Meil on täna saates delta külas Riho Pätsi koolimuusika fondi 2000 seitsmeteistkümnenda aasta üks laureaatidest koolimuusika edendaja, muusikaõpetuse didaktika, dotsent Tallinna Ülikoolis, Maia muld, tere. Tere päevast. Te jõuate paljude muusikaõpikute autor ja muusikaõppekirjanduse looja olnud erinevatel perioodidel ja tegelikult 2006. aastal. Teile anti auhind doktoritöö eest, mille te kirjutasite siis astataile. Mida ta täpsemalt selles doktoritöös uurisite. Doktoritöö pealkiri oli muusika fenomen kultuuride dialoogi kujundamisel ja selle teema avamisel siis ja uuringu läbiviimisel osalesid nii eesti kui ka vene õppekeelega koolide õpetajat. Nende arvamuste põhjal toimus see kokkuvõte. Tulemused ja soovitused edaspidiseks. Nii et tegelikult see mitmekultuuriline kool on olnud üks teie valdkondi, huvialasid. Jah, olen sellega täitsa päri ja eks ma olen ise pärit ka mitmest kultuurist korraga. Ja kuna muusikaõpetuse võimalused olid nagu rakendamata ta selle taasiseseisvunud Eesti haridusprotsessis kasutamata jäänud, siis võtsin oma õlgadele kanda ja kasutada seda valdkonda õpilaste integreerimisel Eesti kultuuri ja Eesti ühiskonda. Sealsamas ka riigikeele. Et muusika on ju universaalne keel ja mingis mõttes muusika on väga sobiv vahend integreerumisega integreerimiseks. Jah, jah, muusika on küll. Tähendab muusika on ka ühise kultuuriruumi loomiseks väga sobilik. On üks keel, milleks me ei pea kasutama oma emakeelt et noodikeermevõime jaapanlastega mitte ainult siin Eestis, vaid jaapanlastega sakslastega kõikidega jagada, et on kõikidele arusaadav. Montikaia. Eestis elab palju erinevaid rahvuseid, kas Eestisse toimib, ütleme see muusikaõpe läbi integratsioon? Kuna olen selle oma doktoritöö teoreetilises osas väga palju uurinud erinevate maade teadlaste muusikapedagoogikavaldkonnas, siis arvasin, et see protsess peaks toimuma libedalt kiirelt ja pehmelt. Ja seetõttu olingi alustanud seda oma muusikaalast, õppekirjanduse koostamist kiiremas korras ja hästi põhjalikult ettevalmistatud kirjastuses koolibri väljaannetes oli siis muusika Vošeb näestranaa. Esimene klass, teine klass, kolmas klass, neljas viies kuues adopteeris siin avita kirjastuse õpikuid ja järgnes koos oma kaasautoriga Ljudmila soominaga väga tubli, väga loominguline ja väga teadlik õpetaja muusikaõpetajaga siis seitsmendat kaheksandat-üheksandat klassi. Sellele jätkus muusikateadlase Imbi kulli õpikute tõlkimine gümnaasiumi jaoks, nii et esmakordselt Eesti hariduse ajaloos said vene õppekeelega koolid õppida mitte Moskva programmide järgi mitte Venemaa õpikute järgi, vaid esmakordselt olid loodud need tingimused, kus mina arvasin, et vot nüüd kohe viie aasta pärast hakkavad nad rääkima eesti keelt ja laulma eesti laule ja nad muudavad oma mentaliteeti. See nii lihtsalt ei läinud. Aga iga muutus nõuab aega ja muutus on tegelikult protsess ja protsess toimib ja toimub seetõttu, et ma olen ju tagasisidet saanud. Ma olen koolitanud väga palju muusikaõpetajaid. MTA, see tähendab Eesti muusika ja teatriakadeemias Tallinna Ülikoolis ja toonud naat vene õppe kuule Eesti muusika juurde kuid integratsioon on nagu kahesuunaline protsess, seal ei saeta vene koolkond integreeruda kellega, et vastas peab olema ka eesti koolkond Eesti inimesed, kes soovivad integreeruvad ja mõistavad ka seda vene kogukonda. Nii et Eesti ja eesti koolidele, kooliõpetajatele, muusikaõpetajatele, siis pakkusin vene muusikat, rahvalaule ja, ja nii edasi. Et tekitada huvi kõiki õpetada ei ole võimalik. Aga kui tekib huvi, tekib soov teada, kuulata, suhelda, saada veel rohkem nagu neid oskusi, siis see on see algus, paned seemne ja siis on see kastad. Ja see annab tulemusi, aga iga asja jaoks on ikkagi vaja aega. Te olete kirjutanud ka muusikaõppest kui väärtushinnangut õppest väärtuskasvatusest muusika mängib seal olulist rolli. Millist rolli täpsemalt? Jah, aitäh selle tähelepaneku eest, tõesti need põhimõtted, mida ma olen praegu, me räägime venekeelsele koolile, õpikutes, sest ma olen loonud ka eesti koolile. See kuum uus lähenemine seisneb selles muusikaõpetust ei saa võtta omaette eesmärgina. Ei sa õpetada 15 Eesti laulu, 16 vene laulu, kuulata muusikat, õppida viis tantsu ja siis muusika ei ole. Et muusika selle omaette eesmärgi kõrval tal on suurkasvatuse võimu ja väärtuskasvatus ongi üks muusikaõpetuse osa. Ma olen seda jah kirjutanud nii lasteaia õppekava toetuseks kui ka kooli õppekava arendamiseks. Esimeses ja teises kooliastmes näiteks. Ja seal ongi see väärtuskasvatus, seal tekivad küsimused, mis on väärtused, millised väärtused on väärt, et neid õpetada teistele ja milline, et kuidas siis saaks muusika osaleda, kuidas muusikaline materjal, kuidas muusikaline mõtlemine, niisugune termin on mitte ainult terminina olemas, vaid muusikaline mõtlemine on teaduslik termin. Et läbi muusikalise teose analüüsi ja selle väärtustamise saab endas ja teistes kujundada positiivseid suhtumist nende erinevate rahvaste muusikasse. Aga et austada teiste kultuuri, muusikat, kunsti kõigepealt tuleb õppida austama oma rahvamuusikat, see oli ka üks põhimõtetest, mida ma kasutasin õppekirjandust koostades. Muusikaga tegelemine võiks just nagu õpetada meid ja üleüldse näiteks õpetada lapsi kes sellega alustavad saada ka paremateks inimesteks, et ka selles mõttes võib-olla mingisugused väärtushinnangud ja moraal ja sellised asjad. Eetika. Ja kindlasti kindlasti see aitab kujundada tolerantsust. Aitab paremini sotsiaalseid oskusi kujundada, sest see arutelu, mis toimub näiteks peale muusika kasvaid teoste kuulamist et teise kuulamine on juba suur väärtus, sest seda õpitakse ka selles muusikaõpetuse protsessis. Teine asi, et oma arvamuse väljendamine mitte ainult väljendamine ja põhjendamine on teine asi ja kolmas väga tähtis asi on, et saada aru, et ühe ja sama teose kohta võib arvamusi olla mitu. Ja osata neid arvamusi ka aktsepteerida, et ka see arvamus võib olla õige, et nõudsin konsensust selles arutelus, vot see on ka üks väga tähtis sugune metoodiline võte, mida saab kasutada inimest paremaks muutmiseks. Kuulasime siin Riho Pätsi loomingut, vana lugu, süüdist eesti rahvaviisid. Ja meil on täna saates külas Riho Pätsi koolimuusika fondi üks tänavustest laureaatidest Maia muldma Teie kui paljude muusikaõpikute autori ja just ka väga varasele kooliajale mõeldud muusikaõpikute autori käest. Ma tahaksin küsida, et kuidas lapsi muusika juurde tuua või kuidas teha nii, et nad ka jääksid muusika juurde, sest et võib-olla ka paljud mingil hetkel lõpetavad selle muusikaga tegelemise. Jah, ma olen töötanud 27 aastat üldhariduskoolis ühes ja samas kõik need aastad minu esimene eriala on diplomijärgne klaveriõpetaja. No üks, 10 viimast aastat ei ole õpetanud klaverit, et isegi ülikoolis on see pilliõpe ja ma annan üliõpilastega ka seda võimalust. Ja siin tuleb kindlasti kasutada võimalust õpilases seda huvi äratamist. Ja seda huvihoidmist olla tihedas koostöös õpetajaga, instrumendi õpetajaga ja suunata seda last jääda truuks muusikale. Ega laps, kui tuleb näiteks klaverit õppima, ega tema ei taha seda sõrmelööki ja ei taha neid harjutusi, heliredeleid ja kõiki neid tehnilisi asju harjutada. Tema tahad mängida, Beethoveni kõrrelised? Ma ütlesin, et jaa, et saad küll mängida, aga me peame läbi mängima 11 jäävad paari aasta pärast, tegelikult mitte paari, vaid nelja aasta pärast, viiendas klassis saad sa mängida. Ümarroputad väike see õpilane raputab pead. Ei tema, ei, tema ei taha. Kui seda ei saa, siis tema ei taha. Siis otsid talle huvitava repertuaari, istuda, köidaks peale suruda ja pealekäimisega niisugusega ei jõua kaugele. Ja ükskord kuskil viiendas-kuuendas klassis ta lihtsalt leiab uusi huvitavaid tegemisi poisid, spordis, tehnikas, tüdrukud ka leiavad endale see muusika vastu huvi hoidmine, see on, see on tegelikult selles õpetamisprotsessis kõige-kõige keerulisem. Aga kooli muusika tähendab mitte ainult muusikakooli, vaid ka üldhariduskooli, niisugune probleemne koht. Et kuhu kaob see muusika, armastus, me õpetame ju võt, kuula nüüd, Bachi, kuula Tšaikovskit ja oma arust on nii. Ja neljandas viiendas klassis ta ei kuula enam, ta ei taha enam seda muusikat, siis tuleb kohandada ja tuleb paindlik olla, õpilaste suhtes jätta Bach alles, jätta Mozart alles, aga sinna kõrvale tuua veel midagi. See on muidugi õpetaja oskus, professionaalne oskus. Suur roll on muidugi õpetajal, eks ole, muusikaõpetajal, aga samal ajal ka õpikul, mille järgi õpitakse. Ei milline üks hea muusikaõpik võiks olla või peaks olema? Kui tulid need esimesed õpikud välja ja ma koolitasin õpetajaid, kes olid juba nende õpikutega tuttavat ja andsid tunde nende õpikut materjali järgi siis ta ütles, et esimene liigutus, mida lapsed tegid, kui ma andsin need õpikut nad tõmbasid kätega põlvedest üle, tuhastaksid käsi ja siis pühalikult sirutasid, need käed õpetab ja said selle õpiku, et see oli niivõrd liigutas ja see ei olnud ainult üks õpetaja, vaid paljude klasside kaupa, et niisugune austav, nii et õpik kõigepealt visualiseerimine ju seda raamatut, mida me kätte saame, et mis sealt tuleb ja kooli prii. Ma olen väga tänulik, et ta leidis väga häid kunstlikuid. Oled Võssotski oli esimeste õpikute illustraator. Edasi eestikeelsete õpikutele tuli väga põnev illustraator, ta illustreeris multifilme oma kirjastuses, seal aga siin ka Raivot ihanov leidis võimaluse väga humoorikalt luua pilte, nad ei olnud pärises illustratsioonid vait, nad omasid iseseisvad kunstilist väärtust ja kandsid endas sõnumit. Et ainult nende järgi võis juba õppida ja tutvuda muusikaga. Ja siis muidugi see huvitav repertuaar, mida väiksem laps, seda püsimat mon ta ja ta ei jõua viis korda üht ja sama laulu laulda, ta tahab midagi uut. Ja siis kõrvale on pakutud väga erinevaid võimalusi pillimänguks, kuna õppekavas näiteks on juba kavas kannel, plokkflööt, plaat, pillid, Orphy, instrumentaariumi, nii et pillimänguga täita seda järgneval liikumine. Nii et mitmekesisus, see toobki, seda võimalust jätkata lapse huvi muusika vastu. Küsiksin ka muusikapedagoogika kohta, milline on muusikapedagoogikaseis praegu, ütleme, kui me mõtleme näiteks Tallinna Ülikooli peale või, või üldse ka laiemalt Eestis. Muusikaedendajana ma ülikooli juurde tulen läbi muusikateaduse. Kuna see fond, kus maa sain laureaadi preemia ja tunnustuse on Riho Pätsi koolimuusika fond, siis ma tahaks mainida, et mina olen isiklikult ka Riho Pätsi õpilane sest minu esimene uurimistöö oli seotud Eduard Vilde nimelise pedagoogika instituut. Ta oli ta siis ja ja lõpukursusel oli uurimistööl ja kuna mul oli esimene eriala oli klaveriõpetaja, siis mina võtsin Riho Pätsi klaveripalad lastele Eesti rahvaviisidel 21 pala nakkab põnevat töötlused ja ma uurisin faktuuri muusikalisi väljendusvahendeid, et kuidas saab rahvalaulust teha nii põnevat klaveripala. Kuna autoriks oli Riho Päts, siis ma saingi oma juhendajaks Riho Pätsi ja käisin tema juures kodus. Nüüd ma tagantjärgi mõtlen, et olen ikka noor ja julge, sest no mitte päriselt ei vaielnud, vaid ma väga julgelt avaldasin oma arvamust Riho Pätsile ja vot seal ta näitas oma suursugusust professionaalselt. Tema oli teisel arvamusel või mitte, iga kord ei olnud minuga nõus minu arvamusel, kuid ta väga delikaatselt jadaga põhjendatult seletas mulle miks need asjad siin palas nii käivad. Nad käivad siin niimoodi hoopis teisel eesmärgil, et mina seda ei teagi. Aga jah, ta tegi mind väga targaks ja ma tulin muidugi tema juurde noodiga, mida ma võtsin raamatukogust ja siis ma püüdsin kuskile kritseldada paberi peale, siis ta võttis oma noodi kinkis mulle see rariteetne noot, on mul praegugi kodus riiulisse uhkelt ja sinna sisse ma kandsin siis pliiatsiga kõik tema märkused, edasine liikumine või niisugune teaduspoole oli magistritöö. Siis oli doktoritöö ja mõlemad tööd olid sooritatud. Riho Pätsi õetütre Tallinna Ülikooli emeriitprofessori Maie Vikat, kelle poolt kes tuli ja jäi nii minu ellu. Ja aitas mul mõista muusikakasvatuse võimu. Et kui ja mille kaudu see muusika võim avaldub. Ja teemad olid ikka need integratsiooni det, mille kaudu siis saaks neid rakendada. Ja kui muusikaõpetusest rääkida praegusel ajal, siis on emtal ja Tallinna ülikoolil muusikaõpetajate õpetamisel ühine õppekava ühiselt töötades koostöö, võiks öelda, et ikkagi sujub mõningate raskustega, sest ühel asutusel ülikoolil on tugevam see pedagoogilist kasvatuslik pool ja muusikaakadeemial on tugevam muusikaline pool. Aga ma väga loodan, et nad annavad väga head tulemused. Ma olen ka juhendajana olnud ja olen magistritööde juhendajana nii Tallinna Ülikoolis kui ka muusikaakadeemias, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Ja neid töid magistritöid on juba ainult muusikatöid on üle 50 nende aastatega. Muusikamaaõpikut Eesti koolidele on üks selline sari, millega te olete pikalt tegelenud. Ja, ja siin on mul kaasautorina oldud Kai Anier ja praegu viiendat-kuuendat klassi koostan koos muusikaõpetajaga Kadi härmaga. Ja siin nende õpikute puhul ongi vot see kunstipool kirjanduse pool ühendatud muusikaga, et luua see lapse peas lapse hinges niisugune tervikmaailmapilt kus ei ole eraldi night, vot siin on kunstvat, siin on muusika. Siin on kirjandus, siin on matemaatika, aga tegelikult elu on üks, üks tervik. Ja need prioriteedid või need tasakaalud võib õpilane ja õpetaja iseenda jaoks leida Nende muusikamaaõpikutes kuid peab olema, kust neid võtta. Ja nende seoste loomine ja ma tean juba ette, et järgmise riikliku õppekava prioriteediks on pädevused puhas teadmine, puhas oskus, puhas kogemus, ta ei anna nisukest haaret ja väljundit õpilasele elus hakkama saamiseks siin ja praegu ja tulevikus kui ta ei saa seda kõike kompleksselt kasutada pädevusena. Vot see on kõige suurem väärtus, nii et see rõhuasetus liigub sinna poole. Aga ainult ühe asja ma ütleksin veel, et see viienda klassi muusikaõpetuse õpik, muusikamaa lood, selle aasta oktoobris Frankfurdi raamatumessil võitis Euroopa parimate õppematerjalide konkursil oma vanusegrupis õpikute seas pronksmedali. See on kõige suurem valt konson esimesest kuni kuuenda klassini, et seal on 27 õpikut. Muusikat varem ei ole esitatud, oli, aga muusikaõpik ei ole võitnud kordagi veel. Ja ma arvan, et Eestile mitte autoritel mitte võib-olla kirjastusele ka kindlasti aga et Eestile, et see muusika on nii kõrgel järjel Eestis ja ta kajastub ka õpikutes, muusikaõpikus, ma arvan, et see on märgiline väärtus. Ütleme lõpetuseks tahaks küsida seda hoopiski, et ma tean, et tegelikult tegelete ka maalimisega olete tegelenud siis kas see on midagi sellist, mis nii-öelda on teie jaoks nagu vaheldus? Mind võlus lapsepõlvest juba ja mul on, kui võrrelda, siis üks riiul täis noote ja teine riiul kõrval kunstiraamatuid see mind võlus ja esimese õpiku illustraator juurde ma sattusingi õpilaseks ja stuudios käin siiamaani. Suur Trovile. Suur tänu teilegi väga huvitavad küsimused olites.