Täna on paslik rääkida hilissuvel ja sügisel tehtud eesti rahvapillidest. Maainimene, olgu ta laps või täiskasvanu, leidis vanasti kevadest hilissügiseni loodusest mitmesuguseid materjale pillide meisterdamiseks. Võib öelda, et täna kõlavad heinamaa ja metsaserva rukkipõllu ja rannaäärse roostiku muusikariistad. Nad on väga lihtsad ning valmistatud tavaliselt vaid hetkeliseks musitseerimiseks. Tõsi küll, mõni neist kuivatati või tehti kohe kuivast materjalist ning siis võis neid pille kauem mängida. Mitmesuguseid putkest, õlekõrtest või pilliroost, siia kuulub ka bambus. Muusikariistu tuntakse laialt üle maailma. Eestimaa hein podces tehti näiteks põhimõtteliselt samu pille, milliseid valmistati bambusest Austraaliast veidi kirdes asuvatel Saalomoni saartel. Eesti putke kõrre ja pilliroomuusika on suhteliselt tagasihoidlik, kuid on rahvaid, kelle juures see muusika on arendatud lausa täiuslikkuseni. Tänase saate algmaterjali lõikasin paar päeva tagasi ühel niiskel tänavu niitmata jäänud metsaheinamaal, kus kasvasid vägevad heinputkad seest õõnsa putkevarrest tegin muide viis erinevat puhkpilli. Tutvustan nüüd igaüht ning räägin kohe ka vastava pillitüübi laiemast taustast. Esimene pill oli putke vile. Lõikasin sõrmejämeduse putke varre keskelt pooleks, sain kaks toru, kest torukese alumise otsa jätsin kinni, jätsin sõlme alles. Niiet Tanumne ülemise lahtise otsa lõikasin kahelt poolt ülespoole viltuseks. Ühelt poolt sügavamalt teiselt kõrgemalt. Lõikepoolt vaadates on torukese otsas nagu rahvas ütles, sarvekesed putke püsti hoides. Asetame ta kõrgema lõikega vastu alumist huult ning puhume järsult alumise lõikeservale. Heli kõrgus sõltub putke vilepikkusest, nii et vilesid võib isegi omavahel häälestada ning mingit viisigi mängida. Nõnda lihtsalt olemegi saanud pilli, mida teaduses nimetatakse paaniflöödi-iks ja mis on maailmas laialt tuntud muusikariist. Me võime puhuda niimoodi õndlasse, võtmesse, padrunikesta või isegi pastapliiatsi otsingusse. Hoiatan aga kohe ette, et Eesti rahvatraditsioon ei lubanud seda mingil juhul teha tütarlastele naisterahvad, vile, kana kaagutamine ja lehma ammumine olevat põrgusse kuulda, arvati Palamusel. Usuti ka seda, et kui tütarlaps puhub võtmesse, siis läheb emal midagi kärna ja isal kuivab ära. Nii et putke vilepuhumine oli meil eeskätt poiste meelelahutus. Tõsi küll, käesoleval sajandil, kui vanad uskumused ununema hakkasid, on ka tüdrukud putke vilesid puhunud. Nõnda jutustas mulle 20 aastat tagasi Simunas Salla vallast pärit Meeta üllaste et tema isa oli sajandi algul lõiganud lastele ikka putke vilesid, kui hakatud heinamaalt koju minema ning käies vilistati midagi marsitaolist. Kindla viisi mängimisest putke viledel meil otseseid andmeid siiski pole. Sama lugu oli ka Soomes ja Lätis, kuid ansambli pillidena olid putke viled väga levinud meie hõimurahvakomitee juures. Vanemal ajal tehti putkest ka kuulsaid leedus, kud uudiseid, mis on nüüd tavaliselt puidust. Kuulame esiteks komiputke vilede, Kuim chibsonit, ansamblit. Igal mängijal on tavaliselt kolm vilet, mängitakse kahes või kolmes rühmas, Tertsides või kolmehäälselt. Erinevalt Eestist on komi, kui ships on eeskätt naiste mänguriistputke vilede puhumist võis komi ja Marimaal alustada alles 20.-st juulist ehk Eelija päevast. Heliülesvõte, mida praegu kuuled, andis mulle tänase saate jaoks Saima kordee Lahemaa rahvamuusika ansamblist, kes lindistas komi mängijaid kaks aastat tagasi komimaal ühel avalikul kontserdil üles võtta on üsna põnev. Teise loo ajal läheksid meie setu naised küll setukas tantsima, niivõrd sarnane on ta setu karguse viisile. Jätkuks kuulame üht Leedo Sutartiinet, mida seekord mängitakse küll puust viledel. Lõuna-Venemaal Brjanski Kurski oblastis tehti selliseid vilesid pilliroost ning samuti mängiti ainult ansamblis tihti koos muude pillidega. Sealgi mängisid niinimetatud ku Cycladel vaid naised. Sepa tuhanimelist, Kurski tantsuviisi mängitakse nüüd vene roobilil Saleical viiulil Jaku Kiikladel. Rumeenlased ja moldaavlased lääne-ukrainlaste grusiinide juures samuti Ladina-Ameerikas oli paaniflööt eeskätt soolopill ühesuguse läbimõõduga, kuid erineva pikkusega pilliroost või bambusest vilet seoti ritta. Komid on niimoodi mõnikord teinud ka oma putke viledega. Järgmise pilli tegemiseks võtan samasuguse alumise lüliga, see tähendab alt kinniseputke torukese ning Teeennoaga pikki torukest piklikku sisselõike. Puhume nüüd järsult putke ülemisest lahtisest otsast sisse ning sisselõike õhukesed servad hakkavad vibreerima ning saamegi ühe heli kätte. See pill on uik, huik või jänese huvik või siis jänesepill. See olevat jänese hädakisa. Komid nimetasid sellist pilli, kalja, pöörland ehk kajaka vile. Mõnikord häälestati kaks kalja, pöörlanitertsi, kvarti või Grinti ning puhuti kahehäälselt. Pikemast ning jämedamast mõlemast otsast lahtisest putkevarrest võib teha ka tavalise vilepilli asetades toru ühte otsa puust Brundikese ning lõigates peale ühe hääleaugu. Lõuna-Eestis lõigati putkellega mänguaugud peale ning sai viisigi mängida. Kuna putkond sealt Pütsik, siis oli putkest vilepillinimetuseks Pütsipill. See oli siis kolmas putkess tehtud pill neljanda pilli teeme samasugusest jämedamast mõlemast otsast lahtisest putkevarrest. Paneme selle suu ette ja puhume kuuli veidi pingutades, kuid tavalist pasunat. Viienda putke pilli tegemiseks on tarvis juba kuivanud heinputkevart. Selleks sobib juba septembrikuine puitunud putk. Umbes 40 50 sentimeetri pikkune kuivanud putke toru, mis on mõlemast otsast lahtine, puhastatakse sisemisest säsist, ülemine ots lõigatakse viltuseks ning ülaservast umbes viie millimeetri kaugusele lõigatakse hääleauk. Pilli hoitakse poolviltu enda ees ning puhutakse nagu flööti. See on putke pill. Ma ise seda mängida ei oska, nii et kuulame heliplaadilt. Tartumaal laeval elanud Eduard Ohovid putke pillimängu. Tema oligi see mees, kes sellise Burtke pilli 1975. aastal esmakordselt üldsuse ette tõi. Tema putke pilli alumises osas oli veel kaks mänguauku. Eduard ohu mängib jahisignaali koerad jänesejälgedel. Soomes tehti niiskust, pilli männikasvust ja see oli seal siis mändi huvilu. Tuntud rootsi pilliuurija Ernst Emms. Kaimer, kes kõne all olevat putke pillitüüpi uuris, väitis kunagi, et selline putke pill on tüüpiline vaid soome-ugri rahvastele. Hiljem selgus siiski, et seda tuntakse maailmas mujalgi. Kuulame nüüd heliplaadilt soome mänd huvil mängu. Eesti putke pilliga täiesti sarnased olid ka komi chibson ja mari sealtes. Kommid ja udmurdid oskasid putkes teha veel isegi kuuendat liiki putke pilli. See oli hästi pikk putke toru, millesse hoopis imeti õhku sisse komidel oli see just põela ehk luigepill. Lahtise ülemise otsaga putke pillid olid vanasti väga populaarsed Baskeeridele, tatarlastel, mitmete Kaukaasia mägirahvaste ning kasahhide juures. Tõsi küll, neid puhuti veidi teisiti kui meie putke pille. Baskeeriku Ray oli näiteks ühe meetri pikkune ning omas viit mänguauku. Heliulatus on Korail kuni kaks oktavit või isegi rohkem. Kasutatakse ülepuhumist. See oli armastatud karjuste mänguriist Niipaskiiridelt, kuid Kaukaasias kõlab Baskeeriku rai. Garadžaid Jaka pardiinid Põhja-Kaukaasias asendasid habrast putke mõnikord vana püssitoruga kasahhi. Tal oli aga üsna omapärane putke kuivatamise viis. Stepis kasvaval putkel lõigati latv maha ning puistati sisse peened liivataim, kuivas juured ja kuum liiv kuivatas seestpoolt. Kuulame siis viivuks kasahhi ööd. Leivavilja, eriti rukki ja odra valmimise ning seejärel viljalõikusaeg tõi külaellu veel kaks pilli. Esimene tehti enne rukki õitsemist, tõmmates rohelise rukkikõrre jätku välja ning veidi lemastades seda nii nagu tehakse praegugi. Võilillevarrega lömastatud ots võeti suhu ja puhuti. Nii saadi Kagu-Eestis lört või rukkipill või kateerubil. Lapsed tegid lörpi salaja, sest kes siis lubas niimoodi leivavilja raisata. Teistsugune pill tehti juba viljalõikuse ajal. Kuivale kõrrele lõigati jätkusõlme lähedal sirbiga sisse piklik keeleke. See võeti suhu ja puhuti. Nii tehti siis kõrre või õle pil targalt töödest klarneti tüüpi puhkpill. Kui peopesasid ruuporina suu ees hoida ja neid kokku suruda või lahti ajada, võib kõrrepilli helikõrgust juba muuta. Aastaid tagasi kuulsin Leningradi oblastis üht vene pillimeest, kes sellise kõrrega imiteerides üsna natu realistlikult koera niutsumist. Mina proovin jäljendada, aga väikese lapse nuttu. Niisugust virinat võib ka hanesulest teha. Hanesulega on lapse nuttu emiteerinud Hiiumaal kadrisandid, kui nad oma kadrititele hambaraha norisid. Kui nüüd pikemale õle kõrrele mänguaugud peale lõigata siis saab juba viiside mängida. Kõrrepillimängust vaimustas mõni aasta tagasi tuntud muusikamees Heldur vaadel, kes on kõrrepille ise teinud ning Westholmi gümnaasiumi rahvamuusikaansamblis kirilind seda õpetanud. Kuulame, kuidas mängib kõrrepillil Viljandi labajalga sama gümnaasiumi õpilane Liina Trishkina. Leedu karjase lugu Raleavimast mängitakse järgnevalt kahend õlekazel. Nagu veendusite on ka õlekõrs muusikariist. Et seda veendumust veelgi kinnitada, kuulame ansambli Kirylin esituses Heldur Vaabeli loodud humoorikat pilalugu, kus koos kõlavad kõrre ja kulbipill grammatiline kannel, jahi, Luganne, Aitäh Heldur Vaabelile saate jaoks antud helilindi eest. Kõrrepilli tunnevad samuti paljud rahvad nii lähemal kui kaugemal, mõned mängivad koguni kahel kõrrel korraga. Ka Eestis on enda torupilli imiteeritud. Vigala kandis mängis niimoodi kunagi Madis kopelman, ta istunud talgu ajal rukki Vihule, võtnud paar kõrt kätte, lõiganud ühele mänguaugud ehk sõrmilised peale. Teine kõrs oli bassitoru eest ning torupill olnudki valmis. Proovin minagi seda jäljendada. Kahelt kõrrepillil armastasid vanasti mängida näiteks Rumeenia lapsed Rumeenia pilli virtuoos, Nicole leezza mängib nüüd ühe uhke topeltkõrrepilliloo koos orkestriga. Kõrrepilli juurest oleme jõudnud lõpuks roobilini sest roopille hakati tegema alles siis, kui pilliroog sügisel kuldkollaseks ja kõvaks muutus. Põhimõtteliselt on need sama tüüpi pillid, vaid materjal on erinev. Ka pilliroole lõigatakse piklik keeleke peale, kuid pilliroog vajab rohkem töötlemist, kui üle kõrreke. Pilliroogu igal pool polnudki ning seda toodi vahel kaugemalt. Sangastes toodi näiteks Võrtsjärve äärest. Pilliroost võis teha ka vaid keelekesega niinimetatud Piugu mis siis puust torukesele otsa pandi. Selline oli muide Torupilli sõrmiline, mis ühe otsaga õhukotti pisteti. Mõnel pool oli pillinimetuseks kapeer pill poistele, kes toru pilist huvitasid soovitatigi algul roopillimäng selgeks saada. Niisugusel torupilli sõrmilisel mängib torupilli jussi labajala Aleksander maaker Hiiumaalt. Lugu plaadistati 1938. aastal. Edasi mängib Kandle saatel kunagine Abja pillimees Peeter Sild. Roopilli osa võeti vanasti täiesti suhu ning mäng oli torupillipäraselt voolav legaatos. Kuna piuk niimoodi kiiresti niiskub ja pill hakkab häälest ära vajuma, siis leiutati 50. aastal orkestrites niisugune moodus, et Piugu osale pannakse ümber puust silinder, kuhu õhkaugu kaudu sisse puhutakse. Piuk ei ole enam mängija suus, kuid roopillimäng on nüüd mõnevõrra teistsugune. Stakaatolise ja nurgelisem võiks öelda. Ka keelekonstruktsiooni on veidi muudetud. Üheks parimaks meie sellise roopillimängijaks võib pidada Ants Tauli riidajast Valgamaal. Paar lugu nüüd temalt. Torupilli ja roopillitraditsiooni heaks jätkajaks oli omaaegne RAMi laulja Olev Roomet. Kuulame üht Pilistverelugu ka tema esituses. Roopill on orientaalse päritoluga muusikariist ning kõige arenenum on roopillimuusika traditsioon meist lõunas ja idas. Väga populaarne on ta olnud näiteks Venemaa karjuste hulgas. Mõnel pool mängitakse seda tänini. Vene roopilli ehk sa Leica iseärasus, eks on see, et roopilli otsa pannakse veel looma sarv või Gazett ohust tuut mis annab pillile omapärase tämbri. Sa lõikal mängitakse meeleldi ka tantsulugusid ning kasutatakse ansamblites. Kuulete, nüüd Kurski oblasti Plaska lugu, paatjuska. Sarve lisamine roobilile näikse olevat esialgu vähetähtis detail, kuid tegelikult on see osutunud üsna oluliseks etniliseks tunnuseks. Vähemalt Eestis on sarvega roopilli mänginud Peipsi-äärsed, venelased, Torma kandis ka eestlased ning täitsa üldine oli niinimetatud sarvi pilvi sõrmuline setomaal kus ta ka Võrumaale edasi ei läinud, olgugi et seal roopilli samuti tunti. Järgnev setu sarvepillilugu on 1913.-st aastast, mil selle fonografeeris Kiyova külas Armas Otto Väisäneni. Lõuna-Venezia Mordvas on tehtud ka paarisroopille. Mordva nuudi võis näiteks koosneda kas kahest ühe pikkusest või siis eripikkusest lühemast ja pikemast troopilist. Viimasel juhul kõlas lühema pilli põhikond krintlikvart kõrgemalt kui pikema roobili. Põhitoon kõlab Mordva noodi. Mordvalased ta juurest teeme need kõrvalepõike läände Ungarisse ning kuulame üht uuema stiiliviisi esitatuna roobilil tsitri saatel. Ungaris oli roopill eeskätt stepikarjuste pill. Ungari roobil meenutab meie oma ja üleüldse on roopillid üsna sarnased omavahel, olgu see siis Eesti, Ungari, Egiptus, kus arvatakse olevatki roopillide, kodumaa-Kaukaasia või Kesk-Aasia. Muidugi oli roopilli iga rahva juures ka iseärasusi usbekid näiteks omavad üsna välja arendatud mängutehnikat, mis võimaldab neil mängida Diatooniliselt pillil nende muusikale omaseid grammatisme. Ehk kuulame siis usbeki roopilli, mida saadab ta IRA ehk trumme. Lõpetuseks kuulame veel paar Eesti roopillilugu. Esiteks mängib Liina Trishkina kiri linnuansambli saatel ja seejärel kõlab uljas lõpulugu. Mind kutsuti pulma kahe mehe Endel Koitlepa ja Richard Reino esituses.