Nüüd viibime Ellen Niidu ja Jaan Krossi töötoas ja meie ees laual on paks romaaniga. Ja pealkiri pole, aga kuidas sa tavaliselt mõtled, kas sul on vahel ka nii olnud, et pealkiri tuleb enne? Kõigepealt? Noh, ei tea, Maran, Kitzberg väidab küll vist põhu sissejuhatuses, et mis siis viga on, kui pealkiri on leitud, siis on uudisjutt ka juba valmis, peaaegu. Aga ma ei ole seda lagedat. See on siis ikkagi pikema aiade muidugi kui see aasta, mis praegu lõppema hakkab. Ja seda ikka uus kassast kirjutatud või ehk rohkemgi, nii. Muudest kõrvale. Aeg on umbes 1939. On selge, et see peaks olema isiklike kogemuste romaan, no umbes sealtpeale siis kuhu jäid kunagi Wikmani poiste tegelased ja Tähendab Beekmanni postiga on sellel romaanil üks suhe, seal on poolteist või kaks tegelast, kes vilksatavad esinevat võib-olla ka isegi rohkem kui vilksatavad Wikman Wikmani poistes. Aga romaan ei ole siiski mitte. Pinkmani poissi. On teatud äkkküpsemise osalised, nii et on mingi suhe. Wikmani poistega sõdvemil esineb kapten neemoga tõmbles romaanidest mis ei ole siiski järjed. Kaugest sügavast minevikust oled sa siis tulnud üsna lähedale meile ja need aastad 39 40 41. Kas sul kunagi varem oleks kiusatus olnud nendest asjadest sellest ajast kirjutada ja andsid endale aru, et ei, nüüd mitte. Võib-olla kunagi hiljem. Nuia kiusatust ei saanudki tekkida, kuna kuna vastuvõetav käsitlus oli võimatu sules tekkinud kiusatust. Kas tahaksid natukene rääkida, kus sündmused hargnevad siin Eestis või mujal? Sündmused hargnevad 90 protsendiliselt Tartus. See on tolleaegne tudengite keskkond. Ülikool. Seal on õppejõude mõnevõrra sees. Kas õppejõude ka natukene ajaloolist tõde silmas pidades või on nad fantaasiakujud täis? Ei, nad on ikka prototüüpidega, nad kannavad valdavalt välja mõeldud nimesid. Nad on natuke ümber kostümeeritud. Siis minnakse võib-olla ka Eesti üliõpilasseltsi. Tähendab seda asutust seal mainitakse. Ja ka sellega on tegemist. Aga ajas jõuab romaan, kui palju edasi. Tähendab ta on nüüd kujunenud kuidagi niisuguseks raamromaaniks. Formaalselt ulatub seal raam oma oma tagumise, nii-öelda pyydaga aastasse 1969. Tekkelugu oli oli see, et ma kui me sõitsime Elleniga esimest korda Rootsi pärast kolmekümneaastast vaheaega 1969, siis helistas mulle seal üks vanahärra ja avardas rõõmsat soovi mida ma täiesti jagasin minuga kohtuda ja juttu ajada ja see oli minu vana ja kaduma läinud sõbra isa. Ta ütles, et teate, et aga saadet Mis siin möllab. Aga te jääte ju veel ikka mõneks nädalaks teatama. Helistan talle uuesti, kui ma olen vormis ja, ja siis siis kohtume. Ja siis meenus mulle kui ma hakkasin mõtlema, et mis Abele räägin, mida me arutame, missuguseid mäletuses tema pojast, kes kadus, kadus Venemaale. Siis meenus mulle, et mõned aastad tagasi või olla siis tollal juba ka. Ja siis ma mõtlesin, aga Sipsi isa ta oli ju nii agarasti oma poja jälgi otsimas. Omalajal, hiljem Rootsis viibides Punase Risti kaudu, nii ta ei olnud muidugi mitte midagi teada saanud olulist. Ma mõtlesin, et, aga mingi lootus niisugusel isal kellele see poiss oli ainus poeg, kes oli seda poissi omamoodi armastusest organiseerinud. Ja kes püüdis iseenda jaoks ja, ja niikaua, kui ta pojale elusolekus uskus, ka poja jaoks nähtavasti midagi natuke heaks teha. Niisugusel isal on sest isegi siis veel 1969 holemas kübekene lootustuda lootusetut lootust. Ja neist, mis pean mina talle rääkima. Kes ma nüüd nii kõrvalseisjana ja post factum. Tean enam-vähem kõike, Elsa hirmsaid asju. Ja siis ma, kui ta mulle helistas, ma ei, mul ei olnud võimalust, ma ei näinud võimalust temaga kohtuda, tahtnud valetada ja ei saanud rääkida. Ja pisikese valega päästsime enda ära, ma ütlesin Aga mõned aastad hiljem või poolteist mõtlesin ma kirjutada, sest novelli Saame rääkida asjadest, mis nii otseselt kontsentreeritult ei kuulubki, sinna juurde, aga sisuliselt ikka kuuluvad. No ja, ja niimoodi lülitu sinna siis kuidagi tähendab. Novelliga kujutluselt romaani kujutlusele ja hakkasin seda viimast. Realiseerida püüdma. Töö mõttes minu isikliku töö mõttes oli see ju enam-vähem. Taasta ma ikka midagi? Olen saanud. On ju teada, et sina vahet ei pea, on sul ka kahe romaani vahel olnud mõni niisugune pikem aeg, kus sai-d ei, mina kuunadega. Ei ole olnud, on olnud küll aegu, kus ma kahte romaani teen. Aga niisugust aega, kus ma üldse midagi, Jaan, ma ei tea, võib-olla nädal aega ehk on juhtunud või ei ole nädala pikkust. Aga nii päris ilma tööta? Ei, ma ei ole siiamaani üle nelja-viie päeva vist vastu pidanud, Ellen teab. Kiirköitja kaaned ei palju rohkemat. Ma tulin siia teispoole lauda Ellen Niidu kõrvale. Kui sedasama nüüd küsida, et missugune aasta oli? Vast mitte nii viljakas, aga ka meeldib, mul näiteks ilmus Soomes luuletuskogu see vist väljanägemiselt ilusamaid, mis mul üldse on juhtunud ilmuma elus? Väga ilus raamat ja minu meelest saanud ka head vastukaja seal. On küll jah ja on loetud ja isegi lugejaid on kirju kirjutanud. See luuletuskogu, no ma ei tea, kui paljud kuulajast seda näinud on, aga tema kaane seal on üks vanast fotost tehtud suurendus, kus on suur suur perekond ja üks väike Ellen valge kleidiga seal ka teiste hulgas. Sümboolne pilt minu meelest, sest et sina oled Alati olnud ühe väga suure pere liige. Kui olid väike ja, ja kui oled suur, siis ka meil oli suur suguvõsa. Nüüd hakkab juba otsa saama, uut tuleb peale, ega midagi, paar tillukest pildiraamatut on siiski ka ilmunud. Aasta jooksul lastele uusi asju, nii et et see ka midagi. Tere, tere lambatall. See on niisugune noortele emadele rohkem väikestele lastele ette lugeda. Ja siis on grill ja igasugused hääled. Ja kuidas grill tahtis põrandat pesta. Sinu lastele määratud looming ongi alati ikkagi niimoodi liikunud vastavalt sellele, kuidas põlvkonnad vahelduvad oma silma all ja naisterahval on niisugune kongress etne mõtlemisviis. Ei oska abstraktselt mõelda, nii et üks, üks mingi kom, Need noolevus peab silma ees olema kellele kirjutada nii et mul on valik siin 20-st Kasahstani praegu lapselapsi võib igasugust kirjutada selle poolest kui endast asja. Kes kõige pisemad, kõige pisem on Liisbet. Ta sai aastaseks septembrikuus, tütretütar missugustel. Päevadel, mis puhul teie pere kõige rohkem kokku tuleb? No eks nad jõuluõhtul oleme nüüd olnud siin aastaid ikka koos roosis siin vanaema, vanaisa sünnipäeval tullakse kokku, kui harilikult ja rohkem seltsi suuri kokkutulekuid kus, kus kõik nõmmel sellest oleks peal. Neid nagu ei toimu edest aga läbi voolamist ja külmkapil käimist ja ja, ja niisama lobisema tulekut ja raamaturiiulid on muidugi veel pidevas ohus. Külalised tähendab lapsed, lapselapsed, nüüd juba vanemad ka. Nii et teie peres on ikka raamatuid veel vaja ei karda seda, et televiisor lugemise välja suretab. Meie televiisorile nupp küljes, sealt saab kinni. Kas teie rahvas uusaasta- ja jõulukaarte saadab, kas jõuab saata? Mulle on nimelt see mureks praegu endale. Südamevaluga rabeleme siin ja muidugi hea oleks raadio kaudu tõesti kõiki armsaid sõpru tervitada. Igatpidi, kui karka jääb hiljaks. Et ühest küljest kas ongi mõtet neid nii hirmus palju saata, aga teisest küljest mõned vanemad ja haigemad ja kaugemad ja Üksikumad inimesed siiski tunnevad suurt rõõmu. Mina mäletan oma lapsepõlvest, et oli üks kinga kar ja seal sees olid ema-vanaaegsed, ilusad postkaardid ja kui haige olid, siis voodis said vahel neid vaadata. Aga nüüd on neid kaart on juba nii palju, et kuidas neis kogud ja kust sa neid hoiad. Kas teil on üldse suured arhiivid? Kui neid arhiivideks nimetada mingit hunnikut ja See on minul üks vara, teevad aasta lõpus tuleb jälle meelde, sest et ma tahaksin oma asjades korda luua ja mingid süsteeme ja kõik on üle pea kasvanud ja ja siis mõtlen, et peaks nagu on nagu liiga suur aukartus trükitud või kirjutatud ja paberi peale tehtud sõnade vastu. On ei ole aega nendega tegeleda, aga ei ole võimalust. Ei ole ka jultumust pabereid minema visata ja mina siin asutasin nüüd selle vana aasta lõpu puhul. 24 ilusat kartoteegikasti, aga mul puudub see punaste pükstega poisikene paberit, kiitsin õigesse sahtlisse. Paneb ja hakkab, pane aga, mis ma kuulen, sa oled ikka käsutanud, Edgar, mulle neid asteksin asutanud, aga see vajub kuskil. See vajub koos sulalumega kuskil märtsi lõpu harilikult. Aga see on nii hea, et inimestel on samad mured, Ma räägi kaartidest. Arusaadav meil on niiviisi, et ei julge lapselastele näidata, sest kui nad kõik need potid lahti võtavad, siis me peame majast välja kolima, nüüd veel kõvasti kinni seotud ja ära topitud. Eks nad siis, kui meie oleme pilve peal istumas, küll nad siis vastavad. Armas Ellen Niit, luba, et ma loen ka teistele ette oma postkastist leitud teie perekonna aastalõpusoovidega tulnud luuletuse sinu vastse vemmalvärsi, nagu sa ise seda nimetad. Kust inimlaps leiaks uru poleks taeva all metsi ja muru ning muru all kive ja mulda, kuhu päevlik tilgutab kulda välja, vaat oleks mõttetult mõru, poleks taaratamme peal tõru. Mis sindrinahk sirgub ja suundub ning Tammeks ja tammikuks juurdub? Ammu oleks meil ninas võru, poleks suurupit Sõrvet ja Sõru mis me küljest lahti ei põru ega Nigise nagise nagu narva tagu seal parasjagu tühjalt ümiseks kõnetorud. Kui ei püsiks. Me mäed ja orud poleks mõttes meil Hene häälk rööta kelle näo järgi maailma mõõta. Jäägu püsima. Su ja Võru laste suu ümber moosi võru üle kangete kontide, Louie, elutarkade äkide muie kuis kõik taaga, et ka südant ei suru, jagub ikka ka koogipuru, kuhu sõrme võib torgata vahel kahekoirohukarika vahel.