Pariis, 1988. aastal otsustab prantsuse plaadifirma Philips plaadistada Bizet ooperi Carmen Chessi normaniga nimiosas. Plaadistamisel on kaasosalisteks prantsuse rahvuslik orkester kaks koori dirigent seegioossaava juhatusel. Teistes peaosades miga ela Mirela Freni toonhose, neil šikov ja eskamilia Simon Estes. Stuudiosse astub aeglasel pantri sammul mustanahaline lauljatar Jessie Norman. Tan pisut meeltesegaduses, aga väga heas tujus ja harjutab häält avaneerast Se villast. Tahan tempot proovida, oli fantastiline, küsib lauljatar dirigendilt. Paari fraasi järgi. Oli küll. Vastab dirigent. Ma olen innustunud ütlemisessinorman Emine vahele. Olen innustunud sellest tööst, kas ma peaksin olema õnnelik või hirmunud, neid ma ei tea. Aga olla või mitte olla, selles ongi iga ettevõtmise vastus. Jessi Norman laulab Carmeni. Jerzy Norman otsustas plaadistada Carmeni ja see on üllatus. See on küllalt suur üllatus ooperimaailmale Jessi Norman Hodeed, Petrova ja võrgutava muslannana. Suurim väljakutse publikule ja ka tervele muusikamaailmale kes lauljatari harjunud kuulama saksa repertuaaris ning teda selles muusikas ka väga kõrgelt hindama. Jessi Norman kaldus kõrvale oma loomingu teelt. See on vast üllatus neile, kes polnud harjunud lauljatari kuulama improviseerima meisterlikult spirituaale. Vaevalt et neid mitteteadjaid eriti jätkub. Nii suure ja võimsa laulja puhul, nagu seda on Essinorman. Aga kui keegi väga üllatada soovib, siis on Jessi normanil ka tagavarasid kuhjaga. Ja Garmini tõlgitsemise osas ta neid välja paneb. Algust tehti üheksandal juulil. Stuudiosse tuleb dirigent, keeleline ja muusikaline juhendaja korrektar prouad Jeanine rais kes on taastanud ooperis ka dialoogid, et ära jäta nüüd tavaks saanud retsitatiivid ja korrigeerib prantsuse keelt. Dirigent seitsme osava on erutatud ja ütlemisessinormanile kui saaks kõik korraga lindistada. Igal juhul mina annan tempo. Aga mina pole võib-olla võimeline nii kiiresti laulma. La la la Nad jätavad asjaosalised vastamisi ning stuudios valmib hea tööõhkkond. Psühholoogiliselt õige ettevalmistusloominguks. Se viljamüüride ääres. Jessi Norman lindistab aga kogu tema olemus, keha, käed, silmad, suu. See on kõik üks osa, Carmen vähe sellest. Seda on raske kirjeldada, aga vähe sellest, tema nägu on nagu elav lauluõpik. Ja see kõik läheb sisse. Esimese katsega braavo. Siidiost saava dirigendina näeb, et Jessi normanil on vasakus tagataskus suur tagavara muusikalisi väljendusvahendeid. Aga karminina kasutab lauljatar väga erilisi võtteid. Karmenil on mitu eri piirkonda kerge Paul või osapool, mille Jessi muudab super kergeks ja ei mingeid probleeme. Raskem pool. Kui Karmen seisab surmaga vastamisi, siis loob laulja hääl just laulja hääl väga tõsise atmosfääri ja siis läheb orkester ja koor temaga kaasa. Nii ma arvan. Ta teeb Carmenist muusikaliselt sügava huvipakkuva ja eripalgelise Carmeni. Ma arvan, sellise, nagu on just pise mõelnud. Äraarvamatu Karmen limusiin libiseb mööda Pariisi tänavaid võiduväravate poole. Selles istub sinorman. Ta vaatab aknast vasakule, paremale. Mõlemil pool on Pariis, aga peas üksainus Karmen. Kas see on nüüd see, mida oled elus teha tahtnud ja see on see? Varem pole laulnud Carmeni. Aga plaanitsenud seda teha olen ammu. Aga see osa vajab sisse, laulmist vajab aega. Ta kaldub kõrvale minu varem esitatud osadest. See ongi ergutav ja stimuleeriv. Tõlgendada tuli hinge sõltumatut, erilist kangelannat. Garmin oskab olla vastavalt vajadusele, Kacenteerib, kui saavutab eesmärgi armutu, kui vaja. Ai, ta ei käitu näiteks nii. Karmen võib sulle naeratada, kohe nuga näidata. Karmen, erinevalt aidast, teeb ükskõik mida ja saab seda, mida tahab. Vahendeid valimata. Moraali ei ole kohta Karmin iseloomus. Karmen on vaba ja uhke. Pärast Habanera lindistamist algab rühmatöö millest on kohe tunda, et valmimas on meie plaat. Dirigent küsib laulja arvamust, näiteks kas orkester pole natuke tuge või kuidas mängis sello. Lauljatar arvab, et pitsid Katoton vast vähe. Kohe astub vahele, aga kunstiline juht Jeanine rais. Sellega, et koor lauldes liigale kaotus muudab näiteks Habane raskeks. Stagado võinuks raskuse maha võtta. Teed väga seksikalt, ütleb ta Jessi Normanile. Aga anna aega kuulates linti uuesti ja uuesti uuesti ja uuesti lauldes. Seda kuni laulja ise vaimustunult hüüab. See on briljantne. Ja siis öeldakse homseni homseni, maestro, homseni. Homseni. Karmen. Kui Karmen pärast kaklust ära viiakse, kui ta on otsustanud, et ta ei räägi ja nii väljakutsuv, fantastiline, et tore, et saan seda laulda. Xi Norman tõuseb liftis kõrgemale ja kõrgemale Eiffeli torni. Ja mõttes vajub sügavamale rolli. Ei ütlemisessi. Norman sukeldumine toimus juba nädalaid tagasi, kui tulin Pariisi. Süvenen nüüd vast muusikasse, haistan seda plaadistamise õhkkonda ja saan kuulata ka partnereid ja see on tore, olen ju ette valmistanud üksi lauldes oma osa ja nüüd huvitun, kuidas see kõik ühte köidetakse. Oled selle sees ja ei mõtle enam rollile, vaid kõik on nüüd ühine töö. Põnev tööelu. Täna on teise vaatuse duett on Hosega Jessi, Norman laulab lahti. Kaua ta seda teeb, küsib dirigent. Kas ta ei tulegi veel stuudiosse läbi kuulama või teeme seda üksinda? Aga miks mul täna on juba kahed prillid kaelas? Juba on ja stsenaarium on stuudios, tuleb õigel ajal ja juba laulavad kõik koos Jessi Norman kunstiline juht ja dirigent. Sest koos näidatakse, kui maagiliselt miski kõlama peab. Kuidas te laulate ju sama teksti ütleb kunstiline juht. Karmen Peab ütlema. Minuga läheksid jahu, see peab ütlema suu kinni. Kas tahad veel midagi, küsib lauljanna lindistamise lõppedes. Dirigent naeratab, ütleb, et hea küsimus, kui kõik on õnnestunud ja väsinud. Neid on vaja ainult koju minna. Ei. On 14. juuli, Bastii vallutamise päev. Teed suletakse, algab pidu. Aga millal me kohtume? Viieteistkümnendal juulil. Ja 16. juulil on finaal. Siis mõtleme südamest, laske jalga, plaatan valmis. House ütles neid Carmeni Lätis, siis võtan ka pussnoa kaasa. Karmen vastased, aga ma ootan seda väga. Nii, need lahkusid stuudiost heas tujus, väsinud jälle sõidab limusiin Eiffeli torni suunas, kuhu seltskond pidutsema sõidab. Ilutulestik võidutseb, Pariis ja Eiffeli torn. Ees ootab tore tori armastus. Kas Cheesy Norman näeb Carmenis ohvrit ja ohvrit? Aga ainult selles mõttes, et Carmen on mustlane. Ja siin on ka küsimus omakorda mitte rassism, vaid usus. Muidugi ei usu ma, et Carmen muutub, tema ei toimu sisemisi muutusi. Sestan Karmen Ta on Carmen. Nagu alguses nitleta, väga kergelt. Armastus on vaba nagu linnuke. Ja nii te seda ka mõtleb, kuid hetkel ei ole see muidugi nii tähtis. Dallasest Carmen tuleb ainult tubakavabrikust ja ta ütleb kõike seda muuseas mänglevalt. Aga vaadake, neljandas vaatuses ütleb ta sedasama Ozeele. Aga selle taga on juba sisemine draama, kuid tekst on põhimõtteliselt sama. Vabana olen syndinud ja vabanaga suren. Muutub minu arvates ainult on hose, kes sunnib ka Carmeni ütlema, mida ta mõtleb, mida ta tunneb. Kui Karmen tahab Dono seest pääseda, vaatate kaarte, usub kaarte. Ja näeb, et tema kaart on. Ta peab surema Donhose käe läbi. Ta alistub saatusele, sest kaart ei valeta. Kuigi Carmen uskus, et ta võib veel oma mängu mängida. Kaua. Aga justan Hoseinuga leta eluloost välja. Täna tapeti Karmen Hozee, tappis ta. Kuid keegi ei nuta, sest ei nuteta, kui sureb uhke Karmen. See oli võit. Plaadistamise õnneliku lõpupäeval, ütles dirigent seedios. Ava. Me tegime, selle. Me tegime selle. Me võitsime. Ja et ma ei unusta öelda, ma olen sõlminud juba lepingu. Me esitame Carmeni bostonis. Firma Philips plaad Karmen ilmus 1989. aastal.