Täna annab noortestuudios autogrammi Eesti kirjastuskomitee esimehe asetäitja Leonid pärast siin-seal kõrge ametikoht ja ma tahaksin küsida, missuguseid ameteid te olete pidanud enne seda praegust ametit? Jah ma ei tea, kas ma teen küsisest jutustama, ma kardan, et see rida oleks väga pikk ja ja need ametid on palju, ma olen ma olen natukene tööd teinud juba enne sõda, aga ma olen päris vana inimene. Ja nagu see ikka tavaks oli, siis alanud päris jooksupoisist pääle Õpi poisist pärast seda elektritöökojas mõne aja töötanud tuukripaadi peal ükskord isegi üheks reisiks Soome ja tagasi olin ma laevapoisina sisse kirjutatud ühe laeva peale. Noh, sõja ajal algul tööpataljon, siis olen ma küll ka palki laadinud ja küttepuid vedanud. Hobustega. Olen vilja koristanud sõjaväes punaarmees teeninud ja. Maad kündnud. Noh, ja palju olen ka olnud mitmesugustes koolipoisi ametites alates algkoolist keskkoolist põhilist enne sõda ja siis natukene aega ülikoolist Tartu ülikoolis ja ja lõpuks siis nüüd mõni aasta tagasi lõpetasin kõrgema parteikooli. Jah, vahepeal isegi velskri kutse, peaaegu sain kätega Foli õppisin seal natukene aega ja nüüd viimased aastad õieti võiks öelda, see aeg on läinud nii kiiresti, ei saa arugi, et see on juba 20 aastat olen töötanud enam-vähem sellel tööpõllul, kus ma praegu olen ka, nii et ma olen olnud korrektor, toimetaja, toimetuse juhataja kirjastuses, kõik need ametid pääle selle raamatukaubandusalal natukene töötanud mõnda aega, noh, nagu te kindlasti mäletate raadios, töötasin seal peatoimetajana saateliigi osas ja nüüd 63.-st aastast saadik kirjastuskomitees. Nii et ametid, nagu näete, on palju ja aga siiski ei saa muidugi öelda, et nad kõik ühtviisi võrdselt oleksid mõjutanud või. Ei noh, kasvatanud või kujundanud mind küllap mõni on olnud lihtsalt väike episood, aga mõni on ka sügavama jälje jätnud. Kas te olete käinud eesti või vene õppekeelega koolides või koolis? No vot, see on üks niisugune huvitav küsimus, võib-olla mitte päris nii oluline küsimus, et sellest tänase saate raamidest pikalt kõneleda, aga siiski minu nime tõttu on sagedasti esitatud mulle küsimus, kas ma ka eesti keelt kõnelenud. Aga mina olen kogu aeg ennast pidanud päris lapsest saadik ja nii kauakirjutatud olnud kõikidesse minu dokumentidesse eestlaseks. Ja meil kodus valitses eesti keel, nii et vene keele õppisin mina ära alles sõja ajal ja sõjaväes põhiliselt muidugi nüüd kõrgemas parteikoolis näiteks oli õppekeeleks vene keel aga algkool tol ajal Pelgulinna kool, nagu ta rööviti Tallinnas. Ja siis keskkool, Gustav Adolfi reaalkool, praegune Tallinna esimene keskkool, need olid muidugi eesti keele õppekeelega. See on lihtsalt perekond, on väga kaua aega. Tähendab, esivanemad on väga mitmest põlvest juba elanud Tallinnas ja nähtavasti nimi on isade kaudu kogu aeg säilinud. Ja ema taga on olnud kõik eestlased ja nii on nähtavasti eestindamine tulnud siin iseenesest. Kas te astusite, noh, ütleme kuskil praeguses komsomoli eas komsomoli või sündisse vanemale? Ja vot siin ongi õieti õieti jah, see see seos kui me räägime või kui ma kõnelesin siin nendest ametitest ja kohtadest. Ma ütlesin, et mõned olid väikesemad nagu episootlikumad ei jätnud nagu jälge. Teised olid muidugi suuremad ja tõsisemad. Ja üks niisugune väga tõsine periood minu elus oligi sõjaaeg, tööpataljon, aga pärast punaarmee ridades viidi minema. Mina astusin komsomolid 42. aasta algul parajasti siis, kui me olime, kui formeeriti Eesti väeosi. Paroshinus seal seitsmenda Eesti diviisi formeerimise paigas ja kolmesajandas polgus, olin sel ajal Seal astusin komsomoli üks ja olin ka mõnda aega komsomoliroodu komsomoli algorganisatsiooni sekretär. Seal. Et see oli siis üsna noorest peast 19 aastat 18 mis ma olin, aga mis teid siis viis õieti komsomoli ridadesse, sest tegelikult siis ei olnud ju sugugi nii hõlpus niisugust teed valida. Ma oletan, kui see veel oli see ajaleht, pidite ikkagi küllalt palju kaaluma seda sammu? Jah, see on tõsi. Ma ei saa praegu päris täpselt muidugi öelda, sest inimlik mälu ja, ja nii tagasivaade tihtipeale ka natukene võib-olla parandada korrigeerida ikkagi ilustamise suunas kõiki oma varasemaid samme. Aga ma olen vahel selle peale mõelnud. Ja ma arvan, et see oli päris kuidagi niisugune loomulik või arusaadav selles raskes sõjaolukorras kus inimesi valiti just seal, kus inimesed tulid välja niisugused omadused, mida kogu aeg sakas hinnat või hukka mõista, kus sa näed iga enda kõrval asuva inimese kohta tõesti, seda, kas tema on inimene või ta ei ole inimene. Ja selles olukorras ma nägin, et need kõige paremad inimesed, kes meil ümber olid punaarmeesse tulnud noh, suur osa meil komandöridest juhtidest, need olid tõesti niisugused inimesed, kes olid eeskuju väärivad ja kelle järele tahtsid käia ja kui nemad kuulusid komsomoli, siis see oli kindlasti üks tõmbejõud. Muidugi, küllap ka ikkagi niisugune maailmavaateline hoiak. Sellepärast et sõjaväeperioodil me hakkasime palju mõtlema selle peale, kuhu inimene peab kuuluma missugusesse leeri, kes, kuidas, kes astub õiglasel poolel välja sõjas, kes mitte see ja küllap ka niisugused tegurid mõjusid, mis võib-olla hetkel alati ei pääse esile. Kuid mis on niisugused noh, pikkamööda mõjuvad näiteks ikkagi see klassipäritolu ka Alan tulnud või tähendab selle tõttu, et ma juba olen töölisperekonnast siis kuidagi tulnud ennast ikka lähedasena nendele ideedele ja ja inimesel võib ju hetkeks tulla üks või teine hoiakuid, aga arvab, et tema niisugune ideed või külgetõmbejõud tõmbatria kusagile mujale varem või hiljem ikkagi need väga suured ja väga tähtsad mõjud, ma arvan, hakkavad inimese peale mõju avaldama ja tõmbavad teda selles suunas, kuhu tema klassivend ja suurte inimrühmade vool teda kannab. Ma ei oskagi rohkem midagi enam selle kohta öelda ei pealsete ammendava vastuse. Aga kas nüüd see tee edasi partei liikmeks läks teil siis täiesti loogiliselt juba lihtsalt aja aja märgina? Jah, peaaegu võiks, võiks nii-öelda ma ütleksin jah, nii et kui mul vot niisugused maailmavaatelised küsimused kerkisid üles komsomoli astumise ajal. Kui ma nende üle palju mõtlesin pärast seda, kui ma veel ka komsomol Olindanud komsomoliperioodil siis parteisse astumine parteisse võeti mind vastu 51. aastal kandidaadiks asson 50. siis seal oli juba nagu kõik need põhiküsimused olid nagu otsustatud, seal murrangut enam ei toimunud. Ja noh, ka nüüd võib-olla niisugused kaldumised või ka mitmed kanti mõtlemised, need olid ka juba olnud ära kõik selle komsomoliperioodi jooksul ja ma arvan, et ma olin päris päris veendunud oma tee õigsuses siis koma, 51. aastal, kui need parteisse vastu võeti või kui ma 50. aastal kandidaadi kandidaadiks astusime. Aga mis te arvate, missugustest kaalutlustest, võiks või peaks lähtuma praegu näiteks noor inimene, kes niisuguseid samme astuks? Tal ei ole enam niisugust sotsiaalset päritolu erinevust ega ka niisugust ägedat klassivõitluse Potkete näidatud eri rühmituste programme silma ees. See on, see on väga huvitav jaa. Ja võib-olla isegi et mis on raske küsimus, keeruline küsimus ja nimelt sellepärast, et tõepoolest kui 40. ütleme ennegi seda, need, kes töötasid põrandaalusega komsomoli-na, kommunistlike noorte ridades või sõja ajal või otsekohe pärast sõda, kus tal tuli külas käies noh, lahinguid pidada, täiesti võidelda. Võib-olla elugi anda selle ürituse või selle idee nimel, mille eest ta välja astus. Ja seal oli nagu selge, et inimesel oli vaenlane oli vastas ise temani ühes leeris, teine oli teises leeris. Ja selle tõttu tema võitlus, kaks poolt, tema maailmavaade, kuidas kuidagi väga selgepiiriliselt ja kontrast sealt välja. Tänasel päeval aga noor inimene, no ekspluateerib pluateeri gladiaatoreid meil ei ole, need klass ei ole. Tähendab, tema oli juba niisugust kokkupuudet ei ole ja tema tuleb noh, võiks öelda nagu niisugust asfaltteed mööda meil sammud kommunismi poole. Selles mõttes muidugi võiks olla väliselt jääkski niisugune mulje, et meie noor inimene praegu astub ilma võitluseta ja selle tõttu ka väikese maa võib-olla karastusega ja väikese niisuguse ettevalmistuse sisemise ettevalmistusega nuh, komsomoli parteisse ja nii edasi. Aga ma olen vahel mõelnud, et kas see arvamus ei ole mitte liialt pinnapealne ja ma kaldun ise sinnapoole, et see on pinnapealne ja kui Noortekasvatajad nii mõtlevad, kui noored ise nii mõtlevad, siis on halb. Ma mõtlen, et praegu Kui see väline niisugune võitluse vorm on ära langenud või, või tera jääb väga väheks, küllap ikka üksikuid elemente, üksikuid momente ikka tuleb ülesse niisuguseid, kus ka väga tõsiselt tuleb seda võitlust pidada siis seda enam peaks praegu olema see võitlus pööratud iga inimese iga noor enda sisemusse. Ja siin peaks olema õieti see kriteerium, mis määrab ära, kas ta nüüd käib niisugust puhastustulest läbi, kas ta suudab sellest, mis meis igasühes peitub ja ka noores peitub ootamatult, on olemas ja kasvab mingisuguste paljude mõjude tõttu üsna jõudsasti kasvanud vana ja iganenud ja kõik see, mis ei sobi kokku ideaalidega ja ka noorte endi ideaalidega ei sobi kokku. Kas see saab maha surutud, kas ta saab sellest võitu või ei saa. Ja nii ma arvan, et tänasel noorel on küll üsna asfalttee, on olemas, välist võitlust on tal vähem, aga seda enam peaks temal olema sisemist võitlust tema iseenda pärast. No te rääkisite, et praegu nagu on väga vahelisust väliseid tegureid, aga kas see ei võiks siis viia niisugused esile, et praegu ehk on suuremad eeldused näiteks konformismi ja, ja konjunktuur kluse poole kaldumiseks kui näiteks varasematel aastatel. Vahel on isegi niisugust arvamust avaldatud? Jah, on küll. No kui päris aus olla ehk siis niisuguse Kui sealt veel sammuke edasi minna teie poolt nimetatutele, siis võib-olla karjerismi ja kerge tee otsimist seda on olnud alati ja kõige raskemates neis keerulisemates olukordades, järskude murrangute puhul ka kerkib üles pinnale kobrutab alati teatud vahtu või ka või ka mingisugust kerget kontsa päris, võib-olla ka isegi. Nii et niisugune võimalus on alati ja ma ei arva, et tütre praegu peaks olema rohkem kui muul ajal, sellepärast et inimesed on muutunud palju targemaks. Aga selle vastu ma just mõtlen, peaks olema kõige tähtsam see sisemine võitlus, mis inimene peab iseendaga ilma selleta, kui ta seda ei tee, kui ta niisugust läbi ei käi, siis tal muidugi temast seda tänapäeva või veel vähem tuleviku inimest tulebki. No võtaksime niisuguse asja, me oleme ju, puutume kokku inimestega, tihti kuuleme niisugust juttu, et elame 27 aastat, need Nõukogude Eestis, aga no minu pärast Tallinna tänavad on auklikud või no mis me siin teiste kapsaaeda kive viskame, ütleme ütleme raamatuid ei jätku või, või, või paber on raamatutes halb või tundus küllalt, on asju, mis ei ole kaugeltki niisugused, nagu me tahaksime, nagu tegelikult peakski tänasel päeval poolel või siis kuuleme niisugused jutud. Näete nüüd, seal ta nüüd on see ees eesrindlik brigaad, eesrindlik, mingisugune tehas, seal grupp inimesi võitlevad kommunisti, kommunistliku töö eesrindlane nimetusi nime eest, aga sellel samal ajal olnud nendel need ja need puudused. Ja tekib niisugune moment, kus inimene sagedamini noor inimene, taan impulsiivselt toitud kergemini välja kõike seda, mis ta mõtleb ja tegelikult ise ka vähem mõtleb, rohkem ütleb. See inimene näeb enda ümber ainult seda objekti, mille vastu võidelda, mida parandada, mis on halb. Ja ma tuleksin jälle sellesama korrutan küll, kahjuks on ta liialt, korrutan seda mõtet, aga ma tuleksin selle juurde, ma pean seda väga tähtsaks, mõtleks, et inimene peaks korraks vaatame võrdlema ennast. Kas temas on siis ka selle 27 aasta jooksul või 25 aasta jooksul noorem inimesed ise on 20 aastane, teadliku elu võib-olla 10 aastat või, või viis aastat. Kas temast selle aja jooksul on mingisugune muudatus toimub, kas ta on endas millestki jagu saanud? Mitte olla paljasõnaline? Mul praegu ütleksin ühe niisuguse näite, et hiljuti oli. Meil ühes ajalehes kirjutis kirjutas keegi üllap või Üllup artiklikese, kus ta hästi krõbedalt võttis läbi paar tõlkijat. Tõlkijad. Need olid niisugused nimekad mehed, kes tavaliselt ei tee haltuurat ja idee praaki. Läkski mööda, nii et järgmises lehes ülejärgmises lehes oli juba vastulause, kus näidati ära, et see kirjutis oli kirjutatud kergel käel pinnapealselt. Ja nüüd, kui hakata korraks mõtelda selle inimese peale, kes sellelegi siis võttis kätte ja kirjutas Võitles kellegi vastu millegi vastu tahtis teha paremaks. Me tegelikult ei kaalunud küllalt läbi, ei mõelnud läbi. Ja pärast seda, kui ta oli selle teinud, kui juba õiendus kaera ees ilmus vastu sara, ilmus Heido võtnud telefonitoru kätteida, helistanud nendele tõlkijatele. Võib-olla läks koguni nutihonorari välja, pistis selle taskusse, kergitas kaaguta, tänas viisakalt ja läks nüüd homsesse päeva edasi. Ja see tähendab, et sellel inimesel kuidagi, kui ta nüüd selle teo peale ise ei hakka mõtlema, kuidas ta läbi ei mõtle, kuidas ta läbi ei ela ja kui ta ei tunneta, et ta midagi valesti teinud siis muidugi tema läheb siis vot seda niiskust kõige lihtsamat teed. Aga ma arvan, et inimesed on sisemiselt ikkagi või vähemalt suurem osa, peaaegu kõik inimesed on head, nendes on palju mõtlemist järel kaalumist ja ja kui ta juba hakkab kaaluma ja neid asju omaenda sisemiste ideaalidega võrdlema, siis ei ole karta, et ta jääks niisuguseks, nagu ta on. Ma arvan, et siis ta hakkab juba otsima mingeid paremaid töid. Te propageerite väga nii mõtlemist süvenemist, aga mulle tundub, et kui ma tahaks, et ma võiksin teile vastuväited tänapäev nagu vähendab seda tendentsi just inimeste juures. Me oleme väga kaugele jõudnud oma massikommunikatsioonivahenditega välkkiirelt, me saame kõikidest mõtetest ideedest laialt informeerida ja mu meelest see võib kaasa tuua niisuguse ohu, et inimesed hakkavad nagu ratsutama valmis tõdedega, nad hakkavad nagu kasutama teiste poolt mõeldud mõtteid oma mõtete asemel. Ja küllap ta nii ja seisukohtade asemel, mis seal veel ja küllap ta niimoodi on ja õnnetuseks seda me näeme. Ja minu arvates veel ka sellepärast, et just see Tohutu informatsioonitulv, mis meid kogu aeg, nii nagu ma ütlesin, suur laine, kogu aeg mattak. See on omamoodi vastuvõtjate poolt muutunud, nagu moeks ka med tahame seda informatsiooni saada rohkem, kui me suudame seda seedida ja rohkem, kui ta on, kui teil on, meil tarvis on. Ja tõepoolest, selle hulgas on väga palju niisugust, mida inimene võtab valmis kujul eriti siis, kui ta saab seda oma seal niisuguse teatud inimrühma või väikese grupi poolt, kus tal on juba autoriteet, keda ta usukele poole ta Kui autoriteedi poole pöördub, siis tõepoolest, ta võtab valmistudes vastu ja seda ei pea õigeks. Ma arvan, et inimene peab väga palju mõtlema. Parem võtku informatsiooni vastu vähem. Aga kõik informatsioon, mis ta võtab vastu olgu läbimõeldud, ilusasti põhjalikult ja metarling ütleb ühes kohas väga kenasti, et mõtlemisele kulutatud aeg ei ole kunagi raisatud aeg. Ma arvan, et, et need on kuldsed sõnad, neid peab väga hindama. Noortes meie liiga vähe mõtleme praegu just nii. Mõtlemisega mediteerimise seisukohalt tähendab mõelda süveneda iseendasse ja ümbritsevasse maailma. Seda oli ta meil ei ole aega ju? Jah. Aga tead, töö teaduslik organiseerimine praegu sunnib mitte ainult tööstusettevõtetes, aga ma nägin hiljuti keskhaiglas tehti arstidega nii et osal arstidel tunnetest valiku järgi kõike ei jõudnud nii läbi katsuda. Aga valiku järgi arstidel oli pandud üks kontrollõde sabas, selles märkis ära, mida see arstilt tundide ja minutite kaupa on seal väga tööga koormatud. Väga toimekad, väga head arstid. Aga nähtavasti nende tööjaotuses on tarvis kuidagi ümber korraldada, et nad võib-olla selle mittevajaliku paberitöödelt saaks neid rohkem ära tõmmata. Võib-olla mingisuguste muude ülesannete pealt, et nad põhiliselt ravimisega saaksid rohkem tegeleda. Ja ma arvan, et meie igaüks peaksime omaenda elurütmis või päeva programmis või aasta programmis ka kord. Meil ei ole võib-olla ennist kontroll igalühel sabasse panna. Aga siiski katsume isegi läbi mõelda, kas meil on kõige otstarbekamalt meie päev kulutatud ja üldse kogu eluaeg kulutatud. Me kulutame väga palju tühjale-tähi ajale, vot sellesamale informatsioonile, mis meil mittevajalik, mis meile kõik sugugi vajalik ei ole. Paljudele niisugustele asjadele, millest pärast kui see on möödas, on see mõni üritus või on see midagi muud. Vaatad, et sa ei ole sugugi rikkamaks saanud, niisama kuidagi tulid sealt ära. Ilma et midagi juurde oleksid dum, ori juurde oleks tulnud. Aga olete te kindel, et kui inimestel tekib rohkem vaba aega, et nad siis ei istu rohkem televiisori ees, kinos? Ei kuskil kohvikus, vaid mõtlevad. Aga igal pool võid mõelda, kohvikus mõelda ja võib televiisori ees mõelda, võib ka kinos mõelda. Tähtis ongi just see, et kõike, mida sa teed, teeksid sa nii palju, kui sa suudad seda omandada juba säält pääle, kus enam sul mõtteid ei teki, kus ainult muutud mingisuguseks vastuvõtjaks, retsektoriks, kes kuidagi registreerib, annud selle. Jah, ma olen nii ja nii palju saanud filme näinud või nii palju raamatuid lugenud või nii palju kuulnud seal mingisuguse raadiosaated või näinud televisiooni saated juba sellest momendist peale hakkab asi muutuma kahjulikuks. See ongi ju inimese eripära, et tema suudab mõelda. Ja kui ta selle ära kaotab, kui ta teeb hakkab vastu võtma ilma mõtlemiseta, siis on tema omamoodi automaatrobot, võiks öelda. Kuidagi aga ei ole neil päritoluga sisse. Ja kui me nüüd ütleme kõige teistsuguse mõttevaesem kirjanduse liik, kui nüüd tulla kirjanduse juurde on detektiiv või, või sedalaadi kirjandus üldse. Kas te olete selle arvamusega lõud? See on väga populaarne ja ma ei ütle, et see minu arvamusel. Ei, ma ei ole sellega päris nõus. Miks? Vaadake. Oleneb seda jällegi, mida, mida me loeme ja mida me detektiiv kirjandusest loeme. Con Andoil no võib-olla Haagati, Kristi võib-olla. Nojah, ütleme seal niisugused kangelased nagu, nagu Sherlock Holmsi. Ja siin Alacum, sahh tänapäevast ja nii edasi, need on niisugused ikkagi juba omamoodi klassikalised kujud. Ja kui me nende kohta loeme või nendest loeme vahelduseks mõne Jutu või mõne raamatu siis mina arvan vahelduseks isegi päris hea. Mina ütleksin niimoodi detektiivkirjanduse kasuks ja kaitseks, et paremad teosed nendest on ju loogilise mõtlemise pärlid. Nad on. Pingsa intellektuaalse töö viljad ja nad panevad ka inimese, tähendab, lugeja viivad väga niisuguse leidliku mõtteviisi pääle selle tõttu pärast halli tampivat tööpäeva, mis võib-olla oma rütmi ja ja kurnavuse poolest on tüütu väsitav, mina mõtlen, no mitte iga päev, aga võib-olla vahetevahel seal seal kord nädalas on mingisuguse muu aja järel ei arvagi, et siin peab kindel vaheaeg olema või ajavahemik olema. Üks detektiiv, jutt läbi lugeda võiks väga värskendada, mind küll värskendab ja mõtlemise toob niiskust, erksust juurde. Ma olen selle poolt, et detektiiv romaanid ja jutustused niisugustena jäävad. Aga muidugi teisest küljest ma olen vastu sellele ja nagu, nagu vist igaüks on vastu halbadele, detektiiv lugudele, mis on labased mis kordavad üht, 11 kogu aeg, sest tal ei ole. Rääkimata süžee mingisugusest uudsusest taga oma oma nende tüüpide ja, ja situatsioonidega kordab kogu aeg eelmist või mingisugust klassikalisemalt kuju. Ja see on muidugi niisamasugune nagu, nagu igasugune tühi töö, mis midagi ei anna ja taibata ka kergendust. Ja niisugune raamat on muidugi parem kõrvale pannud. Aga millest lähtub kirjastus või kirjastused üldse ühe või teise teose kirjastamisele võtmise küsimust kaardes. Noh, eks ikka laevu siin ainult detektiivkirjandus, ei, ma saan nii aru, et see on laiem küsimus. Eks siin on ikkagi selle teose kirjanduslik kaal tema jäävus praegu kui me räägime ilukirjandusest, aga pääle ilukirjanduse anname välja ka ju väga palju õpikuid, käsiraamatuid, kõrgemate koolide õpikuid, teaduslikke töid, lasteraamatut, populaarteadusliku kirjanduse loetelu on väga pikk, aga siin on põllumajanduses ja, ja kalandused ja igasugused muud alad, kõik tööstus ja tootmine, kõikide harudega ja ilukirjandus. Nii tõlke kui originaalkirjandus võtab sellest muidugi ainult ühe osa. Peab ütlema, et eks eriti tõlkekirjanduse osas püüame, püütakse kirjastustes eriti kaaluda, mida tõlkida. Riiklikud raamatukirjastused selles suhtes on küllalt kompetentset ja küllalt. Ma ütleksin ka nõudlikud on aga oma võiks öelda kergendavad asjaolud. No näiteks, kui meil ei ole mõne väikese vennasrahva keelest, kes oma kirjakeele ja kirjandusega on saanud alles nõukogude perioodi, kui meil ei ole sellest keelest veel ühtegi raamatut tõlgitud eesti keelde, siis selleks, et pakkuda temast kasvõi mingisugustki pilti, no ütleme, et on jakuudi või mingisugune veelgi kaugem vähem tuntud rahvas. Siis muidugi siin ei minda nüüd maailma klassika mõõdupuuga, selle kirjandusteose juurde võetakse teda. Kergemini plaani ja väljaandmisele. Ja küllap niisama toimitakse ka mõne väliskirjaniku teose puhul. Kui meil tõesti selle või teise rahva keelest ei ole üht või teist ei ole ühtegi raamatut olemas. Ja muidugi, eks eks mõnevõrra kergemini minnakse ka meie, meie endi autorite lähenedaksime endi autorite töödesse, nende hindamisele, originaalkirjandus, originaalkirjandus ja. Sest siin on ikkagi küsimus see, et ta on meie autor ja andmeil kirjutanud selle raamatu see on tema töö ja raske oleks nüüd arvata või kuidagi nii, kergemeelne oleks arvata, et kõik meie tänase päeva kirjanikud või Kirjanike Liidu liikmed, et nendest tulevad välja meil homse päeva klassikut homseks päevaks saavad klassikud. Küllap nad kirjutavad ikka ka niisuguseid teoseid, mis mõne aja pärast nii nagu tahaplaanile jäävad, ei ole nii. Aga praegu muidugi, kahtlemata tuleb nad kirjastada sellepärast et nendel on oma aktuaalsus. Nad kajastuvad tänast päeva. Aga väliskirjandus. Kes määrab selle, missugused ütleme näiteks prantsuse, inglise või, või saksa või ameerika vali jaja ja siin on õieti mitu mooduste, mitu kanalit. On olemas üks väga loomulik selline, kuidas öelda ametlik või, või niisugune välja kujunenud. Võiks öelda, et see on ka kõige tähtsam peaaegu kanal. See on nimelt see, et meie kasutame kas vene keele meil hästi kättesaadav vene keeles ilmunud tõlketeosed aga samuti ka teiste kultuurrahvaste keeltesse tõlgitud teoseid. Ja selle järgi hindame juba siis ütleme seal mingisuguse Hollandi või norrakeelse teose üle. Ja tema nimetus saab meile tuttavaks selle tõttu, et ta juba omamoodi kuulub ka hästi tuntud ja kaalukate teoste hulka. Et tänapäeva sedalaadi teostes kiiresti orienteeruda ja neid üles leida, selleks meil sotsialismileeri maad Ungari, Poola ja teised koostavad nõndanimetatud kult. Teoste nimekiri on nõnda kuidagi, nimetavad neid ja saadavad Nõukogude Liitu, need saadetakse kõikidele kirjastuskomiteede kirjastustele ja nende põhjal on siis võimalik juba määrata ära, mida üks või teine maalsema Kirjanike liit, kirjanike organisatsioon ja kirjastusorganisatsioonid soovitavad välja anda. See on, ma ütleksin, niisugune kuidagi ohvitsiaalne või kõige ametlikum viis. Teine tee on aga see. Ja meil on ta eriti levinud nimelt meil väga paljud inimesed, kes puutuvad kirjastusega kokku, kas nad on kirjastuse enda töötajad, toimetajad, toimetuste juhatajad, peatoimetajad, nende asetäitjad või siis pidev tõlkijate kaader. Lihtsalt nende retsensendid, konsultandid, mitmesugused, loevad kirjandust originaalkeeles On see siis Poola või prantsuse või inglise või saksa või mõni muu keel. Ja selle oma loetu põhjal soovitavad ma siin võiks õieti need soovitajad jaotada kuidagi ka kahte. Väga suures laastus ma ütlesin, mingisugust grupeeringud on, aga, aga võiks jaotanud kahte rühma. Seal on niisugused noh, kaalukat oleksime tasakaalukad ja meil hästi tuntud kirjanduse inimesed. Näiteks Lembit Remmelgas kogu aeg tšehhi kirjandusega tegeleb ja soovitab säält teoseid Kurtna teatud-tuntud ja teatud kui poola keele, poola kirjanduse asjatundja meil terve rea me võiksime teisi nimetada ka oma liiduvabariigis siin Läti ja Valgevenes, Olev Jõgi Valgevene kirjanduse peal ja nii edasi. Ja samal ajal on meil grupp nooremaid inimesi, need on põhiliselt enamasti on nad Loomingu raamatukogu ümber nemad otsivad väga palju uut ka vormi uudsust, ka seda, missugune üks või teine pool väliskirjanduses on kuidagi esile kerkinud ja kiiresti soovitavad neid. Neid tõlgitakse ja ilmub meile lugeja kätte Kasel teel raamatuid. Nii et meie see valik õieti tuleb, niisugust mitmet teed kaudu ja üht või teist moodust nendest alahinnata ei oleks mitte õige muidugi ega kõik see, mis tuleb minu kergemal käel sisse võetuna, ütleme selle sellesama ütleme entusiastide grupi poolt ei ole võib-olla alati väga kaalukas, kas seal on niisugust asja, mis on tühisem ja mis tuleb hiljem ka, võib-olla on ka rohkem või vähem hukka mõistetud. Aga teisest küljest ei tähenda hoopiski seda, et Loomingu Raamatukogu tervikuna oleks teinud halba tööd, vastupidi ta on ikkagi meie Pilku rikastanud annab meile võimaluse väga palju ka tutvuda, mida muidu ei oleks olnud. Ja ka siis, kui üks või teine asi on halb, mul on isiklik arvamus, kui üks või teine asi on noh, ütleme natukene alla keskmise või halb. See on võib-olla ka natukene isegi asjale kasuks, sest me saame siis selle põhjal võrrelda ja vaadata, mis on hea, sest kui kõik oleks ainult sajaprotsendiliselt head asjad siis meil kaoks isegi mõõdutunne ära. Meil oleks siis kõik ühtviisi jäänud hea natukene nii keskpärasemat ka on, kõrvalsisend on nagu parem hinnad, ma muidugi ei taha propageerida seda, et tõlgime nüüd edaspidi halba kirjandust, mitte sugu võrdluseks, aga kui vahel juhtub, et üks või teine asi on siiski niisugune, et ta ei ole jäävama väärtusega siis ei maksa kohe arvata, et ta nüüd mitte mitte kuskile ei kõlba või et, et see on niisama tuulde visatud inimeste energia, vaevia töö. Te mainisite siin praegu niisugust kuldnimestiku, mida kirjastused omavahel vahetavad soovitusnimestiku. Kas te võiksite nüüd öelda, missugused eesti kirjanike teosed on näiteks teie selles kuldnimestikus? Noh, ütleme viimase raske ülesanne praegu peast seda öelda. Aga ma räägin natukene, kuidas neil seda tehakse. Õigupoolest paar aastat tagasi 65. aastal, meie kirjastuskomitee ettepanekul hakati Nõukogude liidus kirjastuskomiteede vahel aga nende kaudu ka siis kõikide kirjastuste vahel vahetama ka niisuguseid soovitusnimekirju. Ja kõik kirjastuskomiteed kõigepealt omas vabariigis koos kõlastavat kirjastustega Kirjanike Liiduga meie siin meie, Eesti, Nõukogude Kirjanike Liidu inimestega. Need teosed, mis aasta jooksul on olnud kõige silmapaistvamad, näiteks meil 40 65. aastal teosed, mis said Nõukogude Eesti preemia. Nüüd indi raamat neli, neli köidet tuulist randa ja mitmed-mitmed, teised teosed ka, mis meil on tulnud siin praegu tuleb meelde krossi tiivasirutus on läinud ja ja luuleraamatuid on läinud meil sinna nimekirja sisse, need saadetakse laiali siis kõikidele liiduvabariikidele. Need, liiduvabariigid võtavad need siis oma plaanidesse. Näiteks Vilde 100. sünniaastapäeva puhul me soovitasime mitte ainult kaasaegset kirjandust, vaid ka Vilde teostest paar tükki sisse võtta. Hiljem üsna viisakas. Vastastikune informeerimine Armeenia ja ja mõned teised kirjastuskomitee teatasid, et nad tänavad selle eest, on võtnud niisuguseid raamatuid väljaandmisele. Ma tahaksin teie käest küsida nüüd hästi võib-olla et neil ei olegi intiimsed küsimused, aga need tal niisugused mitte eriti tööalased küsimused, kui palju teil jääb aega lugeda? Vot, see on jälle tööga nii väga seotud, et sinu lugemist mitte seda, mida te peate tegema oma tööd ja puhtuvisk. Ajalehed, ajakirjad, raamatud. Aega jääb lugemiseks umbes tund-poolteist iga päev. Selle plaani järgi, mis mul on seatud sellest pool tundi või kolmveerand läheb ajalehtede ja ajakirjade peale ja umbes tund aega on siis raamatut. Aga see ei ole mitte ainult ilukirjandus, sealhulgas on ka. Ma olen püüdnud enam-vähem lugeda kõik selle, mis meil kirjandusajaloo kohta ilmub ja ajakirjanduse ajaloo kohta. Et selle hulgas on ka niisugust kirjandust, et ma nii väga ranget piiri nagu ei oskagi teile öelda, kui palju just ilukirjanduse peale mul päevas jääb. Aga kas jääb teil aega veel tegeleda purjespordiga jäävad selle föderatsiooni esimese olla ja see on jah, niisugune valus küsimus. Ma hea meelega oleksin purjespordiga rohkem tegelnud, kui ma olen temaga tegelenud või kui vanimaga praegu tegelen. Aega peaks siiski leidma, aga mul on tervis olnud viimasel paaril aastal. Albia olid siin mõned operatsioonid ja ma selle tõttu lihtsalt ei saanud rohkem kui võib-olla nii kord. Suve jooksul ei ole merel käinud. Aga süda kuulub siiski spordile. Minu arvates ta on üks kõige toredamaid sporte ja ta on ka sellest vallast. Niisugune asi, mis rikastab inimest käia ja selle emotsionaalse ta, mis ta pakub. Paluksin näidete kirjutaksite meie autogrammi, raamatusse autogrammi, aga lisaksite sellele mõne mõttetera või mõne põhimõte, mida te sooviksite siia jätta? Vist niisugust, mis mulle endale kõige rohkem kohane oleks, sellepärast et teistele tuleks ka selle sententsi nii kujul seda soovitada. Ja ma ise tahaksin maailmast võimalikult rohkem saada omandada. Et mina ütleksin siis kuidagi nii Lenini sõnadega õppida, õppida, õppida. Aga seda vahel ka tõlgendatakse natuke liialt aabitsa likult. Ja sellepärast võib-olla oleks ehk kohasem öelda Betti Alveri sõnadega. Pirita KUI Kotkas Pilku vaatleja merd ja kastetilku. Sellega võiks öelda, et me peaksime nägema koguste ümbritsevat maailma, mis meie ümber on ja ka igat detaili, võib-olla veel rohkem ka iseennast selle sees. Ma palun lugege see veel üks kord kõikide kirjutasite sõna-sõnalt seda, mida te Käia kerite kui Kotkas, Pilku vaatlemerd ja kastetilku Betti Alveri järel. Kuupäev aitäh.