Kui Jürka hommikul Kaval-Antsu-le ilmus, rääkis ta seal, et öösel pistnud keegi tema heinaküüni väljal põlema hulk heinu jäänud sisse Nemad arutanud eidega, et kes seda küll pidi tegema ja riskeerinud lõpuks, et kas mitte sulasepoiss oma Plotskiga, sest see lubanud õhtul värskete heinte sisse magama minna ja öösel polnud teda kusagilt leida. Eks näe, kas hommikuks ilmub teine või ei aga ei ilmunud. Sest keskhommikuks treilise ette Jürkale sõna, et poiss on vajaka. Nüüd teatati politseile, aga see arvas, et peab pisut ootama, kuni tuli on täiesti kustunud. Muidu ei saa ju tuleasemel otsida. Õhtuks oldi siiski põrgupõhjal ja hakati tule asemel tosima. Põhjast tuli veel põlemata heinu päevavalgele ja nende alt leiti sulane. Muidugi mitte elavalt, miks või kuidas sulane sattunud inte alla, seda oli raske seletada, ta oleks võinud ju küünist välja joosta ja kui tuli, tabas ta kogemata magamiselt, nii et tal polnud võimalik enam midagi jänese heaks teha. Siis poleks taga heinte alla saanud. Aga ühes polnud kahtlust, tuli oli poisi jänese käest lahti läinud. Teisi inimesi polnud siin saadaval. Juureldi ja uuriti, küsiti ja arutati ning sellega kõik lõppeski. Ainult et Jürka pidi endale uue sulase või päevilisi otsima. Antsuga sellest rääkides ütles ta. Poissi enam ei tahaks. Pistad pärast elumajagi oma Plotskiga põlema. Mis sa arvad meie Juulast? Küsis Ants Juulast, mõtles Jyrka natukene aega. Muidugi see sobiks, sest Juula oli tüse ja tugev, suurte käte ja jämedate jalgadega oskas hobust rakendada, jaksas kõiki mehe töid teha. Pealegi oli ta suurmeister heinakuhjade voolimises. Muidu aga peeti teda pisut tormakaks. Jürka oli ta millalgi uuelt suurelt heina kuhjalt maha aidanud. Tema sellepärast, et tal jätkus jõudu Juula tõstmiseks. Siis olid nad mõlemad kui kaks hullu naernud. Ja Jürka oli siis mõelnud, et temal peaks Juula taoline eit olema, mitte aga niisugune kriips nagu Lisette. Juula oleks mehe eest väljas ja tema juba Plotskitega pikk pussitama ei hakka. Tiiti sans tüdrukut eelist, arvas Jyrka. Nõnda siis olid kaubad koos Juulalex põlenud poisi asemele põrgupõhja. Jürka ise jäi endiselt antsu orjama oma maja vara tasa teenima. Aga kui Juula oli läinud põrgupõhjale, sündis Jürkas imelik muutus. Ka tema hakkas sinna kippuma. Enne ei tuld eit nagu meeldegi, aga nüüd tuli. Agalise etel oli asjast oma arusaamine. Tema küsis vanamehelt. Mis tüdruku sa mulle saatsid? Oleks teine nagu pisut tobu, aga TÖÖD rühmab kahe sula seest. Mindki hakkab teine taga ajama, nagu oleks tema majas Otsaline. Jürka ei vastanud eidele midagi, aga süda kihvatas tal sees suure rõõmu pärast. Ja sest ajast saadik hakkas ta ikka harvemini põrgupõhjale tulema. Varsti torkas lise etele silma, et Juula on päeval unine, nagu poleks ta öösel õieti maganud. Mis küll võis olla, ta hakkas tüdrukut silmas pidama, selle asemel, et õhtul magama heita, hiilis kodust välja. Kust ta küll võis käia? Kadusid nädalad siis panilised täheledjula ei saa enam süüa, sest tal oli süda aina paha. Ja kui ta hakkas tüdrukult pärima, siis sai teada, et asjad sedasi kellega seda ei või öelda, mitte ei või õelda esimesel võimalusel. Lisette rääkis asjast Jürkale, küsis, mis teha. Aga see jäi üsna rahulikuks. Ja kui oli tüki aega mõtelnud, ütles, mis ikka, aeg on ju niisugune, et naistel enam lapsi ei ole. Lossis olla tüdrukutelgi, löö silma peale ta töö juures endale liiga ei tee. Muidu kes teab, mis või kuidas. Ah siis sellepärast, et mul omal lapsi ei ole, pean hakkama võõraid juba enne sündimist, karjatama hüüdislised üllapist. Vastase Jyrka, sina ei saa oma aega võõra mehega lapsi, aga kuule vanamees, kust sul äkise laste himu olen inimene, olen surelik, tahan õndsaks saada, sellepärast, vastas Jyrka. Kas Antsega tarkus sulle õpetanud või käin kirikus seal nõndaks põrgupõhja vanapagan käib kirikus. Lisette naeris köksudes, sest ta arvas, et vanamees heidab nalja. Aga kui tal lõpuks nägi, et seal tõsi taga langes mureda südamesse. Kuidas tema küll päevad maa peal lõpetab, kui vanamees muutub inimeste seas nii naljakaks. Aga tema mure kasvas sedamööda nagu Juula lähenes maa saamisele. Sest Jürka hakkas ikka rohkem tüdruku eest hoolitsema. Nõnda tikkuslis ette südamesse kuri kahtlus, et tema vanamees ehk ongi Juula lapse isa ja et neil olid suvel kohtumised metsas, ainult tema rumal ei tulnud õigel ajal sellele mõttele. Muidu oleks ta võinud nad teolt tabada. Nõnda siis ütles ta kord julale. Soo. Nüüd siis mul on selge, kes on su lapse isa. Ega tea hullu, vastas Juula. Jyrka, hüüdis Lisette, mis ta muidu nii väga sinu eest muretseb. Aga kas tead, kes Jyrka on? Vanapagan Sa kannad mana pagana lapse ilmale. Juula hakkas naerma ja ütles siis. Kõik põrgupõhja peremehed on vanapaganad. Aga lapsed, teistel nagu muudelegi inimestel. Jürka on päris vanapagan, kinnitas Lisette. Kõik ütlevad, et ta on uus vanapagan, seletas Juula. Aga minul on see ükskõik, olgu ta või vanajumal ise. Peaasi, et on mees, kes minust üle nannipunni mina ei armasta. Teeb minuga mees, süda kutsub ja mina ei või sinna õhkagi parata. Sina häbenemata, raisk Karjus Lisette tulises vihas. Ei, mina ole raisk, perenaine, vaidles Juula vastu, sest mina saan lapse. Vaata et on veel kaksikud, nii et raske on mõelda, mis Lisette oma vihas oleks teinud, sest talle meenus, mis oli sündinud sulasega. Aga parajal silmapilgul saabus Jürga. Ja nüüd pöördus Rajev tema vastu. See häbematu siin ütleb, et sina oled tema lapse isa kargas Lisette Jürkale vastu. Ei, mina ei ole seda mitte öelnud, õiendas Juula. Perenaine räägib, et peremees öelnud, et tema on minu lapse isa, aga mina ütlesin, et ehk on koguni kaksikud. Ürga seisis ja ootas, millega naiste sõnelus lõpeb. Sulle oleks nagu suu peale löödud, hüüdis Lisette talle Üllofist, lausus Jyrka. Siis sellepärast sa muretsevadki nii väga Juula eest, rääkis Lisette. Eva teaga kohmas Jyrka vastuseks. Tule, ega peaks teid kahte ära peletama, hüüdis lised. Parem lähen heaga minema, ütles jõula. Sina jääd, otsustas Jyrka. Siis lähen, mina, karjus Lisette. Aga sinule vana mees panemas, sule sappa. Ei saabane. Ütles Jyrka. Enne löön su maha. Las ta elab, ütles Juula ja puudutas Jürka kätt, kes nüüd seletas, vaada vanamoor. Selle naise pärast kingin sulle elu. Ma ei taha su kinki karjuslised tappa mind, löö mind siiasamasse maha, ennem lähen põrgu, kui elan siin. Ta oigas, mass sule kätte. Kui sured, siis sured oma kurjusest, ütles Juula. Agalised ei vastanud enam. Ta heitis sängi ja ütles, et ootab surma. Elagu teised, tema ei taha enam elada. Elust on tal ainult pettumused. Nõnda lamasta. Päivi ei võtnud Juulalt kuivaiga märga vastu, ei lausunud ise sõna ega vastanud ka teistele. Jäi kurdiks ja tummaks Jürkalegi, kui see teda vaatama tuli. Ja lamas seni, kuni ühel ilusal päeval Juula leidis, et perenaine on surnud. Polnud siis muudkui soojendas pajaga vett ja pesi laiba puhtaks, et oleks viisakas Lauzzile panna. Abi polnud vaja, sest kiitsakas oli perenaine elusalt veel kiitsakam surnult. Nii et Juula sai kõigega üksinda hakkama. Kui Jürka kuulisetteid surnud rääkist Aasias tantsule. See oli nõukas, mees andis Jürkale, lauad ja naelad sae ning höövli kaasa. Ta ise oma käega kopsiks eidele puusärgi kokku. Ja kõik oleks võinud kenasti minna, kui poleks saabunud. Ootamatu häda. Sest kui Jürka Aleks oma eide surmast teatama, et temale löödaks hingekella ja kõik võttis õpetaja ühe suure raamatu teise järele välja, otsis ning kordas, üksi sõnu endamisi. Ei ole. Ei ole. Ma tegin talle ju puusärgi, kui siis ei ole. Hüüdis ürka lõpuks vahele. Jah, armas hing, puusärk on, aga hinge ei ole, ütles õpetaja. Jürka istus toolile ja jõllitas põrandale. Õpetaja ei saanud kuidagi aru, milles asi. Milles mehe masendus. Ta lisas seletuseks. Ei ole sind ennast ega su eite. Ma olen ju siin, ütles Jyrka ja tõusis püsti. Ise oled siin, aga hinge ei ole, muigas õpetaja. Kus mu hing siis on? Küsis Jyrka jahmunult. Kusagil mujal teises hingekirjas. Aga armas hing, kes sa õieti oled? Ma ei mäleta, et ma sind enne oleksid näinud. Põrgupõhjast A nii venitas õpetaja endist peremeest, hüüti vana paganax. Kuidas on sinuga lugu? Esimest hüüti, mina olen, vastas Jyrka. Õpetaja naeris. Naeris kõigest südamest. Ainult Jürka ei saanud kuidagi aru, mille üle ta naerab. Ometi katsus ta viisakuse pärast kaasa naerda. Aga kui õpetaja, tema nagu kõmiseval tõrjest tulevat häält kuulis ja ei ta talle tõsiselt otsa vahtima, nagu näeks ta enda ees tõepoolest elavat vanapaganat. Kui oled tõesti vanapagan, miks tulid siis maa peale? Küsis õpetaja, kui oli Jürkat natukene aega silmitsevalt uurinud. Taevas tahtis soo, miks siis? Et saaksin õndsaks. Kui tahad õndsaks saada, armas hing, siis ei tohi uskuda, et oled vanapagan. Aga maju olen ana taga nisa õndsaks, armas hing. Aga kui ta on ime, kui ta on inimene, siis peab ta uskuma, et on inime. Aga kui olen vanapagan, jääd uskuma võimatut, siis saad õndsaks. Ma usun, et saan muidu ei tule inimesed põrgu. Sellest ei saanud õpetaja mõhkugi aru. Ja sellepärast küsis ta huvitatult, kuis nii armas hing. Peetrus ütles. Misse Peetrus ütles. Peetrus ütles. Inimene on patune, ei saa õndsaks, ei võigi saada. Nii patune. Tahab, aga ei saa. Võib-olla Itaagi taevas tahab teada, kas staap või ei ta kas võib või ei või sellepärast, ütles Peetrus minule. Kui läksin hingede järele. Ana ei saa. Kui tahad veel saada, mine inimeseks maa peale ja katsu, kas võid õndsaks saada. Kui võid, siis võib, Kainime. Ta ainult ei taha, aga kui ei või siis ei või Kainime ehk küll tahab. Ja kui ta võib, aga ei taha, siis saadame ta sinu kätte põrgu ning kui ta ei või ehk küll tahab tuletada aeva ja sina ei saa enam hinge sutsugi. Nõnda Peetrus. Ja siis tulin mina maa peale, et õndsaks saada. Astraali jõlka seletusest keeleta tükiks ajaks. Viimaks ütles ta, aga armas hing, kuhu jääb, siis lunastas. Peetrus ütles, see ei loe, hänam. Tema, kes ta uskusid vaimunõtrust, on õndsuse. Ankur oli omalajal armastanud külastada hullumaju. Ja seal oli ta kohanud inimesi, kes pidasid end jumala pojaks Hiina keisriks. Heinakuhjaks Logdujaks kanaks prügikastiks tuuleks ei millegiks, aga vanapaganat polnud ta tänini näinud ei hullumajas ega ka vabaduses. Ja mõned teised usuisad olid temast õnnelikumad, nemad olid seisnud vanakurjaga silm silma vastu. Aga nüüd oli ka temal endal see ülev silmapilk. Tema ees istus elav vanapagan. Ainult ühest oli pastoril kahju. Miks polnud maailmas ei temal endal ega teistelgi enam seda suurt kindlat usku, mis laseks asju võtta niisugustena, nagu nad esinevad meie meeltele? Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnast, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema? Miks ei võinud ta seda mehe mühakad võtta tõelise vanapaganana, vaipilased ainult hullumaja kandidaadiks? Kui tühiseks ja näruseks oli muutunud maailm ja inimene? Temalgi polnud elava vanapagana ees praegu muud elamust kui pisut hirmu, et mis siis sünniks, et kui ees istuval mehel tuleks raevu tuju peale. Aga jumal tänatud, nende vahel oli, kirjutas laud raamatutega ja tema selja taga paari sammu peal uks. Sellepärast ütles ta Jürkale üsna rahulikult, kuigi süda sees pisut värises. Kuidas mõtled sa siis õndsaks saada, kui lunastus ei loe enam? Meie inimesed, loodame ainult lunastusele. Peetrus ütles, et just Peetrus sedapidi ütlema lausus pastor ebamääraselt, sest ta kartis Jürkad selgema kindlama ja vastu rääkivama, vastasega ärritada. Aga see ettevaatus oli üsna asjata. Jürka oli kõiges nii rahulik ja kindel, et tema meeli ei kõigutanud miski. Teistega ei saanud ma sel korral taevas kokku, ütles ta üsna kindlalt. Ehk kust see taevas oli? Küsis pastor võimalikult lihtsalt. Õpetajahärra ei tea, kus taevas on? Küsis Jyrka vastu. Sellest vastusest järeldas pastor, et Jürkaga on mõtteta arutada usuasju. Sellepärast ütles ta. Seda seletada, viiks meid liiga kaugele. Asume parem oma asja juurde. Sa ütlesid, et tahad oma naistmata aga ei sind ennastega kadunud, seisa meie hingekirjas. Kus sa oled, sa pärit? Jürka, ütles ust ja näitas õpetajale isegi mingit isikutunnistust, millest see tegi endale märkmeid. Nõnda pidi kõik korras olema ja Jürka võisama eide maa tuua. Põrgupõhja perenaine maeti nagu kord ja kohus kellagi löödi ja kõik. Ainus viga oli kogutalituses, et puusärk oli naeltega kinni löödud, nii et ükski võõras ei näinud, mis nägu oli kadunuke surnult. Põhjenduseks seletas Juula, et surnuolevat inetuks läinud. Sellepärast Jürka ei taha teda näidata. See erutas meeli veel rohkem taheti tingimata näha, kui inetuks põrgupõhjaeit surres oli läinud. Aga Jürka jäi kindlaks, kirstu kaas oli kord pikkade naeltega kinni löödud ja jäigi kinni. Kuid varsti peale matust räägiti igal pool, et Lis ette pole surnud, õiget surma. Eriti valjenes kõma, kui Juula sai kaksikutega maha. Emase pidigi olema, kes vana perenaise tuksu pani, et ise tema asemele saada. Jürka, kas ei teadnud midagi või ta aitas Juula kuritegu varjata? Selleks löödi puusärgil kaaski enneaegu kinni. Nüüd tuletati ka küüni põlemist ja sulase imelikku hukkumist meelde ning taheti teada, mis sünnib üldse selle uue vanapagana ajal põrgupõhjal. Kahtlustused muutusid nii ilmseiks, et politsei segas lõpuks vahele. Põrgupõhja perenaise haud võeti uuesti lahti ja nüüd selgus, et puusärgis polnud laip vaid kivid ja muld. Jürka ja Juula võeti käsile. Kuis nad seda seletavad. Aga need ei seletanud üldse midagi, vahtisid ainult teineteisele otsa. Kes pani kirstu mulla ja kivid küsit mena vastas Jyrka, miks surnut ei olnd? Kuhu ta siis sai? Ei tea, kas naine ikka suri või ei, küllap vest. Nägid sa teda surnult. Kes siis nägi jula võitis Juula käsile ja saadi teada, et perenaine tõepoolest surnud ning tema ta puhtaks pesnud. Pesin puhtaks, panin Lauzzile ja läksin pere meelesõja viima, seletas Juula. Aga kui tulime tagasi, peremehel kirstulauad seljas, naelad taskus, oli surnu lähinud. Aga mis te siis mõtlesite, kui te koju tulles surnud teese leidnud? Kas te ise ei tekkinud mingit kahtlust? Vastas Jyrka, kuis nii oldi üllatatud. Peremees ütles kohe, see on otseteed põrgu läinud, seletas Juula. Oli, täiendas Jürka Omalt poolt. Minu eit ei tahtmaamulda, kartis pärast saadetakse sealt taeva, sellepärast lubas alati otseteed põrgu minna. Nüüd läkski, mis siis ikka muud. Tõusis laudselt ja läks, mis imestati. Miks mitte. Õpetaja ütles kirikus, et surnud tõusevad üles, miks siis minu eit ei, võin tõusta, kui ta oli surnd? Veel pole ju viimnepäev, et surnud üles tõuseksid, katsuti Ircale vastu vaielda. Minu eidele koll ütles, see kass oli ehk toes loomajälgi näha, kui koju jõudsite, küsiti viimaks, kui koju saime, oli pime, seletas Juula. Öösel 100. lund ja vihistas tuisata. Hommikul polnud meie omagi jälgedest õhkagi järele. Nii et õhtul töötoa ees jälgi ei vaadanud. Ei, vastas Jyrka. Ma ju ütlesin, et oli pime. Seletusi ula. Aga kui arvasin, et eit läks otseteed põrgu, siis oleks võinud ju mööda jälgi järele minna. Üteldi Jürgol põrguteel poejälgi, vastas Jyrka. Miks sa seda arvad? Muidu oleks põrgu ammu üles leitud. Sellega olid kõik nõus. Ei, põrgude eel ole jälgi, mine otseteed või hauakaudu. Isegi kui läheksid enne taevast läbi, ikkagi puuduvad jäljed. Sellepärast lõpetatiseks korraks juurdlus. Aga kevadel sai ta uue käigu, sest põrgupõhjametsast leiti mõned kondid mitte ühest kohast laiali pillatult. Kondid korjati kokku ja anti asjatundja yle uurida, et mis kondited on kas inimese või looma ja kui inimese, siis kas mehe või naise, noore või vana. Aga asjatundjaid kerkis kõigepealt küsimus, mis aegsed need kondid on ja kas üheaegsed ning kui mitmeaegsed, siis missugused vanemast ja missugusest uuemast ajastust pärit. Ja kui kuuluvad eri ajastuisse, siis kui pikaks tuleb ligilähedalgi arvata nende vahet sellele ajalisele küsimusele seltsis oluline. Kui kondid kuuluvad kas kõik või osaliseltki loomale, siis mis loomale, kas nad üldse kuuluvad samale loomale ja kui mitmele, siis missugune missugusele peale selle, kas isasele või emasele vanale või noorele. Umbes kui vanale ja noorele. Tähtis oleks ka kindlaks teha, kas kondid on kogu aeg vaba õhu käes viibinud või on nad teatud ajavahemiku mullas olnud, kust nad seletamatul põhjusel uuesti päevavalgele kerkinud. Alles pärast nende ja paljude teiste uurimistõil kerkivate lisaküsimuste otsustamist võisid asjatundjad ametiasutusele oma arvamust avaldada. Jürka ei saanud kontide loost midagi aru. Kuigi tema Juula lapsed süles käisid ühes teistega neid otsimas. Jürka arvates polnud kuidagi võimalik, et Lis ette oleks enne oma kondid mööda metsa laiali pildunud. Kui ta põrgusse läks kuidas ta siis ilma kontideta sai minna? Asjatundjad tegid oma töö põhjalikult ja nagu sellisel korral sagedasti töö tulemused erinesid väga. Õieti polnud ainustki küsimust, milles oleks suudetud ühele ning samale arvamusele jõuda. Selleks aitas eriti kaasa asjaolu, et igale asjatundjale oli oma eriline aines, mis teda eelkõige huvitas. Näiteks keegi, kes leidis, et kondid on sedavõrd puretud, et raske on nende kohta üldse midagi kindlat öelda, katsus selgitada, kes on neid konte purenud. Karu huntkoer. Lisaks kas ehk need kondid pole mitme looma hammaste vahelt läbi käinud ja kes pures neid esimesena, kes viimasena. Teine asjatundja, kes nägi kogu maailma probleemi toitlusküsimuse ratsionaalses lahenduses katsus kontide päritolu selgitada sellega, et püüdis kindlaks teha, mis toitub kontide omanik peaasjalikult oli tarvitanud pikkade vaidluste ja väitluste. Tulemuseks oli asjatundjate kokkulepe arvamus, mis ei sobinud ühegi üksiku arvamusega seistes nende kõigiga ilmses vastuolus. Üks asjatundja jäi kõigis küsimusi eriarvamuste juurde. Nõnda esitati asjatundjate töö tulemus ametiasutusele ja need jõudsid selle põhjal otsusele, et leitud luud-kondid on tõepoolest inimese omad. Kes on olnud vähemalt keskealine, sellele lisati, kuigi pole saadud kindlaks teha, kas leitud kondid on mehe või naise omad. Ometi peab asjaolusid arvestades järeldama, et võivad kuuluda ainult naisele. Nõnda oli küsimus lahendatud. Põrgupõhja perenaise luud olid leitud ja nad võis kivide ja mulla asemele puusärki panna, puuser Auda lasta ning haud kinni ajada. Selle juures tõusis vagadel küsimus. Kas kontidele peab uuesti kella lööma, kas uuesti, mullast oled sa võetud ja mullaks ning need teised sõnad lugema. Kas ei piisa sellest, et nad pannakse kirstu, mis on saanud juba kella heline kirja sõnad. Aga selle küsimuse otsustas Jürka Juula nõuandele ruttu. Ta laskis kellad uuesti helisema panna ning lugeda ja laulda, kuigi oli veendunud, et leitud kondid, polelised omad, ta tegi seda selleks, et ometi kord asjaga ühele poole saada. Ametiasutuste seisukord oli raskem. Kontide kuuluvuse küsimus oli küll lahendatud, aga otsustamist nõudis ka teine küsimus. Kuidas oli kadunud põrgupõhja perenaine surnud ja kuidas olid tema luud-kondid sattunud metsa? Asi oli mitmeti väga kahtlane. Aga temal oli ka tunnuseid, mis Klasksid oletada kõige loomulikumat süütust. Sest kas võis tõenäoliseks pidada, et kaksikutega rase naine nagu Juula paar nädalat enne mahasaamist hakkaks vägivalda tarvitama teise naise suhtes, kelle abida ise varsti nii hädasti vajaks. Ja peale seda minna mehe järele rahulikult nagu kõik kinnitavad ning lasta seal laua kandon selga võtta ning see kilomeetrite taha viia, et näidata. Laipa ei ole. Iseasi, kui nad mängisid mehega algusest saadik kokku. See oleks hoopis iseasi. Aga selleks pole andmeid. Sellepärast oli ainuke õige asi lõpetada.