Tere, täna räägin parmupillist ja selle muusikast. Kellel värskeid kuivi heinu käepärast on, võib kõige lihtsama parmupilli kohe valmis teha. Selleks valige endale kuiv vetruv rohu kõrreke. Võtke see ühe otsaga vasaku käe sõrmede vahele, et seda saaks vabast otsast parema käe sõrmega kergelt võnkuma panna. Seejärel asetage kõrreke poolavatud suu ette ning pange kõrs vetruma, kuuletab lõksuvat nõrka heli. Kui huuli veidi liigutate, kuulete kohe, kuidas muutub helikõrgus. Kõige parem on seda pillikest õhtul vaikses heinalakas mängida. Nõnda lihtsalt oletegi saanud endale kõige primitiivsemad parmupilli. Heinakõrre asemel võite muide proovida ka kitsa kuiva pilpaga. Selline pill oli meil laste meelelahutus. Eestis üldiselt tuntud parmupill on siiski teistsugune. Ta koosneb lüürat meenutavast raudraamist ehk pärast mille pikaks venitatud otseste ehk aiste vahel on pikk õhuke raud keeleke. Selle lahtine ots on täisnurga all. Konksuna üles painutatud. Pilliaisad surutakse vastu esihambaid, mis on nii palju lahti, et pillikeel nende vahelt läbi käiks. Konksust tõmmates pannakse keel helisema, mida võimendab omapärase resonaatorina inimese suukoobas. Ma proovin teile demonstreerida. Suurt kokku surudes või lõdvemaks lastes saate juba pillikeele kõrgust muuta. See oli kõige lihtsam heli tekitamise võtte ja siidise parmupilli. Akustiline ja muusikaline fenomen alles algab. Püüan teile selle lühidalt ära seletada, sest parmupilli tuleb osata kuulata. Vastasel juhul ja paljudele seni tundubki, ütlete, et parmupillimäng on vaid mingi monotoonne Plilistamine ja keerate raadio kinni. Parmupilli kuulamine eeldab erilist pingutust ja kontsentreerumist sest mängitav meloodia koosneb kõrgetest nõrgalt kõlavatest ülemhelidest, mis kostavad pidevalt ja palju madalamalt kõlava pillikeele põhihelitaustal, mis on nagu omapärane burdoone. Proovin teile ühe loo jälle mängida. Vaevalt te praegu veel tuljaku viisi ära tundsite, kuid nüüd, teades juba loo nime, kuulake korra veel samaviisi. Vastu oli juba tuttavam. Pilli meloodiat on raske ära tunda ka seetõttu, et tegelikult te kuulete iga noodi puhul korraga tervet akordi. Esiteks kõlab pidevalt pillikeele põhitoon. See kõlab tavaliselt koguni oktoris. Selle taustal kõlav keskosa ongi tegelikult meloodia, see kõlab Esimeses okta vis. Nende helide teke sõltub mängija keele asendist suukoopas ja õhuaerodünaamilisest voolust. Selle teise ehk meloodilise tasandiku kohal kõlab teises või kolmandas oktamis veel kolmas ornamentaalne tasand. Sõltuvalt suukoopa erilisest asendist ja väljahingatavas õhust hakkavad parmupilli põhitooni sees tugevamini kõlama seni nõrgalt kostnud ülemhelid ehk oobertoonid. Tervikuna koosneb parmupilli meloodia niisiis mitmest suhteliselt iseseisvast kõla komponendist mis on oma füüsikaliselt tekkelt pealegi erinevad. Neid kõlakomponent on kolm ja neid võib kirjutada eri noodireal, ühendades neid partituuri. Eks muu jutt kõlanud keeruliselt, kuid pole midagi parata. Ülalöeldu pole aga veel sugugi kõik. Peale kirjeldatud meloodilise mängustiili on veel teinegi ja see on improvisatsiooniline meloodia, meloodiaväline mängustiil mis annab praktiliselt piiramatult võimalusi heli tämbri ja registri muutmiseks. Selles osas on parmu pilt tõesti unikaalne ja võimalusterohke. Seejuures kasutatakse kõiki kättesaadavaid hääleresonaatoreid äärmiselt laia articulatsiooniliste võtete valikut, rafineeritud rütmilist varieerimist ja palju muudki. Mõne näite esitan teile siinsamas stuudios. On veel kolmaski mängustiil, see on nii-öelda rääkiv või laulev parmupill. Selle stiili juures võib lausa laulda sõnalist teksti läbi parmupilli või pingutada häälepaelu, nii nagu tahaks öelda. Kuid välja ütlemata hääliku paneb kõlama, andes sellele omapärase värvingu. Parmupillikeel. Mängin praegu kolm sõna. Ju. Kuula tahan süüa. Sissejuhatav jutt sai parasjagu pikk kuid ma loodan, et järgnevaid muusikanäiteid kuulate te juba hoopis teise kõrvaga. Esiteks kuulake nüüd jakuudi parmupillimängu põhivõtteid jakuudi Teaduste Akadeemia murdesektori juhataja Ivan Aleksejevi esituses. Parmupill on maailmas üsna laialt levinud muusikariist. Seda mängitakse Euroopas Aasia keskosas, kust ta vist ongi pärit Siberis, Himaalajas, Indias ja Indo-Hiinas, Malaisias ja Indoneesias ning Okeaania saartel. Parmupilli ei tunne Ameerika põlisrahvad ning suurem osa Aafrika rahvaid. Saate alguses õpetasin teile parmupilli tegemist heinakõrrest, kuid see õige parmupill jaguneb tegelikult kaheks põhitüübiks. Üks on ülalkirjeldatud ning paljudele tuntud raud obaduse või lüürakujuline rauast raamiga pill, millel on metallist keel. Teine on plaadikujuline parmupill. See on nagu 10 15 sentimeetri pikkune kitsuke joonlaud, mille sisse on lõigatud piklik kitsas noolias keeleke. Plaat võib olla puidust, luust või metallist. Puust või luust keelekest painutada ei saa ning seetõttu pannakse pillikeel võnkuma nööri abil, mis kinnitatakse keele laiema otsa ehk jalami külge. Kuna keelevõngete amplituud on väike, siis tuleb nööri üsna tihti tõmmata ja rütmiliselt on plaat parmupillimuusika üksluisem kui metallist raam parmupilli oma. Kuulake nüüd Niffi pisi rahvusest pillimehe esitatud pala plaat parmupillil kangaanil. Lugu pärineb Sahhalini saarel. Saga liinilt tulema siiski Eestisse tagasi. Eestis tunti nagu mujal Euroopaski vaid painutatud metallraamiga parmupilli. Tõenäoliselt omandasid eestlased parmupilli juba Euroopas elades ega toonud seda kaasa oma kaugest idapoolsest soome-ugri lisest algkodust, nagu on mõnikord arvatud. Vanim Lõuna-Euroopa alalt leitud parmupill on 2000 aastane põhjamaadesse levista siiski hiljem. Skandinaaviamaade täpseltateeritavate parmupillide vanus ulatub 13.-sse sajandisse. On üsna tõenäoline, et Eestisse ja Lätimaale tõid parmupilli sakslased ja Soome alale rootslased sest kõik vanemad parmupillid pärinevad võõrvallutajate linnustest. Eesti vanim parmupill on Otepää linnamäelt ja selle vanus on 13. sajandi algus. Mil Otepääle ehitati piiskopi kivilinnus Pärnust leitud 14. sajandi parmupill Tallinnast ja Tartust mitmeid 15. 18. sajandi parmupill. Viimane arheoloogiline parmupill leiti sel kevadel Tallinnas Tartu maanteel asuva Jaani seegi õuel. 16. seitsmeteistkümnenda sajandi parmupille on päevavalgele tulnud ka Tallinna lähedal muistse Lehmja külakaevamistel. Kindlalt eestlaste pildideks võib pidada vaid viimaseid. Linnades võisid leitud parmupillid kunagi kuuluda sakslastele. On näiteks kindlalt teada, et 18. sajandil müüdi ühes Tallinna saksa kaubamajas eesti talupoegadele parmupille kolm kopikat tükk. Parmupill on üldse üks väheseid eesti rahvapille, mida sagedamini olnud ei tehtud ise, vaid telliti külasepalt või siis osteti. Eestis püsis parmupillimäng kuni viimase ajani. Selles mõttes oleme me isegi soomlastest paremas olukorras, sest neil pole säilinud ühtegi noodistust ega heliülesvõtet. Kuulame nüüd mõningaid eesti parmupillimängu vanemaid ülesvõtteid. Esiteks mängib ühe polka Kirbla tuntud pillimees Jaan Rand plaadistus 1936.-st aastast. Samal aastal plaadistati ka praeguse Tallinna uussadama lähedal Muugal elanud pillimehe Peeter piilbergi mängitud labajalavalss. Eesti parmupillimäng on meloodiline, eespool kuuldud virtuooslik mänguvõtteid meil ilmselt ei kasutatud ja see pole mängutehniline küündimatus, vaid mängustiil. Näikse, et Eestis eelistati suhteliselt madala külalisi ja mõõtmetelt suuremaid parmupille. Parmupill on vaid üldnimetus, Kihnus kutsutakse seda pilli tänini konnapilliks. Kuna parmupilli mängitakse suu ees hoides, siis on ta kandnud ka suupilli, moka või huulepilli, samuti noka, jaka kärsapilli nime. Vähetuntud on suukannel ja sõrmlik. Huuli või suu harpu on ta muide soomlastelgi olnud inglise keeles parmupilli üldtuntud nimetus shows Haapvõi, juudi harf. Kuid pilli ajaloo seisukohast. Kurioosne on see asjaolu, et juudid ise seda pilli üldse ei mängi. Ja parmupilli õige nimetus inglise keeles on soos haap ehk siis lõuaharf, mis on üsna täpne nimetus. Aga kuulame nüüd veel mõnda eesti lugu. Nooriku ärasaatmise nimelise pulmaloo mängib Lääne-Nigulas Taeblas elanud pillimees Villem Ilumäe. 1960.-st aastast on Eesti Raadio fonoteegis kärus elanud, kuid kullamaalt pärit pillimehe Jaan Baumani vana labajalalugu hunt aia tagasepapaja taga. Parmupilli on mõnikord ka teiste pillidega kokku mängitud, näiteks Kihnus öeldud, et konnapill teeb riiuli jäälegi elusaks. Toivo tubli viiulil ja mina ise parmupillil, mängime teile ühe sellise polka loo. Parasjagu unustatud parmupill meie lõunanaabritel lätlastel kuigi Põhja-Läti alalt on leitud mitmeid 14.-st seitsmeteistkümnenda sajandi arheoloogilisi parmupille. Kuid üks tore meloodilise mängustiilinäide on lindistatud Lõuna-Lätis 1952. aastal. Lätis on parmupill vargans ja nüüd kõlab Eestiski tuntud polka lugu. Üks piirkond, kus parmupillimängija Euroopas tänini elav on, on Karpaadid eriti Lääne-Ukraina ja Rumeenia, samuti Moldaavia seal parmupillid juba väiksemad keeled peenemad ning eelistatud tämbridki, teised ühesõnaga mängustiil meie omast mõnevõrra erinev. Esimene näide on Lääne-Ukraina Mägilastelt suulidelt kõlad Colo mõika lauluviis. Järgmine on Rumeeniast, Sõrba tantsuloo mängib koos orkestriga rahvapilli virtuoos. Nicole pleeessaa. Rumeeniast liigume nüüd itta ja lõunasse, jättes vahele näiteks kõrge parmupillikultuuriga Baskeerida tatarlased. Seal oli parmupill muide põhiliselt naiste mänguriist. Eestis meeste mänguriist üldse ei mängita, parmupilli-Kaukaasias seest on ta armastatud Kesk-Aasias, eriti Turkmeenia kasahhide kergiiside juures, kus ta on ka enamasti naiste parmu muusikariist. Kirgiisi naised on pilli mängides laste lõbustuseks, mõnikord ka puu hobustantsitanud. Selleks võeti peenike niit, mis üht otsa pidi, seoti mängija sõrme külge. Niit juhiti läbi jurta, laes rippunud konksu ning selle niidi teises otsas rippus väike puuhobu missis sõrme liigutamisel rütmiliselt hüppama ja kapi plagistama. Kas kirgiisidele on praegu isegi parmupilliansambleid olemas? Kuuletegi nüüd üht niisugust Mirkko muusi, ansamblit. Äsjakuuldud rahulikule vähese liikumisega kirgiisi loole on vastandiks kasahhi parmupill ehk Sanco põõs. Selle loos kuulete orientaalsele laulukultuurile iseloomulikke viisi käike ja kaunistusi. Kasahhi maalt teeme ühe hästi kauge hüppe lõunasse, jättes vahepeale parmupillilembesed Tiibeti ja Indo-Hiina ning kuulame üht filipiini parmupillilugu. Huvitavad on selle loo dünaamilised kontrastid, mida tehniliselt polegi nii kerge teha. Parmupillimuusikauurijad väidavad, et parmupillimängustiil vastab paljus kohalikule laulukultuurile. Meile võib eriti eksootiline tunduda kurgulaulu ja parmupillimängu seos. Paljud on vist kuulnud unikaalset tuva kurgulaulu, mida meil Eestis on proovinud minu teada jäljendada Peeter Volkonski. Kurgulaulu ja parmupillimängu kõrvutamisel. Selgus, et tehnoloogiliselt kasutavad nii lauljad kui pillimehed ülemhelide ehk opertoonides saamiseks sama tehnikat samasuguseid foneetilisi articulatsioonilisi võtteid alpides. Tiroolis kasutavad näiteks ühesuguseid võtteid joodeldajad ja parmupillimängijad. Samanud baskiiridel ja tuvalastel. Nalja pärast teeme väikese kõrvutamise, kuulame algul üht tuva kurgulaulustiilinäidet ja seejärel tuva parmupillimängu. Ja lõpuks jõuame me Jakuutide parmupillimängu juurde, mis on minu arvates saavutanud täiuslikkuse. Jakuudi tunnevad meilegi omast meloodilist mängu. Teine stiil on neil nii-öelda laulmine läbi parmupilli kuid erilisi saavutusi on neil meloodiavälises mängustiilis. See annab mängijale praktiliselt piiramatult võimalusi pilli heli tämbrilis Rekistriliseks muutmiseks. Selle mängustiili aluseks pole viisi mängimine, vaid vaba improvisatsioon, mis võimaldab mängijal pöörata erilist tähelepanu just rafineeritud kõlavärvide ja rütmide otsimisele. Selle stiili juures moodustavad parmupill ja inimese keha kogu inimese hingamise hääleaparaat ühe imelise terviku. Pisike parmupill on nagu väike seadeldis, mis muutub muusikariistad alles koos erilisel viisil laulva rääkiva ja mängiva inimesega. Jakuutias asuka parmupilli uurimiskeskus ja muuseum, kus ei puudu ka eesti parmupillid. Seal on välja antud ka parmupillimänguõpik ja otsitakse võimalusi parmupillimuusikagraafiliseks fikseerimiseks sest parmupillimängija jaoks on üksnes noodistatud viisist vähe, kuna ta peab teadma ka seda, kuidas ja millise kõlavärviga üht või teist nooti mängida tuleb. Ja saate lõpetuseks kuulete pikemat improvisatsiooni ühelt jakuudi parimalt parmupilli ehk Homuusi mängijalt biotor Ocotojevilt. Loo nimetus on suvine hommik. Jaa, Totterogotojevi leiutatud mänguvõtteks on selles loos käo kukkumise jäljendamine. See lugu peaks kõigile tõendama, et pill pead õige mehe käes olema. Siis võlub ka pealtnäha lihtlabast parmupillist imelisi selliseid välja.