb üsna tihti, need asjad lähevad sassi ja tehakse tööd liiga palju südamega. Ehk siis väga palju aega läheb, väga palju armastust läheb sinna ja kas me sellest õnnelikud oleme? Ma arvan, et me oleme ikka õnnelikud, et meil on selline võimalus tud tegutseda sellisel alal. Kas sa praegu ka mängib pilli ja kui tihti seda ette tuleb? Tänaseks ma olen mänginud pilli 39 aastat juba ja Tartusse tulek 93. aastal tähendab seda, et ma asusin Vanemuise sümfooniaorkestrist tööle, kus tegelikult ma olen tänini hingekirjas veel. Et kas ma olen administratiivtöötaja Eesti kontserdis Vanemuise kontserdimajas või olen rohkem pillimees siis kuskil kahe vahel. Imre Kalmani on üks huvitav operett ja seal on üks tore tegelane härra Biskadzek. Temal on päevane ülesanne olla, kohtub ristav ja õhtuti tema läheb, puhub klarnetit. Ma natukene leian seal endaga sarnasusi, et mul on sama asi tegelikult päeval ma ikka olen põhimõtteliselt kontoritööle pinn tööl olen kontserdimajas ja õhtul tee siis osalen teatritöös orkestris.