Põrgupõhja perenaine istus heledal päikesepaistel toa ukse eespakul ja vaatas, kuidas kassipoeg limpsis piima. Enne maitses ta ise mitmel korral seda valget vedelikku. Et kas ta pole ehk öö jooksul hapuks läinud. Nii et võiks rikkuda kassipoja kõhu. Aga ei, piim tundus talle rõõmsana. Nõnda siis valas lise ette teda veel eelmisest pererahvast siia jäänud lõhkenud savikausi terve poole õõnsustesse ja pistis kassipoja ninapidi sisse. Vana Jürka ise see põrgupõhja uus vanapagan tuli metsast puu kandamiga eivastega sest õueaiad olid Risakil, maasia nõudsid kohendamist. See oli tal täna juba mõni teab mitmes voor. Esteks, tõi ta paar seljatäit tulepuid. Siis asus tarvis, poIe kandmisele. Nähes eite kassipojaga, katsus ta kandami võimalikult vaikselt maha panna. Ometi sündis nii suure kolinaga, et kas oleks pagenud, kui Lisete varmas käsi poleks teda õigel ajal kinni napsanud. Kuule sind ka oma kolistamisega siunas, lised jälle tahad mul kassilakka hirmutada mädandit nii pirtsakas, teine, imestas Jürka. Ja tuli eide juurde vaatama, kuidas kass hakkas varsti uuesti piima limpsima. Tükk aega istusid nad vaikides kõrvuti. Viimaks kogus Jürka oma mõtet sedavõrd, et sai öeldud. Vanamoor mis sa arvad sellest asjast ja olemisest. Tulime siia, et ulualust leida, aga nüüd oleme peremees ja perenaine. Aski on meil juba. Kui kord sai tuldud, eks siis pea selle risti endale võtma, arvas Lisette. Kas meil on, aga kassipiima ei ole? Sina kannad puid, mina piima. Ehk saab Kaval-Antsuga kaubal, siis, ehk just samal silmapilgul astus Ants õue ja ütles Jyrka sõnade vahele naljatades teljega vanapagan. Eile käisid sina meie pool, täna tulin mina sinu poole vaatama, kuidas põrgupõhjas müratakse. Oli metsakanti niikuinii asja, mõtlesin, pistan jalad korraks sisse ega pahaks panda. Kui võrsaga, küsis Jyrka. Kas nii tuli taga, küsis Ants vastu. Peremees Antsuga sai räägitud või? Küllap sai, vastas Ants, keda Jürka pidas ikka veel vabadikuks või majuliseks. Noh ja mis? Näe, Ants arvas, et kes seda uut vanapaganat teab, mis mehi ta on. Vana oli tuntud, aga see suri ära. Seda toitsid rohkem loomad ja linnud, kui tema neid peaks ehk sellepärast vaatama, kuis uue vanapagana lugu, et kui annad põrsa, kas ei pea ka toitu kaasa andma sureb muidu nälga. Rääkisid eile hobusest, aga omal värskelt puuvirn õue veetud ning aina ilma rattajalase jäljeta tegi Ants lõpuks muud juttu. Seljas, seletas Jyrka. Oled siis aina päevade kaupa talunud. Täna hommikul Ants vaatas, mõtles ja muheles siis. Naljamees, oled endine, vanapagan nalja ei mõistnud. Mina ka ei mõista, lausus Jyrka. Aga ühe hommikuga kannad seljas nii palju puid, et jätkuks kahel hobusenokal puu assi vankriga päev otsa vedada, mis Cannon kinnitas Jyrka. Kuule, aga kuule. Vaata aga vaata. Muheles hands ja sügas oma habemetutti. Siis on põrgupõhja tublima vanapaganast saanud, kui oli endine mõtted aeda kohendada või? Küllap vist. Aga mis saab põldudega, kui pole hobust? Oleks saagi, arvas Jyrka. Kabelugu küll, kui sa ka ei ole. Aga kui sa siis koha võtsid, kui sul midagi ei ole, kas on, ütles nüüd Lisette. Seda ma näen ja isegi piimapotitükis külast toodud või. Ega ise lüpsa kui lehmale tähendas lised. Ega ise kassipoegagi ilmale kanna, arvas Ants. Sellegi peab külas tooma. Kassipoeg võib ise tulla ja ukse tagant haukuda, aga piimal pole jalgu all ega häält sees. Nõnda see kuulukse, nõustus Ants ja pöördudes Jürka poole, lisas sõnata seitsul, kallis vanapagan. Endisel olid tassikene, Jürka hirnahtas naerda, nii et Ants jäi talle tõsiselt otsa vahtima. Sellest naerust mõistis ta sedagi, et põrgupõhja uus vanapagan võis tõepoolest ise omal turjal selle värske puuvirna õue kanda. Sellepärast küsis ta. Põrsaga tahetakse saada või? Küllap vist lausa circa raha eest või kuidas? No kui siis veel, kaubad on mitmesugused, rääkis Ants lõuga sügades. Endine põrgupõhja ei võtnud midagi raha eest. Tema kass tõi külimituteeri koti kartuleid, naela villu, Leisika linnukoorma, rahnusid või vedas sõnnikut, võttis kartuleid, peksis rehte, korjas vilja, tegi heina, masindas ropsis linu, nii et tasus tööga või antidega. Üks raha ta ju kõik ja tema seda päris raha, mis kõliseb või krõbiseb ei armastanud, oli seda tõugu mees Vagaja vaikne, aga mehi on mitmesuguseid, nii et põrsa võtaksid ka raha eest, aga aga milleks siis Ansult raha eest saab igalt poolt toobi, linnast hästi suurt vas ongi. Esiteks raha eest pärast muidu seletas Jyrka. Sest ega raha kõigeks ulata. Nii et Atke lambatall lehma, mullikat, hobusessetukad, Tsahkna, vankrit küllap vist kuluks marjaks ära, lisas Lisette omalt poolt. Asi laseb Antsuga seada, tema leiab ikka nõu. Temal on ikka kotisopis peotäis ja u kamalutäis ube või herneid tünnist tükk pekki, kimbus, peo, kaks linu varuks ja majakohas kulub kõike natukehaaval. Pika jutu tulemuseks oli, et põrgupõhjarahvas pidi paari päeva pärast uuesti kavalansule minema, et seal Antsu endaga rääkida ja oma silmaga vaadata, mis ja kuidas. Aga suur oli Jürka ja Lisete üllatus, kui nad lõpuks teada said, et nad kogu aeg Ansu endaga olid kõnelnud. Jürkat rabasse nõnda, et ta mõtles kohe otsa ümber pöörata ja koju tagasi minna. Sest kui asi algab pettusega, mis võib sellest päraski head tulla. Aga Ants tõttas teda rahustama seletades, mängisin pisut pimesiku, tahtsin vaadata, mis rahvaid olete ja kas maksab teiega üldse jändama hakata. Aga nüüd tean, et maksab või maksab, lausus Jyrka. Maksab maksab, tõsijutt, kinnitas Ants. Küllap vist, arvas Jyrka. Nii et seapõrsa saab, küsis Lisette. Saab seapõrsa ja saab muudki, kui soovitakse, vastas Ants. Lase oligi. Sest kui põrgupõhja omad hakkasid kavalansult koju minema, oli neil vankri lugu ja selle ees hobuse setukas. Vankrile oli pandud sahk sahaaiste vahel mäe lammast tallega põhkudel pappkastis Ruuga seapõrsas. Kottides leidus nii mõndagi söödavat ja vankri järele lõa otsas ammuse lehma aherküll ja kiitsakas, aga kassilja põrsale oli piimatilk omast käest. Aga kassipoeg ei saanud kuigi kaua lüpsisooja piima sest juba mõne päeva pärast, kui Lisette ajas lehma metsa äärde vana kulu ja kollaseid varsa kapja sööma tuli karu, kes polnud pärast pikka talveund veel süüa saanud ja murdis perenaise oma silme all tema supi valguse. Hea, et Lisete ise ühes lamba ja talle ka tulema sai. Koju jõudes oli ta hirmust keeletu vehkles ainult kätega ja näitas metsa poole. Tegi Jürka harruu. Sailised viimaks lausutud, murdis lehma. Latra, ütles Jyrka. Tõsijutt, kinnitas eit. Kahju, et pole püssi. Aga Jürka ajas end jalule ja võttis oma raske pika varrega kirve ning küsis, kus tule, näita, kullapai, vana mees, hädaldas Lisette, ära mine kiridega, las ta sööb lehma, aga kui lähed sinna sööta ka sinu meie kassipojaga kahekesi järele. Jürka ei võtnud eide hädaldamist kuuldavakski. Ta viskas kirve õlale ja hakkas metsa poole minema. Aga karu ja lehma polnud enam seal. Kuunalise etest olid jäänud. Aru oli lehma padrikusse lohistanud. Kui Jürka talle sinna järele jõudis, võttis ta tema mõmisemisega vastu. Aga tihnik oli nii paks, et kirvega oli siin raske lüüa. Sellepärast Jürka tegi pool ringi ümber aru, et otsida lagedamateed. Mine eemale, ütles ta eidele. Naistel pole siin midagi teha. Ei lähe vastaseid, kui murrab sinu, las murrab ka minu ja kassipoja. Lisette jäi vanamehest pisut maha, kes lähenes karule, kirves käes löögivalmis. Karu jättis lehmanärimise ja tuli mehele lagedale vastutuleva tule. Et oleks parem müüa, lausus Jyrka. Mees ja karu lähenesid teineteisele. Heit kattis hirmuga iseenda ja kassisilmad, et mitte näha, mis nüüd tuleb. Aga ei tulnud midagi iseäralikku, ainult Jürka lõi karule kirvega pähe ja see langes nagu kott maha. Nii et Jürka võis hakata kirves tema pealuust välja kiskuma. Lööd kirve nagu kaalikas, aga välja ei tule. Kiirusi Jürka. Nüüd kaduslisetel hirm karu ees ja taastus vanamehe juurde ning ütles. Karu tapmine käib sul nagu käkitegu. Järgmisel päeval läks Jyrka Antsule teatama, et aru murdis lehma. Kas nägid karu, küsis Ants Nalin, vastas Jyrka. Eit nägi ka. Noh, siis on hea. Iseasi, kui oleks hunt, siis on hoopis iseasi. Kui karu, siis peab riik välja maksma, sest karu on riigiloom, riigisakste Jahilo. Aga iga mees peab ise oma loovad toitma ja karul on vaba valik. Niisukese lehma härja või hobuse ta nahka paneb. Ants teadis väga palju tarka ja huvitavat jutustada jahist, jahiseadusest ja jahipidamisest. Ürgajal polnud vaja sõnagi lausuda, kuulas ainult. Nõnda ei saanudki Ants teada, et Jürka oli karu kirvega maha löönud, naha tal seljast koorinud ja seinale kuivama pannud. Asi selgus alles siis, kui Jürkalt tõendusi nõuti, et karu tõepoolest tema lehma murdnud. Sest küsimus oli kõigiti kahtlane. Metsavahtide andmete järgi polnud siin ringkonnas ainustki karu olemas, sest muidu oleks talvel tema peale jahti peetud. Olid korraga aru, murrab lehma. Pealegi, kuidas, millistel asjaoludel keegi ei näinud, murtud lehma, see lüliti ja tükeldati enne ülevaatust. Nägizzad tõesti oma silmaga karu, päriti Jürgalt nägin, kimbutas Jyrka. Ja lehmamurdmist ka. Seda nägi eit. Aga millal siis sina karu nägid? Kui Modomaalaid? Kõik vahtisid ammuli suuga uskumatult Jürkale otsa. Andsin kirvega, kui sõi lehma, seletas Jyrka. Loba hüüdis keegi. Siis hakkasid kõik naerma. Nahk ju kodus seinal, ütles Jyrka. Ja siis tuled ise lehma eest kahjutasu nõudma. Keelatud ajal tapad karu saanud ju muidu lehmadelt kätte, ütles Jyrka eit nägijat. Karu tuli mulle kallale, mis ma pidin tegema. Andsin kirvega korra, ei muud. Mina teda tappa ei tahtnud, mõtlesin ainult hirmutada, aga tema. Hea küll, hea küll, öeldi Jürkale. Aga karu nahk nõuti talt välja ja kui lehm tasuti, võttis Ants selle raha endale, kuna ta lehmanaha oli juba ammu enne ära viinud. Nii et Jürkale jäid ainult karulihakäntsakad, mis ta katseks soola pannud ja lahja lehma liha. Viimane ainult sellepärast, et Ants ütles ei tema ise ega tema pere söövad aru, murtud looma selle eesõiguse ja erilõbu, jätmata põrgupõhja vana pagalale. Lisette oli üpris nukker, et asjad võtsid sellise pöörde, aga Jürka lohutas teda seletusega. Täna jumalat, et nii kergesti pääsesin. Tegin targasti, et ütlesin, et ega ma karu tappa tahad, ainult hirmutada. Aga karu tapmine maksab ka ometi midagi, sest sakste karuses hirmutada ikka tohib, küsis Lisete vahele. Küllap vist nii, et kui muidu ei karda, siis võib ka maha lüüa. Nii see kuuluks. Aga kust me uue lehma saame, muidu pole meil ju kassile ja põrsale piima. Ands lubas toimetada. Kuldaväärt meeste Kaval-Ants. Tema meid hätta ei jäta, ütles Lisete tänulikult. Ei, vist, arvas Jürka. Ja nõnda see oligi. Mõne päeva pärast toodi põrgupõhjale sõna, et nad võivad uue lehma järele minna, kui nad tahavad. Jürka ajalise ette läksidki. Seekordne lehm oli veel hullem kiitsakas kui esimene. Mis mõte on teil paremat sinna laande viia? Aru murrata teil muidugi jälle varsti, sest ega neid seal üks ole. Ainult selle eest, hoidke hundid lehma, kõri kallale ei saa. Nende toidu eest ei muretse ükski maine võim, ainult armas jumal taevas. Selle teadmisega hakkasid Jürka ealise ette lehmaga kodu poole minema. Jürka hoidis oheliku. Lisette lõi takka ja siunas lehma, kes ei tahtnud kuidagi vanamehele järele minna. Kui ta lehma suunamisest tüdis, küsis ta Jürkalt. Mis sa nüüd arvad sellest asjast, mis asjast uuest lehmast ja kõigest, kas karu murrab selle jälle, nagu Ants ütles? Küllap vist. Kas lööb karu jälle maha? Küllap naiskui muidu ei karda. Aga kui kardab latva tühja, ah sina tahad, et ma pean ainult lehmaga kõnelema, küsis Lisette. Aga jäi siiski tükiks ajaks vait. Viimaks ütles ta nagu endamisi. Varsti peab hakkama Antsule päevi tegema. Käskis juba homme tulla, lausus Jürka. Armas aeg, hüüdis Lisette. Kui, siis hom, kui pidid alles tuleval nädalal juba teenele, sellepärast. Tõsi, ta on juba teine nõustuslised. Aga mis mina siin küll üksi peale hakkan, kas ta karjatada, põrsas, sööta, lehm ja lammas metsa ajada. Ja kes lööb karu maha, kui murrab lehma, eks tule Antsu juurde mulle järele, mis muud. Ja sa arvad, et karu ootab nii kaua? Küllap ootab, kui lehm nasida. Nõnda nende elu algaski, nüüd. Jürka oli aina Antsu juures tööl ja eid kopitses üksinda kodus. Oma töö tegemiseks leidis Jyrka mahti ainult öösiti ja pühapäeviti. Sellest hoolimata arvas Ants, et Jürka tööst üksi ei jätku võlgade tasuks ja et vahetevahel peaks ka eit appi tulema. Aga see oli võimatu, sest polnud koduhoidjat või nagu Lisette ütles, polnud, kes karjataks. Kassi. Põrgupõhjarahva elu läks kibedaks, sest kevadine tööhoog kasvas. Ants nõudis antud loomade materjali kiiremat tasumist oidu ähvardades kõik tagasi võtta. Et tasumine sündis teoga, siis tuli vanapagana tööjõust nappus kätte. Aga ka siin leidis nõukatants abi. Ta ütles. Pead endale sulase kauplema, mis muud. Aga ole kokkuhoidlik, palka ainult poisse eidele koju abiks, nii et ise võid siis täiesti mind tasuda, eks pärast, näe, kuis saab, kui vaja, kaupleka tüdruku, nii et oleks täis pere peremees, perenaine, sulane ja tüdruk, Karjane puudub, arvas Jyrka. Enne kari, siis karjane õpetasands, ei ühele lehma, kiitsakale, lamba, tallalyya kassipojale või karjast pidada nälga, jääd nõnda. Küllap vist. Nõnda siis kauples Jyrka endale sulase, kes läks tema oma põllulappi tosima, ise aga jäi antsu orjama, nagu oleks hakanud tema sulaseks külmutesta sulase panna Antsule hobuse ja lehmapäevi tegema ning muudki saadud maja vara tasuma. Aga see sellega ei nõustunud, seletades sina said lehma ja hobuse, sina ise ka oma tööga tasud. Nõnda on kord ja kohus olnud parata. Jürka ja ise ampsu juurde. Sulane asus tema eidega põrgupõhjale, nagu oleks see tema, mitte Jürkaid. Ja nõnda kadusid päevad ja nädalad. Ilma Jyrka oleks õieti teadnudki, mis sündis põrgupõhjal. Või kuigi ta midagi sealtpoolt kuulis, siis rohkem antsu, suu ja silma läbi. Sest sell oli asja luusimiseks ka põrgupõhja kandis. Viimaks ei saanud Jürka suure rahutuse pärast muidu kui pistis südaöösel põrgupõhja. Aga kui ta tahtis uksest sisse minna, oli see kinni. Jürka koputas, ja kui keegi ei tulnud avama, murdis ta ukse eest maha. Samal silmapilgul, kui tema astus tuppa, lipsas sulane läbi akna välja. Jürka tahtis talle järele, aga aken oli tema tarvis liiga väike. Vihaga mõtles ta aknaaugu suuremaks murda, aga õigel ajal tuli aru pähe. Tühipalja sulase pärast maja lõhkuda ei maksa. Ta oleks üle purustatud ukse põgenejale järele, aga see oli vahepeal juba metsa Ridunud. Sellepärast pöördus Jürka tuppa tagasi, kus astus eide sängi ette heita, magas eit, magas õndsa und. Vanamoor. Hüüdis Jürka. Nii et toa seinad värisesid. Vana mees, sina, kallike, hüüdis Lisette ärgates nii õrna häälega, nagu seda Jürkadel kunagi varem polnud kuulnud. Ma nägin just praegu sinust unes, et tulid suure musta täku seljas. Täkk norskab suitsu ja tuld. Mis sulase logard siin toas tegi? Küsis Jyrka eide jutu vahele. Kallike, mis sulasest sa räägid? Sinust nägin ma unes, mis aja avanud, kui ma koputasin, pole õhkagi kuulnud, aga mina murdsin ukse maha ja sulane püsti, siis läbi akna välja. Ah seda bemmalt küll seoses Lisette, ma jätsin õhtul akna lahti, et oleks magades lahedam. Külma ta homme käsile võtan. Ütle talle, et kui ta veel kord toast leian, siis löön ta maha. Õige vanamees, see kuluks talle tõesti ära. Rohkem ta väärt ei olegi. Ta pole õidis sedagi väärt, sest temalt pole nahka võtta nagu Karult. Karu seljas ei maksa lahka võtta, sest selle saavad teised omale harvas, Jürka. Kui veel ühe karu maha lööd, siis paneme nahalakka kuivama, sealt ei tea teda keegi meie käest ära võtta, lohutas Lisette ja lisas, sa võid muidu nüüd minu juures pisut puhata, aga kes parandab toa ukse sulasest, pole ju selleks meest ja ega päris ilma uksed ta ikka läbiza, kuigi suvine aeg ei vist, nõustus Jürka. Ja nõnda asus ta ööhämaruses ukse parandamisele. Kui oli tööga valmis, pidi kärmesti Antsu juurde tõttama, sest seal tõusti vara. Nõnda oli Jürkal kogu kodukäimise tulemuseks ukse murdmine ja selle parandamine, muud midagi. Oleksin ma saanud sulasegi maa lüüa, mõtles ta tagasiminekul kahetsemalt. Aga ta unustas oma kahetsuse peagi. Sest ees ootas kibe töö, mis ei antud aega mõtlemiseks. Ööd olid juba pikemaks veninud, kui ta jälle kord tegi, käigu põrgupõhjale. Tasakesi astus ta tuppa, sest nüüd oli uks lahti. Ettevaatlikult lähenes ta eide asemele. Aga kui ta lõpuks käe sirutas katsumiseks, siis leidis, et aseoli tühi. Kuhu oli küll eit läinud. Ega ometi ühes sulasega putku pistnud. Jürka Alex välja ja ronis laka sulase aset otsima, aga ei leidnud kusagilt midagi. Taastuslauta hobune, lehm ja lammas olid kohal. Kassipoeg tuli tal õuel vastu ja põgenes hirmunult toa taha. Jürka pidas aru. Viimaks kaotas ta kannatuse ja hüüdis. Hüüdis mitu korda, aina, valjemini ja valjemini. Nüüd tuli eit sealt, kuhu kassipoeg oli jooksnud. Sa oled ikka naljakas vanamees, tuled nagu varas südaöösel vahel harva koju ja kohe küsima, kus ma käin. Tead isegi, kus käiakse, kui öösel välja minnakse. Kus sulane on, eks ta ole lakas, kus mujal. Mis sa siis temast tahad? Ma küsin, kus ta on, lakas ei ole teda. Siis on ta ehk hulkuma läinud. Aga nüüd tuli Jürkal meelde, et toad, aga välja ääres, mõnikümmend sammu majast eemal seisab heinaküün. Ja et eit tuli ehk sealtpoolt. Jürka, tegin minekut. Kuhu sa lähed, püsilised? Lähen vaatan, kui palju väljal küünis heinu. Eks sa pärast vaata, tule nüüd pisut tuppa. Ei, ma vaatan kohe, ütles Jyrka ja läks edasi. Nüüd oli eidel suur häda vanamehega kaasa minna ja valju häälega rääkida. Mis sinu arust see küll on läinud, et südaöösel kippuda heinu vaatama? Köis POLE VEEL, kuigi paljuke saavad alles kokku vedamata. Jürka pistis jooksu-lise ette, karjudes kannul. Vana mees, vanamees, sa oled hulluks läinud. Ürka oli tõepoolest hulluks läinud. Ähkides jõudis ta parajasti sel silmapilgul küüni juurde, kui sulane tahtis sealt põgeneda. Aga Jürka haaras tal ühe käega kraest kinni ja viskas ta kui heina tuusti läbi, suu küüni tagasi. Ise hakkas ava ausale valmis olevaid puid kärmesti ette laduma. Vanamees, hull. Mis sa mõtled, teha karjuslised. Seda sa näed varsti. Vastase Jyrka, siis lase mind sisse, ütles Lisette ja tahtis küüni. See olen muidu maha äkis Jyrka ja tõukasid eemale. Kui küüni suu kinni, võttis Jürka tuledikud taskust. Nüüd hakkas eitada paluma, aga Jürka ei hoolinud millestki. Ta pistist tule räästasse. Paraja tuule tõttu oli küün ühe seintega varsti pragisev ja leegitsev tulemeri lähedane kadakaski võttis tuld ja põles suure kärinaga. Jürka hirnahtas korra oma kõmise vast tõrrast naerda. Siis vahtis aga vaikides tulemöllu. Lise ette, istus natukese maadega põlluserval ja nuttis. Kui kõik oli möödas ja küüni asemel veel hõõguvate süte ja suitsevate tukkide hunnik. Astus Jyrka eide juurde ja ütles. So eit, läheme nüüd toamaile. Aga Lisette kargas oma nutetud silmadega põlluservalt, langes Jürkale kaela ja ütles. Nüüd näed isegi, et tal on ikka veel sulle kallis. Küllap vist, arvas Jürka ja lisas natukese mõtlemise järel. Kui löön su maha, oled veel kallim. Aga küünist endist on kahju.