Inimestest ja teedest eemal laanekurus asus üksik talu. Kõigi teada pidi ta juba aastaid tühi seisma, sest vana peremees suri ära ja uut polnud leidunud. Kuid ühel ilusal päeval nägi juhuslik möödamineja, et põrgupõhjatoa Humpast käib suits välja. See oli kindel, keegi pidi seal elama. Aga kes keegi õieti oli? See ei huvitanud eriliselt kedagi. Sest kellesse puutus põrgupõhja uus peremees? Kulus hulk aega, enne kui needki, kel vägija võimus temast kuulda said ja talt aru pärisid. Aga uue peremehe paberid olid korras. Nimi Jürka? Kristlikus abielus Liis etega. Ilma lasteta. Kes andis luba põrgupõhjale asuda, küsiti Jürkalt. Taevas tahtis vastasse. See pole ju taevatalu. Aga kelle siis, küsis Jyrka. Sellest kahest vastusest järeldati Jürka ja tema naisel ise ette kohta, et nad mingisugused lahkusulised on ja et nende ülemise korraga pole kõik päris korras. Niisiis üsna õiged elanikud põrgupõhja tarvis, sest täie aruga inimesed otsivad teiste omasuguste seltsi. Kust sa teadsid, et põrgupõhja tühi on? Päriti Jürkalt? Seal polnud ju inimesi sees, kõlas vastus. Jah, mujal olid teised ees, seletas eit. Ja seal meeldis, küllap vist vastase Jyrka talu nimi meeldib ka, muigas ametnik. Nimi veel rohkem vastase Jürka, tõsiselt. Noh, kui lugu nõnda, siis jääd sa põrgupõhja peremeheks ja seal võid sa nagu vanapagan oma eidega mürada. Keegi ei tule sind sinna segama. Nagu vanapagan, oma eidega. Kordas Jürka eakas ise laginal naerma, mis kostis nagu hobuse hirnumine kõmisevast tünnist. Ametnik jäinaariale imestunult otsa vahtima, sest esimest korda oma elus kuulisse sellist naeru see ei tulnudki nagu inimese suust. Aga Jürkad vahtides märkas ametnik peagi, et vaevalt on ta varemalt sellist meestki näinud. Kasvult ehk pisut üle keskmise, kuid rinnust ennem tünn kui mees. Käsivarred hoiduvad kehast nagu pangelt eemale, nägu lai Lopergune, otsaesine, madal ja lame, peaaegu nõos. Pea suur ja ümarik. Juus punakas nink Räsus kõrvade äärest ühenduses samasuguse habemega, mis ulatub alla kaelale ja vististi ka rinnale. Üldse on raske öelda, kus sellisel mehel habe võib lõppeda. Jala sääretki ehk täis tokerjad karva. Üsna veider oli selle mehemüraka kõrval näha väikesevõitu kõhna, pisut vimmas süsimusta ite. Kuis need kaks küll kokku sattunud ja kuis nad küll toime tulevad. Aga pidid tulema, sest tundus, et nad pole enam noorpaar. Teil lapsi pole, ütles ametnik lõpuks. Lapsed peaks olema, muidu pole kohale tööl mõtet. Eks nad jõua tulla, lausus Jyrka. Kui leiba jätkub, siis tulevad, täiendas Lisette vanamehe sõnu. Kas siis tänini pole jätkunud, küsis ametnik. Ju siis pole, kui lapsi ei ole vastaseid ju siis ja lisas ka Jürka habemesse. Annab jumal, lapsed annab ka leiva, jätkas ametnik. Küllap vist, lausus Jürka vastuseks. Viimaks ometi oli kõik lõplikult korras, nii et põrgupõhjarahvas oleks võinud minna. Aga vanamees istus uuesti toolile, nagu meeldiks tal siin nii väga, et ei tahagi enam lahkuda. Eit seisis natukene aega tema juures ja ütles siis. Noh, eks teeme minekut, kodu ootab üllafist, lausus vana mees vastuseks, aga jäi ometi rahulikult istuma. Aja ainult üks kord jalule, mis arvusa veel pead sundis, eit. Ja kui vanamees end ei liigutanud, haarastal kuue käisest kinni ning sakutas, lisades, võtad jalad alla, tee tahab käia. Küllap vist, lausus vanamees ja ajas end toolilt üles. Vanamees ees, eid järel kobisid nad kahekesi uksest välja. Samuti teineteise sabas kõndisid nad teelgi. Tükk aega ei lausunud kumbki sõna. Siis arutas eit. Näe, ulualune on meil aga seapõrsas lambad all ehma mullikas ja kanad, kuked puuduvad. Kui saaks esteks seapõrsa Ki, kes Ruugab aias. Vana mees vaikis ja astus kodu poole. Aga kui neile vastu tuli võõras eideke, pidas Jürka ta kinni ja ütles. Minu eitajad seapõrsast peale. Kullataat ei ole minul vaesekesel põrsastega kedagi pastas eideke. 10 aasta eest oli mul viimane, aga seegi suri kõhu elitinga ja ei tõusnud enam. Kas siis vahel tõuseb? Küsis Jyrka. Peremehel tõusis, õhtul oli surnud, aga hommikul sõimullil. Kõik oli hirmu täis, et viimne päev vist ligi. Sest kui tõusevad juba loomad surnust, ega siis inimestel kise päeva enam kaugel ole. Nii et sinu põrsas ei tõusnud, lausus Jyrka. Ei ole tõusnud tänapäevani kulla taadikene vastase heit. Head päeva siis, ütles Jyrka ja pöördus minema, eit kannul. Nüüd polnud hulk aega muud kuulda, kui aga raskemate sammude aeglane kimp, kompkimp komps ja sinna vahele tihedamalt tips, tips tops. Kuni lõpuks tuli vastu noor ja käbe naine, kellele Jürka ütles. Minu eidele kuluks põrsa põrsaid, otsite meie üleaed, seal oli ilus Hemis ja hulk põrsaid tõi teine ka vist inimese või kuraditosina. Hästi ilusad põrsad olid teisel lust vaadata, kohe seletas naine. Nii et sealt võiks saada, arvas Lisette. Kus nüüd seda hüüdis naine. Minagi käisin paari-kolme endale nõutamas, aga kõikliseks tõin lõpuks laadalt, sest mis ikka teha, kui tuntud kohast ei saa. Ja head päeva siis ütles Jyrka minekutes, teist teile ka, vastas naine jutu poolitades ja lisas. Aga kui põrsast ei saa, kas te ei tahaks omale siis kassipoega võtta? Meil on ilusad hallid. Vanal oli teisi viis, kolm, uputasime solgiämbris ära, kaks on veel järele. Teise võiks ära anda, jumalamuidu võiks anda, kui saaks heade inimeste kätte. Kus on lapsed, seal solgutatakse Roiuks, ainult vanainimeste juures saab kassist õige, kas ei tea, kui palju külarahval lapsi on? Ei olegi veel, ütles Lisette. Noh, siis olete meie kassi pererahvaks nagu loodud. Tahate, lähme meile. Võtke teine kassipoeg kaasa, ega ta midagi kanda saa. Mis arvad heit, küsis Jyrka. Kui põrsast ei saa, asjaks oleks siis kassipoegi, arvas Lisette. Nõnda mindi üheskoos pisut maantee kõrvale kassipoja järele. Jälise ette, rõõmustas juba ette, et saab ometi midagi elavat toanurka peale. Iseeneste. Asi kujunes pisut teiseks kui Jürka oma eidega arvanud. Või kui Peremini rääkinud. Sest nagu selgus, oli ämm majas Otsaline, kuigi tema poeg, nimeliselt peremees. Jutukal minial oli õigus ainult rääkida, teod seda ja talitada võis ta ainult ämma pead mööda. See aga niipea, kui aru käes, milleks võõrad tallu tulnud, küsis koekastell Lehman. Emist, vastas Jyrka. Kuis nii, ei vist, on või ei ole? Ei veel, ütles nüüd Lisette. Aga mis te siis kassipojaga peale hakkate, seda rõõska piima eilast muidu elulooma tule? Eks piima võiks ju külas tuua, paljukese kassipaid limpsib, arvas lised. Küla on ju põrgupõhjast kaks, kolm kilomeetrit eemal, ütles ämm. Mis sest nõusas nüüd Jürka minu eidel head vändad all. Ei, sest tule välja midagi, arvas ämm. Muretsege endale, tulge siis kassipoja järele. Küllap vist lausa sirka ja mõtles minekut teha, kuid lise ette ei tahtnud ämmale nii kergesti alla anda. Ta hakkas seletama, kui üksi ta päevad otsa peab kodus olema ja kui väga ta kassipoega armastaks ning tema eest hoolitseks. Ma võtan ta kaasa, kui lähen piima järele, lasen talle kohe lüpsisooja anda limpsi, kui ta just nii palju, kui süda kutsub. Usuperenaine kuldsemat põlv ei leia ükski kassipoeg terves ilmas, kui meie juures lõpetas ette oma pika jutu ämbidas pisut aru ja pöördus siis minia poole küsimisega leni. Mis sina arvad? Kas anda või? Mina annaks, kui oleks minu teha? Noh, eks sa siis anna, ütles ämm lõpuks, sest võõras oli teda mitte minijad perenaiseks nimetanud ja minia oli võõraste juuresolekul mõista andnud, et tema ämm on majas Otsaline. Paneda ilusasti korvi, aga sätti midagi pehmet ja sooja talle alla. Silmapilguga oli kõik tehtud, ainukeseks takistuseks oli, millega korv pealt kinni siduda. Minia ei leidnud ühtegi sellist räbalad, mida ämm oleks raatsinud kassipojale ja vanale korvile kaasa anda. Sest kes neid võhivõõraid inimesi teab, kas neilt midagi veel tagasi saab või ei. Agalise etel tuli parajal ajal hea mõte ja ta ütles. Vanamees, võta rätik kaelast, see nagu loodud passi korvi sidumiseks, tume ja võidunud, teine. Aga kui Jürka olles aru pidas, mis kaelarätikuga teha, kas võtta või jätta Asuslysete vanamehele käsitsi kallale ja nõnda oli rätik enne korvi ümber, kui Jürka õie detaipaskimis temaga sündis. Samu kallis Roiukene, mu silmaterakene, küll saab seal meie juures põli olema, rääkis Lisette rätikut sidudes. Linnud laulavad toa ukse all, püüa ainult hiired jooksevad krabinal üle põranda pole, muudkui pane käpp peale, rotid vilavad nagu volaskid toa ja aida vahet, nii et siis ette ei jõudnud oma lauset lõpetada. Enne kargas ämm juurde ja kiskus tal kassi korvi käest, ise karjudes. Mees, teil on rotid ja tahate, mina lasen oma kassipoja sita riia eluilmaski, mitte Need, sindrid pistavad kassipoja kohe kinni, kui vana pole kaitsmas leni, säh, kassipoeg, vii pesasse tagasi. Nii sündiski minia, võttis kassi korvi ja läks. Tule jumal appi. Kus ma siis olen, kui rotid, lasen kassi kallale, hüüdis Lis ette. Aga see ei aidanud, kassipoeg jäi saamata, polnud parata. Põrgupõhja omad pidid teele asuma, kahekesi ei põrsastega, kassi. Hullud inimesed, kirus Lisette õueväravast välja minnes. Et on hiired ja rotid, siis ei anna kassi lehm, olgu siis annaks nii, et las kass istub aina lehma all ja limpsib latra, lausus vanamees. Ise ütlesid, et toas jooksevad hiired ja rotid. Teised teanud. Pidin ma siis ütlema, et toas jooksevad karud, küsis eit. Küllapist, vastas Jyrka. Aru kassi ei murra, liig tilluke sul endale paneb käpa pähe. Viimaste sõnade juures vaatas Lisette vanamehele otsa ja küsis. Puhu seal nurgas oma rätiku kaelast, oled panud. Ise sidusaid ju kassi ümber, vastas Jyrka. Kun, need vast inimesed, hüüdis Lisette. Kas ja ei anna, aga meie rätik kõlbab küll. Ja mis sa siis ootad, et ta rätiku järele ei lähe? Pöördus ta vanamehe poole. Ei mina vastassi, tahad oma rästikust ilma jääda või? Küllap vist, vastas Jyrka rahulikult. Siis lähen ma ise toon rätiku ära, otsustas lised. Kui antakse kahtlasi Jyrka, kui ei anta, siis võtan. Ütles ja pöördus tagasi. Aga asi oli lihtsam ja loomulikum, kui alguses arvati. Lisette tegi parajasti õueväravat lahti, kui minia tuli joostes hämmast mööda, kes seisis keset õue ja hüüdis heledalt ning rõõmsalt küünlarahvas külarahvas. Te unustasite oma rätiku maha. Suure ajuga, tuli talisetele värava vahele, vastupistes talle rätiku pihku ja ütles tasakesi. Võtan kassipojaga. Egaaenn siiamaani näi teeb rätiku pisut märjaks, aga mis sest Lisette ei saanud sõnagi suust. Katsus ainult oma kalli koormaga minema. Nõnda põrsast küsitades vastutulijatega Tuvestes jõudsid nad kodukoha lähemate taludeni ning alles siin teadis neile keegi küürakas ja lombakas rätsep kingsepp. Raske oli otsale saada seletada, et kui midagi vaja, siis on kõige parem minna otseteed Kaval-Antsu juurde, sest temal on kõike ja tema toimetab kõiki. Nii et temalt saab ka põrsa, küsis Jyrka ka põrsa vastas küürakas ja Lombak, kingsepp või rätsep. Ja lehmi on tal ka lehmiga hobune kahumule. Kes ta siis ise on, küsis Jyrka. Mis mehisest sina oled, sa Kaval-Antsu ei tunne? Küsis küürakas vastu. Nad vahtisid üksteisele otsa, Jürka, kui jõmm küürakas putukana tema vastas. Kui minna siit otse, hakkas küürakas seletama ja pöörata eesteks seda kätt ja pärast teist kätt. Siis jõuad suure kaheharulise kase juurde. Vaat sealt on veel natuke maad, enne kui Kaval-Antsu maja hakkab paistma. Kes vastu tuleb, sellelt küsi, kõik teavad, ka sina, tead, kui oled kord ära käinud. Jürka eit kassipojaga kannul, läks suurt kahearvulist kaske otsima. Kõik oli nagu küürakas ütelnud. Esiteks tee seda kätt siis teist kätt pärast pask. Ja lõpuks avalan supp maja tee ääres anud siseväravas. Aga ei teadnud, et seal Ants ise. Sellepärast ta ütles. Siinpool pidi avalands elama minu ehitaja põrsast peale. Nii, nii, muheles Ants. Mis eitidel muudkui aga seapõrsast ja lambatalle. Lehma mullikas kuluks ka marjaks ära, lisasse Jyrka. Kuis muidu, kuis muidu, muheles Ants. Ja ega hobusesse Tupaski liiga teeks, mis ei vist lausa circa. Kust mehi oled? Põrgupõhja omi, siis sinu suits käibki sealt toa Uncast välja, rahvas räägib küllafist, ütles Jyrka. Ei, Tosutab, lisas ta seletuseks. Eni. Lausus Ants jällegi ja sügas oma harva habet lõua otsast paberilt korras, küsitles ta. Selleks sai täna käidud kuulajaga kuule või põrgupõhja uus pererahvas, endist peremeest, hüüti vana paganax. Eks näeb, kui sinuga jääb. Kas astud vana jälgedesse, mis nimest kurje vasakseapõrsa, ütles Jyrka endine põrgupõhja, vanapagan lõpetas põrsata. Uus algab põrsaga, muheles Ants. Aga jääk siis hull vist on, pane või päris vanapagana endaga rindupidi kokku. Niisugust peremeest on põrgu põhjaleva ja ei, vähemasti a'la itta. Endine oli nääpsuke. Nüüd tekkis väike vaikus, mille katkestas lõbuks Jürka püsimisega. Ja kuidas siis jääb põrsaga? Nii et lambad allest ega lehma mullikas ei hooli, küsis Ants vastu. Oleks esiteks hea põrsaski, arvas Jürka. Jaht pruugaks seegi aias, lausus lised. Nojah, eks ta ole võidavale, muheles Ants ja lisas siis. Kahju küll, aga peremeest ennast pole praegu toa mail, nii et antsu või küsis Jyrka. Aga keda siis küsis anud sisevastu, keda te otsite nagu kuulukse, aga kelleks sind pidada sulaseks või huvitus Jyrka ennem Babadikuks või muidu majuliseks, seletas Ants. Nii et oleme ikka õiges kohas, rõõmustas Jyrka. Õiges kinnitas Ants. Ja põrsaga jaagul, nõnda et las mina katsun peremehega ääri-veeri asjast rääkida ja kui kuidagi sobib, siis saadan või toon sõna, ühendan teie jalavaeva. Ning kui jõuate suure kase alla tagasi, siis mitte otse edasi, nagu tulite, sest seal ringi vaid kurakätt pahemale, üle põllunurga ja läbi heinamaa silmalt päris teele välja, mis viib põrgupõhja. See on otse ja endine vanapagan, tuli ja läks ikka sedamööda kui käis Kaval Antsul vanapagana tallatud jalgrada. Kyon. Jürka võttis Antsu nõu kuulda ja kui jõudis tagasi suure kase olla, pöördus mööda jalgrada pahe emale eid kannul. Jõudnud üle põllunurga karjamaale, arvas ta nõnda. Kena ja lahke mehike oli. Teab mis sukas. Ants ise peaks olema. Küllap näed, kui lähed põrsa järele, arvas lised. Ega tea ühtegi lauses Jyrka, mis sul seal teadmata on? Küsis lised. Kas põrsast saab, seletas Jyrka. Mis Sultsi santsust kui põrsast ei saa? Noh, see seal vabadik või majuline, rääkis ka lamba, tollest lehma mullikas hobusenokast. Sina kohe uskuma, mis suu hakkas juba vett jooksma, eks oota enne kassat põrsagi täna taevast, et kassipoegi süles olgugi pettusega. Kui aga ämm talle varsti aiades järele ei tuleks. Aga sinu kallis kaelarätik on juba märg. Nõnda kenasti juttu vestes jõudsid põrgupõhja omad ilusasti päris teele välja ja seda mööda koju. Aga siin olles tulilise etel meelde, et kassi tarvis pole tilkagi piima kodus. Nõnda siis kahmasta vanast kiluriistast valmistatud nöör sangaga piimanõu võttis jalad selga ja lidus kohe küla poole tagasi. Kassipoja pistis ta vanamehe pihku ja pani sellele südame peale väetikast õrnalt hoida. Aga jumala pärast mitte lahti lasta, sest kes teda hullu teab, kas ta end veel kätte annab? Ole mureta, heit julgustas vana meeslised, kuhu kassiroju mehe käest pääseb. Nende sõnadega istus ta ukselävele õhtueelse päikesepaistel, pani kassipoja paremale peole ja silitas teda paremaga tasakesti ise muheledes. Oh sind. Nirukest. Pisi piima viisikest. Võidavad rätikusest välja nunn. Üks käppaross nunn, teine käpas uss. Ja nüüd siis tuleb kolmas ning tagatipuks. Jürka tahtis öelda, neljas, aga ei saanud, sest enne oli kas tal peost läinud ning seks ajaks, kui Jürka jõudis jalule mööda toanurka lakkas. Vanamees seisis ja vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu Grabe loomake oli kadunud. Mis nüüd saab? Mis ütleb eit, kui tuleb koju piimaga? Kõige hullem on häbi, suur tugev mees, aga ei suuda kassipoegagi kinni hoitud, nagu oleks arust või jõust puudu. Jürka otsustas kassipojale lakka järele ronida, ta maksku, mis maksab eide tulekuks kinni püüda. Kuue ajas ta seljast maha, et festival oleks kergem ronida ja pugeda kui vaja. Et ta kassi kätte saab. Selles Jyrka ei kahelnud, sest kuhu loom inimese eestika pääseb, liiatigi veel hoones. Avalakkas märkas Jürka, et asi pisut hämaram, kui ta alguses arvanud. Väljast päikesepaistel tulles tundus siin pimedana pisi natukene helkis valgus ainult ungastest ja ulualuselt. Et kambrilata pääseda, kuukass oli roninud, pidi esiteks minema mööda Reia aluse laudit. Aga siin kas polnud kunagi korralikku katet olnudki või oli keegi barred hiljem pealt võtnud, nii et paigast paika pääsemine oli üpris täbar. Igal sammul karda, et lendab puude vahelt või ühes murduvate puudega alla kõvale savi põrandale. Ei aidanud muud. Jürka pidin neljakäpukile ronima kambri lakka poole. Rehetoa kõrge nurgeline ja tahmane kere seisis nagu hiiglatont põiki teel ees. Temast pidi ronima üle või mööda. Jürka valis viimase tee. C5 ulu alt läbi, kus roovilattide vahelt tolknevad õletuust akud, mis on täis mitmekümneaastast tahma ja tolmu. Need haigasid tal üle näo ja valgete särgi käiste. Aga Jürka ei hoolinud. Pugeja. Slavia jõudis kambri lakka. Siin oli nii pime, et silm ei seletanud alguses üldse midagi. Kostis ainult, et keegi jookseb tasaste sammudega. Jürka peatus tema ees pimedas säras kaks silma, kui tule. Sütt. Pass pidi seal olema. Noh, vennike nüüd seal enam ei pääse, rõõmutses Jürka ja puges kassipojale lähemale. Aga kui sirutas käe, lipsas kass läbi kitsa ulualuse, nagu tahaks ta maha karata. Aga lähemal vaatlemisel selgus. Toa tagaseina ääres on mingi kõrvalhoone, mille lakk oli heaks peidupaigaks, sest inimene ei pääse sellele kusagilt ligi. Ainult pika ja peenepuuga võis pilu vahelt torkida. Seda Jürka tegigi, kuid ilma tagajärjeta. Maastudimise tulemuseks oli, et kass puges läbi ulualuse uuesti laudile. Läks Jyrka teda sinna kimbutama, lipsas ta kohe oma endisesse peiduurkasse tagasi. Nõnda rändas Jürka mitmed sätmet korrad alt üles laudile ja sealt alla toa taha. Lõpuks kaotas ta kannatuse ja otsustas Toatagust kõrvalhoonet lõhkuma hakata. Sest kassipoja pidi ta ju kätte saama. Ta ragistas parajasti esimestel lati otste kallal, kui toa eest kostis eide hääl. Vanamees, anname sae tagasi, bot siia, piim on kodus. Polnud parata. Hoone lõhkumine tuli seisma panna. Jürka peatustöös ja pidas pisut aru, kui olla. Ja mis öelda. Kui eit uuesti hüüdma hakkas, ilmus ta nähtavale. Tohoh, peletis, hüüdis Lisette vanameest nähes. Saju hullem, kui reheline nägu leevendab peas. Mis sa oled ametit teinud, mis su särgiga on? Alles täna hommikul andsin sulle helevalgelt selga. Jürka ei saanud sõnagi suust. Ja kus, kas on, kuhu ta selle panid? Lasin ära joosta. Küllap vist. Lausus Jyrka lõpuks. Ja mina jooksen piimaga, nii et hing rinnus kinni uhkis Lisette. Aga mis selle kassikantsis kohta jäi, lakkas? Ja sa käisid teda seal taga ajamas, küllap vist kätte ei saanud? Ei vist. Oled mul mees küll kassi karjagi ei või sind jätta, hüüdis Lisette. Ja mis sa toa taga tegid? Lõhkusin, et, et kassi kätte saada, küllap vist sa heldene taevas, hüüdis Lisette. Tõsta silmapilgutus, jalad kodust välja, saal õhutaga hooned maha. Aga kui muidu kätte ei saa, kus ta siis on sul nüüdse Jyrka mahti seletada, kus asub kassi poolt praegu ja kus oli ta enne ning kuista sinna saanud ja mis teinud tema ning mis ta veel mõelnud teha. Mindi kahekesi kassipoega püüdma. Eit piimaga laudile daateibaga toa taha Udima ja enne niipea kui Gaznegi piimatassi, tuli ta kohe limpsima ning Lisette võttis ta ilma mingi vaevata kinni. See oli põrgupõhja uue pererahva esimene suur rõõm.