Igasuguste ristküsimustega selgitas ametnik Jürka asja sel määral, et võis ülemusele teatada. Valetunnistusega salaja üle piiri sisse tulnud. Ainukeseks kahtlaseks punktiks jäi küsimus. Kui Jürka tõepoolest Venemaal on elanud, kas on siis võimalik, et ta vene keelt sugugi ei mõista või kui ta seda on mõistnud, kas on siis võimalik, et ta selle sootuks unustas, kui karude ta lahkas või kui talle mõne kõva või raske asjaga pähe löödi? Esimene osa sellest küsimusest vastati ilma pikemate jaatavalt sest kõigil oli teada, et meil on küllalt venelasi, kes kogu oma hea siin elanud siiski maa keelt ei mõista. Miks siis ükski meie mehi samaga ei või toime tulla Venemaal, kui tema nimi on Jürka ja ta on nii tugev, et maadleb karudega? Küsimuse teine pool oli keerulisem. Seda julgenud ametkond muidu otsustada, kui küsiti Ameerika eriteadlaste arvamust. Oli muidugi natuke imelik, et Jürka asi ulatus nii kaugele. Aga see ei sündinud ilma põhjuseta. Sest Ameerika teati olevat see maa, kus kõige sagedamini armastatakse tugevatele meestele seni pähe taguda, kui nad igasuguse aru kaotavad. Isegi Euroopa saadab oma tugevad mehed sinna uimaseks lüüa, kui ise enam sellega hakkama ei saa. Nõnda siis pidi just seal kõige paremini teatama, kas aru kaotuse tagajärjeks võib-olla ka mälukaotus. Aga ameeriklased kaabeldasid Inglismaale ja palusid meilt järele küsida, millega on Jürkale pähe löödud, kas kõva või pehme asjaga. Kui kõvaga, siis neil pole kogemusi. Sest nemad taovad omad jaga võõrad, kes seda vabatahtlikult soovivad, ainult pehme asjaga uimaseks ei jäänud muud üle kui platsi pidid astuma, meie omad eriteadlased. Ja Jürka järel vaatlusel selgus, et temale on vististi ikkagi kõva asjaga pähe löödud. Kas kaks korda sama asjaga ja sama kõvasti või üks kord kaheharulise asjaga, nii et tekkis kaks täpselt ühesugust vigastust pealael või lagi peal. Kui ehk nõnda on arusaadavam? Oli raske kindlaks määrata, kas hoopoli pealuud, vigastanud või ainult põrutanud sest löödi paika, oli tekkinud kaks surnuluud nagu seda läheb vahel hobuste jalgade küljes. Võhik oleks võinud kergesti neid mügerike sarvemüksud, eks pidada. Kui Jürkalt küsiti, kas need mügerikud vahel ka valu teevad, vastas tema, et kihelevad enne sadu ja tormi. Sellest võis järeldada, et mügerikud on saadud ebaloomulikul teel sest miks nad muidu loomuliku nähtuse eel kihelevad. Sellest kõigest teatati Inglismaale ja sealt kaabeldati Ameerikasse. Ka ameeriklased nõustusid surnuluusünni tagajärjel meie asjatundjatega, et Jürkale on vististi kõva asjaga pähe löödud sest nemad, kes nad toovad inimestele pehmete asjadega pähe, pole veel kordagi märganud surnu luud tekkimist ei pealael ega lagi peal ei lõuapäradel ega palenukkidel. Sellepärast teatasid nad Inglismaale, et asi ei kuulu nende kompetentsi ja et Euroopa kui vanem kultuurimaa tunneb ehk ise paremini pealuude vigastamist. Edasi-tagasi kaabeldamisel ja kirjutamisel oli ainult üks tulemus. Me jõudsime otsusele, et pealuude vigastamises ei olegi paremaid asjatundjaid, kui oleme ise. Ja kui polnud tänini sellist mälukaotust märgatud, nagu oli Jürka vene keele unustus. Muidugi kui ta seda üldse kunagi oli mõistnud, nii et tuli mida unustada, siis ometi tunnistati see võimalikuks ja tõe näolikuks lootuses, et niisugused teaduslikud huvitavad juhud leiavad kordumist ja tõestavad selle, mida praegu olettale. Asi äratas tähelepanu ka väljaspool eriteadlaste ringkonda. Sõna võtsid paljud avalikud tegelasedki. Eriti tuleks mainida seda arvamust, mis ütles, et antud korral on meil tõe näolikult tegu imelise näitega, kui vägev on inimeses vere hääl emakeele suhtes. Inimene unustab kõik oma nimegi, aga emakeel leegitsev tema hingest kui tulilind üles. See arvamus oli seda põhjendatum, et ta tuli inimeselt, kes oma naise ja lastega rääkis kodus alati võõrast keelt. Nõnda siis oli tõe näolice usutav, et Jürka oli Venemaalt tulnud, kus talle mingi kõva asjaga pähe löödud ja et ta tahab õndsaks saada. Sellepärast võttis ametnik tema valetunnistuse ja kirjutas talle uue, kuid täpselt endiste andmetega. Sest uusi polnud kusagilt võtta. Jürka ju ei mäletanud midagi ja teised ka ei teadnud, või kes oleks võinud teada ja mäletada. See oli surnud. Uut isikutunnistust Jürkale kätte andes ütles ametnik rahuldunult. Soo. Nüüd on siis see asi lõpetatud ja sinul õige tunnistus taskus. On imeks, jäi ikka Jürka või? Ikka Jürka. Mõtlesin, et kui pole õigenny, ah Jyrka, arvad sa tõesti, et on iga kord nii kerge öelda, mis õige, mis vale või on seni tähtiski teada? Ei vist, lausus Jürka veendunult. Seda arvan mina. Aga kui näed antsu, siis täna teda, et panin sulle õigel ajal õige aru pähe. Muidu oleks sind vintsutatud tatud. Kas võis surma laupäevani? Hauaoja tagant sai Jürka jälle kord koju naist ja lapsi nägema, kus ta lootis leida rahu ühiskondlikest askeldus-ist. Aga asi läks teisiti, kui ta arvanud, sest Juulal oli tema tarvis juba üllatus valmis, millega ta esines esimesel parajal juhul. Vanamees ütles Juula saladuslikult. Mõtle ometi, mis hull asi on meie kaksikutega. Neil kasvavad sarved pähe. Latra lausus Jürka üsna rahulikult. Nagu oleks ta seda juba ammugi teadnud või oodanud. Tõsijutt, kinnitas Juula. Väiksed Nublikud on juba olemas. Mõni muu viga ehk? Mis muu viga siis kui sarved? Poisid ütlevad, et kihvelevad teised, küllap elavad ka sarvedega, kui olla õiged tunnistused taskus, arvas Jyrka. Aga Juulale tegid poiste sarved päev-päevalt ikka rohkem muret ja ta ei saanud muidu hingerahu, kui läks ämmaemanda juurde. Ja kui see ei teadnud midagi öelda, siis läks, rääkis velskri k, kel puujalg ja üksainus silm, seegi poolpime end. Velsker ütles, et tema peaks vähemalt teist poissi nägema tema sarv ise oma käega katsuma. Muidu ei tea tema midagi. Ja kui Juula viis ühe poisi velsker katsuda, siis arvas see, et ta peaks kateist poissi nägema, muidu võib eksida. Nõnda pidi Juula veel kord velskri juurde jõlkuma ja nüüd juba selle poisiga, kes jäi Estics koju. Aga kui velsker oli ka selle poisi pea suure hoolega läbi sõrmitsenud, tuli ta otsusele, et õiget aru ei saa muidu kätte, kui poisid peaksid mõlemad korraga kohal olema, nii et ta võiks poiste sarvi võrrelda. Sest ainult võrdlev teadus on päris kindel. Nõnda siis läks Juula veel kord velskri juurde, nüüd juba kahe poisiga, et oleks kõik neli sarve, mis neil esiotsa olemas korraga kohal. Kui nüüd velsker mõlema poisi sarvi hoolega võrrelnud, püsis ta Juulalt poiste vanadust. Ja kui sai selle teada, huvitas teda, kas julalon veel teisi lapsi, poegi või tütreid ning kui vanad on need alles pärast seda, ütles ta. Praegu on sarvede asi alles ega peaks ära ootama, kuni ka teised lapsed töö. Kuni kõik lapsed, keda tulevikus sünnitate saavad kaksikute vanuseks alles siis võiks midagi kindlat tõtt-öelda, sest võib-olla ei tule teistel lastel üldse neid mügerike ja siis polegi kaksikutel sarvi, vaid ainult anomaalia nagu esimestel lastel on sagedasti. Liiatigi kui kaksikud. Aga mis peab selle anomaaliaga tegema, küsis julal raske vastase velsker. Uuemal ajal on kindlaks abinõuks, et esimesi lapsi ei sünnitada. Kuidas need siis ilmale tulevad? Ei tule. Mis jutt see nüüd on, ütles Juula poolpahaselt. Kuhu see laps siis jääb? Seda juba mina ei tea. Peab küsima ämmaemandalt või arstilt. Ja poiste sarvedega võiks ka arsti juurde minna, küll tema juba ütleb, mis öelda on. Mõtlesin korraks, et kui läheks õige õpetaja juurde võiks ka sinna, aga enne arsti juurde, sest õpetaja tuleb ikka viimaseks, nii et kui keha enam aidata ei saa, siis asume hinge kallale. Need targad sõnad meeldisid Juulale ja sellepärast läks ta poistega arsti juurde. Aga siin tabas ta ilma, et oleks ise seda teadnud. Kaks kärbest korraga, sest arst oli alguses õppinud usuteadust ja alles hiljem, kui ta sellest juba nii palju teadis, et võis kõiges kahtlema hakata. Arstiteadusele üle läinud. Ent seeme, mille usuteadus tema hinge oli külvanud, polnud idanemata jäänud. Nii et kui ta jõudis arstiteaduses kahtlema õppida, otsis ta vahetevahel lohutust usuteadusest, mis tundus täiuslikum ana kui ükski teine teaduse haru sest ta toetussõnale ja võlgnes tänu oma olemasolu eest ainult usule. See oli hinge matemaatika, see oli muusika kontrapunkt, mida pole vaja millegagi põhjendada, võid tõestada, ta on lihtsalt olemas, muud midagi. Loodusteaduste nõrkuseks meie arsti arvates oli just see, et nad katsusid põhjendada ja seletada. Aga inimese mõistus on puudulik ja tema ise surelik. Selle pärast tuletan põhjendada siia, seletades ikka kas aastatest või andmetest nappus kätte. Arsti huvitas eriliselt arenemisõpetus, aga varsti pettus ta selles, sest ta leidis ilmatu hulga seletamatult küsimusi ja lahkarvamusi nende üle järele. Mõteldes tuli ta lõpuks usuteaduse abil otsusele, et kogu asjaga on vististi vale otsast peale hakatud. Mitte ahv ei arene inimeseks, vaid inimene aabiks. Jumal lõi inimese oma näo järele. See tõde jääb püsima, aga sedamööda, nagu inimese hing taganeb oma loojast, taandub ka tema keha oma alglisest jumalikkusest. Ja temast saab saba ning sarvekandja 100 jalgne või kõva koorik, ujuja või roomaja lill või puu. Selle oma uue arenemisõpetuse kallal töötas arst parasjagu, kui saabus Juula kaksikutega, et näidata nende sarvi ja küsida nõu, mis teha. Aga kui arst oli poisid üle vaadanud ja nende ebaharilikus vitaalsuses veendunud, ütles ta Juulale ise õnnelikult käsi hõõrudes ja naeratades. Poiss teega pole midagi. Aga kui neil tulevad sarved pähe, ütles Juula hirmunult. Las tulevad, mis sest seda parem kui tulevad. Aga kui kasvavad nii suureks, et ei saa enam mütsi pähe panna siis las käivad palja pea, moodsam on. Aga kõik näevad ju siis, et neil on sarved, las näha. Neil ei lasta nõnda pooliaga kirikusse. Ärge tehke omale armas ema, tühja murred, sest kool pole tänapäev, üldse enam Moody's ja kirikusse pääsevad, kas sarvekandjad, peaasi, kui nad õiendavad oma maksud? Kui see ometi nõnda oleks, aga muidu ja muidu olge õnnelik ning uhke oma poiste peale, kui neile tõesti peaksid sarved pähe tulema. Sest nii tõesti, kui Aadam oli esimene inimene, nii tõesti on sinu pojad, esimesed sarvekandjad, ainult muret ja vaeva saab sul nendega olema, seda küll. Mis muret ja vaeva, küsis Juula põnevusega. Ütelge armas tohtrihärra, et ma teaks. Ütleme nõnda, inimene usub, et õnn on seda suurem, mida rohkem tal on, eks. No aga kui mehel oleks 10 naist ja naisel 10 meest korraga, kas nad oleksid siis õnnelikumad kui ühe mehe ja ühe naisega? Jumal hoidku, mitme mehe eest, ma ei jaksa ühegi lapsi kõike ilmale kanda. Väga hea. Aga mis sünniks teie poistega, kui neil kasvaksid loomulikult sarved pähe? Uskuge ema iga sarve otsas ripuks neil vähemalt 10 tüdrukut ja naist, sest kõik tahaksid ju endale sarvedega meest. Miski ei meeldinud naistele meeste peas rohkem, kuid sarved? Naised kisuksid teie poisid tükkideks puht paljalt nende sarvede pärast. Nagu vaesed poisid haletsuses jula oma kaksikuid nüüd ootab naiste surm. Aga on olemas teine võimalus, misuke küsis Juula nagu uppuja õlekõrrest kinni haarates. Et poistel ei, tuligi sarmi, kui see ei tulegi, kui neid juba on, see on väga keeruline küsimus, kas neil on või ei ole ja mis see tähendab? Tohtrihärra? Ma ei tea, kuidas seda teile seletada, aga katsume nõnda. Igal loomal on oma hing ja kas kaassuremata, nagu veel? Selle küsimuse jätame esiotsa lahtiseks. Ütlen ainult, et igal loomal on oma hing ja igal hingel oma märgid. Murdjal kisuvad kulli küüne, Jääral sarved. Nõnda võiksime öelda, et sarved on jäärahing, eks. Muuseas On ka inimesel hing ja vaim ühel suurem, teisel väiksem, mõnel nii suur, et ei mahu pealuu sisse. Inimese hing on just südames, mitte peas tohtri ära. Sest südames veri ja vere sees on hing. Väga õige, armas ema, hing on südames ja vain peas. Ning kui vaim ei mahu hästi pealuusse, siis ajatasele mõnest kohast pundi nagu kipuks sarved kasvama. Nõnda sünnivad vaimusarved, mis polegi päris sarved, May, muidu mügerikud. Tuleb ära oodata, mis teie poistel on, kas märis, sarved või hinge ja vaimu omad. Praegu ei saa veel midagi kindlat öelda. Aga kui on vaimus sarved, mis saab siis poistega, mis surnuna, siis surevad. Vaimusarvede pärast, puuakse risti, pannakse mürgikarikat jooma, lüüakse muidu maha või lastakse nälga surra ja seda mitte kurjusest, vaid mõistmatusest. Annaks jumal siis külmu poistele päris sarved surugu, parem naiste kätte kui nälga. Ohkas Juula pisarsilmil. On olemas veel kolmas võimalus, rääkis arst. See kõik on nii kole, et ma ei taha enam kuulata, ütles Juula tõrjuvalt. Kuulake enne ja otsustage siis, kas see on kole. No hea küll, aga peale selle ei taha ma enam midagi teada. Olgu, nõustus arst. Kolmas võimalus, tee poistel on see, et neil kasvavad tõepoolest pärissarved ja ühes sarvedega nii kõvad pealuud, et nad võivad ükskõik missuguse Jääraga puksida. Tohtrihärra. See on üsna võimalik, sest nende isa on nii tugev, et on käsitsi juba kaks karu, ära tatrad rääkisi ula arstile vahele. No näete seda parem, seda rohkem lootust. Ja kui teie poisid oma kõmu pealuid veel aastate kaupa harjutaks või nagu viisakalt öeldakse treeniks, siis võiksid nad mitte ainult iga neegri uimaseks puksida, vaid maalt maale rännates kuulutada, et nemad on valmis iga Jääraga pealuid kokku taguma, olgu see jäär suur või väike, sarvedega võis arvedeta. Ja kui nad seda tõepoolest võiksid, siis kirjutatakse nende nimed taeva ja neile pannakse maa peale ausambad, mida ehivad üleni valges neitsid punaste roosidega. Kuna vanad naised teie poiste sarvi nähes malaksid härduse pisaraid. Nende jalad Sumaksid kullas ja nende nimed oleksid surematud, kuigi neil puuduks vaim ja elav hing. Kui ilusasti te räägite, tohtrihärra hüüdis Juula peaaegu õndsalt. Kui see ometi nõnda tuleks. Lootkem jumalale, et poistele kasvaksid sarved ja oinapealuud, siis tuleb tohtrihärra Te, tegite mu südame nii kergeks ja meele rõõmsaks, nii et rõõmus meel on pea rõõmus meel ja kerge süda seletas arst Juulata tema poistega välja saates. Rõõmsa meele ja kerge südamega Juula kodupoolegi tuli. Aga siin ootas seda üllatus. Kuigi oli pühapäev ometi vihtus Jürka tööd teha, nii et särk Liimendas seljas. Kõige hullem oli see, et Juula ei saanud kuidagi aru, mis pagana töö see oli, oli Jürka aru kaotanud vaheajal midagi muud, sündinud millestki Juulal polnud aimugi. Sest mis arvata inimese loomast, kes kukub, äkki aukusid kaevama toa otsa toad taha, õueväravasse tee äärde, igasse kant. Oled sa ogaraks läinud või? Küsis Juula vanamehelt, kes suure hooga edasi kaevus. Mis ähkis ja Puhkis seevastu ma küsin, kas oled ogaraks läinud? Ei vist. Mis aukusid, sasin kaevad. Kaunist on kodu. Aukudega. Kui aega saan, istutan auku, puu. Aga kui aega ei saa, eks siis ajaauk uuesti kinni, kus selle hullu mõtte võtsid. Politseis oksad ütlesid, kui andsid õi tunnistus ja sina kohe tegema. Milo Ants teeb. Aga Antsul pole ju metsa ukse all, meie mets võetakse maha, ütles Ants. Miks siis ei tea? Pole istutud, sellepärast norra õli jutt. Ega tühja räägi. Aga kui Jürka õhtul oma töö lõpetas ja toamaile läks, kus istus pakule oma keha jahutama, tuli Juula tema juurde, sest peenike pere oli magama uinunud, nii et silmapilguga leidus vaba aega. Tead, vanamees, mis nad ütlevad, lausus ta tasakesi. Kuigi kedagi polnud läheduses kuulamas, sest tüdruk ja sulane olid pühapäeva õhtu tõttu ei tea kuhu kadunud. Kes need? Küsis Jyrka. Ämmaemand, velsker ja tohte, mis sa sinna otsisid, eks poiste pärastika sihukeste poiste pärast. Sa teed nagu kuuleks esimest korda, et poistel sarved peas. Kõik ütlevad, et see on perekonna viga. Mis veast sa räägid? Issand jumal, sarvedest poiste sarvedest sa kuuled ju ometi? Muidugi kuulajal. Aga, või siis kohe viga, kui, kui inimese lapsel sarved peas. Aga kui pole inimese lapsed, ega ma siis ometi lambatallesid, pole ilmale kand. Sina pole ometi mõni sarvik hullen. Küll võitsin haige hullu juttu ajada, hüüdis Juula ja mis asi Jürkale küünarnukiga külje kontide vahele. Kui nii hullu on sul siis sarved peas? Üks otsi juuste seest. Ja Juula tõusis püsti ning otsiski. Oma üllatuseks leidis ta Jürka peast pisut suuremat mügelikud, kui olid poistel. Aga sa ju ütlesid, et need on, sest ajast, kui sulle löödi pähe, rääkis Juula. Ütlesid teised, mitte mina, kes teised asjatundjad. Kas sulle pole siis pähe löödud? Pole eluilmaski. Nii et need on täiesti sarved, sarved, lora, ega sa vanapagan, need sarved peas on? Siis on mul ikka tõesti vanapagana endaga lapsed vanapagana endaga. Juula vaatas ja katsus veel kord vanamehe sarvi, läks siis tema ette, laskus murule maha, nagu mõtleks ta põlvitada, pani käed kokku, tõstis silmad üles mehe poole ja ütles vaikses ekstaasis. Siis oled sa ju vanast ja suurest soost õilsast, ütleb Ants. Suurest ja õilsast. Ja mina olen nüüd ka suuresti õilsas toost. Ning meie lapsed ka. Lapsed, ka. Antsu sugu pole ju siis meie soo kõrval kedagi, mitte kedagi. Mis ta siis kehtlebjatraalib? Ta ei usu ega saa aru. Politseisaksad ka ei usu ega saa aru. Keegi ei usu ega saa aru. Asjatundjad ütlesid, et mul surnuluu peas nagu hobustel jalus. Aga miks sa siis enne mulle seda ei öelnud? Lasid mind poisse jõlgutada? Mõtlesin, et ega sinagi usu. Mina usun. Siis saad ka aru, miks ma siis aru ei saa? Ega ma loll ole. Aga ühest oli Juulal ometi kahju. Tohtrihärra ennustus ei läinud nüüd kunagi täide. Tema poistel ei kasvanud vististi kunagi päris sarvi ega nii häid pealuid, et nad oleksid võinud mööda maailma ümber sõita ja neegrite ning uinastega puksida. Kunagi ei Sumanud, nende jalad kullas ja nende sarvede otsas ei rippunud tosin tüdrukuid, teine naisi. Kõigest sellest oli tohtrihärra nii ilusasti rääkinud. Aga mis parata, kõike head siit ilmast ei saa, oled õilis, siis pole head, pead on hea pea, siis pole õilis. Siiski oli põrgupõhjaõues täna rohkem õnne ja rõõmu kui kunagi varem. Sest polnud midagi, et keegi võõras seda õnne ja rõõmu ei uskunud ega mõistnud. Aitas sellestki, et omadki inimesed olid temasse veendunud. Õieti oli kogu rõõm Juulas sest Jürka teadis ju rõõmu põhjust ammugi ja tema meeli see sellepärast nii väga ei vallanudki. Jürkal oli ainult üks hea asi. Ometi kord saabusid rahulikud päevad, Polnud muud muret kui vihu ise endal või Antsul tööd teha. Sest imelikul viisil ei saanud ta seal oma võlga kunagi tasa. Maksis vana ära, aga juba oli vaheajal uus asemele tulnud. Ja kui jõudis selle kustutada, oli veel uuem kohalt. Sellest tegi Jürka järelduse, et kui oled vanapagan ja tahad inimesena maa peal õndsaks saada siis pead kogu elu ja kellelegi võlglane olema ja selle eest teda orjama.