Tere, hea rahvas, Elisevasse muusika, leksikoni ootab jälle pääsu, paras pinu muusikalinte ja meie oleme koos järve osamäega jälle stardivalmis, et alustada järjekordse tähega. Tänane täht on enne nagu maa nagu meri või nagu mesi sinuga, karupommide täht, mida nad mandril kasutavad oma sõnades mõmm Saaremaal, aga kindlasti mön. Kui seal vist pole peale lasteaia kaisupommide ammu enam ühtegi mesikäppa. Matheri igal sõna pärineb vana itaaliakeelsest sõnast Madriaale Mandriaale, mis omakorda tuleneb hilisladina sõnast matrikaale ja tähendab emakeelset laulu. Madrigelon renessansiajastu laps, mis muusikas sündis ja kasvas 14. 16. sajandil nagu mitmed teisedki vokaalmuusikavormid Saiga Madrigal nimetuse samanimelisest kirjandus, žanrist. Itaalia renessanssluules nimetati Madrigaliks seitsme kuni 11 värsilist idüllilist laadi lüürika väike vormi, hiljem ka teravmeelset naljast Levalt luuletust. Sisu hõlmas kõike võimalikku armastus teemast, poliitilise satiiri, ini. Madrigale loonud kirjanike hulgast nimetatakse itaallasi, Petrarcad, Bocatšazzaketitia, Tassot, prantslastest marood ja volte ääri. Seitsmeteistkümnendal sajandil muutus masliigal prantsuse luules vormilt vabamaks ja sisult omandas komplimendi tähenduse. Ent meid huvitab praegu eelkõige Madrikkali kui muusikavormi areng. 14. sajandil oli Madrigal valdavalt kahehäälne, harvem kolmehäälne, kusjuures sageli valitses rütmi ja teksti ühtsust kõigis häältes. See oli üks tee sillutajaid homofoonilisele stiilile, sest niisuguseid heliloojad nagu Jovannida, Kastša keeruda Firenze ja koopuda Polonia, tonato, Francheskolandiini ja teised panid oma Madrigalides olulisima rõhu ülemisele häälele. Teised moodustasid sellele vaid harmoonilise fooni. Maasikal jõudis oma arengu kõrgperioodi 16. sajandi teisel poolel mil häälte arv suurenes viie või kuueni. Meloodikasse tungis sisse Kromatism ning rütmiliselt vabadused suurenesid. Tuntuimad Madrigalistid sellest perioodist on tee Roore Orlando di lasso, palestrina Marentsi Ohtšesualdu kontsert. Madrigali loojaks peetakse Claudio Monte Verdit. Praegu kuulame Praha Madriga lauljate ette kades Jacob Regnarti Modrigali Ardosi kahjuks pealkirja tõlkimiseks jääb mul mõistust puudu. Madrigal komöödia, sellel Madrigalist välja kasvanud ja koos Madrigaliga arenenud rõõmsa sisulisel žanril on olnud täita 16. sajandil küllaltki tähtis roll ooperi eelkäijana. Madrial, komöödiadramatiseeritud Madrigal, koorikompositsioon koomiliselt tekstil, harvem pastoraalne etendus Madrigali vaimus muusikaga. Kõik tegelasse partiid, sealhulgas sisust, monoloogid esitati paljuhäälse ansambli poolt. Süžeed on olustikulised, sageli grotesksed satiirilised rahvalikku komeediale Larte traditsiooniliste tegelastega. Madrigal komöödia muusikas kasutati Madrigalide kõrvalgagantsonete viljanellasid ja teisi mitmehäälse lauluvorme. Oletatavasti sisaldas marjal komöödiaga pantomiimi igatahes oratsi objeki üks žanri aluse panijaid on märkinud, et tema amfi Barnasot tõlkes Sis Barnassi eelmäestik tuleb vastu võtta kõrvadega, mitte silmadega. Madrigal komöödiaid kirjutasid heliloojad, streidžio Krootse bankeeri, torellijateised, zhanri esimeseks pääsukeseks ja malli loojaks peetakse striicza 1567. aastal loodud Ill Chicalamentodelle tonne Albukaato mis tõlkes oleks umbes naiste loba pesu pesemisel. Marial komöödia sisaldab tüüpskeemi järgi koomilisi ja dramaatilisi episoode, mis on grupeeritud viide ossa. Neist esimene on neljahäälne, ülejäänud seitsmehäälsed. Eriti huvitavad on dialoogid, mis kujundatakse erinevate häälekombinatsioonidega. Madrigal komöödia renessansi koorikultuurisaavutuste hiilgav tunnistaja. Selles reisis üldistuse, muusikute mitmekülgne stiili ja karakteriloomevõime oskuslikult põimitud sisse Naapoli kantsonetad, villanellad, ballett, loodushelide jäljendused, koomilised ja kurb lüürilised kujundid. Deklamatsioonid stiilbufolices partiides monoloogid ja duetid nõudsid dramaturgiliselt ülesehitust. Kõik need elemendid valmistasid ette ooperitulekut. Ansambel Hortus Musicus on pakkunud meie publikule Adriano bankeerima Tigalt komöödia, vanadus, nutus, toreda ettekande. Sellest tuleb ka näide. Viid ainult paar, et no no no no no no no no no no no no no on. Puutum mured. Totooriasse Magretz. Rabor LOTE süüdi. Barrentide Eero. Pol voi tulla olista? Tagema vaadan. Radadele pesse, mis Trutookonooment Nagu Andalgi ja Mass toosov tähendab itaalia keeles suursuguselt. Eks samast sõnatüvest pärineb ka majesteedi mõiste. Karakterit määrava terminina võib seda tõlgendada ka tähenduses pidulikult hiilgavalt. Kõige lihtsam on muusikanäidet otsida sümfooniat instrumentaalkontsertide finaalidest. Kuid neid leiame ka mujalt. Näiteks juba Beethoveni tervikuna väga piduliku üheksanda sümfoonia esimese osa juurde kuulub helilooja juhend allegro Manontropoun puhkama estoso. Tõlkes on see kiiresti, kuid mitte ülearu pisut pidulikult. Küllap mõtles sakslasest autor täpsustava täienduse juures oma emakeeles sõnadega Anbiženfayerlis. See näide lubab selgitada ka muusikaterminoloogias väga sageli kasutatavat hoiatust Maanon tähendusega, kuid siiski mitte. Sellele omakorda järgneb täiendus Troppa või Tanto, see tähendab liiga või väga näiteks Largo Manon, Tanto tähendab siis laialt, kuid mitte siiski liiga laialt. Nii umbes midagi mõõtu. Kuulamegi katkendit Beethoveni üheksanda sümfoonia esimese osa algusest, kus ettekandjale on juhis allegro Manon, tropo un Pokumaa Esztooso esitab Laitsigi raadio orkester Herbert keegel juhatusel. Itaalia koolis pöörduvad õpilased iga meesõpetaja poole siin jore maestro ja see on lihtsalt härra õpetaja. Kuid peale selle tähendab maestro veel meistrit. Ja selles tähenduses kasutatakse seda teisteski keeltes austava nimetusena teeneka dirigendi, helilooja või mõne teise kunsti meistri kohta. Paraku on meil selle sõna truukimisel viimasel ajal hakatud kohutavalt üle pakkuma, eriti televisioonis. Ega iga muusiku ka väga heatasemelise puhul ikka seda sõna kasutada ei sobi. Olgu või konkursi võitja, konkursid toimuvad noortele muusikutele ja 25 aastast dirigenti maestroks nimetada on siiski liiga suur avanss. Ja muidugi ei ole patust puhtad ka raadiomehed, kes näiteks rokiiidolit kipuvad ka vahel maestroks nimetama. Meie keeles jäägu siiski see sõna seotuks. Auväärses eas meistriga õpetajaga ala Gustav Ernesaks. Ja veel natuke itaalia keelt. Matšoore tähendab seal maal suur vanem täiskasvanu jagama suurset helistiku ehk tuuri. Minu mure on väiksem, noorem ja samas tähistatakse selle sõnaga ka Minoorset helistiku ehk molli. Mazur ja minul on vist küll kõigile nii tuttavad mõisted, et helilist tutvustust eraldi ei vaja. Sellepärast astume kohe sammu edasi järgmise märksõna juurde. Magnishikat. Itaalia keeles on magnifico suurejooneline luksuslik ülikaunis. Ladina alussõna magnificus lisab eelmistele tähendustele veel õilis ülendav muusikavormina magnificat ülistuslaul marjale. Tekst on võetud luuka evangeeliumist. Mu hing ülistab väga issandat ja mu vaim rõõmutseb jumalas minu õnnis tegijas. Seda lauldi vara Evangeelsel ja katoliku õhtusel jumalateenistusel. Tekstil on väga arvukalt viisistusi kuulsaima tehklasenflilt Lassalt Palestiinast sõitsilt ja Johann Sebastian Bachist. Ansambel Hortus Musicus on plaadistanud ka 15. sajandi Madalmaademeistri Jomduffee magnificati kuuendas toonis ning eesti heliloomingust ei saa jätta nimetamata Arvo Pärdi magnificati. Ja ka muusika näide tuleb Arvo Pärdi muusika kujul. Kuulda annab selle Eesti raadio segakoor Toobas kaptenikäe all. Malagenia toob meie saatesse mõnusad hispaania tantsurütmid. Tants, mis on üle-hispaania-liselt levinud son, tango Malaga provintsi kohalik variant. Kunstmuusikasse tõi selle isakal peenis oma sviidis Ibeeria ning sealtpeale on kasutanud paljud teisedki heliloojad. Näitena kuulen Malageniad Morris Ravelliv, Hispaania rapsoodiast. Esitab Pariisi konservatooriumi, sümfooniaorkester on reeglite ann juhatusel. Mannerheimi koolkond on jäädvustanud selle Baden-Württembergi väikelinna nime igaveseks maailmaentsüklopeediat ja muusikaajalugude lehekülgedele. Mannerheimi koolkond moodustab tugeva ühenduslüli Bachis endeli epohhi ja Viini klassikute vahel. Manhimile tõi kuulsust Falts Baieri muusikalembene kuurvürst Karl Teodor, kes oma Mannerheimi asuva õukonna juurde koondas väga andekate muusikutest koosneva orkestri. Lisaks headele pillimeestele koondus Mannerheim iga rida väga andekaid ja uuendusmeelseid heliloojaid. On oluline öelda sedagi, et koolkonna tuumiku moodustasid tšehhi päritolumuusikamehed, kes olid oma kodumaalt emigreerunud pärast seal Habsburgide võimuletulekut. Mannheimi koolkonna aluse Canijana nimetatakse kõigepealt Janstaamidsi nime, kelle kuurvürst kutsus 1741. aastal oma õukonna kapelli dirigendiks. Too töötas selle orkestri nii üles, et juba mõne aasta pärast oli Manhainigapellil Euroopa parima orkestri kuulsus. Ent Mannerheimi koolkonna põhiteene on sümfooniavormi täiuslik väljakujundamine ja rida uuendusi. Mänguvõtet. Nimetagem pass või dünaamika, rikastamist forte ja piano kontrastidega ning sujuvaid üleminekuid nende vahel. Kressendosid jäädi minu endusid. Helivärve rikastas Treimolo kasutuselevõtt ning metsasarvede toomine orkestri koosseisu. Enne stantsid neid seal ei kasutatud. Samuti loobuti generaaltassist ja töötati välja täiuslik ning tänaseni vettpidav neljaosaline sümfoonia ülesehitus. Mannheimi koolkonna vanemasse põlve kuulasitajale Jan staamidsi veel. Francis Xavier rister, Anton filts, hinnad Scoutspower hilisemasse nii-öelda traditsioonide edasiviijate põlvkonda, Christian kannabis Janstaamidsi pojad Karl Anton ning veel Franspek. Neid 18. sajandi talente tänapäev kahjuks sageli ei meenuta ja nende muusika kõlab üsnagi harva. Ent arvatavasti igaüks, kes seda juttu nüüd kuulis, tahaks oma kõrvaga leida kinnitust, et ka meie oleme Manhaine koolkonnale milleski võlgu. Ehk siis kuuldes täiskõlalist sümfooniaorkestrit, mõelge sellele, et just Jans daamid viis 18. sajandil man häimis orkestri koosseisu 30 keel pildini. Nüüd on küll sellestki vähe, et just tema orkestris hakkasid puupillid ja trompetit olema paarikaupa. Et sinna toodi esmakordselt juurde klarnetit neli metsasarve ja orkestris hakkasid müdistama Timpanid. Nüüd läheb järg üle muusikale. Kuulete koolkonna rajaja poja Karl staamidsi kontserdist klaarnetile kammerorkestrile kolmandat osa rondo allegro, sulistun Aleksandr Ivanov. Orkestrit juhatab Aleksander Korneie. Manuaali algsõna leiame ladina keelest, kus manus tähendab käsis. Ja manuaal ongi klahvi instrumentidel klaviatuur see, mida mängitakse kätega on ju veel olemas pedaalid, jalgade tööks, orelil, manuaale mitu, et oleks võimalik üheaegselt kasutada eri registrite külasid. Kuulame praegu, kuidas kõlab Eesti suurim Kaarli kiriku orel oma kolme manuaali ja 81 registriga. Rolf Uusväli mängib teise osa glooria andee versiooni, mis Ast teises toonis Markaato see on itaalia keeles rõhutades ja muusika terminoloogilise sõnastikus kuulub erilise mängu visi juhatuste hulka. Markaatot mängides iga nuut nagu tõugatakse tugevasti välja ja pannakse mingi terviklik meloodiline fraas nõnda alluma tavalisest erinevatele meloodia kujundamise reeglitele. Kasutusel on ka sama sõna ülivõrre markatissima väga rõhutatult markatissima, kirjutas Tšaikovski ühes kohas trompetit partii juurde oma Itaalia kapricha partituuri ja seda kohe kuulemegi. Näite valisime Nõukogude Liidu riikliku sümfooniaorkestri esituses Konstantini Vanovi dirigeerimisel. Marss see Vana-Rooma sõjajumala muusikaline nimekaim leidis sõjameeste virgutajana kasutamist juba hetiitide armeedes 1800 aastat enne Kristust. Nõnda siis väga vana tarbemuusikamarsi tempo ja rütmi määrab kindlaks aegade jooksul välja kujunenud riviisan. Selle tõttu on tüüpilise rivimarsi soovitavaks metronoomi kiiruseks 120 lööki minut, siis järelikult peab marssi sõdur astuma kaks sammu sekundis. Sellest kiirem 140 sammu minutis on niinimetatud tervitusmarss, mille saatel vähemalt Vene kroonus pidi rivi ees marssima mingi üksuse ülem temast kõrgemale komandörile raporteerima. Kuid muidugi pole marsimuusika üksnes sõjajumala teenistuses Talon funktsioone tsiviilelus. Meenutagem kas või Raimond kulli kodumaa helisid lauluväljakul rahva meeleolu tõstjana. Pealesunnitud majja oktoobri paraade pole muidugi tahtmist meelde tuletada. Samuti tahaks kõrvale jätta kurvad leinamarsid. Ent meil valdavalt pulma marsina kasutatav Felix Mandelson partoldi muusika komöödia suveöö unenägu toob paljudele kuulajatele meelde midagi väga ilusat. Mujal maailmas mängitakse abiellujatele sageli ka Wagneri pulmamarssi. Praegu kuulame aga hoopis Pjotr Tšaikovski pidulikku marssi. Teetuur, mille mängib šoti rahvusorkester Neeme Järvi juhatusel. Metronoom mäletatavasti algasid Valdo Pandi kuulsa telesarja täna 25 aastat tagasi saated metronoom, pildi Jädiksumisega tähistamaks aja kulgu. Muidugi mõõdad tavaliselt aega, Kell metronoom aga normeerib ja süstematiseerinud muusika kulgemise pulssi. Inimesed on ju alati loonud endale täpseid standardiseeritud mõõtühikuid ja ega ilma nendeta toime ei tulekski. Nii on muusikaski vaja täpselt teada, kui kiiresti tuleb mängida näiteks allegro, et see poleks Lento või muud sellist. Igaühe taju iseenesest on ju subjektiivne ning ei tarvitse helilooja kavatsustega üldse kokku minna. Võimalik, et 18. sajandil ägedalt vaieldi seni veel normeerimata tempode üle. Kuid 1815. 16. aastal ehitas Reigensburgist pärit mehaanik Johann EPomukmeldsel kella vedruga riistad puu, mille pendel hakkas meetrumilööke minutis täpselt kindlaks määrama. Nüüd kirjutabki helilooja sageli tempo termini kõrvale noodiridade kohale kaks tähte. MM ära seletatult melt salli metronoom ja lisaks mingi numbri diapasoonis 40-st 208-ni 40 tähistab kõige aeglasemat tempot. Kraavet 208 on prestissima. Mängi või laula nii kiiresti, kui suudad. Nende kahe äärmuse vahel on paigutatud üpris täpselt kogu tempode terminoloogia. Mitu lööki minutis. Metronoom skaalal saab seda iga huviline lugeda. Toome muusika näite kõige kiiremate tempude vallast. Annerose Schmidt mängib neljanda osa prestiiž, sinu Ludwig van Beethoveni klaveri sonaadist, fami noor oopus kaks, number üks. Matinata ilus itaaliakeelne sõna tuleneb matiinast. Mis tähendab hommik. Matinata on siis hommikune aeg muusikas, aga hommiku serenaad? Väga võluva näite selle juurde leiame Prokofjevi balletist Romeo ja Julia kus üks omaette number kannab pealkirja hommiku serenaad ja õigustab ka sisulises mõttes seda nime. Kuulete nüüd mängimas Emilia Moskviitinat harfil. Seeemmatinata on küll Veera tuulova arranžeeringu orkestriloost kuid võib-olla on harfi kõla isegi Serenaadile lähemal kui, kui orkestri kõla. Nagu tähelepanelik kuulaja, Mart, kas tuleb täna M-täht pooleli jätta? Meile lubatud Tuin saab kohe-kohe otsa. Järgmine kohtumine toimub veel astronoomiliselt kevadel 18. juuni muusikalises tunnis. Kuigi, kes teab, kas nii ilusat suve nagu meil praegu on, sel suvel enam tulebki. Püüdke siis rõõmu tunda sellest, mis on. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Kümnendas muusika leksikoni saates mis jääb enne suvevaheaega viimaseks.