Lapsepõlve lemmikraamat. Muusikaõpetaja Helju Tauk. Me lindistame teiega saadet südasuvisel ajal. Kui siit nüüd päris mitmeid aastakümneid tagasi mõelda ja meenutada teie lapsepõlve lemmikraamatute seltsis, kas tuleb ka midagi niisugust päikselist ja säravat meelde? Ma hakkasin vara lugema ja kuna isa oli ka suur raamatuarmastaja, siis raamatuid oli kodus palju ja ega nad väga ei kontrollinud, need mu vanemad, mida ma just lugesin, lugesin läbi isegi suurte raamatuid ja väikeste raamatuid. Ja kuna ma armastasin lugeda ajaloost, mina olen selle põlvkonna inimene, kes ettevõte puskidega tasujad väga tõsiselt tyhja saali ajaloolisi jutustusi, hirmu ja õudusega ja kaasaelamisega luges siis see pool oli küllaltki sünge ja erutav. Ja selle kõrval muidugi lugesin ma päris lasteraamatuid, need oli tookord kolmekümnendatel aastatel enne sõda väga mitut sorti saada. Ja nendest on mulle millegipärast meelde jäänud mitmedki lood võib-olla väga väikestest, aga vapratest inimestest noh, nagu prints ja kerjus ja nagu väike printsess looduse kuldraamatutest. Ja sellised nuhkus, kus armastus või üksteise hoidmine väga liigutavalt südamesse jääb, nagu oli üks tore lugu sipelgatest. Rohelise päikese maa, nii väga ilusa nimega juba. Ja kõigi nende sees on üks raamat, mis on ju päris lasteraamat ja teda võib päris ehk õpetlikuks lugeda ja kui teile öelda, et see õpetab teid elama, siis ta võib olla põrkate sellest eemale. Tegelikult on see üks päris süütu lugu väikesest tüdrukust, see oli nisukene tüdruk, kelle kohta ütleb raamatu lõpu poole üks arst. Millest koosneb siis selle tüdruku ime tegevravim. Nii palju, kui olen aru saanud, paistab see olevat kustumatu ülevoolav, rõõm kõigi ülemis juhtunud ja juhtuma saab. Igatahes tema imelikke ütlusi korratakse linnas ühte lugu ja nagu ma kuulnud olen, on nende põhimõte lihtsalt rõõmus olla. Mina tahaksin, ütles ta, teda retseptina kirjutada ja osta kui karpi. Pille. Aga kui temasuguseid palju siin maailmas oleks, võiksime meie arstid ravimise asemel paelu müüa, võid kraave kaevata. Vaat niisugune tüdruk, kelle ümber on vahva lugu, modema uued tutvused uues kohas, tema kadunud ema sünnipaigas, mis temale võõras on, tema on kaugel läänes üles kasvanud isa, kellega tal oli väga-väga soe läbisaamine on tema kõrvalt kadunud. Aga isa on tema ellu jätnud jälje, mida ma tahaksin ehk teilegi tutvustada. Seisa tüdrukut, kelle nimi on Pollianna nihukest nime kannab ka see raamat. Mängima rõõmu mängu son, kuulus ameeriklaste kirjanik Eleonora Pother tähendab naise kirjutatud ja ma usun, et küllap see raamat ehk tüdrukutele ka rohkem südamelähedane on, kuigi ma ei usu, et ta peaks postilegi vastu hakkama, kui poisid tahaksid tunnistada, et nendel kah soe süda sees. Ja seisan õpetanud tüdrukule rõõmus olemise mängu. Mõte on selles, et isa on seal kaugel, üsna kehvake, viletsa koguduse kirikuõpetaja ja mõndagi, mis nad üldse saavad. Oma elu rõõmuks saavad nad nõndanimetatud misjoni tünnidest, tähendab, tema töötab misjonitöö peal, õpetad päris uskmatuid, ma ei teagi, no ütleme, võib-olla musti või. Ja misjonitünnides paraku tuleb alati midagi muud, kui sa ootad ja lugu hakkab sellestki peale siin, et mina tahtsin nukku ja isa kirjutas sellest. Aga kui tünn pärale jõudis, teatas meile selle saatjat, nukkusid, seekord ei ole keegi annetanud, said ühed kargud ja arvasid, ehk lähevad need mõnele lapsele tarvis saatsidki. Aga mäng on selles, et iga asja juures leida midagi, mille üle rõõmustada, ükskõik mis see ka ei oleks. Ja siis me hakkasime isaga kohe peale karkudega. Kohalik. Tema sõber, niisugune teenija selles rikkas majas, kus teda esialgu kohusetundlikult katusekambris peetakse see teenijanna, ütleb ta, et mina ei näe küll mingit rõõmu selles, kui sa nuppu tahad ja saad selle asemel kargud. Aga Polli, anna plaksutas käsi ja ütles, on küll, on küll, ega minagi alguses ei teadnud. Aga siis võib rõõmustada, et neid tarvis ei ole. See on ju nii suur rõõm. Nestor küll veidrat tegemised, ütlekse nüanssi, aga tüdruk naerab, hüütakse pole veider, vaid see on tore ja me oleme sellest ajast peale seda mängu alati mänginud. Mida raskem, seda huvitavam on põhjust otsida. Aga mõnikord muidugi on väga raske, eriti siis, kui isa nyyd ära läks, minu juurest. Aga kohusetundlikult tõepoolest on isa noh, ülesanne temale jäetud inimesena ta mitte üksi ei otsi ise oma väikeses elus võimalust olla rõõmus, et oskab seda nii hästi, et näiteks oma küllalt range käelise tädi karistusigi oskab, ta tõlgib seda, mitte ta pöörab nad millekski, vaid ta oskab need tõlgid seda. Nii, et nad valmistavad talle rõõmu tema jaoks. Elu ongi inimeste juurde minna, vaadata, millised nad on ja neid aidata. Seal on üks väga tujutu vanem naine, kes on juba aastaid olnud voodis, ta jalad on haiged, ta on alalõpmata virise, mida talle ka ei viidaks, ta tahab ühtida teist, seda poolt vihmaussi, mis isa ära sõi nii-öelda. Ja Polli, anna läheb selle naise juurde, kes temagi peale uriseb ja räägib ka sellest, kui raske oli seda mängu mängida. Ja väga irooniliselt võtab seda see haige vastu, ei tea mille üle küll tema peaksid rõõmustama. Ja Polli anna hingab sügavasti, kuna ta kardab natuke, ta on nimelt alles 11 aastane. Ma mõtlesin, kui rõõmus teie võite olla, et teised inimesed ei ole nagu teie kõik voodis haiged, kui hiljem autoõnnetusel saab vigastada tüdruk ise. Ja mõnda aega on tema peal oht, et pärast seljavigastust ta jääbki ratastooli. Ja tal nüüd tõepoolest on väga raske leida põhjust rõõmustamiseks. Siis need ümberkaudu inimesed, et teda aidata ükshaaval tulevat natuke arglikult ja kobades selle tädi juurde, kelle süda ka üsna sulam on hakanud. Et rääkida, mida see väike tüdruk neile on andnud, kuidas ta neid on rõõmustanud, kuidas ta tahtmatult neid on elama õpetanud. Ja siin on veel üks väga kaunis koht sellest juba õpetajagi on üsna raske olla, sinust ei saada alati aru ja me räägime õpetaja kutse, ühiskondlikust tunnustusest ja nii edasi. Te olete seda kõike kuulnud? On üsna raske, ma usun olla kirikuõpetaja kuskil kaugel kodumaast maal, võõraste inimeste keskel, kellele ka sinu õpetus üsna kauge ja võõras on. Ja siin tuletab siis tüdruk oma isa meelted. Rääkige seal nüüd ühe kohaliku mehega. Ma küsisin isalt tihti nagu teilgi, et kas ta on rõõmus, et ta on kirikuõpetaja? Ta alati ütles, et on, aga enamasti ikka lisas, et ta ei jääks õpetajaks, kui ei oleks neid rõõmsaid osasid piiblis. Mis asju, imestab see kohalik õpetaja, kes parasjagu valmistab väga vihaste hukkamõistvat jutlust oma tema arvates passiivseks ja mitte abivalmiks muutunud intrigeerivaks, muutunud kogudusele. Isa rääkis rõõmule kutsuvatest kohtadest ja ütles, et kui tal on halb päev, siis ta ükskord võttis kätte, luges kokku kõik kohad, kus öeldakse, selles paksus suurest piibli raamatused tuleb rõõmus olla ja leidis neid tervelt 800. Ja ta ütles, et tal oli palju parem tunne sellest saadik, kui ta luges, et neid nii palju on ja ütles, et kui jumal nii palju ennast vaevas, et meile 800 korda öelda, et me oleksime rõõmsad, siis ta pidi seda väga tahtma. Ja isal hakkas häbi, et ta polnud rohkem rõõmus olnud ja needsamad kohad viisidki teda rõõmus olemise mängu loomise peale. Ja nii olen mina seda edasi mänginud. Ja siin raamatus kirjutatakse sedagi, et inimestel on vaja julgustust nende loomulik, kui vastupanujõudu tuleks tugevdada, mitte nõrgendada. Nii et ära loe üles seda, mis inimene teeb rumalasti halvasti, puudulikult hoolimatult. Parem katsu talle rääkida tema voorustest, aga nendest, mis tal on, ega seda ei saa valetada. Näita talle tema paremat, mina, tema õiget, mina, kes julgeb teed ja võidab. On veel üks mõte selles toredas jutustuses teile jääb ehk praegu on niisugune mulje, et ma siin õpetlikku tegelikult on ju siin ikkagi lugu sündmustega ja inimestega ja natuke nalja saab mina otsinud ei läinud praegu välja loo selgroogu, sest siiski loo väärtuse määrab suuresti tema selgroog. Siin on tore lugu veel elamisest ja kasulik olemisest. Kui alustab pulli, anna oma elu siis nüüd oma ka ja väga tubli ja väga korraliku, väga kohusetundliku tädi juures, siis tädi loeb talle kõik üles, mis me sinu päevaplaani nüüd paneme. Kell üheksa loed pool tundi mulle ette ja teed toa korda ja siis kolmapäeviti, laupäeviti õpid keetma teenija juures ja pärast seda õmbled minuga hommikuti õhtupoolikut, jupid klaverit ja nii nagu ikka ühte heast perekonnast. Last hakati omal ajal ja arvatavasti ka nüüd koolitama. Aga Poljanna hüüatab pool hirmunult, sa ei jätnud mulle üldse aega elamiseks. Jumaluke, sa elad ju kogu aeg? No muidugi, ma hingan kogu aeg, aga see ei ole ju elamine. Elamiseks nimetan ma kui saan teha seda, mis mulle meeldib väljas mängida, lugeda iseendale muidugi mäe otsa ronida. Tommy nüansiga juttu ajada, kõike teada saada inimeste ja majade kohta ja üldse kõike kõike. Tädi Polly, kas sa oled kunagi uksi kinni löönud? Loodetavasti mitte, on preili pulli hääl üsna pahane. Kui kahju nägu väljendas suurt kaastunnet. Kahju, kordas tädi Polly nagu uimastunud, no muidugi, kui sa oleksid tahtnud uksi kinni lüüa, siis sa oleksid teda ka teinud. Ja kui sa seda ei teinud, siis tähendab see, et sa iialgi millegi üle rõõmus pole olnud, muidu sa oleksid seda teinud. Sa poleks sinna lihtsalt midagi parata saanud. Mul on nii kahju, et sa iialgi millegi üle nii rõõmus pole, on. Vaat niisugune on see lugu Poljanas. Ma väga tahaksin, et te saaksite selle tüdrukuga tuttavaks. Kuigi ma kuidagi ei tea, kuidas see võimalik on, sest see on ammu ilmunud looduse kuldraamat. Mõndagi on hävitatud, sõjas põlenud. Aga te võite ikkagi minna raamatukokku ja küsida nõu, kust seda raamatut võiks saada. Minu jaoks on ta jäänud. Üheks lemmikuks tänini ja mulle tundub, et ta on väga suuresti mõjutanud minu ellusuhtumist siis, kui mul polnud aimugi, mis on ellusuhtumine või et seda vaja oleks. Võib-olla natuke imelik on isegi see päris lasteraamatust minu jaoks väga vahetud sidemed viivad ühte, teise raamatusse paksemasse. Tõepoolest palju raskemini loetavasse. Võiks öelda, et küllalt paljusõnalisi ja ilu kõnelisse ja võib-olla isegi natuke nagu praeguse lugeja jaoks isegi vanamoodsasse raamatusse, mis minu jaoks vist on küll olnud kõige mõjukam üldse paljudest raamatutest, mida inimene elu jooksul loed. Ja see on Belgia sajandivahetuse väga nimekas tookordne kirjanik Morris maadel link, keda ma sattusin lugema ka natuke lapsepõlves ja siis hiljem juba natuke suurema tüdrukuna. Tookord lapsepõlves just ilmus Nobeli laureaatide sari võib-olla ette näinud need toredad hõbekaanelised raamatut teilgi ehksel kodus riiulil või sõprade juures. Minu isa tellis nad ka ja see materlink lükkas mind eemale küll tõesti kah, aga tõmbas ligi. Siis ma juhtusin lugema tema hästi-hästi põnevaid raamatuid loodusest, sipelgate elu ja mesilaste elutoas oli täitsa kriminaalselt põnev kuigi väga tõsine, aga nende järeldused ei ulatunud mulle nii väga, ma lugesin neid ahnelt, aga tarkuse saatus pani mind mõtlema. Ja ma otsisin üles sahtlipõhjast ühe vanade väljakirjutuste raamatu, ma olen sõjaaegne noor kodu põles ära kui see saatus, millest ma räägin koos teiste raamatutega. Aga Valgas keskkooli lõpetades võõras linnas ja võõraste, teiste noorte keskel, küllap te teate ehk mis tähendab klassi vahetada natuke ehkibestununa või niimoodi õnnetuna satusse sõjas väga kannatanule küll peaaegu läbi torgituna raamatu eksemplar mulle jälle pihku, kuna see polnud minu omama, kirjutasin temast palju palju välja. Ja siin on mõned mõtted, mis mulle on jäänud noh, peaaegu sihukeste Kultsitaatidena nii meelde, et peaaegu ilma naljata. KuMul on häda, mulle, tuleb see tahtmatult silma ette, võib-olla naljakas, aga nii see on. Üks neist on see, et kui kõik need, kes võivad pidada ennast õnnelikeks, avaldaksid üsna lihtsalt oma rahulolu põhjused siis oleks ilmne, et vahe kurbuse ja rõõmu vahel pole kunagi muud kui vahe pisut naeratlevamalt, pisut valgustatuma plikkuse ja vaenulise ning sünge orjastamise vahel. Kitseja kangekaelsus, elukäsituse ja harmoonilise ja avara elukäsitluse vahel. Me oleme nii harjunud, eriti kui me oleme 15 aastased ütlema, et ah, ma olen nii õnnelik ja ah, ma olen nii õnnetu. Ja seda noh, tõesti südamest tundma. Või ütlema, et minu jaoks elusana mitte midagi pärast seda ei ole. Ja minule mõjus see üsna pikk ja keeruline lause peaaegu nagu löök vastu pead, et võib kurbust, rõõmu, õnneõnnetust nii sihukeste sõnadega väljendada, nii neid lähendada, nii neid suhtumise asjaks teha. Ja siin ongi üks niisugune mõte. Sündmus on iseendast vaid puhas vesi, mida saatus meile kallab. Ja tal endal pole harilikult ei maitset, värvi ega lõhna. Ta muutub kauniks või kurvaks, magusaks või mõrudaks surmavaks või elustavaks teda vastuvõtva hingeväärtuse kohaselt. See mõtte sisemisest ja välisest saatusest tähendab meie reageerimise määravus oli mulle väga uus. Miski pole maailmas nii kaua kuulekas kui saatuslikus kõigile neile, kes julgevad teda käsutada. Fantastiline mõte. Käsutada saatuslikust, meie, kes me arvame, et me oleme tumeda saatuse mängukannid või kurijuhus on tarkuse sõrmede vahel nõtke nagu äsja lõigatud Ritter muutub aga teadvusetuse käes roimarlikult rangeks. Raud latiks. Ma ei vaidle vastu, et võib-olla need sõnad on ehk natuke liiga keerukad. Aga teie olete sündinud võib-olla seal 10 12 15 aastat tagasi. Mina 1930 tundub olevat peaaegu möödunud sajandil. Aga ega see nii ei ole. Just meie praegustel päevadel. Me näeme, kui palju lähemale vahepealsetest aastakümnetest on kolmekümnendad aastad meile tulnud. Ja see, mida teha oma saatusega, kuidas suhtuda oma elusse, oli mulle väga oluline mulle, kes ma olin 11 aastane, kui ema näitas mulle seda ja kus minu asjad olid pandud, et juhul, kui meid ära viiakse ja juhul kui me lahku lähme, mis on väga mõeldav, et ma siis teaksin, et vaat siin on minu talvemontile Mildid ja kellel oli taga sõjaaeg ja kes oma kodu varemetel seisis 14 aastasena, sellel inimesel on kurbuseks järelmõtlemiseks põhjust. Päeval ka praegu. Ja see võimalus ise oma suhtlemisega oma elusündmuste mõju endale kujundada. Noh, see on, miks me veitsis tahta olla vähemasti iseendi peremehed, inimene on loodud olema õnnelik nii nagu inimene on loodud olema terve ma loen neid ridu praegu. Ma toon ehk mulle nüüd kergemini loetavad, kui nad olid, siis, aga see jälg minu südames on peaaegu sama, nii nagu ma tuleksin ikka ühte ruumi, mida ma pole lasknud tolmuda, kuigi ma seal pidevalt ei käi. Ja nagu ma süütan selles ruumis valguse siis nagu kõik saaks uuesti elavaks. Kõik see, mis selles ruumis on, hakkab mulle rääkima samasuguse hea sooja häälega, sedasama, mida ta rääkis mulle ka üle 40 aasta tagasi.